Valetasin Facebookis kõigil silmad-suud täis, et tahan kohvikusse uut postitust kirjutama tulla, tegelikult sai kodus vetsupaber otsa ja ega ma siis ristiinimese kombel poodi raatsi uut ostma minna, ma kavatsen ikka homseni oodata ja siis tõelise ida-eurooplase kombel töö juurest rulli kaasa võtta. Seni tsillin kohvikus ja teen, teel vetsu, tähtsa bossi nägu.
Naliiiii! (… või siis mitte, you can never know)
Igatahes, jalutasin mina täna koju kui silma jäi tee ääres olev riidepood, neid on seal meil palju, ja meenus üks naljakas lugu paari kuu tagant- käisin kohaliku töökaaslasega pärast tööd dinneril ning hiljem, keset kodu poole sõitu, kuulen “Carolin, habibti, vaata kui huvitav pood. Näe see seal, oled käinud? Me peame sinna minema!”
Vaatasin näidatud poe suunas ja hing pidi kinni jääma:” Maryam, wallah, mis sa teed nalja või, korralikud tütarlapsed ei käi sellistes poodides. Nendes käivad ainult… tead küll millised tütarlapsed”. vaatasin, silmis õudus, oma kolleegi poole, kolleegi, kelle pere on vägagi traditsiooniline. Kelle isa ei suru naistega kätt (jah, väga paljud moslemmehed ei suru naistega kätt ning selgitusi sellele olen kuulnud erinevaid. Kas nad ei soovi katsuda ühtegi teist naist peale enda abikaasa ning kardavad, et võõra naise käe puudutamisel tulevad pähe pahad mõtted ja jumal näeb, või kurjad keeled räägivad, et osad mehed lihtsalt ei pea naist samaväärseks endaga ega usu, et ta nende käe vääriline on) ning kui vahel kolleegiga kauemaks õhtusöögile jääme, helistab alati ta vend (kes on temast oluliselt noorem) ja käsib väga noomival toonil õel kohe koju tulla, nii mõnigi kord on meil isegi toit lõpetamata jäänud, sest õel tuleb venna sõna kuulata.
Samamoodi Matami (tegin eraldi postituse) lõpus toimub alati meeste paraad, kutsusin kolleegi endaga kaasa, et seda vaatama minna, aga sellest ei tulnudki midagi välja- nimelt kolleegi pere ei pea õigeks, et üks endast lugupidav tütarlaps lihtsalt seisab ja mehi vaatab. Nii, et nende pere jälgib üritust kas terrassil aknast või katusevarjust.
Ja nüüd, korraga, tahab minu korralik ja konservatiivne kolleeg minna kuhugi poodi kus müüakse hilpe mis vaevu naba- või nibu katavad.
Maryam hakkas muidugi naerma:”Sa vaata-vaata, kes kellele riietumist õpetama tuleb, Carolin, tavaliselt peaks see vist vastupidi käima ja moslemnaised lääne naisi noomima”.
Ja siis ma jäingi mõtlema- kui palju ümbritev ühiskond ja -normid meid siis ikkagi mõjutavad.
Kui vaatan tagasi nii Eestis, Hispaanias kui Bahreinis elatud ajale siis iga riik on mind omamoodi mõjutanud.
Eestis oli kuidagi väga tugevalt sees “naabrist parem” hoiak ja enda pildis hoidmine, sa lihtsalt pidid väljas käima või Viru chilli tegema, sest be there or be square.
Kuna mul oli hea palgaga töö, siis tähendas see üldiselt ka seda, et igale poole tuli minna ainult taksoga ning söömas käia ainult väljas, shopata nii, et iga aasta ilmus kapist välja hunnikutes kandmata riideid millel isegi hinnalipikud küljes.
Kord plaane sõbranna juurde maale minna tehes möönas neist üks:”Carolin, kindel, et sa tulla tahad, kas seal lokitangide ja stilettodega redelil lakka minekuks kõõlumine just parim mõte on”.
