Tänase Valentinipäeva puhul kavatsen kirjutada ainult romantilistel teemadel ja mis oleks veel romantilisem kui pulmad- kõigi vallaliste neidude südamete murdumise ja pisarate valangu saatel sõudis abieluranda Bahreini kõige tahetum poissmees Abdulla.
Sain ka mina selle au osaliseks ja peole kutsutud.
Mõtlesin küll, tagasihoidliku neiuna nagu juba olen, kas minna, aga uudishimu surus takka ja kuna pruudiks oli kunagine kolleeg, tahtsin õnne soovima ikkagi minna.
Pulmad või üldse abiellumine pole Araabia riigis teps mitte üks lihtne ettevõtmine, kui olla päris aus olin mina omadega täitsa sasipuntras, millisele peole siis ikkagi lähen- abielu või registreerime, kihlus või tüdrukuteõhtu.
Korraks tundus mulle, et ega kohalikud isegi täpselt tea, kus maal see järg on.
Aga, et kõigest lähemalt rääkida, proovin natukene loosse selgust tuua.
Mainin kohe ära, et traditsioonid ja kombed erinevad nii riigiti kui perekonniti, kogu oma info olen kogunud kohalikelt (bahreinidelt ning saudi-araablastelt).
Noorem generatsioon valib ka juba ise endale partnereid, aga varasemalt ja rohkem on siinsetes riikides siiski kombeks korraldatud abielud (arranged marriage).
Iga endast lugupidav perekonda hoidev emps teab kõiki läheduses elavaid vallalisi tütarlapsi ning kui õige aeg kätte jõuab, otsib sahtlipõhjast oma pojast kõige nägusama olemasoleva foto, paneb selle seelikutaskusse ning seab sammud sobiva peretütre kodu poole.
Neiu kodus tõotab ta tütarlapsele, et just tema poeg ongi jumala poolt alla maapeale tütarlapsele kingiks saadetud, sest mashallah, pole olemas nägusamat noormeest, juba varakult potitreenitud on ning oskab 10 piires arvutada.
Kui nägusus pole kiita, tuleb leiutada pojale muid oskusi, noh näiteks suurt varanatukest ning sooja südant.
Selle peale tütarlaps otsustab, kas näidatud noormees on sobiv või oodatakse kosja järgmist.
Siin kohal lähevad perekonniti kombed lahku, osadel käib ema poja pilti näitamas, osad pered käivad pojaga koos pruuti vaatamas ning osad näitavad vastakuti vaid pilte.
Noh, nagu vanakooli Tinder või nii.
(Käivad jutud, et igas naabruskonnas asub üks elatunud ja kõike teadev vanatädi, kelle juurde lähevad need vaesed ja lohutamatud hinged, kes endale kuidagi kaaslast ei leia, viivad vanatädile oma pildi, kes selle siis oma ahju külge kinnitab ning jäädakse ootama teisi kadunud hingi, kes samamoodi kaaslase otsingule tulevad ning selle läbi saab vanatädi ehk mõned õnnetukesed kokku viia. Vanatädi abi pidavat kasutama aga kõige kurvemad ning meeleheite äärel olevad inimesed ning seda ei taheta, et keegi kunagi teada saaks).
Seejärel oodatakse noorte arvamust. Mõni tugevama iseloomuga pere ei oota mingit arvamust vaid nemad on noored kokku arvanud ja nii olema peabki, paljud abielud on siinsetes riikides lihtsalt suguvõsade kokku loomiseks ning jõukuse suurendamiseks.
Mõnikord tekib noorte vahel kokkulepe, mõnikord seda ei teki, kolleeg näiteks tunnistas, et temale esimene kosjaline ei meeldinud teps mitte kuna too rääkis liiga palju.
Samamoodi on korvi saanud tütarlapsed, teine kolleeg oli potensiaalse peika jaoks …. liiga tumeda nahavärviga! Ja seda vastust edastas noormehe ema.
Esiteks on kolleegi nahavärv vägagi hele minu meelest ja kas sellist asja siis peab tütarlapsele ütlema, eriti naisterahva poolt, usun, et seda olukorda oleks saanud ka viisakamalt lahendada.
Aga pole hullu midagi, mõlemad kolleegid on nüüdseks õnnelikes abieludes enda poolt nõustutud noormeestega.
