“Carolin, mida see jõulukinkide vahetamine jõulupeol tähendab, ma ei saa aru” kuulen järjekordset küsimust kolleegilt.
Varem ei saanud ma arugi kui paljud asjad seoses jõuludega on minu jaoks niiiii iseenesest mõistetavad, aga teised, isegi pärast mitmekordset selgitamist, ei suuda ikkagi kuidagi aru saada, et miks küll nii on, lõpuks tekib tunne nagu tüdinenud lapsevanemal- “NII LIHTSALT ON, SEST JÕULUVANA ÜTLEB NIII!”
Ja kes oleme meie, et jõuluvanale vastu vaielda… Üldse, rahvuse kohta, kellel religioossed uskumused nii tugevad on, nägin ma liialt palju kahtlustusi jõulumehe kohta, mille poolest tema siis vähem tegija peaks olema kui jumal taevas.
Muidugi pahvatasid kõik alati naerma kui ütlesin, et jõuluvana põhimõtteliselt Eestis elab… küll natukene naaberriigis ja Lapimaal, aga no, eks keskmise araablase jaoks on kõik see põhjapool üks jää ja ühtlane lumi.
Oma selle aasta jõulud veetsin ühe toreda mitmeid aastaid Bahreinis elanud eestlannaga.
Ja kujutate ette, sellel tütarlapsel tuli ideaalne idee hakata Bahreinis pakkuma jõuluvanateenust!
Vaimusilmas oli postkast tal muidugi kõigi Bahreinis elavate eurooplaste ja ameeriklaste kirju täis, aga vot sulle nalja- kõik tellimused on tulnud kohalikelt.
Ja kui ta neid lugusid mulle rääkis, oleksin nagu stand-up comedy´t kuulanud.
No, esiteks oli ju vaja leida kes jõuluvana ja päkapikke mängima hakkaks, Lapimaalt kohale tellimine oleks pisut keeruliseks läinud ja siis leitigi tuttava-tuttava kaudu paar kohalikku noormeest, nii, et Bahreinis on meil päkapikkudeks egiptlane, bahreini ja saudi-araablane.
Ja kui iga eestlane teab, et jõuluvana ametiga saab isegi purjus naabrimees hakkama (kes sellega iga aasta hakkama peabki saama), siis tuli leppida tõsiasjaga, et ega araablane siis tea, et jõulumees muhe onu on, kes lapsi ja emasid põlvepeale luuletust lugema kutsub ja pai teeb.
Kohale tulnud tulevased päkapikud olid väga kahtlustaval seisukohal, et miks ikkagi need jõuluvana abilised niimoodi lapsi ja naisi akna taga terve kuu aega piilumas käivad, kas selline asi üldse lubatud on, nemad küll kurjadele abikaasadele selgitusi jagada ei taha.
Äkki selle põlvepeal istumise saaks ikkagi ka teisiti lahendatud, vähemalt emade puhul. Ja keegi peaks kellegagi kirjavahetuses olema? Ühe ema kavala küsimuse peale, kas jõuluvana ta lapse kirja on ilusasti ikka kätte saanud, oli saudi-araabia jõuluvana väga üllatunud olnud, et tema küll mingitest kirjadest midagi ei tea, pole oma whatsappi veel tsekkinud.
Sain hea kõhutäie naerda ka selle peale kuidas noormeestele iga pisikest nüansi õpetada tuli- näiteks seda kuidas jõuluvana tuppa astub.
Kujutlege ette 20-ndate alguses noormeeste kõnnakut, see peab ju eriti cool ja tuus olema, mida sõbrad muidu mõtleks, aga ega jõuluvana nii kõnni. Jõuluvana on trulla kõhuga muhe vanaonu!
Nii nad olidki tuttava sõbranna hoovis poole ööni kõndimist harjutanud- “NIII, UUESTI, DUUBEL 368, VÕTE LÄKS”
Ega asjad väga paremaks läinud, aga öö ja esimesed tellimused tulid peale, nii, et linnupojad tuli pesast teele saata.
Äpardusi ja seiklusi on neil ikka ka juhtunud, aga nagu aru sain, on senini kõik siiski lõpuks lahenenud ja positiivselt lõppenud, oodatust isegi paremini, mille üle on mul väga super hea meel!! Rohkem elavat fantaasiat ja lahedaid ideid!
Jõulusema meeleoluga on see aasta nakatunud ka minu töökoht, jõuluhommikul ärgates panin kõlaritest Bachata versiooni “Last Christmas” mängima ning otsustasin meigi ning soenguga tööle minna, mis on vägagi suur asi, sest üldiselt kannan juukseid krunnis ning näen välja kahel jalal patrulliv kartul.
Kliiniku poole sammusin suure naeratusega, isegi tänavatel jõllitavad töllid ei suutnud vihale ajada- häid jõule, vahi terviseks, et see sulle jõulurahu tooks. ( A oot-oot, äkki nad polegi perverdid, äkki nad on ka hoopis jõulumehe abistajad, kes tänaval iga naist jälgivad kas too ikka hea laps on)
Tööle minnes teadsin, et minu tööpäev algab ning esimene patsient tuleb ei rohkem ega vähem kui kell 10.00.
Kordan uuesti- 10.00.
Astusin siis 9.50 oma kabineti suunas kui koridoris gruppi araabia mammisid märkasin, käed puusal- “CÄÄÄÄROLAAAAIN” kõlab üks suur ja mürisev röögatus üle terve kliiniku koridori. Jäin seisma.
“CÄÄÄÄÄÄÄROLAIN, mis sinaaaaa oledki see CÖÖÖÖÖRAAALEEEEEEIN vää” puusatati käsi ja pööritati minu suunas silmi.