Alkoholi tarbimisest ja suitsetamisest on küll isegi täitsa piinlik rääkida, kuidas enne pidu viimase raha eest veini sai ostetud ja et suitsupaki jaoks ka raha ikka jätkuks, kõik teised ju tarbisid, ega mina saa luuser tunduda. Pidudel jõin ja suitsetasin nagu vana meremees.
Hispaaniasse kolides tõi mind aja jooksul tagasi maapeale küsimus sõbrannalt, miks ma alati nendega kokku saades end nii üles löön.
Esimese hooga ei saanud ma üldse arugi, et mis mõttes, see on ju normaalne.
Aga kas ikka oli?
Näiteks randa jalutama minemise jaoks pidin alati pikalt kaaluma, kas see kord sirgendan või lokitan juukseid, millise seeliku panen ning millised kontsad sinna juurde sobiksid. Kontsad? … Randa?
Alati kuhugi minnes tuli tunde ja tunde varem sättima hakata ning siis kohale jõudes iga sammu mõelda ja kaalutleda, sest ei tundnud end mugavalt.
Õnneks elu Hispaanias õpetas, et õigeid sõpru ei huvita firmamärk su riietel ega vistrik ninal, õige sõber tuleb kaasa iga su hullu ideega ning ei tunne kunagi su pärast häbi.
Niimoodi see elu Hispaanias oligi- inimesed käivad hommikul värske apelsinimahla ning saia järel koduriietes. Isegi õhtul peole saab samades koduriietes- peaasi, et lõbus ja mugav oleks.
Kõik on kõigiga sõbralikud, pole üllatus kui poes järjekorras su kõrval keegi sõbralikult juttu teeb, komplimentidega üle kuldab ning soojalt naeratab. Hispaanlased lihtsalt on nii soe ja sõbralik rahvas, kunagi pole kuhugi kiiret ning igale probleemile on lahendus, homme, täna nauditakse elu.
Nii ma ära harjusin, hakkasin ennast rohkem armastama ning asju rahulikult võtma, välimus polnud kõige tähtsam.
Kui mujal Euroopas tuntakse Hispaaniat kui sangria ning veini riiki, siis tegelikkus on see, et inimesed seal ei joo end kunagi põlvini purju, juuakse mõistlikult ning kõigi nende aastate jooksul ei näinud ma kunagi end lõviks joonud kaklevaid deliiriumis kohalikke.
Tubakahind on niivõrd kallis, et paljud noored seda endale lubada ei saa, kui, siis ostetakse nn keeratavat tubakat, aga vähemalt minu sõprusringkonnas polnud ka see väga levinud.
Üsna pea pärast Hispaaniasse kolimist otsustasin, et alkohol ning tubakas pole enam minu jaoks, otsustasin hakata karsklaseks, siiani tunnen, et see oli üks parimaid otsuseid mu elus.
Kui palju ilusaid mälestusi mul tänu sellele on, kõige naljakamad peod, kõige toredamad matkad- kellel jalas mitu suve tagasi kukekaks muutunud püksid, kellel empsi tehtud morss piimakleepsuga pudelis, mitte kedagi ei huvitanud, huvitas vaid see, et sõbrad on koos ja tuntakse hetkest rõõmu.
Hispaanias elades sattusin tihti ka nudistide- kui ka geirandadesse, alguses enda teadmata, hiljem juba lihtsalt selle järgi, kas seltskonnas oli kellelgi ranna osas eelistusi.
Eestis ilmselt tekiks jälle “mida teised mõtlevad” blokk, Hispaanias on jällegi geirannad, geilinnaosad ning isegi geilinnad, neis linnades toimuvad alati kõige värvikamad peod ning melu on taevani.
Inimesed lihtsalt on sallivad, ajatakse omi asju ning teist inimest võetakse nii nagu ta on, tule people kodu t-särgis või kõike paljastavas võrk-kleidis, üldse pole probleemi.
