Head uut, head uut!!
Minul, teate, pidu peo otsa, ei teagi mis näoga tagasi töölainele saab.
Naliiiii, kui ikka muidu iga päev kodus loner´itada, siis kaks pidu lühikese aja jooksul tundubki nagu üks suur pidu ja pillerkaar.
Alustame siis otsast- jõulupidu!
Pean kohe mainima kuiiii hea meel mul selle toimumise üle oli, jõulud on ju nii tähtis osa aastast, kogu see melu ja romantiline tunne südames. Mariah Carey ning Wham!
Eks Bahreinis niigi on õhkkond teine ja seda õiget tunnet ei tekigi- nagu näiteks tekib Tallinnas vanalinnas jalutades, lumesajus külma käes käsi sossutades, sõpradega kuskil õdusas hämaras kohvikus teed nautides ja … lihtsalt olles.
Või Barcelonas Plaza Catalunya säras seista, vaadata kõik neid mitmeid jõulutuledes poode ja hooneid, inimesi ümberringi naermas- jõulud on õnne ja armastuse aeg!
Nii, et kui see aasta hakkas nimekiri jõulupeole minejatest ringlema, siis seal polnud enam küsimustki!
Ning üks mis kindel- mul oli KINDLALT uut kleiti vaja.
Kes mu postitusi lugenud on, teab, et mina enda meelest tulin Bahreini ju ainult 2 nädalaks ja olin veendunud, et tegemist on väga konservatiivse riigiga- kõik kleidid ja seelikud tuli likvideerida.
Nüüd tsillin ringi nagu eelmise sügise põllukartul, kohalikud kolleegid on mu ilmselt täiesti maha kandnud- ei ole selle tohlakaga midagi peale hakata.
Ja olgem ausad- hommikuinimene pole ma ka kohe kindlasti mitte, kolleegid näevadki mind ainult tööriietes, tusane ja tuustis juustega, pidevalt kuhugi joostes ja kellegi peale torisedes.
Nii, et peo osas oli mul omamoodi tõestamisvajadus- mina olen ka vabal ajal, tööriietest välja hüpanuna, täitsa tütarlapse nägu.
Naiivne nagu ma olin, arvasin muidugi, et minu jalakesed peavad vaid kaubanduskeskuse põrandat puutuma kui kohe 10 erinevat valikut lausa iseenesest kotti hüppavad. Nali minu kulul! Mitu päeva pidin käima, sadu dinaare KÕIGELE MUULE kulutatud, aga mida pole, oli jõulupeo riietus!
Lõpuks 1 kleidi ma ära ostsin, pool kaheldes, mõtlesin, et isegi mitte selle peo jaoks, lihsalt kõigi nende lõputute tulevikupidude ootusesse. Noh, nende, mida sa oma vaimusilmas näed, aga kuhu sa reaalsuses kunagi ei lähe.
Ette ruttavalt mainin, et sama kleidiga käisin lõpuks nii jõulu- kui uue aasta peol, sain nii palju komplimente ja kuidagi hakkas see kleit nii meeldima, nii, et sorry, aga maailmarahu ja taaskasutus- kõigil järgnevatel piltidel hakkate mind ka selles samas nägema. And i will not feel any shame!
Nii, raha raisatud, riidekapp kokkuvarisemise äärel, tähtis õhtu kätte jõudnud- huuled punased, ripsmed kulmudeni, trimmiv pesu nii ümber, et kuskil istumisest sai küll vaid unistada- jäi veel üle vaid Abdullat oodata- õilis hing halastas vaese autota orvu peale ja lubas küüti pakkuda. Lisas muidugi kohe, et pärast pidu võime minu juurde siis kahekesi maiustusi sööma minna, aga ütlesin, et ta peaks selleks mu isalt luba küsima ja üldse, ilmselt on kohapeal nii palju toitu ja kooki, et meie kõhtu ei mahu hiljem enam midagi. Abdulla vaatas selle peale otsa ja vangutas vaid sügava ohkega pead, ei tea, mis talle jälle ei sobinud…
Muidugi jäi noormees pm 2h hiljaks ja poolel teel avastasin mina, et must-have kingitus jäi maha- ots tuli ümber pöörata ning tagasi minna, nii, et kui meie lõpuks kohale jõudsime, olid kõik juba kohal ja seltskonnamängud, mille üle kõige suuremat elevust tundsin, mängitud.
