Päev 7

Päev 7 kodus olemisest.
Eelmine nädal panin tööjuures ukse enda järel kinni kell 5 (okei, suurema tõenäosusega 6, kolleegidega oli vaja ka pläkutada) selle teadmisega, et laupäeval olen juba tagasi.
Isegi tööriided jätsin kabinetti, kui ausalt tunnistada, siis ei mäleta kas väga hoolsalt isegi asjad enda järel läikima nühkisin, “Niikuinii olen juba ülehomme tagasi”.
Aga, nali minu kulul, 3 tundi hiljem sain teate, et kõik kliinikud (esteetika, derma, dental jne) sulgetakse ning vastuvõtt vaid hädaolukorras.
Eks huulefiller ja väike tselluliidi vähenduskuur on absoluutselt iga Araabia naise hädaolukord, absoluutselt, aga kuidagi need kliiniku uksed siiski suletud said.
Eelmisele Ramadani lõpu sooduspakkumistele tagasi vaadates kujutan elavalt ette kurjade naispatsientide hordi meie kliiniku ees, teivaste ja tõrvikutega soodushinnaga PRP-id nõudmas.
Kallid naised, ärge kartke, uskuge mind, seda sooduspakkumist tuleb veel, näidake mulle kliinikut kes sellisest majanduslikust olukorrast välja tulemiseks hinnad kõrgele viiks.
Kuigi seda tõrvikuga kellegi akna taha minekut kaalusin sellise uudise peale hoopis ise- mul jäi nimelt hambaravi pooleli. Mu vineerid!
Selleks ajaks olin juba üle nädala olnud ajutistega, mis olid kriitvalged, nagu Tic-Tacid, kust kumasid läbi mu kollased hambad ja lisaks kõigele olin ma suutnud KURKI süües tagumiste hammaste katte üldse ära lõhkuda, mis tähendas, et kõik oli vot niiii tundlik.
AHHH, HÄDA ORG (Mitte segi ajada Erik Orguga). Kuigi härra Orgu ilmselt lohutaks “Pole hambaid, pole probleemi, ei saagi endale nii palju kaloreid sisse mugida.”
Kõigele lisaks, tuletame meelde, oli kuskil maja kõige kõrgemal korrusel karantiinikongis empsi selja taga oma aega täis tiksumas ka peika, kellel polnud mu kuritegelikest salaja arstilkäimistest üldse aimugi!
Reedel sain kõne- mind oodatakse pühapäeval arstile, LÕPUPAIGALDUSELE.
Noh, eks nad said õnneks ise ka aru, et minu protsess üsna hädaolukord oli (või ei jõudnud nad oodata, millal oma viimase osa maksest ära teen, võta sa siis kinni).
Kabinetis loeti mulle veel sõnad peale- ärgu siis kellelegi öelgu, et just sellel ajal kliinikus käisin, nad peaksid suletud olema. Noh, mis asja, mina? Muidugi ei ütle kellelegi… Kellele mul öelda oleks?
Selle arstile minekuga läks üldse hästi, arvutasin usinalt näppude peal välja, millal peiksi karantiin läbi peaks saama, ÜKS PÄEV pärast minu arstiaega.
Öelge veel, et jumalaid pole olemas!
No, eks peiks ole mind siin igas olukorras näinud, jaa absoluutselt, tuletame meelde mu juuksuri fopaasid… Tulevase hambaarstina kannataks ta ilmselt hambutu moosipalli ka ära, ei kahtle, higimull otsaees televiisorile keskendudes. “Kallizzz, ei ole vaja naeratada ega rääkida, eiii ole, sa oled nii ilus kui sa vaikid”.
Kogu mu kaval plaan oleks tegelikult üldse vastu taevast lennanud, sest ega mõistus ja topeltlõug pole oma teha…
“Issand mingi jumal, käisin just trennis, postitasin lausa uue story selle kohta Instasse, nüüd kõht nii tühi, mega ebaaus, noh, kodus midagi süüa ka pole” virisesin laupäeva õhtul peikale.
ÕPPETUND NUMBER 1- ärge MITTE kunagi, mitte kunagi, nalja pärast virisege oma araablasest peikale, et teil on KÕHT TÜHI.
See lause aktiveerib nende mõistuses vastava nupu, mille tulemusel jäetakse pooleli absoluutselt kõik toimetused ning joostakse toidujahile.
Ma kardan, et kui väga hädaldada siis jookseks peika mosheest ka, poole palvetamise pealt, minema.
Kuna minu peika oli siiski kodus vangitornis, nagu väike araabia rapuntsel (kui ta lõpuks päevavalgust nägi, siis oli tal see kruss peas üsna sarnaseks juba kasvanud, jah, iga lokk piidles päikest erinevas suunas), siis tema sai mosheed küll vaid aknast imetleda.
Mis ei takistanud tal küll kohe reageerimast- “Midaaaaaa, kõht tühi? Kui kaua juba? Kui tihti korinad käivad ja milliste vahedega? Kas sul on kellelegi helistada?? KALLIS, KAS SA TULED SELLEST OLUKORRAST VÄLJA” paanitses peika. “Ei, nii ei saa, mul on homme vaja ka veel karantiinis olla ja siis peaksin uue proovi andma, aga mul pole mitte mingeid sümptomeid olnud, ma tulen sinna!!” kirjutas peika, samal ajal ilmselt juba oma vanaema õmmeldud antiikseid voodilinasid köieks sõlmimas.
