Peikajuttu

Nii, tütarlapsed (soovi korral noormehed ka, otse loomulikult), tulge julgemalt lähemale ja võtke istet, panen Araabia kohvi tulele, datleid on ka.
Täna räägime sellisel toredal teemal nagu dam-daaaaaaa… PEIKAAAD.
Kellele siis peikajuttu ei meeldiks ajada, eksole-onju.
Olen juba varem sellel teemal kirjutanud ja ütlen uuesti- minule kohtingutel käia meeldib, alati utsitan seda tegema ka teisi, isegi emale õpetasin FB kaudu, kuidas Tinder laadida ja mis seal teha tuleb.
Üksikuks ei ole loodud meist kedagi, üksi on nukker ning kurb. Tore on käia kellegagi kinos, õhtust söömas või pargis jalutamas.
Kohtingute all ei mõtle üldse seda, et hullumeelsel kombel endale kaaslast peaks otsima ning haarama ükskõik kelle, peaasi, et keegi oleks, üldse mitte.
Kohtingu all mõtlen toredat õhtusööki kus maailma asju arutada, head nalja teha, lillevaasi varjus naaberlauda kommenteerida ning siis sobival ajal igaüks tsau-pakaa oma koju minna.
Kui veel noor ja äge olin, no nii 14-15, oli meil Tallinnas Sikupilli-Majaka kandis oma gäng (vähemalt meie ise uskusime seda olevat), iga nädal avastasime sõbrannadega, et meile no nii jubedalt meeldib keegi uus ja kes kellega jälle käis, ega poisid tihti peale ise teadnudki, et nad meie peikad olid, a vahet polnud, meie teadsime nende eest.
20ndate eluaastate alguses tekkisid esimesed päris suhted kus teinepool ka aru sai, et me nüüd koos oleme, kes paariks kuuks, kes mõneks aastaks.
Kõik suhted polegi loodud jääma, mõned suhted tulevad meie ellu, et anda meile vajalik õppetund.
Oi, kuidas mõned neist õppetundidest kõrvetasid, alguses suure leegina südames, hiljem terava valuna hinges.
Ega ükski lahkuminek ole kerge, aga isegi nüüd tagasi vaadates mõtlen, et peikadega on mul vedanud, nn pahad poisid pole mulle kunagi sümpatiseerinud, ikka sellised sooja südamega poolnohkarid. No, need nunnukesed, kes südamekujuliste silmadega otsa vaatavad, meelituseks kutsikavideosid saadavad ning vajadusel terve matemaatika- või füüsikaõpingu ümber tõlgivad.
Keskkooliaegne peika saigi mul kavalalt võrku tõmmatud- väitsin tühja pilguga ripsmeid volksutades, et mina ei saa järgmise nädala matemaatika ülesandest teps mitte aru. Klassivend küll ohkas, aga Von Krahlis õppimas käima me hakkasime, tema tähtsa näoga numbreid vuristades ning mina heldinult ta prille ning lokke imetledes, ahh need targad noormehed!
Kui nooremana oli raskem leppida tõsiasjaga, et iga hetk meie elus pole loodud jääma ning lõppu märgates tuleks püstipäi sellega leppida, sai ikka draamat tehtud ning kättemaksu sepitsetud, siis nüüdseks olen ma nii igavaks muutunud, ei viitsi mingit ebavajalikku tralli tekitada, eks aastatega on tulnud ka teadmine, et kellegi järel jooksmisel pole mõtet, endaga olema ei saa sundida kedagi, pauguta nii palju uksi ja saada nii palju sõimukirju kui tahad.
Kui saaksin nooremale endale midagi öelda, oleks selleks kindlasti julgustamine olla mina ise, ära muuda ega proovi olla keegi teine, sa oled lahe tütarlaps just sellisena nagu oled, elul on sulle varuks nii palju ilusaid üllatusi.
Barcelonas on kohtingukultuur muidugi hoopis teine kui Eestis, inimesed on palju avameelsemad, alguses võttis omajagu aega, et sellise avatusega harjuda, eestlane on pigem ikka tagasihoidlikum ning tühje sõnu ei loobi.
Kuidagi on mulle alati endast nooremad peikad sattunud, eks ise olen ka vist pisut lapselikumalt rõõmsa maailmavaatega, peikad teinekord kordi asjalikumad.
Barcelonas oli mul nende aastate jooksul 2 pikemat suhet- Esimese puhul tundsin, et ei soovi ise enam selles olla, teise puhul sain väga valusalt vastu näppe- tutvustati perele ning sõpradele, käisime reisimas ning korraga… kõik.
