“Carolin, miks sa nii valge oled. Carolin, kas sina ei taha seksikas olla” my ass, ma ütlen. Mul oli vaja vaid 2 päeva festivalil olla, kui mind kolmandaks päevaks juba tagasi kliinikusse kutsuti “Meil on vaja kedagi, kes olukordadega hakkama saaks, ma eemaldan su festivalilt” sain laupäeval Mohsinilt teate. Tee veel head tööd, ei lasta enam üldse lulli lüüa.
Kui päris aus olla, olin ma üsna õnnelik, et seal rohkem olema ei pidanud, esiteks polnud keegi korraldanud mulle transporti- maksin iga päev suuri summasid, et taksoga kohale saada- festival asus Bahreini piiri ääres, Saudi Araabia külje all.
Kõige toredam oli muidugi laupäev- tellisin varakult takso, et õigel ajal kolleegi maja ees olla, kes mind aga 40 minutit maja ees lasi oodata, sest … sest miks mitte.
Kokkulepe oli, et kohtume kell 15 tema maja ees, lähme koos tema autoga edasi. Okei, olin kell 15 kohal- “Habibi, ma pole koduski …” sain whatsi, kui olin küsinud, et kas tohin sisse minna.
Okei, lubas tagasi olla 15.30.
Kõlgutasin ei-kusagil-kõrbes jalga, kolleeg elab kohas, kus on vaid käputäis eramaju ja ülejäänud- kõrbeliiv ja tühi väli. Kell 15.40 saatsin sõnumi “Anna teada, kui kodus oled”
Ei mingit vastust.
Lõpuks helistas mulle teine kolleeg, kes pool kogemata välja rääkis, et minu “mitte kodus olev kolleeg” on tegelikult kogu selle aja kodus olnud!
Reedel seevastu õnnestus mul enne tööle minemist osa võtta esimesest perekondlikust pidulikust lõunast- Eestis elades ei teadnud ma kedagi, kellel oleks kombeks teatud nädalapäeval terve pere- või suguvõsaga lõunaks või õhtusöögiks kokku saada.
Hispaanias oli selleks toredaks päevaks pühapäev, vanem generatsioon läks hommikul kirikusse, hiljem kohtuti kodus ja söödi koos.
Kui mõnigi kord selle tähtsa sündmuse ära unustasin ja mõnele sõbrale kohtumist pakkusin, läksid sõpradel silmad alati suureks “Carolin, pühapäev! Ma söön lõunat koos oma abuelitaga, dios mios!”
Olgu sa siis kes tahes- badass või playa kutt, pühapäeval istud koos oma abuelitaga lõunalauas, lips ees ning käes viisakalt süles ja loed talle ajalehest uusimaid päevakajalisi uudiseid.
Kuna mind on õnnistatud nii toreda sõbraga, nagu selleks Cristian on, sain tihti pühapäeviti tema ja ta pere lõunatest osa võtta. Imeline perekond! Lõpuks sattusime mõlemad Sagrada Familia kõrvale elama, mis siis elult veel tahta- kohvitass näpus, kass süles ning sõbra perega Sagrada Familia vaadet nautida.
Bahreinis on selleks tähtsaks päevaks aga reede- töökaaslane kutsus enda juurde, aega võttis õige koha leidmine, mingi aeg leidsime end autojuhiga vägagi küsitava maja eest- maja oli üleni mustaks värvitud, isegi aknaklaasid olid mustad, maja ees rippusid suured plakatid araabia keelsete siltide- ning loosungitega, lisaks olid suured plakatid erinevate inimeste nägudega, mina ei tundnud piltide pealt kedagi ära.
Rippusid Saudi-Araabia lipud, mõõk. Mul läks kõhus õõnsaks. Autojuht tahtis jalga lasta, lõi risti ette ja ütles, et see on siin mingi ISIS-e kontor vist (Kindlasti ei olnud, lisan kohe ära!)
Ma ei julgenud pilti ka teha, võib-olla teine kord kuidagi salaja teen, kui sinna veel satun.