Kuidagi õnnestus mul teda siiski veenda- väike dieet ei teegi mulle halba ning niimoodi karantiinist ära jooksmine ikka ei sobi, mis eeskuju ta oma noorematele õdedele-vendadele niimoodi annaks, mul ka paha tunne kui minu pärast niimoodi teeks (pisarat siin kohal punnitada polnud mõtet, ega seda whatsappis niikuinii ei näe).
Ja nii see jäi- mina sain üksi kodus hambutu edasi olla, ükski voodilina end ohverdama ei pidanud. Toidupoodi sain ka ise.
Pühapäeval käisin hambaarstil, nii ilusad hambad sain, käin ja teen silma endale vannitoa peeglist iga 5 minuti tagant.
Muidu olen eeskujulikult kodus olnud, Bahreinis küll liikumiskeeldu siiski ei kehtestatud (kuigi jutud sellest käisid, kuna viimane sõna siiski kuningalt peab tulema, siis seda läbi ei viidud), aga ega ma varemgi väga kuskil käinud.
Bahreinis pole kuskile väga minna ka, kohalikud ise on samamoodi igapäevaselt pigem kodused, küll selle vahega, et neil toimuvad kodudes üsna suured koosistumised.
Esmaspäeval tuli peika, tõi suure vaagna täie empsi tehtud toitu, ühte meie mõlema lemmikut, oli isegi kartulit lasknud lisada ja topeltkoguse lambaliha.
See toit on mõeldud küll Ramadani ajal söömiseks, aga kuna meile mõlemale see nii maitseb, siis sööme ka muul ajal.
Aga…nüüd ma ei tea, kas ta siis ikka on mul hambaarst või milles asi, aga esmaspäevast on saanud neljapäev ning ta pole siiani märganud, et mul uued hambad on!
A äkki ta nii tihti mujal riigis viibides lihtsalt ei mäletagi enam täpselt, milline ma välja näen, iga kord ukse taga hingab jälle kergendatult “Buff, noh, täitsa vahva neiu tundub”.
No, seda, et tema vahva on, seda märkasin juba ammu. Aga… nüüd räägin teile ühe loo. Selleks, et loost rohkem aru saada, pean natukene eelselgitust tegema.
Asjalood on nimelt nii, et loomapidamisega siinsetes riikides kiita pole, enamus kohalikele loomad väga ei meeldi, eks see ole omamoodi surnud ring- vanemad õpetavad, et loomad on koledad ning kurjad. Laps kasvab selle teadmisega suureks, lisaks näeb loomi vaid tänaval, pulstunud ning haigustes ning arvabki, et jutt vastab tõele, saab omakorda lapse kellele seda sama selgitab ning nii see ring aina keerleb ja keerleb.
Hulkuvate loomade aitamiseks riik väga palju ei tee (käivad küll jutud, et see on muutumas), tänavad on paksult täis kodutuid kasse kes seal siis metsikult paljunevad. Pole kunagi varem nii palju kodutuid loomi näinud!
Samuti on probleeme hulkuvate koertega, kes karju moodustavad ning kes kohalike sõnul on räpased ning ründavad.
… Mina isiklikult lähen ka õelaks ja verbaalselt ründavaks kui liiga kaua näljane olen, kõigiga torisen, mida siis veel loomalt oodata.
Bahreinis küll tegutsevad mõned MTÜ-d, kes neid loomi aidata proovivad, aga olgem ausad, siinsetes riikides on seda teha väga raske.
Mis aga ei tähenda, et kohalikel loomi poleks- tõukassid, mida kallim ja uhkem, palun väga, et naabrid ja sugulased ikka näeksid- jaksad kallist tõulooma osta ning pidada.
Kodused koerad on üldjuhul vaid eksootilised tõud, paljud sellised kes ei ole isegi kohandunud elama niivõrd kuumas kliimas.
Ehk- loom on pigem aksessuaar.
Uhke tõuloom- jah, palun.
Tänavaloom- ei, jube elukas.
Kui kassid on siinses ühiskonnas rohkem levinud koduloomana, siis koerad omakorda jäävad vaese sugulase rolli, eks siin on tugev mõju religioonil- moslemid ei saa palvetada, kui ruumis viibib koos nendega koer, jumal ei võta nende palveid kuulda ning inglid ei saa tulla majja kus koer viibib.
Samuti on religioonis uskumus- koer on must loom kuna ta ei pese end. Kass ju puhastab end lakkudes ise.
Sellepeale olen alati küsinud, et inimene ju ka ei laku ennast ise, meie vajame ka dushi all pesemist, koer samamoodi. See väide ajab inimesi üldiselt segadusse, on ju nagu tõsi, aga eiei, nemad on üles kasvanud oma põhimõtetega.
Eks tavaliselt proovin oma argumente pigem tagasi hoida, päeva lõpuks olen mina see, kes nende riigis ning kultuuriruumis elab ning minul on vaja harjuda nende kommete ning uskumustega.
Kui näiteks keegi tuleks mulle ütlema, et kartul toiduna on väga halb ja teeb paksuks, siis ma oleksin väga solvunud ja mossitaks vastuseks midagi “Aga see on nii maitsev” kuigi teisel on vägagi õigus.
Igale ühele jäägu oma uskumused, see on meie kõigi õigus.