Kui kokkulepe saavutatud, noored omavahel sobivad ning emad-isad nõus, on noormehe emal aeg poeg lille lüüa, puhtaks sokid jalga suruda ning kõik koos tütarlapse perele külla minna ning koos õhtust süüa.
Külas olles saavad noored tund aega, et üksteist esmalt tundma õppida, küsitakse üksteise kohta tähtsamaid küsimusi, mõlema noore vanemad peavad seejuures aga kohal olema, noored omavahele jääda ei tohi.
Samuti käiakse vajadusel ning kahtluste tekkimisel läbi ka perekondade naabrid, et tulevase pruudi/peigmehe pere kohta küsimusi esitada ning selgitada välja kas tegemist on siiski auväärt perega.
Kõiki külastusi peavad noormehe pere poolt saatma uhked kingid.
Kui kokkulepe saavutatud, ütleb tütarlaps summa, mida soovib enda pulmakingiks, araabia kultuuris nimelt peab noormees tasuma tütarlapsele nn kaasavara (araabia keeles Mahr).
Summa erineb perekonniti meeletult- Näiteks Saudi-Araabias võib see küündida isegi 100 tuhande Saudi Araabia riaalini.
Pulmainfo küsitlemisel ei puutunud ma kokku kummagi riigi kuningapere liikmetega, kellega töösiseselt paar korda nädalas ikka jutuajamisi maha pean , nii et kahjuks ei ole sealsetes ringkondades liikuvatest rahasummadest teadlik, võime vaid ette kujutada.
Samuti ei taha ükski tütarlaps avalikult tunnistada summat, mida noormehelt küsib.
Liiga väikse summa puhul peetakse tütarlast odavaks ning liialt suure korral ollakse kadedad.
Siin tulevadki mängu olukorrad, kus abielud sõlmitakse peredega kes suudavad kaasavara rohkem maksta.
Samuti tunnistasid osad naised, kellega juttu ajasin, et ega neile nende abikaasa väga meeldinudki, kui aga mõni noormees väga huvitatud paistab, ütlevad tütarlapsed teinekord naljaga pooleks liiga kõrgeid summad ning seejärel on noormehe valik, kas tal on võimalusi kosida oma armastatu või loobub. Vaesem pere peab vajadusel pangast laenu võtma.
Kuulsin jutte ka tütarlastest, kes oma noormeestest nii väga hoolivad, et kaasavara ei küsigi (seda aga ei tunnistata avalikult), küsivad kaasavaraks vaid Koraani või küsivad summa, mille hiljem noormehe perele tagastavad.
Kaasavaraks saadud raha kuulub ainult ja ainult tütarlapsele, see on tema raha ning saab kasutada kas enda huvides või hakkab sellega tulevast kodu sisutama ning enda ja abikaasa kooselu looma.
Bahreinis jääb kaasavara keskmiselt 1000-5000 BD (bahreini dinaar, korrutada 2,3-ga), üks Saudi noormees tunnistas, et tema peab normaalseks maksta 2000 BD (20000 Saudi riaali).
Lisaks kaasavarale peab noormees oma tulevasele naisele kinkima kulda, ehteid ning muid kingitusi.
Kui kokkulepped saavutatud, tehakse vereproovid- et teha kindlaks mõlema partneri geenirikked ning välistada võimalus haige lapse saamiseks, üks saudi tõdes, et kuna Saudi-Araabias on suguvõsad nii suured, siis vereprooviga tehakse ka kindlaks, et kogemata liiga lähedase sugulasega (salajane õde-vend) abiellu ei astutaks.
Araabia kultuurile kohaselt võivad soovi korral abielluda juba teise ringi sugulased, näiteks onupoeg ja täditütar.
Kui vereproovid antud, võivad noored seaduse poolest abielluda ning selle tõestamiseks tehakse riiklik leping- pidu nr 1.
Lepinguga tõestatakse nii oma riigi kui ka usu ees, et nad on abieluliit.
Kui lepingut ei tehta, ei kehti ka abielu. (Ilmselt siis nagu ka Eestis, kui abielulepingut ei sõlmi, ollakse lihtsalt elukaaslased. Araabias selline koosolemise vorm lubatud ei ole).
Siinkohal lähevad arvamused perekonniti lahku, osades perekondades on füüsiline lähedus lubatud pärast lepingu sõlmimist, antakse justkui lubadus üksteisega abielluda ning teiselt poolt mõni teine suguvõsa ootab siiski pulmapeoni.