Abdulla peatus nurga taga ja käskis üksi ees minna, hakkasin kõva häälega naerma, et oota kuule, kas sa … praegu… proovid varjata, et me koos tulime? Abdulllllaaaa!!!
Noormees läks näost punaseks ja pobises midagi “Soovimatud kuulujutud, tead ju isegi” ning teades kohalikke tavasid, siis tuleb tõdeda- tal oli omamoodi õigus, datlidest ja vesipiibust veel rohkem armastavad araablased teatavasti intriige ja kuulujutte.
Pidu oli lahe, toimus ühe kohaliku kolleegi rantsos- isegi kaameleid nägin, esimest korda elus, hobusega sai sõita.
Peole olid kutsutud kõik töötajad, pereliikmeid kutsutud ei olnud (poleks lihtsalt ära mahtunud), soovi korral tehti erand lastele.
Mis oli aga tegelikkus- kuna pere kaasa ei tohtinud võtta, võeti vist kõik ümbruse lapsed kaasa, ma pole kunagi nii palju lapsi korraga näinud! Või ongi neil suured pered? Bahreinikatel oli vist kõigi peale kokku 3, aga indialased… ei, müts maha, ei teadnudki osade puhul, et neil laps on, aga ei, neil polnud LAPS- neil oli neid kokku 5-6!! IGAL ÜHEL.
Ja kui mõne lapsega juttu rääkisin, tuli välja, et ega ta polnudki mõne kolleegi oma, ta oli naabri tuttava-tuttav ja võeti lihtsalt kaasa (mille peale vastaja kurjustavalt kohe vaikseks sussutati).
Mis tähendas, et lauad olid nende poolt hõivatud, cateringi nurga poole üldse ära vaatagi.
Kui tort toodi ja juhataja kõne tahtis pidada, jooksid lapsed suure kisaga lavale, KES HAKKAS KEELEGA TORTI LIMPSIMA ja kes pistis sõrme suhu ja sellega siis torti hõõrus, üks laps haaras noa ning hakkas sellega teisele viipama, ma vaatasin nagu kibestunud lastetu vanatüdruk ja kakkusin õudusest juukseid- KES SEE TEEEEEEB NII!!
Käsi südamel, ma proovin olla nii tolereeriv kui vähegi saan, ma olen väga sõbralik ja soe inimene, aga pärast Bahreini kolimist lihtsalt… Sa vaatad osade inimese poole ja mõtled “MIKS!! MIKSSSS!”
Mingi aeg pandi muusika ja otsustasime osade kolleegidega tantsima minna- mis pidu see siis ilma tantsuta on, aga pärast kolmandat lugu vahetasid teised kolleegid muusika enda traditsioonilise peale ja võtsid lava täiesti üle, ega keegi teine sinna enam ei kippunud ja korraga nagu polnudki see enam kõigile, see oli nagu Bollywoodi esmaesitlus.
Ma saan aru- traditsioonid ja puha, käsi südamel, ma väga austan kõiki rahvuseid ja nende uskumusi, aga kõige jaoks on oma aeg ja koht.
Tol hetkel pidi JÕULUpidu olema, tegemist ei olnud India pühade tähistamisega, kus me siis vastavalt riietume ja tantsusamme õpime ja nende toitu proovime- toimuks selline pidu, ma väga hea meelega uudistaks. Aga too hetkel olid jõulud! Jõuuluuud!