Sellel samal “igal ühel on õigus oma arvamusele” põhjusel polnud ma ka kunagi peikalt küsinud tema arvamust lemmikloomadest.
Tean, et ta on haritud ja väga sooja südamega, aga religioon on siiski religioon ning kes olen mina, et pärast 1.5 aastat tutvust hakata kellelegi sisendama “Sinu usk ja arusaamised, millega üles oled kasvanud, on vale”. See oleks isekas ning jällegi, ma ei saa eeldada, et minu õigus on kõige õigem õigus.
Kass neil kodus on, vahepeal lausa mitu. Neist saadetakse mulle parematel päevadel isegi videosid. Või võetakse end poolpaljaks :”Näeeee, Alex tegi kõhu peale kraaaaaaapsu, vaata punane on juuuu. A musi teeksid selle koha peale??”.
Seda enam oli suureks üllatuseks kui üks õhtu peika mulle midagi rääkima hakkas …
Nimelt, seal riigis kus ta õpib, on kodu juures üks koer. Pildi järgi tundub üks vanematest kuldne retriiver olnud.
Kuidagi peika seda koera siis märkas, ilmselt tegi kutsupall iga päev väravast talle silma. Ja niimoodi nende suur sõprus algaski, peika hakkas iga päev talle toitu viima, näitas videosid kuidas koer teda kuuldes kohe kohale jookseb.
Kuna peikal koertega varasemalt kokkupuuteid polnud, eks tallegi ilmselt õpetatud, et pigem tuleks eemale hoida, siis alguses ta pisut kartis, ei teadnud, kuidas too karvapall reageerida võib. Kui koer iga päev aina suurema kaarega saba hakkas liputama, sai peika aru, et teda küll peljata ei maksa.
Siis tekkis teine probleem, ta ei saanud “koera keelest” aru.
Kas teie tuleksite selle peale, et keegi ei oska koerte signaale lugeda? Meie jaoks üsna utoopia, eksole. Kui aga mõelda, et mõnel inimesel pole terve elu koertega mitte mingit kokkupuudet olnud, siis puudubki igasugune arusaam, mida mingi häälitsus peaks tähendama.
Kui nii mõelda, siis minul näiteks Hawaile minnes mõne eksootilise loomaga kokku puutudes tekiks ilmselt sama “keelebarjäär”.
Nii läks peika Googeldama ja sai aru, et niutsumine näitab, et koer on kurb ning veetis terve öö koera juures ja kallistas teda.
Järgmisel hommikul ta koera enam ei leidnud. Isegi võtme kõlistamine, mis muidu koera tähelepanu tõmbas, ei aidanud. Koer oli kadunud.
Mingi aeg tuli ta juurde üks läheduses elav kohalik noor poiss, küsis kas ta otsib valget suurt koera, et tollel on tegelikult omanik olemas, kes aga koeraga väga hästi ei käitu ning kes looma tema eest nüüd keldrisse luku taha peitis.
Selleks ajaks oli peika aga koera juba nii kiindunud, tema enda sõnad mulle sellest kõigest rääkides olid nii ilusad siirad:” Mulle on alati öeldud, et loomad pole head, aga iga kord seda koera nähes muutub mu süda nii õnnelikuks. Alguses ei saanud ma aru, mis tunne see on, nii suur õnn on teda paitada, vist armastan teda natukene”.
Seejärel proovis peika koera sealt keldrist kätte saada.
Tegemist on riigiga kus loomadel on ilmselt veel vähem õigusi kui Bahreinis ning vaevalt sealt mõnda Loomapäästegruppi eksisteerib.
Algasid läbirääkimised. Peika oli otsustanud, et päästab selle neljal jalal liikuva armastusekarvapalli ning võtab ta enda juurde elama. Isegi puhtaks lubas pesta.
“Ma olen moslem ja meie jaoks pole koerad lubatud, ei tohiks palvetada kui ta minuga samas ruumis on. Aga ma ei saa sinna midagi ju parata, tahan teda aidata, see ei saa olla ju keelatud kui üks loom su hinge nii õnnelikuks teeb” ei saanud peika üldse aru, miks just koerad nende jaoks lubatud pole.
Looma omanikuga õnnestus kontakti saada-tuleb välja, et tal on ümbruses mitmeid loomi, kelle käpakäigu vastu tal kahjuks väga sooja ega külma pole, küll aga ei olnud ta nõus nii kergelt just sellest loomast loobuma. Ilmselt peika suurt huvi nähes.
Peika pidi koera eest maksma. Tal polnud selle vastu midagi, tegi juba ettevalmistusi ning paari päeva pärast pidigi üleandmine toimuma, aga … siis juhtus Koroona.
Peika sai riigilt teate, et peab nüüd ja kohe kodumaale naasma, enne kui piirid sulgetakse.
Ja nii ta mul siin diivanil on, silmad kurbust täis, tunneb, et vedas koera alt, kuskilt informatsiooni ei saa, kuidas tal läheb.
Vaatame koos videosid kuidas nad semud on…
Sellel momendil sain ma aru, et jah, mu peikal ei pruugi olla 5 Ferrarit ning ta ei saa mind iga õhtu erinevatesse kallitesse restoranidesse viia, aga tal on ilus ja soe süda ning see on väärt midagi palju enamat kui kogu maailma raha.