Nii, ja siis kuidagi sattusin ma Lähis-Idasse. Mida see minus muutnud on?
Kohalikud teatavasti HINGAVAD firmamärkides, neil peab kraanidest tulema VÄHEMALT Eviani või Fiji vett.
Sa võid salaja elada kuskil uberikus, kahe palmi all, aga maja ees peab olema viimase peal auto ning välja nägema nagu moeajakirja kaanelt.
Õnneks on Hispaania-seeme minus nii tugevalt sees, et sellest ei ole end kaasa viia lasknud, käin juba aasta sama särgiga tööle, sellega lihtsalt on nii mugav! Hea suur ja lai, katab kõik ära, kannan täpselt 15 min hommikul ja 30 min õhtul- tööl olen tööriietes. Kodus pesumasin nagu ka on…
Kohalikele, ma näen, see muidugi pähe ei mahu, ega keegi midagi öelnud pole, aga osade kolleegide nägudest on küll näha.
Kas see paneb mind endale ebavajalikku träni enam kokku ostma- ei.
Prioriteedid on muutunud.
Alkoholi ei tarbi siiani, lihtsalt ei ole enam minu jaoks, küll aga satun vahel mõne sõbraga vesipiibukohvikusse, vesipiip on lähis-idas sama nagu eestlase jaoks must leib.
Muutunud on küll ka eelistused riiete osas, ise ei pannud alguses tähelegi, aga piltidelt on silma jäänud, et pluusid ja kleidid on üldiselt katvad, kui just mõnele hämarale peole asja ei tee, seal tuleb ikka näidata mida näidata veel on.
Selle kohta ütles üks mu sõbranna aastaid tagasi hea lause- “Meil on praegu viimane aeg oma dekolteed näidata kui rinnad veel ilusad, ega vanana ei taha keegi enam näha”, no Bahreini kolides ja kõike neid protseduure nähes sain muidugi aru, et kui keegi enam vaadata ei taha, tuleb vaadatavaks teha.
Ja kui Hispaanias on väga tavaline, et nii metroos kui rannas või ükskõik mujal ei hoita oma tundeid ega soove salajas, võid väga vabalt metroos oma peatust oodates seista paarikese kõrval kelle kuumad tunded juba lapsetegemise mõõtmeid võtavad, siis Bahreinis see niimoodi muidugi olla ei saa.
Isegi kohvikutes on sildid “Avalik õrnutsemine pole lubatud”.
Sellega harjub nii ära, et ükskord peikaga liftis kallistades leidsin end mõttelt, et äkki ikka ei peaks, äkki keegi tuleb ja näeb.
Tuppa jõudes ja kartulikotti käest pannes kallistasime küll edasi ja peika ohkas, et miks me küll väljas nii olla ei saa.
Küsisin, et mis siis saaks kui me avalikult nii õnnelikult kallistaks. Peika ei osanud isegi vastata, ütles, et sõltub kes näeb. Inimesed kindlasti vaataksid ja mõistaksid hukka.
Bahrein on võrreldes paljude teise Lähis-Ida riikidega küll palju vabameelsem, kui Kuveidis mainisin, et tulen Bahreinist, oli reaktsioon alati sama “Bleh, need bahreinid…” nagu ma oleksin just tunnistanud, et elasin odavas bordellis patuelu. Bahreinid on paljude jaoks ühed vallatud peoloomad.
Mis pole küll aga kuidagi tõsi, eriti kui vaadata iga nädalavahetusel spetsiaalselt siia sõitvaid saudi-araablasi, kellel riigipiiri ületades lendavad seljast traditsioonilised riided nagu minul palgapäeval rahakotist rahatähed, ja sealt kõige kuumemad peohilbud välja ilmuvad.