Ma olin tegelikult ikka üsna pettunud, vaatasin ümberringi filipiinlasi, kes on ka üldiselt siiski kristlased, nemad toksisid ka kinganinaga kivikesi ja läksid üsna ruttu koju ära.
Naljakas oli muidugi veel see, et millegi pärast kipuvad juhataja kohal olekul kõik väga tagasihoidlikud olema, tundub, et juhataja saab sellest ise ka aru.
Kui Eestis ja Hispaanias on töökollektiiv kõik üksteisega võrdne ning ülemus on ka kolleeg- lihtsalt teisel ametikohal ja teiste kohustustega, aga kõik suhtuvad enam jaolt üksteise siiski võrdselt, siis Bahreinis on inimesed väga tugevalt ära lahterdatud- kas siis ameti või rahvuse poolest.
Juhataja on pooljumal, keda tuleb “insallah, masallah” komplimentidega üle küllata, iga nalja üle naerda ning pilk maas hoida.
Õnneks on meil väga tore juht, kes ilmselt meelega kõige kaugemasse nurka istus, et teistes mitte häbelikkust tekitada ja lahkus üsna pea.
Muidugi nii pea kui juhataja enda järel autoukse kinni pani, toodi kuskilt 10 suurt vesipiipu, pandi RNB mängima ja läks peoks, Abdulla otsustas breigi oskusi näidata ning teised pidid siis uhkelt takka kiitma. Mul on isegi video sellest, ma ei tea nüüd ainult, kas avalikustada tohin.
Viimased tugevad ellujäänud olimegi mina, peo korraldaja, üks filipiini neiu, Abdulla ja Mohsin, vabandust jõuluvana, tema oli nimelt see, kes paruka ja jõuluvanamütsiga ringi käis ja kõigi taskuid raha- ning kingitustega üle küllas- kõigi poolt väga armastatud mees too õhtu.
Kell 2 öösel sain aru, et nüüd peaks küll kotid kokku pakkima ja koju minema, kolleeg juba ka pooleli tukkus kõrval, ootasime peolõvi Abdullat, sest tema autoga pidime koju saama ja no temal oli koguaeg “Carlioon (yep, just nii) one more minute, habibti”.
Koduteel otsustas Abdulla veel kohalikuks giidiks hakata ja iga teise hoone ees peatuda ning selgitada millega tegu on- me olime tolleks hetkeks filipiini neiuga nii unised, et mul on ausalt öeldes kõik hooned mälus sassis- mis oli kanalihatoodangu vabrik või kohalik bordell (kas ma kujutasin seda elevust Abdullito hääles ette?) või kust kõige tegijamate firmade tooteid järeletehtult ja odavalt saab.
Ja ega ükski pidu ole korralik kui kellelgi paha ei hakka, filipiini kolleeg otsustas elus esimest korda vesipiipu proovida, autos kurtis, et kuidagi halb on olla ja pea käib ringi… Mul tekkis kohe äratundmisrõõm kõigi nende Eestis peetud pidudega, kus pärast meeleolukat ööd Lastemaailma ees taksot oodates sama kurdetud sai.
Õnneks oli Abdulla nii kohusetundlik noormees, et aitas kõik unised tütarlapsed ilusasti koju ja nii saigi selle aasta jõuludega hüvasti jätta.
Tore oli!
Ja kui üks pidu lõppes siis üsna pea algas teine- vana-aasta ära saatmine! Hurra-hurra.
Selle otsustasime koos Tsehhi kolleegi ja tema sõbraga veeta, nad olid varakult ühes katuserestoranis laua broneerinud ning meil tuli ennast vaid õigeks ajaks kohale ilmutada.
Sellega oli muidugi omamoodi lugu- minu tööpäev oli 9-17, ei jõudnud lõppu kuidagi ära oodata, patsiente oli ka kuidagi vähe, kõik ilmselt juba teel kuhugi.
