Uus kliinik ning südamerabandus

Arvake, kes tööle sai!
Algselt teadsin, et külitan kodus 7. maini, aga juba 2. sain kõne kutsega meie uude kliinikusse minna.
Kuna Bahreinis on ikka veel suletud kõik mitte esmase-vajaduse jaoks, kehtib see ka meie kliinikule, kuid siiski 1 erandina- Bahreinid, kullakesed, said aru, et nende karvakasvu juures tuleb laser karvaeemaldus siiski vägagi esmavajaduseks lugeda ning niimoodi saidki kõik siinsed ilukliinikud jälle oma uksed avada, AGA vaid laser karvaeemalduse protseduurideks.
Nii ei olnud minulgi muud võimalust, kui alustada jälle uues osakonnas.
Kurta ei saa, sest väga paljud kolleegid on koju saadetud ja ega palganumbrid pole kellelgi praegusel ajal taevastes avarustes.
Tööl väga paljud protesteerivad ja kurdavad, mina olen pigem seda meelt, et kellelgi pole praegu kerge ja tuleks olla õnnelik igasuguse töö üle.
See on ilmselgelt minus voolav eestlase veri- ikka kannatlikult läbi raske töö sihini.
Kuna uus kliinik asub mu elukohast palju kaugemal, ei tulnud sinna kõndimine kõne allagi ning buss sinna ka ei liigu (bussiliiklus pole Bahreinis nii arenenud ega populaarne, levinud pigem kesklinnas), polnud teha muud kui autojuht leida.
Kes mu blogi lugenud on, teab, et see pole üldse mitte kerge. Suuremosa autojuhiteenuse pakkujad on india mehed ning nende rahvusport tundub olevat klienti võimalikult palju trikitada.
Ma südamest vabandan, kui kedagi solvan ning kindlasti ei räägi ma kogu rahvuse eest, inimesed ning iseloomud on erinevaid, kuid minu kogemused selle rahvuse meestega on olnud pigem “Usu veerandit ning oled ka poolega petta saanud”, näiteks kunagi samamoodi hinnapakkumisi küsides oli keskmine summa 25-30 BD kuid indialane ütles alati veendunult, et alla 80 BD ei ole mõeldav ning see on absoluutne turuhind. Märgin ära, et kõige kallimat taksot kasutades oleks max hind 60 BD tulnud.
Peika tõmbus samuti näost kaameks kui mainisin, et keegi mind sõidutama peab. Ma ise arvasin, et teine hakkab minestama kuna pole Ramadani tõttu terve päev vett saanud juua, aga võta sa näpust- tema ei leppinud ideega, et keegi võõras mind sõidutab ning niimoodi ta palvuse ning tolle päeva paastu lõpetamise ajal trikitaski ühe oma peretuttava/onupoja (siin pole võimalik aru saada, kes on nõbu või kes mitte, kõiki nimetatakse vendadeks või nõbudeks) kui too veel paastust uimane, paari datli ning safrani koogiga nõusse, et too mind tööle hakkab sõidutama.
Vaene sell oleks vist tol hetkel koogitükki silme ees hõljudes nähes nõus olnud mind iga päev Eesti-Bahreini vahet ka sõidutama.
Kokkulepe sai tehtud, hind teada, jäi oodata hommikut.
Mina pean nüüd käed üles tõstma ning tunnistama- mina olengi ärevik. Kui ikka teada on, et järgmine päev midagi uut ootamas, ega mina siis magada saa.
Uus kliinik, uued masinad, uus autojuht.
Kas juht tuleb õigel ajal? Kas ma leian õige asukoha? Kas ma jään hiljaks? Kas mu kolleegid mind veel mäletavad? Kas ma oskan pärast kuu ajast diivanil peputamist enam trepist üles kõndida?
MILJON MURE ON SÜDAMEL, NOH.
Peika muidugi pani äratuse ja tõusis kodus samal ajal, et mulle kaasa elada. Tunne nagu esimesel koolipäeval.
“Aga… aga… äkki ma ei saa hakkama” kurtsin peikale. “Muidugi saad, habibti, sa oled Bahreini kõige vingem tütarlaps” arvas tema vastu.
“Aga… aga… äkki juhataja kutsus mu üldse ainult selleks sinna, et mingi täiega lahti hoopis lasta, mitte tööle asumiseks. Ja üldse, äkki olen kodus olemisega nii paksuks läinud, et töövorm ei lähe enam selga. Ja äkki…” halasin ühe hingetõmbega, mille peale peika Allahi poole anus, et miks too teda sellise uhhuu neiuga pidi õnnistama, et see on ikka täitsa peast soe, lubas mulle rahustuseks õhtul tööle kohvi ja kooki tuua. Töötas!