Ei mingit selgitust, oleksin nagu ämbritäie külma vett pähe saanud, noormees lihtsalt kadus ning nädal hiljem kuulutas end suhtesse uue neiuga ning siis sattusime koos peole kus nad õhtut mu kõrval istudes ennastunustavalt suudeldes mööda otsustasid saata.
Nüüd tagasi vaadates on kurb pigem esimese suhte pärast, valus on teisele haiget teha.
Negatiivselt ei tunne kummagi noormehe suunas, isegi “musitaja” on tegelikult väga tore ja lahe noormees, ju lihtsalt tundis, et selline käitumine oli tookord vajalik.
Bahreini kolimine tuli tegelikult ju suure üllatusena, plaanis see polnud, veel praegugi on suuremosa mu maisest varast ikka veel Barcelonas, nii et mingeid suhteplaane mul polnud.
Nüüdseks olen Bahreinis olnud 1.5 aastat, paaril kohtingul käidud, sellest on ka postitus, ühega neist saime väga headeks sõpradeks, kohtingutel me enam ei käi, nüüd ajame niisama sõbra-asju.
Too noormees käis eelmine kuu isegi Eestis, kohtus mu õega, kes talle ringi näitas, Soomet käis ka uudistamas (kogemata sattus isegi geiklubisse, nüüd proovib kodus karantiinis shokist üle saada).
Eelmise aasta jaanuaris, mõned päevad pärast mu sünnipäeva, oli aga selline huvitav päev…
Minul tööpäev läbi, kutsusin Uberi, ootasin kliiniku ees, kliinikuvorm seljas ja tomatipastane lõunakarp näpus, taksot mida ei tulnud.
Torisesin omaette ning otsisin kellega tüli norida, sest ega paha tuju ometi õhku rippuma saa jääda ning avastasin vastuvõtunoormehe ühe arstiõega põõsa varjus musitamas, nii nende kuumast salasuhest teada sain, nüüdseks on nad küll juba abielus, loodame, et Allah vaatas tol hetkel mujale ja ainult mina nende tunnistajaks olin.
Noormehel vist hakkas mind nähes hirm, uuris kohe miks nii mossis olen, tütarlaps lubas kiirelt, et aitavad mul koju saada.
Mina arvasin muidugi, et lähme noormehe autoga, ta nii mõnigi kord on mu peale halastanud ja koju viinud, aga siis peatus meie kõrval hoopis võõras masin, tõmbasin ukse hooga lahti, prantsatasin oma tomatipastase karbiga tagaistmele ja mossitasin mõtteis edasi, lubades Uberijuhile karmi ja pikka kättemaksu.
Enne kui arugi jõudsin saada, pööras juht minu poole ja naeratas kõige suurema ning säravama naeratusega. Isegi nüüd, rohkem kui aasta hiljem, seda hetke meenutades oli see justkui aegluubis.
Kolleeg togis sõpra küünarnukiga ning vaidlesid araabia keeles, siis vaatas juht veel kiirelt minu poole ning naeratas uuesti.
Peika on hiljem öelnud, et mu kolleeg keelas tal minu poole vaadata-“Ta on meie uus töötaja, talle ei meeldi väga noormeestega suhelda.”
Ma kipun uutes olukordades ja seltskonnas lihtsalt häbelik olema, tihti tõlgendatakse eestlaslikku vaoshoitust justkui poleks ma sõbralik.
Lisaks oli kolleeg toopäev mu peale hirmus pahane, keegi oli ta peale kaevanud ning kuna tal iseloom nagu draakonil, kipume tihti omavahel vaidlema, minul sõrm püsti nagu õigel feministil kunagi, temal samamoodi Araabia noormehe sihikindlus.
No ja siis millegi pärast arvaski ta, et ju mina kitul käisin.
Proovisin selgitada, et mina kitul ei käi, ma tulen otse tüli norima, mis selles kitus huvitavat on, asju saab ju otse arutada.
Autoroolis naeratav sõber muidugi noomis kolleegi ning leidis, et minuga ei tohiks nii rääkida.
Jutuajamisel selgus, et noormees õpib hambaarstiks, kuna mul just plaan enda omasid kontrollima minna oli, jäime sellel teemal arutama ning see meid lõpuks lähendaski.
Pikka aega saatsime niisama sõnumeid, polnud mõtteski, et meil midagi tekkida saaks, tema aga ei andnud üldse alla.