Kuveidis olles nägin sarnast maja, ka seal olid aknaklaasid tumedaks tehtud, väljas rippusid mustad lipud- tuttavatelt uurides selgitasid nad, et nende usul on alaliigid ning neid majades kohtuvad paduusklikud, Kuveidi maja kohta teati rääkida, et sealsed usklikud teatud ajal aastas leinaajal karistavad end, et saada patuks vabaks- löövad end puust kurikaga, kuhu sisse on pikitud naelad.
Kuveidis elav Armeenia tuttav ütles, et nägi kord kuidas ta sõber, kelle pere sellesse usuliiki kuulub, end teadvusetuks peksis ning haiglasse viidi.
Ma kindlasti võtan selle aja ning uurin nende asjade kohta lähemalt, hetkel põhineb mu info vaid kohalikelt saadud põhjendustel ning selgitustel.
Kui jumala ning google mapsi abiga olime õige maja siiski üles leidnud, tõmbas mu autojuht kummivilina saatel kaabet ning hüüdis veel järgi, et hoidku ma end.
Ja rohkem ma teda ei näinudki, päris ausalt. Lõpetas töötamise, aga sellest kirjutan lähemalt hiljem.
Töökaaslase sugulane juhatajas mind majja- maja oli imeilus! Sisustatud araablastele kohaselt kullatud elementidega- kõike oli külluses, kullatud värviga värvitud diivanid, imeilusad diivanipadjad, nagu kuskil lossis. Nurgas tossamas viirukilamp.
Sisse astudes vasakut kätt toas olid mehed, märkasin neid vaid silmanurgast, sest mind suunati kohe edasi, isa, vendade ning teiste meestega perest mind ei tutvustatud ning nemad meie ruumi tulla ei tohtinud.
Liikusin edasi nn naiste alale- suurde ruumi, kus mind tutvustati ema, tädide, tädilaste jne naispoolega. Naised traditsioonilisi kuubesid ei kandnud, sest olid omas kodus, vanemad generatsioonil olid siiski pikad kleidid, noorematel pigem püksid ja pluusid.
Seejärel kaeti laud, kuigi mis oli puudu … oli laud. Kohalikud ei söö laualt, toidud kaetakse põrandale, kuhu on laotaud kaunistatud kile.
Isegi väljas söömas käies on igas restoranis oma ruumid, kus kohalikud saavad oma traditsioonide kohaselt põrandal istudes süüa. Lisaks kasutavad kohalikud söömiseks käsi, toit on suurel vaagnal või kausis ning siis kõik korda mööda võtavad. Parimal juhul kasutatakse lusikat, kõige söömiseks.
Olen proovinud kätega süüa, ei tule mitte välja, lisaks on see väga harjumatu, aga eks harjutamine pidigi meistriks tegema. Minu jaoks toodi lusikas ja nuga. Kui nii jätkub, hakkan kahvli kasutamist unustama. Juba tunnen, et lusikas on kõige söömiseks palju mugavam- hops lusikale ja ruttu kõhtu.
Samamoodi olen seni vaid laual söömisega piirdunud ning esimese hooga ei osanud ma kuidagi poosi võtta, kuidas mugav oleks.
Töökaaslase ema nägi mu kimbatust ja oli valmis minu jaoks eraldi lauakoha katma. Kuna ei soovinud kedagi solvata, ja endal ka huvitav uusi asju proovida, otsustasin siiski põrandale teiste seltsi jääda. Töökaaslane tõi oma abaya (must kuub), et saaksin seeliku sellega katta, kui kardan, et teised mu hämaraid kohti näha võiksid, rumala peaga olin seeliku selga pannud.
Toit oli imeline!! Kohalik toit on tõesti hea- sõime, otse loomulikult, riisi. Krevettidega. Tavalist valget riisi oli ka. Värske salat granaatõuna seemnetega, millele valati spetsiaalsest kannust sidrunimahla. Veiseliha kartuliga, hiljem toodi teed piimaga ning mannakooki. Kõike oli nii palju! Nii kui taldriku tühjaks sain, tõsteti midagi uut asemele, ma polnud kindel, kas toidu alles jätmine või keeldumine oleks ehk solvav, nii, et proovisin kuidagi kõigega ühele poole saada.