Kell 16.30 olin poole jalaga juba kliinikust väljas, 16.45 olin juba mõtetes dushi all ja riideid vahetamas kui BOOM- vastuvõtt võttis 2 patsienti vastu!
Nende vastuvõtt oli mõlemal oma tund aega tagasi!
Helistasin vastuvõttu, et mida te teete, kuidas ma 15 minutiga kaks 30 minutilist protseduuri peaksin tegema! “Carolin, no problem, eks sa ütle neile, et nad on hiljaks jäänud”.
Väga tüüpiline meie vastuvõtu puhul, ega nemad ei taha patsiendiga vaielda, sest oi, kui sa araabia naisele midagi sellist ütled, siis lahvatavad leegid ja maailmalõpp on käes, sinuga tehakse 1-0 enne kui arugi saad.
Mul tuli suurest vihast vist ninast ka tossu, see ei ole minu töö, et patsientidega nende vastuvõtu aja üle arutleda, selle eest peaks ikkagi vastuvõtt hoolt kandma.
Suures naiivsuses lootsin siis, et mina võtan 1 patsiendi ning mu kolleeg teise masinaga teise ning saame mõlemad arvestaval ajal hakkame. Aga kus sa sellega, igaüks ikka enda eest- “Sorry, habibti, mul takso juba ootab” ja enne kui arugi sain, oli terve minu osakonna poolne kliinik pime ja inimtühi- vaid mina oma hilinenud patsientidega.
Tuli siis kuskilt alustada- hops üks pikali ja masin kätte.
Aga ega teine ei tahtnud aru saada, et kui tema üle tunni hiljem tuli, et ta siis kohe ei saa mida tahab, see teine siis kolkis terve selle aja mu kabinetti ukse taga ja lõugas, et temal on protseduur broneeritud.
Mul hakkasid lõpuks käed värisema suurest vihastumisest, avasin hooga ukse ja sisisesin midagi “ISTU MAHA, SA OLED HILJAKS JÄÄNUD JA OOOTA”.
Kohalikud naised lihtsalt on harjunud, et mida kõvemini sa kisad, seda kiiremini sa midagi saad, seda ei tohi kunagi isiklikult võtta, nad lihtsalt on sellega harjunud. Lisaks on nende jaoks kõik väljas pool perekonda olevad inimesed nende alamad, nii, et kui keegi neile midagi vastu ütleb, siis nad suurest ehmatusest üldiselt jäävadki korraks vait, vaatavad üllatunult otsa, seedivad hetke momenti, sest nad ei saa aru, mis just juhtus, ja siis otsustavad kuidas reageerida. Kuna tegu oli noorema tütarlapsega, siis ta otsustaski ooteruumis maha istuda, kohvi juua ja oodata. Ja pärast väga solvunud olla, et ootama pidi.
Ma olin olukorrast endalegi üllatavalt nii endast väljas, nii, et tavapärase lobisemise ja maailmast arutamise asemel ei rääkinud mitte ühtegi sõna oma patsientidega.
Kurjam, ma peaksin praegu kodus lokke juba keerama, teise püha peo jaoks sättimist niimoodi rikkuma, maailm on ikka üks ebaõiglane paik.
Egas midagi, kell 18 sain tuled kabinetis kustu panna, omaette porisedes ja vastuvõtus töötavate kolleegide suunas sõrme viiputades kodu poole punuma panna.
Kuna elame Kvetaga samas hoones, oli meil kokkulepe, et kohtume maja ees 20.45 ja jalutame koos kohvikusse kuhu ta sõber meile autoga järele tuleb. Kell 20.00 sain kõne pahaselt Kvetalt “Kus sa oled, miks sind alati ootama peab” mul segadus suur, et oota, mis ma nüüd sassi ajasin… “Carolin, ma ütlesin korduvalt- 20.45 ja ma olen sind juba 15 minutit oodanud, kus sa ometi oled”. Jõudsin juba mõelda, et Kveta teeb nalja mu kulul “Jah, aga … kell on ju alles 20?”. Vaikus. Natukene veel vaikust. Naer. Kolleeg oli peost nii elevil ja vaatas kella valesti “Sellepärast mul siis oligi nii kiire, mõtlesin, miks nii kiiresti pean tegema” ehk siis Kveta oli kella valesti vaadanud!
