Hemlooo!
Nii, live tehtud, kes kuulas, kuidas meeldis?
Järele vaadates avastasin, et kvaliteet oli ikka väga halb, nii kahju, palju huvitavat juttu läks kaotsi. Järgmine kord katsetan telefoniga.
Kas kellelgi oleks huvi veel mingitel teemadel kuulata? Sooviksite, et ka mõne kohaliku naisterahva kutsuksin enda nägemust elust siinsetes islami riikides jagama?
Ja mis muidu teoksil?
Mina sain töölt kirja, et esialgu lisandus veel 2 nädalat kodus, mis on siis 1.5 kuud, ei tea mis sellele järgneb. Vaikselt tekib juba tunne, et oleks võinud ikka Eestisse ehk selleks ajaks minna, ei peaks oma kallist renti maksma, palk tõmmati -50%, mis on pisut hirmutav, aga eks tuleb hakkama saada, ei ole kellelgi praegu kerge ning viriseda poleks viisakas.
Kerge laiskus hakkab ka vaikselt hiilides tulema, nii hea mugav on voodi-diivan-voodi reziimil tagumikku ilusaks istuda ning Netflixist või Youtubest järjest ajupesu-seriaale vaadata.
Aga siiski, olen leidnud ka mõned pärlid!
Ühte neist vist Eesti Netflixist ei leia, aga kes välismaal või minule lähemal elavad, vaadake kas leiate “The last of schmucks”. Tegemist on Egiptuse humoorika seriaaliga, 1 hooaeg ning osad kõik mõnusalt 20-30 minutilised, kerge vaatamine.
Sisust niipalju, et aasta on 2041 (kui õigesti mäletan, paar aastat siia-sinna), naised ning mehed on omavahel kõik leppimatult riidu läinud. Alguse on tüli saanud 2017-aastal kus abielupaar tülli läks. Naine süüdistas meest lodevuses ning laiskuses, mees naist aga jällegi kõiges muus.
Seejärel hakati üksteist meedias mustama ning liitlasi leidma ja nii see läks, lõpuks oli maailm kokku varisenud, naised ning mehed eraldi klanni moodustanud ning sõdisid.
2041-aastal nägid nad küll nagu kamp The Flintstones välja ja kõike kajastati VÄGA humoorikalt, mina sain igatahes südamest naerda.
Teise pärli enda jaoks avastasin eile!
Enne aga selgitan, et meil oli ema ning õega kunagi väga südantsoojendav ja armas traditsioon- ÕUDUKAÕHTU!
Algas see kõik ammu ammu, kui veel maal elasime ning nende südantsoojendavate õudukate jaoks tuli külabussiga pisut suuremasse külla loksuda ning VHS-kassette laenutada, seejärel sai ahi kuumaks köetud, kõik snäkid ringi sisse kogutud, õele sokid nina alla keeratud ning kõik koos filme vaadatud. Millised ilusad romantilised ajad.
Kui vetsu-aeg kätte jõudis, polnud enam ilus, siis sai kahetsetud, et õde kiusatud sai, sest maal asus vaid välikäima ning sinna üksi küll enam minna ei julgenud- kõik filmi peategelesed ootasid ju ukse kõrval puu taga. Absoluutselt!
No, mina lihtsalt armastan õudukaid, ei ole mitte midagi teha. Kuna mul on ka liialt elav fantaasia, siis kipun neid hiljem unes nägema, nii, et nooremana mingi aeg keelas perearst mul nende vaatamise- elasin filme mitu päeva hiljemgi veel liialt läbi. Saa siis aru kas vaimuhaige või geenius oma elava fantaasiaga.
Hiljem oli kas TV3 või Kanal2 peal lausa “Õudukaõhtu”, millest tuli väga kinni pidada.
Mäletan sõprade nägusid kui neile peole mineku ära ütlesin, samal ajal krõpsu ning jäätist korvi kühveldades “Jaa, Marju, ma tean, Eduardo tuleb õhtul Shootersisse ja me mõlemad teame, et ta on mu elu suurim crush (“elu suurim” muidugi nädala lõikes, olgem ausad), aga mu õde tõesti ootab mind täna õhtul”.