Söömise ajal märkasin, et kui meie istusime kõik maas vaibal ringis, siis meie selja taga oli noor tüdruk, kes sõi meist eraldi oma kandiku pealt. Hiljem uurisin töökaaslaselt- tegu oli ta tädi teenijaga, Etiooplanna. Teenijad ei söö kunagi pererahvaga koos, tavaliselt ei kutsuta neid enda seltsigi, vaid viiakse toit näiteks kööki. Too tütarlaps tohtis meiega aga samas ruumis viibida, küll aga oma alal ja oma nõudega.
Seejärel läksime end festivaliks riidesse panema, mina olin selga pannud, nagu juba mainisin, seeliku. Isegi ei mõelnud selle peale, et jalad olid põlvest saadik katmata, sest igapäevaelus ei mängi see rolli, Bahrein on vägagi avatud mõtlemisega riik. Töökaaslane on siiski usklikust perest, aga festivali puhul valis ta traditsioonilise musta abaya asemel roosa pükskostüümi, otse Zarast! Juuksed kattis musta salli asemel valgega, püksid olid Capri lõikega, jättes pahkluu paljas. Jätke meelde- vaid pahkluu. Ning randmed olid näha.
Töökaaslane ja ta meie vanune sugulane, hiljem, kui olime vanemast generatsioonist eemaldunud, selgitasid, et isapoolne suguvõsa on väga usklikud ja kas ma märkasin nende pahaks pandavaid pilke mu töökaaslase PALJASTE kehaosade suunas. Aka pahkluu ja randmed. Emapoolne suguvõsa pidi aga avatum olema, nii, et paljudel juhtudel oleneb ema tujust, kuidas ja kas töökaaslane (25-aastane) tohib välja minna.
Mainin ka ära, et pärast festivali läksime õhust sööma ning poole peal helistas töökaaslase vend, kelle meelest tütarlaps oli liiga kauaks välja jäänud ning käskis koju minna. Vend on oluliselt noorem, 17. Kuna tegu on aga meespoolega peres, pidi tütarlaps toidu pakkima ja koju minema.
Seeliku kandmise osas mainin veel ära, et see polnud siiski nii hea mõte- kui igapäevaelus see rolli ei oma, siis festivalil, mida hämaramaks läks, seda julgemalt hakati pilke viskama, ja kujutate ette- kõige hukkamõistvamate pilkudega olid naised! Minu enda vanused!
Nägin mitmeid, kes sõpradele õlale koputasid ning minu poole viipasid. Nii palju siis sõsarkonnast ning naiste kokkuhoidvusest.
Ma muidugi tuju hoidmise eesmärgil väga ei jälginud, kes mind kuidas vaatas. Mehed ei jõllitanud, noormehed viskasid salaja pilke, aga jäid siiski viisakuse piiridesse- naiste jõllitamine pole siinses ühiskonnas aksepteeritud.
Kui 1 meesterahvas muidugi välja arvata, istusin festivalitelgis kaugel nurgas, puhkasin jalgu, jagasin sõpradega üritusest pilte, kui meie tee- ning datlilaua juurde kogunes grupp traditsioonilises ning tavariietes noormehi, küsisid kliiniku kohta ning korraga 1 neist märkas mind- ja enam ei lõpetanud, kõva häälega “Kes see neiu seal taga on? Mis ta nimi on? Kas ta on arst teie kliinikus? Mina tulen vaid siis, kui tema mind vastu võtab. Carolin? Carolin!! Ma tulen kohe sinna!” Töökaaslased hakkasid juba üksteisele otsa vaatama. “Carolin, sa ei ole arst? Mida sa kliinikus teed? Ma tahan sinuga rääkida” Lõpuks pidid kliiniku meestöötajad sekkuma ning suunasid datlitest lõviks (siin maal siis vist pigem kaameliks?) söönud mehepoja lahkuma, kolleegid lohutasid, et kindlasti ei luba keegi tal vaid minu juurde protseduurile tulla, kui tunnen, et see on ebamugav.
