Hullud Päevad tööjuures

Tereeeee hommikust.
Annan teada, et meil on tööjuures ametlikult alanud Hullud Päevad, ainult Stockman on puudu. Ma isegi ei tea, mis täpsemalt seda soodustanud on, kas vihmaste ilmade lõpp, palgapäevad, või see, et oleme viimastel päevadel kliiniku Instasse palju uusi reklaame kuulsustega lisanud.
Kui te seda viimast piisavaks põhjuseks ei pea, lugege seda- mul oli eelmine nädal patsient, 40-ndates meesterahvas, läksin vastuvõttu talle ilusasti vastu, tõin kabinetti, palusin pikali heita ja uurisin, mis mureks ja mis meil plaanis teha on- meesterahvas oli endale Fresh Glow paketi ostnud, aga ta isegi ei teadnud, mida see sisaldab. Lisaks polevat ta elus kunagi varem kliinikus käinud, aga juhuslikult nägi ta meie Instast, et kohalik Bahreini kuulsus tegi siin Hydrafaciali, siis tuli ju loomulikult tal endal ka autole hääled sisse panna ja meie poole sõitma hakata.
Ja mina veel mõtlesin, et keda need influencerid nii väga ikka mõjutavad…
Aga patsiendi soov on käsuks, tegime kõik soovitu talle ära, sain veel hulga kiita, et nii professionaali pole tema varem kohanud (nojah, ega ta pole ju varem kliinikus käinud ka..)
Aga nali-naljaks, olen kogu oma vaba aja tõesti õpingute alla pannud, hetkel olen diplomiga austatud tegema Hydrafaciali, Carbon Peeli, Lip Lighteningi (Kuidas Eestis neid nimetatakse? Huulte helendus? Huulte valgendus? Ja kas üldse keegi peabki tegema, eestlase huuletoon ilmselt tiba teine?)
Carbon Peeli ei julgenud ma pikalt ise teha, see heli ja lõhn, mis carboni eemaldamisel esimeses etapis tuleb on hirmutav nii patsiendile kui minule, esimesel korral anti mulle ettehoiatamata laser kätte- hakka tegema. Vastu ei saanud ju ka vaielda, tahaks endast ikka head muljet jätta, hakkasin tegema. Jutti toodi kohe 2 teist patsienti ka järele, ma higistasin oma töövormi vist esimese 5 minutiga täis, näost olin igatahes tulipunane ja jalad tudisesid terve õhtu järgi, kolleegidel nalja kui palju käsi mu põlvele panna ja siis tudisemist tunda.
Kuna nüüdseks oleme niivõrd üle broneeritud olnud ja eile jäi 1 kolleeg ka haigeks, nii, et meil oli 2 töötaja peale samal ajal 5 patsienti ootamas, 1 neist kohalik kuulsus. Lisaks käis Abdulla ukse taga kraapimas ja kähisemas, et “Carolin, patsient ootab juuuu” siis polnud aega isegi jalga enam väristada, ühe käega tulistasin laserit, siis hopp- salto- pool kükk ja tirel ning teise käega Hydrafaciali masinast, patsientide huuled sain ka puusalt sihtides heledamaks. Polnud aega neile kreemegi välja kirjutada, komplimendi ja nalja saatel kergelt seljale lükates saatsin kõik alla apteeki, palusin öelda, mis protseduurilt nad saabuvad ja küll kreemipotsikud valmis pannakse.
Kui lõpuks 2 minutit enne kliiniku sulgemist lõpuks WC-s sain minna, olid tuled juba kustus, kobasin telefoniga enda kabiini minna kui sinna ka lõpuks “CAROLIIIIN, CAROLIIIN. CAAAAAAR, KUS ON CAROLIIIIN” kuulsin, siis hakkasin lihtsalt kõva häälega üksi pimedas naerma. No täiesti lõpp, ei saa WC-ssegi sekundiks hiilida.