Kohale me lõpuks jõudsime.
Pidu oli tore, inimesi oli palju, juba ainult Saudi-Araabiast oli uut aastat Bahreini tulnud vastu võtma üle 100 tuhande elaniku!
Oleks seda teadnud, oleks igaks juhuks päästerõnga või -vesti kaasa võtnud, nii igaks juhuks kui saar vajuma hakkab.
Bahreinikatega saab ikka nalja tehtud, et riigipiiril peaks kaal olema ja siis vastavalt kaalule lastakse Saudisid sisse, kui palju üks pisike saar ikka mahutada jõuab.
Mitte, et minu uhke taguots üldse kedagi hinnata tohib, trenni pole ka ammu jõudnud… Minust õhkub vist mitme meetri kaugusele suhkrupilv.
Pidu oli lahe, muusika oli kaasahaarav, ega meid Kvetaga tantsupõrandalt kergelt minema saanud.
Kuna toolidele ning laudale mõeldud ala oli puust, jäi mul üsna peo alguses konts kuhugi kinni, mida ma koheselt sealt kätte ei saanudki ning kontsa suutsin kõveraks väänata (või on oma süü selles hõljuvas suhkrupilves) siis ülejäänud osa peost tuli palja jalu mööda veeta- pole hullu, oligi kergem tantsida.
Tuletame nüüd meelde kuidas neid paljajalgseid remondimehi kirusin, kes mu patjade peal balanseerides maale seinale panid- karma much?
Kuidagi suutsime endale ka uued peikad Kvetaga leida, pole küll kindel, kumma oma noorem oli ja kas nad sellisel kella ajal üldse väljas tohtisid olla- minu tantsupartner kurtis igatahes terve aja, et õppis Ameerikas mitu aastat ja nii harjumatu on tagasi olla- emps üldse ei luba midagi teha ja koguaeg helistab.
Kuna meiega kaasas olev sõber pidi järgmine päev tööle minema, otsustasime umbes 3 paiku, et tuleb koju minna, ega see idee meile Kvetaga väga meeldinud- nii palju noormehi oli vaja veel läbi tantsutada, aga mis sa teed- sõbrad on siiski prioriteet.
Meil oli Kvetaga peomeeleolu veel väga laes, tema ei saanud oma uuest kallimast üle, nii, et üsna tükk tegu oli teda autosse meelitada- minema sõites otsustas ta veel autoaknast restorani suunas “Kuveiti, i loveee youu” karjuda.
Kõigile on teada, et Katarris ja Kuveidis on naftat ja kulda lademes, piimamäed ja pudrujõed, nii, et kui sa kellegagi sealt tutvud, siis jookse kohe koju asju pakkima ja sama kiirelt pulmamaja poole.
Lohutasin sõbrannat, et pole hullu, küll me järgmine aasta uuesti tuleme, peikad kah siis pisut vanemaks saanud ja ehk ema lubab kauemaks jääda.
Hommikul ärkasin uue-aasta energiaga, terve korteri suutsin ära koristada, isegi trenni jõudsin.
Otsustasin kohalikku restorani lõunale tulla ning blogi kirjutada- tellisin takso, juht valis kohale jõudmiseks muidugi kõige suurema ringi ning ilma igasuguse valehäbita, taksoäpi ekraani varjates, kasseeris mult topelt summa, vaatasin taksoaknast välja ja hakkasin naerma- oh ilus aasta, mu kallis Bahrein, sa jätkuvalt suudad mind üllatada.