Millised toredad ajad!
Kujutlege nüüd mu rõõmu kui eile Netflixist sellise sarja nagu “Scream” avastasin!
Ja õhtuga terve hooaja ära vaatasin, kell oli lõpuks 4 öösel, jätsin magustoiduks 2 osa ka tänasesse. Vaatasin hommikul, üks silm veel pooleldi kinni, kähku ka need viimased osad ära. Kes teab ju mis muidu juhtuda võib, maailmalõpp või elektrikatkestus, või helistab peika ja tahab aega veeta, eww eksole, kas vanemad viisakust üldse pole õpetanud, see on üldteada iga suhte suurim tõde “Sina ära mitte sega oma prutat kui tema õudukat tahab teki all värisedes vaadata, või tabab sind 7 aastat õnnetust”. Mul tuleb ta empsiga ikka jutuajamine ette võtta…
Pealegi jääks mul ju absoluutselt teadmata kas tapja on peategelase uus kuum kallim või hoopis lesbist sõbranna.
Viimase osa lõppedes hakkas täitsa kurb, et läbi sai. AGA BOOM, nagu igas korralikus õudukas ikka, tabab sind lõpus ikka suur üllatus! Nimelt uuris Netflix kas soovin järgmist osa ka vaadata, mul oli muidugi kurb meel, et niimoodi narritakse ja mu südamevalu peal jalgu tambitakse, aga oo üllatust- see va teine hooaeg oli väga kavalalt end minu eest peitnud, et siis fööniksina tuhast tõusta!
TEINE HOOAEG ON KA! Ja lausa 14-osaga.
Mul pole väga ammu nii ilusat hommikut olnud! Olgu tänatud Netflixi jumal ning taevased inglid. Panin peika numbri kiirelt mute-peale. Las teeb midagi kasulikku, las palvetab või midagi, lasku teisel sarimõrvarit imetleda.
Ma palju ei reeda mis “Screamis” toimub, aga tegemist on väga klassikalise “Väikelinnas oli aastaid tagasi maskiga tapja, kes koolipeol noori ründas ning nüüd võtavad aset sarnased juhtumised” sündmustikuga ning sekka koolinoorte suheteklaarimisi.
Mulle meeldib. No, endal elu hetkel pole, tuleb teiste oma vaadata.
Osaliselt läbi on vaadatud ka kõik loendamatud Youtubest leitavad söömisseriaalid (mis mind väga innustavad muidugi trenni tegema) ning ei saa me üle ega ümber 90-days Fiancest, ei saa.
Sõbrannadega just arutasime filmi/sarja eelistusi, avastasime, et kui ameeriklastele läheb peale pigem “kuumad beibed rannamajas” stiil, siis eestlane tahab ikka räppa ja vaesust näha. Sellepeale ütles 1 sõbrannadest muidugi kuldsed sõnad “Ameeriklane oskab unistada paremast elust, eestlasele piisab teadmisest, et tal juba on kellestki parem elu”.
Unustage kõik klassikud, unustage Nietzche ning Mandela, pole mina varem midagi õigemat kuulnud!
Ja no, rumal pole mitte see kes õhtuks Shakespeare’i ei loe, rumal on see kes olemasolevast ning kättesaadavast materjalist vajalikke elutõdesid ei leia!
Võtame või siis hetkel kirgi kütva 90-days fiance paari Ed ning Rose.
Kusjuuuuures! Bahreinis elades saan väga hästi aru Rose käitumisest ning näen sarnast iga päev oma kolleegide pealt, vahel teevad inimesed ükskõik mida, et endale ning oma perele parem elujärg leida. Tihti valitaksegi perest 1 kes tundub kõige rohkem ellujääja ning saadetakse “sõtta”.
Ja no, Ed. Mulle on ikka õpetatud, et kui kellegi kohta midagi head pole öelda, ära ütle midagi. Ma siis ei ütle ka.
Naljakas fakt- vaatan Edi ning tema käitumist ning mõtlen, et keda ta mulle küll meenutab. No ta on keegi!! Aga ega vana mõistus enam nii kiirelt tööta ka, eriti kui ajurakud on juba sarimõrvarite poolt lamedaks lihvitud, pidin mitu osa ära vaatama enne kui koitis!