Õnneks oli naermist ka päeva jooksul- kell 19 oleks pidanud olema topeltaeg ühel paarikesel, kell 19.40 sain lõpuks nad vabanduste saatel vastu võtta, kutsusin mõlemad korraga kabinetti, et nad enam ootama ei peaks, lubasin, et kohe kui kolleeg vabaneb, saadan neist teise tema juurde. Lõpuks oli meil muidugi nii lõbus, et noormees lubas oma tüdruku ära oodata ja siis ka minu juures protseduuri teha. Noormehel oli pisut rasusem nahk ja käiku tuli võtta “manual extraction” metalne seadeldis, hakkasin nina puhastama, mis on väga väga õrn osa meie näost ja seal oli seda puhastamist ikka palju, märkasin, et noormehel pisarad voolasid. Mul hakkas nii kahju! Noormees ilmselt ei tahtnud oma tüdruku ees välja ka näidata, keeldus isegi salfrätikust, ütles, et ma teeks kõik mis vaja, pole hullu. Õnneks ta tüdruksõber oli armas, lohutas teda seal ja naljatasime omavahel.
Kui lõpuks näomaski paigaldamiseks läks, sain ma aru, et noormehe näoproportsioonid on maski jaoks pisut suuremad, sellises olukorras olen ma vaikselt nina koha lahti lõiganud, et ruumi rohkem oleks, aga too hetk oli mul ju noormehe tütarlaps seal samas, püüdsin siis kuidagi seljaga seal maski lõigata, asetasin näole ja sain aru, et ikkagi on väike. Tundsin, et muutun näost punaseks- tütarlaps sai muidugi ka aru, et vaesel poisil niigi tegemist pisarate hoidmisega, nüüd mask ka väike… Proovisime mõlemad tõsiseks jääda, aga teate kui raske see on, kui terve aja nalju tehtud ja naerdud! Naeruuss oli ju ikka veel kõhus, nii, et kui ma lõpuks ilma varjamata need käärid välja võtsin ja lõikama hakkasin, et kuidagigi asja saada, pahvatas tüdruksõber suure häälega naerma, ja mina muidugi järgi- otse noormehe kõrva sisse röökides, sest tema pea oli minu ees.
Ja no, ei saanud kuidagi pidama, mul oli niiii piinlik!!! Ma kartsin, et Mohsin tuleb ja viib mu otse lennujaama esimese lennu peale, et kes see niimoodi naerab patsiendi üle. Aga aga.. ma ei naeeeernud ju paha pärast, lihtsalt see moment ja olukord.
Igatahes olid patsiendid toredad, naersid ise ka kaasa. Lahku läksime sõbralike nootidega ja noormees oli oma puhta näonaha üle väga õnnelik.
Ükskord oli mul sarnane olukord ühe teise noormehega, puhastasin nina, see oli juba punane ja noormehel pisarad voolamas (samas pisarakanalit ei saa kontrollida, see ilmselt hakkabki tööle nina puhul, aevastama ajavat ka), mina siis lõpetasin tegevuse, et vabandust, kas teiega on ikka kõik korras, väga vabandan, kui liiga valus, lõpetan kohe kui soovite. Samal ajal vastas nutuse häälega noormees “Ei, palun tehke lõpuni, minuga on kõik korras, lihtsalt natukene nutan. Elu ongi vahel raske”.
See on lihtsalt nii sürr, kabinetti tulevad oma traditsioonilistel valgetes üleriietes ja peakatetega meestrahvad, nad tunduvad alati nii tõsised ja kardan, et on kurjad. Aga siis lamamistoolil “Palun tehke mu ninnu ikka puhtaks, naine kah käskis, ega elu ei peagi kerge olema”
Ah, kullakesed.
Ja kui kellegi peaks veel kahtluseid olema- MA TÄIEGA ARMASTAN OMA TÖÖD!!
Õnneks koju saabudes juhtusin naabriga kokku, kellega endale teed tegime, tema empsi korjatud Omaani datlid kapist välja kraamis ja katusele teed jooma läksime. Õhtu poleks saanud toredamalt lõppeda, kui hea värske Karak (vürtsidega tee piimaga), emspi kodudatlid ja ilus Bahreini vaade.
46990512_386896382052968_4060445382805553152_n
( Käib töö ja vile koos/hoos)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s