Osade jaoks on lubatud vaid teatud laadi lähedus (suudlemine ning muu suuga teostatav tegevus, kuna süütus on väga suur auasi, tahavad pruudid olla kindlad, et abielu ikkagi toimub. Samuti on lahutus keerulisem kui pruut oma süütuse kaotama peaks).
Abdulla perekond ilmselt kuulub sinna, kelle silmis leping on piisav tõend, sain peoõhtul Abdulla nõolt väga eleva whatsappi teate “Carolin, Abdulla saab lõpuks musitada”.
Hurra, mul oli ainult hea meel, musitagu terviseks ja kõigi musitamiseta elatud aastate eest ka tagant järgi.
Kuigi paljud noorema põlvkonna abiellujad on vaikselt tunnistanud- ajaga muutuvad ka kombed ning paljud noored ju tegelikult (eriti kui abiellutakse armastusest) on enne abielu kaua koos olnud ning eks seda musitamist on juba varemgi ilusatesse päevadesse jagunud.
Bahreinis, erinevalt Saudi-Araabiale, on kombeks pärast lepingupidu teha tütarlaste Hennapidu- pidu nr2.
Henna on siinsetes riikides väga populaarne ning need on tõelised kunstiteosed!
Pruut kannab traditsioonilist kleiti ning tema keha kaunistatakse ilusa hennaga, see pidu on pigem lähemate sõprade ning pere jaoks.
Saudi-Araabias hennat väga ei tehta, see on populaarne pigem Bahreinis, Omaanis ning Araabia Ühendemiraatides. Bahreini henna on suuresti India sugemetega.
Seejärel toimub kihluspidu- pidu nr3.
Kui asjadest õigesti aru sain, viibisin mina just sellel peol.
Temaatika oli traditsiooniline, nii, et sõber pakkis mind oma õdedega koos autosse ja viis rätsepa juurde, see on kohe täitsa omaette lugu, mis seal saama hakkas.
Mul vedas, et koos kohalike tütarlastega kleiti ostma sattusin, üksi poleks ma küll kõigi nende kangaste ning ehete vahel valida suutnud.
Kuna kõik peod toimuvad meeste ning naiste vahel rangelt eraldi, mehed omavahel ning naised omavahel, kohalikud naised peavad meeste juuresolekul olema kaetud ning ei saaks näidata oma uhkeid kleite ega soenguid, siis viibis naistele mõeldud kihluspeol peigmees vaid max 15 minutit- tehti mõned pildid ning ennast näidati, seejärel peig lahkus. Lisaks tulid momendiks pildistama ka pruudi isa ning noorem vend.
Kuna meeste pidu toimub eraldi ning sinna ei lähe isegi pruut, siis tihti peale sõbrad isegi ei pruugi teada, kellega nende semu siis ikkagi abiellub või kuidas pruut välja näeb.
Naistepeol meeste viibitud ajal olid kõik naised, välja arvatud pruut, rangelt kaetud (sest tegemist oli tema abikaasa, venna ning isaga ehk siis perekonda kuuluvate meestega).
Pidu ise oli WOW, ja kui ma ütlen WOW, siis ma mõtlen WOW.
Läksime peole koos Tsehhi kolleegiga, mõlemad olime lasknud endale Bahreini traditsioonilised kleidid õmmelda, iga sammu juures pidin palvetama, et pikali ei kukuks või muud moodi endale häbi ei teeks, kolleeg polnud jällegi kindel kuidas täpsemalt mida kandma peaks.
Nii igaks juhuks olime kaasa võtnud hunniku haaknõelu, et kõik kahtlane kindlalt ära kinnitada.
Väravast sisenedes ootas meid vastuvõtulaud kingituste ning parfüümidega- iga külaline sai end värskendada sobiva Araabia parfüümiga.
Terve peo ajal käidi ringi ning jagati kingitusi, maiustusi, pakuti araabia kohvi ning teed, kingiti ehteid.
Peole jõudes ootavad tavaliselt ees vaid teised külalised, pruut koos peigmehega tuleb alles mitu tundi hiljem.
Seda aega sisustatakse üksteise tervitamise ning pildistamistega, kogu üritus näeb välja nagu muinasaegne stiilipidu!
Vaatasin imetlevalt iga külalist- kõik need naised nägid välja nagu portselanist nukud!