“Kus sa enda meelest olnud oled, ahh, kui kaua peab sind ootama”. Näen kuidas kõrval seisvad naised teatrirolli peaosa etendavale naisele kaasa elavad “Jah, näita talle, õige, anna, me oleme siin tunde juba oodanud”.
Draama ja teater on iga keskmise araabia naise lemmikhobi ning -tegevus, mida suuremale vaatajaskonnale ja mida kõvema häälega, seda parem, et kõik ikka vaataksid ja nemad tähelepanu keskpunktis olla saaks.
Üldse, ega nii hommikul vara polnudki ilmselt daamid veel kellelegi saanud kohta kätte näidata, päev nende jaoks pooles lõunas, kuidas niimoodi linnukest kirja saada.
Vaatajaskond oli garanteeritud- ega me kliinikus draama ning klatsiga ei tegele. …Avalikult. See ei tähenda, et oma kabinettide uksepilust ja jõulukuuse tagant piiluda ei võiks.
Noh, aga ega mina siis kah halvem olla saanud, tegelikult on nii, et MINUL OLI JÕULUHOMMIK- ilus meik tehtud ja lõhnasin liialt hästi, et niimoodi karjutud saada, nii, et vabandamise asemel surasin daamile nina alla oma käekella (mis mul osaliselt sellisteks juhtudeks seal ongi) ning vaatasin tõsiselt otse silma “Mis kell teie vastuvõtt on?”. Daam sattus silmnähtavalt segadusse, ilmselt ei oodanud sellist vastust, “Emm..amm.. Mina olen oodanud, ega ma siis ei mäletanud, mis kell ja üld….”
“Ei! Ma spetsiaalselt eile helistasin, teie vastuvõtt on kell 10. Mis kell praegu on?”
Daam-“Mina siis olen ooda….”
“Ei, öelge mulle, mis kell praegu on? Mida kell näitab”
Ei saa ikkagi nii, et keegi tuleb millal iganes tahab, sõidab lihtsalt hoiakuga sisse ja hakkab ülbitsema, mitte minu valveloleku ajal!!
Kõige üllatavam oli asja puhul see, et tegemist oli ühe mu kohaliku kolleegi tädiga ning julgustajaks kolleegi ema, kelle juures ma isegi õhtusöögil olen käinud.
Kuigi osade kohalike (kindlasti mitte enamuse) puhul kehtib reegel, et kui sa pole perekond või lähedane sõber, oled sa nende jaoks alam.
Õnneks on kliiniku juhataja minusse nii palju kangust ja sirge selja hoidmist innustanud, et ei tohi lasta endale pähe istuda, ole viisakas, aga tugev, näita problemaatilistele patsientidele, et sa oled oma ala professionaal ning kabinetis otsustad olukorra üle ka sina, mitte patsient.
Protseduuri lõpuks, halleluuja, hakkas proua muidugi ise ohvrit mängima (ka väga tüüpiline käitumine osade araabia naiste puhul), pisarad valgusid silma ning väriseval häälel “Vabandust, anna andeks, minul süda nüüd nii valus ja paha olukord, ega mina ei mõelnudki ju midagi halba, ahh, mu süda, jumal tule appi, minul süda nüüd nii kurb” ja lõpuks olin mina see, kes teda lohutama pidi.
Hakkan aru saama, miks moslem-mehed peakatteid kannavad- naiste poolt halliks aetud juukseid varjavad.
Esimese patsiendiga lõpule saadud, tuli kolleeg õnneks toreda uudisega- esimest korda kliiniku ajaloos korraldatakse jõulupidu!! JÕULUPIDUUUU.
Mohsinile anti korraldus jõuluvana mängida, no, et see kingikott kulda, naftat ja uute Lamborghinide võtmeid täis oleks.
Pidu toimub siis homme, Saudi-Araabia piiri lähedal mõnusas kämpingus, grilli ja seltskonnamänge pidi ka saama. Minu küsimuse peale, et kas shampuselauake ka tuleb, vastati pika pilguga ja mingi palvetama.
Üks peo osa on kingituse vahetus, ja see ongi koht, millest suurem osa kolleege aru ei saa, isegi India rahvusest kristlane, kes mu assistent on.
Nii, et minu suurim püha kohus on inimesi valgustatuks muuta ja selgitada, et kingituste vahetamine tähendab, et sa lähed ja ostad kindla summa eest toreda asja. Kindla summa, sest siis saavad kõik samas väärtuses, ja siis sa pakid selle ilusasti ära ja siis sa tuled sellega peole. Ja kõik kingid pannakse kuhugi kokku, kui sa tood kingi siis saad vastu ka kingi, aga kelle oma, seda ei tea, see ongi põnev.
Noh, minu jaoks väga loogiline ja tavaline asi, juba lasteaiast peale tegime selliseid asju, aga vot, inimeste jaoks Bahreinis on see keerulisem kui tuumafüüsika, ikka üldse ei saada aru miks ja kuidas.
Eks me vaata, mis saab, täitsa põnevus kohe.
Abdulla lubas mulle 19.30 autoga järele tulla ja koos minna, lisas muidugi, et pärast võiksime minu juurde kommi ja magusat minna sööma (araablased ei saa üle oma magusast), vastasin, et ta peab enne mu isalt luba küsima, et mu korterit külastada, plaanid muutusid kiirelt, enam polnud vist kommi isu.
Eks hoian teid kursis, mis kus toimub ja eks näis, kui levi on, proovin laivi ka ehk teha. Loodetavasti peolt koju saan juba uue, Mohsini kingikotist pärit, tuliuue Ferraari roolis.
Häid jõule ja ilusat uut aastat!

(Bahreini headel lastel silma peal hoidvad muhedad päkapikud koos jõuluvanaga)