Enne aga kui vastuseni jõuame, läheme ajas pisut tagasi… Kujutlege nüüd stseeni Golden Girlist “Picture it, Cizily, 1865” kuigi minul puhul “Picture it, Tallinn, 2000 something”.
Me kõik oleme oma elus teinud valesid valikud, absoluutselt. Ei mõista hukka mitte kedagi. Tihtilugu teeme neid valesid mingitel kurbadel põhjustel ja minu vale valiku suurimaks põhjuseks sai ei miski muu kui noorus, võib-olla üksindus, kindlasti enda võrdlemine teistega ning soov näidata- MINA OLEN KA JUMALA TEGIJA (…loodetavasti).
Oli mis oli- kuidagi nii läks, et leidsin ennast suhtest mingi täieliku tolgusega. Tere tulemast nooruspõlv ja uljad valikud, eksole onju.
Ja siis mulle koitis- tõusin diivanilt, jäätiselusikas kolksatas põrandale, külm higi otsaees ning vanad mälestused kangastusid videoklippidema silme ees-
ED MEENUTAS MULLE SEDA KUNAGIST PEIKAT.
Mitte miski talle ei sobinud, mitte kunagi. Koguaeg oli midagi valesti ning just selles mida mina tegin ning kuidas mina olin.
Kuna tegemist oli esmapilgul väga seltskondliku ning lõbusa noormehega, oli tal väga suur hulk tütarlastest sõpru, kellel me siis pidevalt külas käisime, kelle juures istumisi korraldati ning mingi aeg hakkasid mul silmad avanema- igal peol olin ma üksi kuskil diivaninurgas või kui kuskil juttu proovisin alustada sain peikalt hiljem kommentaari, miks talle häbi pean tegema. Miks mul pole ilusamaid riideid seljas, vaadaku ma teisi enda ümber.
Siis tegi ta märkuse mu inglise keele kohta (peika polnud eestlane), mis polnud tema jaoks piisavalt tasemel. Mingi hetk tegi ta märkuse, et ei soovi mulle külla tulla “Carolin, su kodu on nii vaene ning kole, kas tõesti peame seal aega veetma”.
Kui shoppamas käisin, tahtsin ikka peikale näidata mida poest skoorisin, mille peale tavaline vastus oli “Kindel, et see sulle selga läheb?” ning muhelus.
Vahemärkus, olin tollel hetkel 40 kg kergem kui praegu, I WAS SMOCKIN HOT, DUUDEEEE.
Igatahes, KÕIK minus oli valesti.
Ükskord sõnumineeris ta mulle trollist, et üks mu väga lähedane pereliige istub ta lähedal “Nii piinlik, miks ta on siin, ta ju ei oska inglise keeltki hästi, vaatab mu poole, mina küll rääkida ei taha praegu”.
NAGU, MIS ASI SA OLED!
Mäletan kui olin vanaema tervise tõttu Hispaaniast just tagasi saabunud ning üsna loetud päevad hiljem sain kõne haiglast, et … mul pole enam vanaema.
Mul pole enam inimest kes mind kasvatas, kes mind kallistas. Tundsin, et … polegi enam kedagi. Ei saanud aru kuidas eluga edasi peaksin minema.
Saatsin peikale sõnumi, et ei soovi üksi olla ja kas ta saaks minu juurde tulla.
Käisin pesus ning istusime peikaga diivanil, nii tuim oli olla, panin pea peika sülle ja … sain süüdistava hala osaliseks “Mida sa teed, su juuksed on ju niisked veel. Miks sa oma pead minu kampsuni peale pead toetama, see saab ju niiskeks” või mõned nädalad hiljem jõuludeks mõtlesin teda üllatada ning olin ise salli kudunud, kink sai muidugi onu ja teiste tuttavate ees üle antud, ise olin nii uhke.