Ma ei liialda, pole vist kunagi ühelgi nii ilusal peol käinud, kõik need kleidid- sellised peod ning just pulmad on iga Bahreini naisterahva jaoks aeg särada, kleidid on viimase peal, kõik need värvid ja disainid. Seelikuosad nii pikad ja puhvis, sitsid-satsid, kelle kleidil rohkem kihte. Millised soengud! Milline meik.
Muutusin üsna kohe pärast hoovi sisenemist nii häbelikuks, ei osanud kuidagi olla ega astuda, kahetsesin et enda soengu töö juures patsientide vahepeal 10 aastat vana sirgendaja korda ajasin ning ripsmeid oleks võinud vist ka rohke värvida.
Kui Hispaanias või Eestis olen harjunud, et inimesed tulevad tutvust tegema ning ollakse pigem sõbralikud, siis araabia naine ei varja, et tema on peol just selleks, et teistest parem välja näha.
Kuna suguvõsad on siinsetes riikides suured, on seda ka peod, “tagasihoidklikuks ning väikeseks peoks” loetakse pidu 150-200 osalejaga.
Kui suuremad pildistamised tehtud, saabuvad pruut ning peigmees, selle tunneb ära selle järgi, et kõik kohalikud naised hakkavad kibekiirelt ennast katma.
Pruutpaar võtab koha sisse poodiumil ning seejärel saab iga soovija nendega pilti teha, pildistamine kestab paar tundi, omavahel pildistamisega tuleb aga olla ettevaatlik ning aupaklik, kohalikud moslem-naised ei soovi, et ükski võõras või meesterahvas neid katmata juustega näeks, mitmel korral paluti mu kolleegil, kes läks pildistamisega väga hoogu, et enda telefonis olevaid pilte oma poegadele ega abikaasale ei näitaks.
Samuti ei taheta väga fotosid enda pulmadest näidata, isegi mitte teistele naistele. Kui tahetakse näidata kleite, jäetakse nägu pildilt välja. Kui vaadata araabia kleidipoode, siis on ka neil modellidel näod alati pildilt väljas.
Ametliku pildistamisega samal ajal avati ka buffee ning soovijad said õhtusööki nautida.
Buffee oli tollel peol üsna tagasihoidlik- kohalikud riisiroad, grillkana, salatit, pisut magusat.
Kui pildistamine läbi, toimub tseremoonia kus peig riputab pruudi kaela kingitud kuldkee (keed on väga massiivsed ning kaunistused ulatuvad rinnuni, jällegi sõltub pruudi soovist ning kui suurt peigmehe pere lubada saab).
Külaliste sekka visatakse lilli ning raha, abielu sõlmimise märgiks võib peig pruuti otsaette suudelda, huultele suudlemine pole viisakas.
Kui tseremoonia on läbi ning peig lahkunud, saavad naisterahvad end jälle vabamalt tunda ning kleite näidata, osad suguvõsad on nõus muusikat laskma, sellisel juhul tantsitakse omavahel ning tuntakse õhtust rõõmu.
Meie lahkusime kolleegiga peol kesköö paiku, järgmine päev oli tööpäev, muidu oleks ehk isegi kauemaks jäänud.
Meist jäid maha tantsivad ning rõõmsad kohalikud.
Kuna noorpaar on nüüdseks kihlunud, võivad nad järgmiste pidudega oodata aasta-kaks, see järel tehakse uuesti Hennapidu- Pidu nr4.
Seejärel pidu, kus pruut on traditsioonilises kleidis- Pidu nr 5
Ning kõige lõpuks pulmapidu, pruut kannab valget kleiti- Pidu nr 6.
Pärast pulmapidu minnakse mesinädalatele ning volaa, ongi lõppenud pidude jada ning käes on argipäevarõõmud.
Peod erinevad perekonniti, osades perekondades jäetakse vahele näiteks hennapidu või tehakse vaid üks kleidipidu, või tehakse hoopis kõik peod koos. Kõik sõltub perekonna- ning peiu võimekusest.
Olen nüüdseks vaid 1 peol osalenud ning loodan, et neid tuleb veel, soovitan ka kõigil teistel, kel vähegi võimalust ning kutsutakse, kindlasti minna.
Olen täiesti sõnatu pärast midagi nii suursugust.

(Bahreini traditsiooniline kleit)

(Tagasihoidlikum näide pulmakülalise, kolleegi, kätede maalitud hennast)