Ei pidanudki musta maagiat tegema- Karma teeb oma tööd vahel ikka vägagi hästi!
Mäletate, kirjutasin naistest, kes jõuluhommikul minuga karjuma tuli. Tema broneering oli kell 10.00 (esimene patsient, mu tööpäev algaski kell 10.00).
No ja kui ma siis kell 9. 40/9.50 oma kabineti suunas tsillisin, omaette juba jõulupeost ja otsa lõppematust toiduvarust unistasin, hüppas mu teele suur ja kuri kaaren kes üle kliiniku karjuma pistis, et kus mina olnud olen, täiesti lubamatu käitumine- tema on ootama pidanud ja üldse tegi kõik selleks, et mind alandada.
Kui tolle proua suure kisa ja rabelemise saatel lõpuks kabinetti sain, ei lasknud ta mul kuidagi protseduuri sooritada- mingil moel oli prouast saanud üleöö minu ala spetsialist ning mina tema meelest unustanud kõik oma oskused.
Mis tähendas seda, et terve aja liigutas ta oma pead (protseduur toimus näole ja kaelale) ning vehkis käega ümber mu handpiece´i, millega tööd sooritasin.
Lõpuks mainis armuliselt, et kui ta hea tulemuse saab ja rahul on, teeb ehk mulle kingitusegi.
Minu meelest võib ta oma kingituse ja üldse kõik endasse puutuva pista sinna kuhu isegi armuline Bahreini päike ei paista, ma jaksan ise ka endale asju osta, aga tuleb aru saada, et tegemist on keskmise araablannaga, kes kõiki enda ümber vaesteks kerjusteks peab ja kelle üle tal enda meelest vääramatu võim on.
Mis teeb olukorra eriti tuska tegevaks on tõsiasi, et tegemist on kolleegi tädiga!
Ootaks siis ju natukenegi sõbralikumat käitumist või natukenegi mõistmist.
Kuna paigaldasin umbes aasta tagasi endale breketid, pean uue paari saamiseks iga nädal hambaarstil käima- kui mitu korda olen oma ajast kauem istunud ja oodanud. Mitu korda ma selle tõttu karjuma olen hakanud- null!
Kliinikutes lihtsalt vahel juhtubki nii, ei näe ette kui kaua võib patsientidega minna ning me ausõna ei võta väikest uinakut, teades, et keegi ootab ukse taga.
Siis panin aga puzzletükid omavahel kokku ja tõdesin, et tegemist vist ongi pisut keerulisema perekonnaga, nimelt ka see sama kolleeg ei ole end näidanud just kõige sõbralikumast küljest.
Aasta jooksul olin tunnistajaks mitmele olukorrale kus too tütarlaps alandas kolleege ning neile korraldusi jagas, lõpuks ei teadnud ma enam ühtegi inimest, kellel selle tütarlapsega konflikti poleks olnud.
Mida ta aga hästi oskas, oli endast suurepärase mulje jätmine, mille tõttu tundus, et juhatus temast lausa võlutud oli.
Mäletan, et mingi hetk lõppes meil Mohsiniga igasugune suhtlemine, senini olime ikka juttu ajanud ja sõbrad olnud, korraga aga enam mitte midagi.
See tekitas aga olukorra kus keegi ei julgenud tema peale kaebama minna ning lõpuks olimegi reaalsuses kus elasime kliinikus üsna ebameeldiva terrori all.
Too kolleeg oli ka hea susserdaja ning seetõttu käis terve ta suguvõsa salaja tasuta protseduure saamas ning ma ei räägi üldse odavatest protseduuridest!
Olen ühe euroopast pärit arstiga pisut lähedasemaks sõbrannaks saanud ning isegi temalt oli too tütarlaps kalleid fillereid võtnud, et neid oma emale ning tädile hoida. See muidugi läks suurema kella külge.
Eks suur tükk ajab suu lõhki- too kolleeg hakkas tahtma aina rohkem ja rohkem, palka aina juurde ja ärireise Dubaisse ja teistesse riikidesse.
Samal ajal aina kasvasid konfliktid kolleegide ning patsientidega.
Eelmine nädal sain aga suure uudise osaliseks- too kolleeg on töölt eemaldatud.
Tundub, et kõrge palk ja teised hüved polnud piisavad, tütarlaps soovis ikka rohkem ja rohkem.
Juhatus oli aga silmad avanud ning nõudmistega mitte kaasa läinud, mille peale kolleeg aga vana hea teada nõksu “anna mulle mida soovin või annan lahkumisavalduse” käiku lasi. Mis lõppes aga sellega, et Mohsin võttis avalduse vastu ennem kui paber lauda jõudis puutuda ning ütles, et iseg kuu aega pole vaja oodata, me sooviksime, et sa kohe praegu lahkuksid.
Ta ei tööta enam meie kliinikus!
Kas ma olen kahjurõõmus- andku jumal mulle andeks, AGA MA OLEN ÕNNELIK.
See ebaõiglus ja vastik käitumine ületas juba igasugused piirid. Nüüd hakkavad inimesed õnneks ka suusid avama ja juhatajale rääkima kuidas nendega käituti, kuidas kellelgi tolle kolleegi asju lasti kanda või töö ära teha.
