Kas olete kunagi mõelnud, et te kohtute nii huvitavatel viisidel nii lahedate inimestega?
Olen ennast alati hästi sotsiaalseks pidanud, palju tuttavaid ning alati suur grupp sõpru. Bahreini kolimisest on nüüdseks pisut rohkem kui 2 aastat ja… mul pole sõpru. Jumal üksi teab, et olen proovinud neid leida, aga mida pole seda pole.
Ja enne kui ennast süüdistama hakkan (mida olen väga palju teinud) tuleb aru saada hoopis teisest kultuuriruumist- araabia perekonnad on väga suured ja ühtehoidvad. Neil polegi uusi sõpru vaja, eriti välismaalasi ning ega nad neist väga hooligi. Eriti traditsioonilisemad suguvõsad. Mis küll ei tähenda, et nad väga külalislahked ning sõbralikud sinuga poleks, lihtsalt sinna levelile see jääbki.
Araabia neidudel (eriti kui arvestada kui pisike on Bahrain) on kõigil onu-/täditütred, kooliaja sõbrannad, kellega üles kasvatakse. Perekonnad on nii suured ning kuna mees- ning naispool üsna eraldatud on, siis tekivadki sõprussuhted noorest east pigem peresiseselt.
Kuna mina suuremosa ajast tööl veedan (6 päeva nädalas) olen endale TÄIEGA vinge sõbrantsi sealt leidnud. No, täiesti lõpp, nii vinge tütarlapse noh!
Tegemist on Jordaaniast pärast neiuga (Faten), tuli mu juurde konsultatsiooni- esimesest momendist oli meil nii palju ühist- Faten oli mures oma kaalu ning välimuse pärast ning tõdes, et ta oleks maailma kõige õnnelikum minu välimus saavutades. Mina jällegi leidsin, et minu meelest on just tema nii ilus, miks ta üldse muretseb.
Sellest esimesest hetkest saati hakkas meil igal protseduuril jutt jooksma, nii palju nalja sai. Kui te veel Fateni kohtingulugusid kuuleksite, ma oleks ükskord reaalselt põrandali pikali visanud suurest naerust!
Hea uudis on see, et Faten nõustus minuga millalgi Facebookis Live´i tegema- rääkima elust moslemisnaisena kes on otsustanud ennast mitte katta.
Faten on seni ainuke, kellega tööväliselt kohtuma olen hakanud- avastasime, et oleme peaaegu naabrid ning hakkasime koos trenni tegema, iga päev jooksmas käima. Nädalavahetused veetsime rannas ning isegi weekend-getawayl käisime!
Hotelli staycationid on Bahrainis nimelt vägagi teemas- kuna saar on pisike ja reisida see aasta on keeruline, käivad pered nädalavahetusi aega hotellides veetmas- basseini ääres lõõgastumas, rutiinile vaheldust leidmas.
Jäime sõbrannaga toona vaid üheks ööks, aga tehtud sai nii palju, isegi trenni jõudsime.
Leppisime kokku, et teeme selle minipuhkuse võimalikuks eriliseks- läksime vaid üheks ööks, aga pakkisime erivad riided, tegime meigi ja pilte- käisime flamingosid vaatamas.
Oh! Hotelli minnes sattus sõbranna eriti hea juhuse tahtel enda teadmata country-brotheri kõrvale seisma (ka Jordaaniast) kes hotelli juhatajaks osutus ning kuuldes, et Faten ka samast riigist, meid kõvasti paremasse tuppa paigutas. See vaade!
Umbes kuu tagasi otsustas sõbranna Jordaaniasse perele külla minna, seal läks ootamatult riik koroona tõttu aga lukku ning nüüd sõbranna peabki ootama, millal ja kas tagasi saab.
Peale Fateni olen tööl ka teiste imeliste inimestega tutvunud- täitsa lõpp kui toredaid inimesi on olemas!
Kuna minu juurde protseduuridesse peab tulema kord nädalas, u 8 korda, mis teeb 2 kuud, siis ikka hakkad inimesega rääkima, mõni avab end rohkem kui teine, üldiselt on iga patsiendi kuuri lõppedes nii kahju, nagu hea tuttav lahkuks.
Õnneks nii mõnigi käib veel edaspidigi tere ütlemas ja paljud tulevad uuesti mingit põnevat protseduuri proovima.
Osadega inimestega läheb hästi huvitavalt see sõbrunemine- olen seda ilmselt ka varasemalt maininud, aga araablane (eriti meesterahvas) vajab aega, et end avada. Naisterahvastel on jällegi ninaotsake tihti taevas kui esimest korda tullakse, hea et oma kinganinade otsa ei komistata. Meesterahvad on pigem vaiksed, ei vaata väga otsa, kontakti ei otsi, eriti kui tullakse koos naisega.