Araabia noormeestega ongi nii, kui nad sind oma printsessiks arvanud on, siis ennem tuleb maailmalõpp kui nemad alla annavad. (Mul on peika lubanud isegi ukse taha magama tulla kui solvunut mänginud olen)
Esimene kohting oli tore, no mul oli juba meelest läinud milline mu potensiaalne tulevaste laste isa välja näeb, selleks tuli siis kolleegi Instasse end sokutada ja järjest pilte läbi vaadata- milline neist nüüd siis minu kohtingukaaslane on.
Kokkulepitud ajal ootas maja ees uhke auto, see oli täpselt nii suur ja kõrge, et andis vedada oma tagumikku sinna kõrgustesse. Shokolaadi ning lilli kingiti.
Kuna abieluvälised kohtumised soositud pole, siis esimesel kohtingul kahtlustasin pisut, mis eesmärk noormehel on, kuhu ta mind viib- pop up marketile viis, inimeste sekka.
Jalutasime ringi, loomade varjupaiga putka ees imetlesime kasse, teise putka ees pidin vaat et nuga saama- mismõttes ma jäätist ei taha, tema tahab mulle jäätist osta!
No ma siis igaks juhuks lõpuks ikka tahtsin.
Araabia noormeeste püha kohus, nimelt, on oma suhkrusaiakese hellitamine ja poputamine, kui saaks siis nad kannaksid sind terve ülejäänud elu kätel. Kui kätel ei jaksa, siis vähemalt sulepatjadel, igapäev sulle kiisupoegasid ning maiustusi tuues.
Peika on mul armas, hästi sooja iseloomuga ning arusaaja, ükskord musitades tuli tõdeda- kätte on jõudnud see hetk kuus, põdesin kuidas teises usus neid asju vaadatakse- peika võttis asjad ning läks minema. Ma olin nii solvunud!
10 minutit hiljem käis uksekell, tuli tagasi- 2 kotitäie maiustuste ning snäkkidega- “Heida voodisse, sul on kindlasti nõrk olla, vaata ma tõin sulle süüa, sul on kindlasti mingid imelikud isud, las ma teen jalamassazi”.
Hakka või igapäev endale sama olukorda külge pookima.
Tuleb välja, et Koraanis on igale eluolukorrale selgitus ning õpetus kuidas teatud olukorras käituda, peika tihti selgitab lihtsalt ning arusaadavalt miks nende usus on üks või teine asi nii nagu on, võrdleme euroopa arusaamu nende omadega, isegi tõsistel teemadel räägime, pead teki all peidus, et naabridki ei kuuleks.
Meile mõlemale meeldib maailmaasju arutada- mina kirjutan blogi ning tema käib koolides loenguid andmas.
Kui vaja, siis muidugi tõstab ka temas pead draakon- kui kuskil jälle abi vajan, tuleb ja lööb korra majja, hambaarstil sain suure allahindluse pärast peika kõne arstile, kleidisaagast sai igaüks ise lugeda.
Mäletan korda kus pidin peikaga tehtud plaanid tühistama, pabistasin ja mõtlesin kuidas ta sellesse suhtub- väga toetav oli, pigem on tal hea meel kui mul tegevust on või uusi sõbrannasid leian.
Või üks hommik, kell 8 saan kõne- “Carolinti, kas sa magad? Ma ärkasin juba ammu ega saa und, kell on nii palju, sul on ju hommikusööki varsti vaja” ja siis pidingi teise rõõmuks, poole silmaga veel magades, hommikusööki nautima.
Teinekord tööle minnes avastan, et peika on öösel kingituse ukse taha jätnud või empsi tehtud süüa toonud, kirjakene juures.
Ükskord oli meil muidugi tüli ka, õhtu enne peika äralendu- tema oli endale pähe võtnud, et minul on uut käekotti vaja, mina nii ei arvanud. No siis ähvardati muidugi mu elunatukene lõpetada kui kingitust ei soovi, ma siis soovisin igaks juhuks kahte.
Imetlesime mu telefonist erinevaid käekotimudeleid kui avastasin, et mul vanast ajast Tinder telefoni jäänud, ammu unustatud ning ei kasuta, aga seal see oli. Mõtlesin veel, et äkki peika näeb ning mõtleb midagi halvasti, tundus õnneks tähele mitte panevat.
Tsillisime hiljem niisama, tema poosetas diivanil, mina aelesin voodil- korraga märkan, et vana patukott on TINDERIS.
Mul oli automaatselt paanika- “Mis asi see on, sa kohtud teiste tüdrukutega, jah! MA TEADSIN. Kedagi ei tohi usaldada, igavene lurjus” ja muud jutud.