Teise tähelepanekuna- hetkel on aina suuremaid mõõtmeid võtmas sotsiaalmeedia ja enda näitamine, kes ilusama ja kadedust tekitavama pildi endast postitada suudab.
Hispaanias ja ka Eestis pildistasin iga kord välja minnes vähemalt photoshooti jagu pilte, Bahreinis nii teha aga ei saa, pildistamine on siin üldse üsna delikaatne.
Kohalikud endast pilte teha ei luba, eriti problemaatiline on see tööjuures kuna pean protseduuridest “Enne-Pärast” pilte tegema, et progressi jäädvustada. Paljud patsiendid keelduvad kategooriliselt, lõpuks pean surnud vanaema ja esiisade nimel pühaliku tõotuse andma, et need pildid jäävad ainult ja ainult minu ning patsiendi vahele.
Seetõttu kasutatakse paljudes kliiniku reklaamides ja plakatidel mind, tihti tuleb uus patsient mu kabinetti “Ooo, sina oledki see tüdruk, ma just nägin sind telekast!”.
Sellega juhtus kord ka see naljakas lugu, kus kolleeg mind vaginal tightening protseduurile veenis modelliks tulema, pidin toolilt maha kukkuma- mida ja kust kohast ma peaksin tahtma pinguldada??
Kolleeg oli väga üllatunud:” Jah, tule ikka, seal küll on osad mehed firmast, kes protseduuri jälgiksid, aga sa oled ju Eurooplane, teid see ei häiri”.
Ei, ma ei tea kust võetakse see info, aga ka euroopa naised ei jookse ringi ega näita oma hämaraid kohti kõigile, kes vaadata tahavad.
Ma ei kujutaks ette, et kliinikusse tuleb patsient kes üle koridori rõõmsalt hüüaks:” Selam alekykom, mis teed, nägin just su privaatkohta reklaamis”
Eriti delikaatne tuleb olla kuningapere ning kuulsustega, mina küll suuremat osa neist ei tea, aga kolleegid või juhataja alati helistavad ette ja loevad sõnad peale- ei mingeid pilte ega nimede nimetamist.
Täiesti poolsalajane elu meil siin.
Näiteks on mul üks kolleeg, kohalik neiu, kes on oma peikaga koos olnud 4 aastat. Küsisin kas nad plaanivad see aasta kuhugi huvitavasse kohta koos puhkusele ka minna, kolleeg vaatas täiesti jahmunud pilguga otsa:”Meie, koos, me ju ei saa”.
Küsisin, miks ei saa, kas vanemad siis ei luba.
Kolleeg selgitas, et vanemad ei teagi, et kohalike kommete kohaselt ei tohiks neil suhteid ollagi, on kas abielu või mitte midagi. Sõltub muidugi palju ka perekonnast, kes on rohkem avatud mõtlemisega ning kes vähem.
Nii, et see kolleeg pole kõigi nende 4 aasta jooksul peikaga isegi koos õhtusöögile saanud minna.
Ja mina tujutsen kui peika mind paar päeva kinno pole mõelnud viia, kui palju eneseületamist ja kommete eiramist see võib tegelikult nõuda.
Samuti on harjumuseks saanud oma elu pigem salajas hoidmine, tuleb valida hoolikalt kui palju ja kellele üldse midagi mainida.
Teinekord uut postitust tehes mõtlen ikka mitu korda, ega nüüd liiga palju ei kirjutanud, mida keegi küll mõelda võib. Siis loen postituse aga uuesti üle ja saan aru, et Hispaania standarite kohaselt elan ikka väga igavat elu.
Nüüdseks olen Bahreinis elanud pisut üle aasta, eks vaatame, palju see elu ja ühiskond mind veel muuta võib.
Seniks aga tsau-pakaa ja kõik mu kallid euroopa sõbrannad, püüdkem siis ikka kuidagi oma privaatosade reklaamimist kuidagi ohjata, eksole onju. #Sarkasm