Mõne uue patsiendiga võib isegi väikest viisi võimuvõitluseks minna, jällegi- keerulisem on naisterahvastega. Siis ei ei tohi muidugi alla anda- tuleb viisakalt ja professionaalselt mõista anda, et sa oled võrdne vastane, muidu on edaspidi väga keeruline.
Meespatsentidega läheb tavaliselt kahte viisi, kas nendega ei saagi jutule ja nad on alati vaiksed ning teesklevad magamist või saate jutule ja nad väga hoolivateks muutuvad. Pole harv kui nad tänutäheks kingitusi toovad või kui tegemist mõne restorani/hotelli/ vms omanikuga on, kutsutakse õhtusöögile (mitte nendega muidugi, koos mõne kolleegi või sõbraga).
Lisaks olen tuttavaks saanud uue elukoha jõusaalis ühe filipiini neiuga, märkasin teda juba varem, aga eks üks õige eestlane ei lähe ju väga sõbralikult hommikul vara kellegagi juttu tegema.
Nii me üksteisega mõnda aega tõtt vaatasime kuni mu uus sõber politseikutt…. Kuulge, ahahaa, ma polegi teile rääkinud rohkem sellest patsiendist kes mu elukoha välja uuris ning pizzat ja salatit saatis, mäletate?!! Panin Fbsse pildi isegi! Igatahes, tuleb välja (no, seda nägin ju kohe) et tegemist on suure trennihundiga ja noormees oli nõus mind treenima hakkama! Mis saab minul selle vastu olla.
Muidugi koroonaga polnud mitte-elanikel lubatud jõusaali tulla, võtsin aga härdalt ja pisut ülepakutud melanhooliaga ühendust hoone juhatusega ning palusin luba, tõotasin et kasutame jõusaali kui seal palju inimesi pole ning kedagi ei häiri.
Juhatus andiski loa- äkki keegi neist nägi mind kuskil ja sai ise ka aru- see tütarlaps vajab tõesti professionaalset abi.
Igatahes, pärast esimest või teist trenni oli ka see filipiini neiu samal ajal jõusaalis, hiljem Jasim veel mainis “Kas sulle ei tundunud, et see tütarlaps soovis minuga juttu teha?”, a no ma pime ja pisut aeglane ka, eestlase asi, sellist asja siis tähele panen. Hea kui oma raskused ja masinad üles leian.
Aga vaata sa- järgmine päev tuli see tütarlaps minuga juttu tegema, uuris kas Jasim on mu treener. Leppisime kokku, et ta võib sobivusel meiega ühineda kui soovib. No, mina leppisin kokku, a ega ma Jasimilt ju ei käsinud.
Ups!
Noormees siis noomis, et ta ei saa niimoodi võõraid tütarlapsi treenida, esiteks pole ta treener, teiseks ei saa ta võõraste tütarlaste seltskonnas usulistel põhjustel viibida, eriti kui too napis riietuses on.
Lisaks ei saaks ta teda puudutada, kui tütarlaps peaks harjutust valesti tegema, moslemnoormehena ei saa ta puudutada ühtegi teist naisterahvast peale enda naise (sellega võib kokku puutuda kui moslemmehele tervituseks kätt anda- üldjuhul nad keelduvad. Mul on olnud ka olukordi kui tööl protseduur lõppeb ning mõtlemata asun meespatsienti voodilt üles aitama, kas panen siis käe selja taha toetuseks või annan käe- osad lasevad aidata ja osad ehmatavad ja raputavad pead. Alguses tekitab see segadust, aga harjub kiirelt).
Vabandasin muidugi sõbra ees ning ütlesin, et valik on tema, kas soovib Mae´d meiega treenima ning sõltub kui mugavalt ta end tunneb. Jassim otsustas proovida.
Esimestel treeningutel oli näha, et ta tunneb end väga ebamugavalt.
Jasim on pisut häbelik noormees, nüüdseks on mul hea meel näha, et iga uue korraga on asjad paranenud- oleme juba nagu 3 semu, viskame kõik koos nalja ning treenime.
Nii hea kodune tunne tekib- oleks nagu tagasi Hispaanias kus kõike alati karjakesi koos teha tuli, Hispaanlane käib isegi vetsus nii, et uks lahti ja samal ajal ajab sõbraga pikad jutud maha.