91802644_3317384315005192_85654833431838720_n (2)
(“Kui  need juukse-karvased sokid nüüd siia diivanipadja kõrvale jätan Carolinile hommikul avastamiseks, siis on tal kindlasti nii rõõmus meel, peab mind terve päeva meeles, silmad südame kujulised”)

91805609_250438712792106_1736411907193044992_n
( Mina kodus, uusi postitusi kirjutades. Ei ole lihtne nii humoorikas olla, eiii ole)

4 kommentaari “Päev 7

  1. Appi kui hea jutt! Mul jooksis pidevalt väga hea komöödiafilm silme ees, sest need kirjeldused! Varsti tekib tahtmine seda peikat näha, sest mul juba mingi ettekujutus on olemas (no see karantiinijärgne loomulikult). Jaa, ma lugesin, et neile ei meeldi pildistamine, aga sa joonista 😛

    Meeldib

    1. No tal on täpselt need juuksed hetkel sellises pikkuses, et lühikesed enam pole, krussid on julgust saanud hakata ringi vaatama. No ja ta on nii harjunud koguaeg, sõrm püsti, tähtsat juttu ajama, a ma vahel unustan ära end ju, tal nii armsad põselohud ka mõlemal poolt, siis musutan neid lohkusid ja mängin krussiga, tema samal ajal proovib ma-ei-tea-mis maailmapäästmistkoroonast juttu ajada. Ja siis tuleb see must have “Staaaap laughing on me” mis mind veel rohkem naerma ajab (paranda palju sa parandad, ikka on laughing on me) 😂 Aga pildistamine on väga keeruline siin, jaa. Väga vähesed lubavad pilti teha.

      Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s