Juhataja muidugi on nördinud, et keegi varem midagi ei öelnud, aga olgem ausad- välismaalasena kuskil teises riigis töötades ei lähe nii kergelt siiski kohaliku peale kaebama, eriti teades kui lähedalt igasugused perekonnad seotud on ja kes kelle sugulane, sa lihtsalt ei saa endale vahel tõe rääkimist lubada.
Õnneks olid kartused ilmaasjata, kuna inimesed rääkisid oma olukordadest, on juhatus teadlik ning kui too tütarlaps paar päeva tagasi end uuesti tööle tuli pakkuma, keelduti pakkumisest ning saadeti ta minema.
Ma tõsiselt loodan, et nii see ka jääb.
Kogu see aeg oli kõigi jaoks nagu mingi kole koolikiusamine- sa ei teadnud kunagi millal tollele kolleegile silma jäid ning milline tuju tal hetkel oli.
Vahel võis ta sinuga nagu parima sõbrannaga muljetada, kutsuda endale külla õhtusöögile või kuhugi kohvi jooma, järgmine päev ei andnud ta sulle teist pilkugi, olid nagu tühi õhk.
Või oli tal paha tuju ja elas end sinu peal välja. Iga päev tööle minnes pidi hinge kinni hoidma ja lootma, et temaga kokku ei puutu.
Nii, et kui aru sain, et nüüd tema tädiga mõneks ajaks seotud olen, palvetasin küll kodus kõigi teada olevate jumalate poole.
Mingi hetk lootsin isegi, et kliinikust minema saatmise peale on perekonna au nii lüüa saanud, et ei tuldagi enam tagasi, aga kus sa sellega!
Eile olin teel oma õigel ajal tulnud patsienti võtma kui korraga vastuvõtust minu poole joostakse- “Carolin, Carolin, palun tule appi, üks sinu patsient on siin ja karjub meie kõigi peale, mina ei tea enam mida teha”.
Kas olin üllatunud kui vastuvõttu kõndides SEDA perekonda seal nägin?
Isegi endise kolleegi ema oli kampa võetud, ma ei usu küll mingisse hookus-pookusesse, aga need pilgud ja aura mis neist tuli, seistes seal ja minu suunas pilke visates, see polnud midagi head tõotavat. Sealt lihtsalt ÕHKUS kurjust.
Aga noh, mis sa teed, pead olukorraga toime tulema.
“Miks minul bookingut pole! Sina ütlesid, et pean iga kahe nädala tagant tulema, nii, miks mulle helistatud pole, miks keegi mulle aega pole pakkunud!” sisiseti minu suunas. Selgitasin, et vastuvõtt ei peagi kellelegi koju helistama ja aega pakkuma, patsiendid ise panevad neile endale sobivaks päevaks aja.
See vastus muidugi ei sobinud, kuidas sain üldse nii arvata. Pigem lisas õli tulle. Kui palju sõimu sealt sain!
Sellistes olukordades muutun ma väga tõsiseks, tööd alles alustades kippusin nutma hakkama selle sõimulaviini all, aga mitte enam.
Tuleb jääda tõsiseks, aga viisakaks, anda mõista, et oleme patsiendi jaoks olemas, aga samas pole tal mitte mingit õigust minuga halvasti käituda ega alandada.
Selle peale on sellise käitumisega araablannad muidugi alati shokeeritud ja sõim jääb poole peal suhu kinni, et oota, misasja, mis mõttes sa ei hakkagi mu ees lömitama.
Vot, ei hakka jah, tulgu taevast või pussnuge, mul on ka enda uhkus.
Protseduur läbitud, pakkusin kohe kabinetis, et paneme uue aja, siis on kindel, et keegi kuskil kaotsi ei lähe. Patsient keeldus ning ütles, et helistab ise kui soovib.
Mhm, usun ma jah, ilmselt haub juba uut plaani.
Kui patsient lahkus, vaatas assisent mu suunas ja mainis midagi, mis mind mõtlema pani- kas asi võib olla mingit laadi isiklik? Tean, et too patsient käib teistes osakondades erinevaid asju tegemas ja kuskilt pole sellist alandamist kuulda olnud.
Mõtlesin, et nii igaks juhuks peaksin juhatajaga asjast rääkima ning enne kui oma kahtluse jõudsin öelda, nõustus ka tema, et siin peab olema midagi suuremat, aga ärgu ma muretsegu, kui ka tuleb mu peale kaebus, ollakse asjast teadlik.
Hiljem kuulsin vastuvõtust, et patsient oligi käinud ja proovinud kõiki veenda, et ta peaks tasuta uued protseduurid saama, sest mina olen temaga nii ebaviisakas ja ülbe, käitun ebaprofessionaalselt ning teen meelega talle halva kvaliteediga tööd.
Õnneks mu kolleegid ja juhatus teavad mind ja nii julgustav oli kuulda, et nad isegi mu kaitseks välja astusid, vastuvõtust kolleeg oli öelnud, et see ei saa ikka nii olla, et kõik teavad- Carolin on üks kõige sõbralikumaid ja rõõmsameelsemaid töötajaid, tema küll kunagi kellegagi ei tujutse.
Ma üldse ei arva ega väidagi, et headuse kehastus olen ning kõige parem maailmas, aga tõsiselt hea on kuulda, et teised ümberringi mind hindavad ja seda vajadusel ka välja näitavad.
Antud patsiendil on 4 protseduuri veel ees, eks vaatame kuidas nendega minema hakkab.
Hoidke mulle siis pöialt.