Mae-g oleme pikemalt jutule saanud ning isegi õhtust käisime söömas. Muidugi hargnes kohe ka arab-drama-telenovela lahti, Mael on nimelt Saudi Araabiast pärit peika kes koroona tõttu Saudis lõksus on. Ja mis sa igavusega ikka muud teed kui leiad tee Tinderisse, ai-ai-ai. Allah üksi teab kes kus ja millal, aga mängu tekkis üks Hispaania tütarlaps, kellega Mae siis peika pärast võitlema pidi, lausa kohtuti kuskil. No ikka päris korralik Saudi-Filipiini-Hispaania tõsieludraama. Ja mis tuli välja- see Hispaania neiu on 1 mu patsient.
Ja siis arvame, et Eesti on väike.
Väga süvitsi selle looga minna ei soovinud. Draamad pole minu teema, ei soovi nendega oma elu vürtsitada ning mingeid probleeme juurde tekitada. Aga vaatame edasi, mis tütarlaps Mae on ning äkki võib oma tuttavate ringi uue inimese lisada.
Ja ohh! Kes mu Facebooki vaadanud on, lisasin sinna just uue pildi- ühesõnaga (ärge kunagi uskuge kui seda ütlen, minu puhul pole olemas ühe sõnaga ühtegi lugu), otsustasin täna tellida tiramisut.
Instas jäi ammu silma üks kodukokk, kes neid ise teeb ja kui ma siis avastasin, et ta pakub ka pumpkin spice special maitset, oh sa, võtsin kohe järjekorda!
Juba Instas suheldes saime jutupeale ja hakkasime nalja viskama, asi lõppes sellega, et tütarlaps otsustas tiramisu mulle ise ära tuua. Ütles, et tavaliselt saadab kulleri, aga ta väga sooviks tuttavaks saada.
Kujutage nüüd ette- mina, va lehtsaba, magasin hommikul norinaga poole lõunani, mida tavaliselt väga ei juhtu, aga Bahrainis on täna väga vihmane ning pilvine (vabandused-vabandused).
Ja kui tiramisu-neiu siis lõpuks teate saatis, et ta 20 minuti pärast kohal ja kas tulen ikka ise seda vastu võtma siis reaalselt kirjutasin ma valmis teksti, et mind pole kodus ja palun jäta tiramisu vastuvõttu.
Saate aru!
Teine ekstra tuleb ise tooma ja mina olin valmis üle laskma. Õnneks sain viimasel hetkel end kõrvast sikutada ning korrale kutsuda, panin riidesse ning siiski läksin.
No, jumal tänatud, et läksin! Tegemist oli ühe kõige armsama tütarlapsega! Ja teate mis- ta teeb tiramisusid heategevuslikul eesmärgil- kogu saadud tulu läheb iga kuu erinevasse heategevusorganisatsiooni!
Näiteks see kuu toetab ta naist kellel diagnoositi vähk ning kes ei saa endale vähiravi lubada. Lisaks toetab ta loomi, neid väikeorganisatsioone keda riik ei toeta ning kes ei pane loomi magama isegi kui nad pika aja peale kodu ei leia.
Eelmine kuu toetas ta Filipiine, sest seal oli taifuun.
Lisaks pakendab ta kõik oma tooted taaskasutavatesse materjalidesse, nt vanadesse ajalehtedesse.
Kui ta veel lisas, et vabal ajal käib loodust ning randu prügist puhastamas, sain ma aru, et siin on küll Allahi karvane käsi mängus ja sellest neiust PEAB minu sõbranna saama (mitte üldse maniakaalne, eksole). Meil oli niiii hea klapp.
No eriti pärast seda kui ta tunnistas, et ta ei saa ise enam tellimusi kohale viia kuna talle meeldib liialt lobiseda ja siis ei saaks ta kunagi tulema.
See olen ju täitsa mina!
Kõik tööjuures peavad mind mega töökaks, kabinet alati patsiente täis. A me tegelt ei saa lihtsalt kunagi lõpetatud, üks samm uksele lähemale ja 10 lauset juttu, kaks sammu lähemale ja uus jututeema. Pikem aeg läheb niisama lobale kui asjalikule tegutsemisele.
No, mis mina saan teha kui jumal mind selliseks luua otsustas (näete, hakkan juba kohalike vabandusi kasutama, mina olen patust puhas, jumal otsustas et nii läheb).
Nüüd ma mõtlesin, et kirjutan sellele tiramisu-piffile Instasse ja kutsun kohvile, mis te arvate? Nii harva kui nii lahedaid ja öko-mõtlemisega inimesi Bahrainis kohtab!
And i niidz friends, plz!!