Festivalist endast veel- Tore oli! Barcelonas elades olin ma nii harjunud, koguaeg toimus midagi, alati oli kuskil mõne linna või küla Festa Major (linnapidustus), kus kohalikud oma piirkonna lille lõid ning ära ehtisid, muusikud mängisid, lapsed jooksid, kõik tantsisid. Inimesed elasid iga momenti oma elus täiel rinnal iga päev. Isegi kaugemalt inimesed kohale tulid, katalaanid inimtorne tegid… Igatsus sellise melu järele on ikka tekkinud, seetõttu oligi õhin, kui kuulsin, et mind Bahreini Rahvuspäeva pidustustele kutsuti kliinikule reklaami tegema.
Ala oli suur, sama kus mõni aeg tagasi maratonil käisin aega võtmas- Bahrain International Circuit. Samas kohas korraldatakse ka F1 võidusõite!

Esinesid kohalikud muusikud, tantsutrupid. Tantsulava oli täpselt meie telgi kõrval, tööd oli palju ning lähemale ei saanud minna, aga silma jäid nii Bahreini kui Saudi-Araabia lipud. Tantsisid ainult mehed, naised ilmselt pole lubatud. Kava koosneb vaid paarist erinevast sammust ning rütmi annavad trummilöögid. “Tants” kui selline erineb väga sellest, mida olin harjunud Barcelona klubides nägema ja kliinikuski kuulen tihti nalju “valged ja nende enesenäitamine”, ehk siis tants ja enese liigutamine, millega nt mina harjunud olen, on kohalike jaoks kindlalt liiga palju.
Paljud kohalikud on tunnistanud, et nad ei oska tantsida ning discol pole neil midagi teha, ei ole harjunud end muusika järgi liigutama. Aga jällegi- erandid kinnitavad reeglit, eriti Bahreinis, siin on ööklube ja pubisid, kus pidu hommikuni ja nii mõnelgi puus hoogsalt tantsurütmis kaasa liigub.
Iga päev oli kontsert kohaliku muusikaga ning ILUTULESTIK! Ilutulestik oli võimas, õnneks oskasin õigel ajal osa sellest ka videole saada.
Ümberringi olid muidugi telgid, kes reklaamis oma tooteid, kes müüs toitu, festival nagu festival ikka. Mulle toodi nii palju erinevaid tootetutvustusi ja kreeme, kõrvalpoe parfüümimüüjad kinkisid lõhnaõlisid, ausalt, kui keegi Bahreini peaks kunagi lendama ja näohooldustooted koju on jäänud, võtke ühendust!
Pühapäevaks suunati mind tagasi kliinikusse, pühade puhuks olid paljud protseduurid kuni -80% soodsamad, vastuvõtu laua taga olid abikäed ulatanud nii juhataja kui teised tähtsad ninad, isegi Mohsin oli arvuti taha pandud.
Tööle jõudes võtsid mind vastu uuesti ühinemise rõõmust pakatavad filipiinineiud “Caroliiiin, jumal tänatud, sa oled tagasi. CAROLIN ON TAGASIII. Me nii igatsesime sind, ära enam kunagi mine. Saab jälle kergendatult hingata” kallistati ja õhati terve päeva, kellel oli lisaks kodust toitu kaasa võetud, kes maiustusi tõi, kes niisama kallistas. Unusta või kogu eelmisel nädalal juhtunu ära!
“Carolin, mina lähen sinna uude avatavasse kliinikusse ainult siis, kui sina ka tuled” ütles mulle eile Annie. Täna kutsus mind nurga taha sositama Cristina “Ma ütlesin Mohsinile, et sina pead ka tulema uude kliinikusse, mina muidu ei lähe”
Uue kliiniku avamise kuupäev pole veel üldsegi kindel, ning sinna üle viidav töökollektiiv sammuti mitte. Eks näis, mis elu ja tulevik toob. Õnneks on kohatud kommentaarid selleks puhuks lõppenud, mu tiimikaaslased olid kohe eriti armsad, ja mis mul üle jäi- andsin kõik nende mõtlematud laused andeks.
Leppimise märgiks otsustasime koos jõuluõhtusöögile minna, Filipiinidel tähistatakse ka jõule, veel enam- neil käivad ka päkapikud!! Küll pannakse aknalauale aga sokk, mitte suss. Ja päkapikud käivad vaid 2 nädalat.
Lõpp kokkuvõttes tuli jõulutähistamist oodatust palju rohkem, nii, et sellest teen eraldi postituse.
Seniks tsau-pakaa!!