Lõpuks ei jäänud üle muud kui autojuhti oodata.
Ootan. Ootan veel.
“Kallis, kindel, et ta tuleb” uurisin peikalt, eeskujulikult diivanil istudes. Juuksed patsis, puhtad sokid jalad, lõunasöögikarp käekotis lõhnamas.
“Muiduuugi tuleb, minu vanaonu vennatütre onupoja parima sõbra Koraanikooli pinginaabri seitsmes poeg Hussain ei jää kunagi hiljaks!” sain veenva lubaduse.
Ootan veel.
Veel.
“Ee, köh, Carolin, seda, et… Hussainil juhtus midagi” sain teate, 10 minutit enne seda kui tööl pidin olema!
Teate, ärge proovigegi mu ärevuse ja maailmalõpu paranoiade üle KUNAGI ENAM nalja teha, sest JUST sellised olukorrad kipuvad alati juhtuma.
Kujutage nüüd mu paanikat ette! Ma vihkan hiljaks jäämist. Eriti esimesel päeval.
No kui juhataja mind enne koondada ei plaaninud siis selleks hetkeks oli ta küll juba Eesti mõne mõjuvõimsa ministriga whatsappis toksimas ja planeerimas mis oleks Carolini koju lennutamise parim viis.
Õnneks suutsin suure paanikaga toast-tuppa joostes ja läbi hala siiski takso tellida ning närviliselt “Kiiremini! Kiiiiiiremini” susistades me kliiniku poole teel olimegi. Taksojuht ei julgenud mu susiseva punase näo poole vaadata isegi mitte.
Arvasite, et see oli kõik? He-he, arvake uuesti.
Poole teel, 3 südame rabandust iga foori taga saaduna sain juhatajalt sõnumi- keegi oli kellaajad sassi ajanud, mitte kell 15 ei pidanud kohal olema, vaid hoopis kell 18!
Kogu minu paanika ja peiksile 10 korda lahkuminekut vandudes olin ma teel tööle, mida ei avata järgmised 3 tundi…
Saatsin peiksile teate, et Tinderi võib kustutada ja naabri Fatema numbrit pole küsima vaja minna, minuga on kõik korras.
Tööl oli tore- uus hoone on nii suur ja ilus. Asub küll üsna kaugel ning ümbruses vaid ehitusjärgus kerkivad majad, aga põnev siiski.
Kolleege nägi, patsiente nägi!
Ka palju muud nägi, rohkem kui elujooksul kokku… Ma pole, nimelt, laser karvaeemalduses varem väga olnud ja osad piirkonnad on minu silmade eest varjatuks jäänud, aga noh, nagu öeldakse- teistel on riiete all kõik samad, mis meil endil.
Uues kliinikus on meid esialgu üsna vähe, võrreldes vanaga, nii et solidaarsusest ootame kõik koos Ramadani kohaselt päevapaastu lõppu (Iftar), et alles siis sööma minna. Ja teate, täitsa selline mõnus grupimeelsus tekib koos oodates ja üksteist toetades ja kui kell siis kukub! Oh need toidud ja imelised road, mis siis välja ilmuvad, Ramadan on tõeline toidugurmaanide aeg ning kohalikud on kõik nii külalislahked, üksteisele tuuakse maiustusi ning hõrgutisi.
Olen märganud, et kohalikud araablased on väga lahked, jagatakse toitu ning ennem jätavad ise midagi võtmata, aga külalist keelitatakse kõike proovima.
Näiteks- üleeile tuli paastu lõppedes külla teisest kliinikust kolleeg, kaasas värsked juustu samosad (kolmnurksed juustuga snäkid, eriti populaarsed Ramadani ajal) ning pakkus kõigile. Need lausa sulasid suus! Sellepeale jagas too kolleeg muidugi kõik laiali ning “Aitäh, mulle piisab” ei olnud sobilik vastus.
Polnud aga hullu, seda nähes tõmbas teine kolleeg oma pisikesest käekotist (kuidas sinna nii palju Ramadani snäkki mahub ma ei tea) välja KAUSI pählite- ning küpsistega.
Ärge alahinnake araabia naise pisikesi käekotte! Sealt ilmub võluväel Iftari ajal tööl olles välja kann Araabia kohviga, samosad, praed ning datlid, seal leidub kõike ning jääb ruumi veel 3 meigikoti jaokski.
Nii, et elukese üle kurta ei saa.
Kõhud on täis, tööd on ning vaatame mis tulevik toob. Ramadan on poole peal, hetkel on kõik niikuinii suletud ning vaiksem.
Uudiseid kuuleme 21.-24. mai kanti.
Olge tublid!