Okei, ütlen kohe ära- ma ei oska kududa. Absoluutselt ei oska, isegi ei varja. Aga ma proovisin, isegi ta nime kudusin salli sisse. Andsin siis rõõmsalt üle ja …. see õudus ta silmis, kahe näpuga võttis salli vastu “Mis asi SEE on” vaatas ta mu kinki nagu oleksin talle just surnud kassipoja ulatanud. “Miks sa tegid seda?! See… Sa ju saad aru, et ma ei paneks mitte kunagi sellist asja kaela”.
Temal mulle kinki polnud.
Iga kord kui kohtusime, oli alati “Vaata sa, keegi nii igatses mind” või “Kas sa tundsid must puudust” ehk alati tema ning maailm, tema ego vajas alati upitamist. Mitte kunagi “Carolin, ma igatsesin sind. Carolin sa oled nii ilus.”
Igatahes, neid näiteid on veel ja veel ning ilmselt olete selleks hetkeks juba arusaanud, miks too Tv-star BIG ED mulle mu tollast peikat meenutab.
Suhte lõpetasin üsna pea pärast neid juhtumisi, parem üksi oma leinas hakkama saada, proovisin oma lähedusvajaduse sõpradelt ning sugulastelt immutada ning läksin eluga edasi.
Too kutt ei saanud muidugi üldse aru, miks temasuguse “megastaariga” koos enam olla ei soovinud, õnnistus missugune.
Kusjuures! Nüüd aastaid hiljem ta ikka kirjutab mulle, ma pole üldse kursis millega ta tegeleb, VISST on Eestis ikka veel. Pidavat nii igatsema mind ning meie ilusaid aegu. Kahtlusan, et ajab mind kellegagi sassi, mina küll mingeid “ilusaid aegu” ei mäleta.
Vastanud talle otse loomulikult pole.
No vot, teinekord polegi vaja psühholoogi vastuvõttu või sügavamõttelist väärtfilmi, isegi TLC võib aidata iseenda probleeme lahti arutada.
Aitäh, Bid Ed, et suunasid mind aru saama- sellised mehed on madalad mind-game’e mängivad manipulaatorid, kes lihtsalt teiste enesehinnangul jalgu trambivad, seal juures tegelikult ise kompleksides vääneldes.
Ärge laske kellelgi teisel TEIE väärtust otsustada! GIRLPOWER!

Ah, küll nüüd sai pikk jutt, selle ajaga oleksin lausa mitu “Screami”osa jõudnud vaadata, ma nüüd keerangi pepsil teise külje ning asun vaatama, enne kui te paremad istekohad esireas ise ära võtate. Kes popkorni toob?

(Oma elu kõige paremas vormis, mitte aru saades miks tolleaegne peika mind dieediarstile veenab minema. “Carolin, sa pead aru saama, vaata teisi tüdrukuid. Sul on tõsised probleemid. Ma ise lähen nüüd peole, aga sa oled hea mine koju ning mõtle selle peale tõsiselt eks, luba mulle, et sa lähed dieedile.)

(Oh, mul jäi rääkimata oma nämmadest leidudest! Mis mulle Bahreini puhul väga meeldib, on igal pool asuvad värske mahla putkad. Huvitav miks neid Hispaanias pole, seal on värske puuvilja/juurvilja kättesaadavus palju suurem. Igatahes, neid putkasid on igal pool ja mahla saab sõltuvalt putkast suht olematu raha eest. Tuleb leida lihtsalt hea kvaliteedi- ning ausa hügieeniga koht. Mina avastasin juhuslikult sellise toreda perefirma, kellelt oma vitamiinikoguseid tellima hakkan, eriti tähtis on puuvilju ning vitamiine saada praegusel ajal. Ning et asi liigselt tervislikuks ei lähe, tuleb mahlale ikka brownit peale haugata! No mis sa teed kui need nii head on! Jällegi, tegemist on koduküpsetajaga, neist brownidest tegin juttu ka aasta tagasi jõuludel, tellisin neid kolleegidele. Paigas on nii hind kui kvaliteet- 12 tk pakk maksab 4 BD (korruta 2.3ga Euro jaoks). Teistes kohtades on hinnad u 6-7 BD sama koguse eest. Alati värsked, otse ahjust ning maitse on täpselt paras- mitte liiga magus. Mina olen rahul)