Peikal jäi vist hing ka kinni, vaatas õuduses otsa. Ta vist arvas, et teen nalja.
Tüli oli suur, mina ei rääkinud, tema proovis lepitust teha- tahtis enda sõnul nalja teha, nägi minul Tinderit ning mõtles, et otsib mu sealt üles, et siis “Ahhaa, no tere” teha. Vähemalt nii väidab ta seda siiani.
Mina loomulikult ei uskunud.
Peika palus ja patsutas, mina alla ei andnud.
Lõpuks andis tema alla “Kaua peab paluma kedagi, kes sellest huvitatud pole” ning läks jalanõusid jalga panema.
Eks tollel hetkel sain aru, kui ta nüüd minema läheb, siis ilmselt rohkem me ei kohtu.
Tegin mida oskan kõige paremini- hakkasin töinama. Peika vaatas minu poole. Töinasin veel kõvema häälega.
Lõpuks hakkas peika ka pisut töinama, tuli võttis jalgade ümbert kinni ja põlvitas mu ees-“Carolin, ma tegin ju nalja! Miks sa koguaeg kahtlustad. Bahreinis olid tüdrukud enne sind ja on ka pärast sind. Ma veedan iga päeva sinuga, tutvustasin sind õdedele, emale, isegi onule, sa ikka ei usu mind. Sa oled kõige ilusam tüdruk, keda kunagi näinud olen, miks ma peaksin mujale minema kui mul kodus printsess on. Ma vannun, pole kedagi teist peale sinu. Sa ju tead, et minu usus ei tohi vale vanduda” nukrutses peika. Mina töinasin ikka edasi.
Kuidagi me ära leppisime, minul kahtlus ikka hinges, aga mis sa teed.
Eks mõistusega võttes on peika rohkem kui hea olnud, isegi teises riigis olles proovib leida lahendusi mu muredele, alati elab kaasa. Jumal taevas üksi teab miks, aga ta tundub arvavat, et mina olengi kõige ilusam ingel otse taevast.
Isegi jõusaali mineku peale mõtles, noh, et kui teised noormehed liialt vaatama mind peaks hakkama.
Araabia noormeestel on nimelt arusaam, et kõik teised kutid on ka nende printsesside ilust rohkem kui lummatud ning nende püha kohus on teistel noormeestel silma peal hoida.
Kuigi hetkel on mul suur patt hingel… Selle sama hambaarstil käimisega.
Peika nimelt ei lubanud mul sinna üksi minna, tema tahab täpselt kuulda ning teada, mida nad seal teha mulle tahavad-“Mina olen sinuga koos ja mina hoian neil asjadel silma peal, mõtlevad, et oled siin üksi ja siis kindlasti küsivad rohkem raha ja teevad midagi” on peika veendunud.
No, aga suudan mina siis oodata või? Muidugi ei, ma ikka läksin, salaja kapuutsi varjus.
No, sellest iseminekust saime lugeda. Mina arvasin muidugi, et mul mitu head kuud, ennem kui peika tagasi tuleb, aga siis tsillis Corona kohale ning kolmapäeval lendas peika ka koju tagasi. Mina hambutu nagu Balti Jaamas kassipoegi pakkuv rätiga vanatädi.
Päris tõsiselt, mul on hirm nahavahel. Peika muutub draakoniks ju!
Pole kindel, kelle elupäevad enne lõppevad- minu või hambaarsti.
No, õnneks on ta mul hetkel kodus emme seljataga karantiinis, kõige kõrgemal korrusel nagu Rapuntsel, pidi allkirja andma valitsusele ning kodu-karantiini rikkudes ootab teda vangistus. Saan veel kergemalt hingata. Hoidke, palun, pöialt!
Muidu on kuidagi kerge ja lihtne, aga eks me ole vähe aega koos ka olnud- natukene üle aasta, kuna peika õpib teises riigis siis palju me ei näe, aga senini on tore.
Eks võtan mõistusega, religioonid ja arusaamad on erinevad, peika pere on talle isegi tütarlaste pilte juba esitlenud, senini on ta suure vastumeelsusega kõik pildid minema saatnud, aga eks tuleb aru saada- võib-olla ühel hetkel tal valikut lihtsalt pole.
Saan aru, et mõlemal meil on kurvad mõtted olnud, ega me neist palju räägi, isegi üllatavalt kaua oleme üksteisega hakkama saanud, eks elu ja saatus näita, mis neil meile plaanis on.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s