don’t judge a book by its cover

Ma nüüd ei tea kuhu suurest häbist silmi peita, nii kaua on uuest postitusest möödas. Nii kaua, et ma ei oska enam isegi täpitähti klaviatuurilt üles leida- toksin siin aegluubis ühe sõrmega.
Wat ap?
Mina elan ikka oma tavalist igavat rutiinset elukest, a ega ma kurda ka- parem rutiin kui draama-telenovela.
No, eks-peiks proovis pisut draamat luua ja elukest vürtsitada, aga ma ei läinud sellega väga kaasa.
Noh, mis jutt mul teile viimasena jäigi… lahku läksime, eksole onju. Sõbranna veel lohutas, et küll tagasi tuleb, alati tulevad.
Ühel toredal päeval pidin varem tööle minema, koolitusele. Ootan kabinetis kolleege ja vaatan- keegi helistab, võtan vastu, äkki on mõni kolleeg kes proovib uksest sisse saada.
Eks-peiks oli!
Olin numbri juba kustutada jõudnud, ei saanud esimese hooga arugi! Hääl värises teisel pool, kui selgitada proovis, kes ta on. Siis muidugi ärkas draakon ja tuli “tänks, et mu numbri juba ära kustutasid” susata.
No… mida sellest numbrist hoida kui inimene kadunud on?!
Igatahes, pikk jutt lühidalt- uuris kus olen ja sõitis sületäie rooside ja pika armastuskirjaga kohale. Palus uut võimalust ja soovis kohtuda. Pange tähele- palus uut võimalust, mitte aga vabandust! Kus on ikka uhkus mõnel, ehe näide araabia noormehest- enne tuuakse kaubaautotäis roose ja uhkeid kingitusi, aga vabandust ei paluta.
Mina otsustasin kange vastu olla, esimese lille peale ei saa ju käed avali kohe teise sülelusse joosta. Ütlesin, et pole veel valmis kohtuma. Peiks solvus.
Nädal hiljem sõitis ta Bahreinist minema (õpib teises riigis) ja sellest ajast saati on vaikus. Ta peaks, VIST, tagasi tulema veebruaris. Vist. Mitte et sellel enam tähtsust oleks.
Olen oma peatäied ära nutnud, püüdnud välja uurida milline fantoom mu eksi mõistusesse puges, et ta üleöö nii kummaliselt käituma hakkas. Nope, tal ei ole uut kallimat.
Ma reaalselt kahtlustan, et ta sai mingi närvivapustuse, ta pere survestab teda liialt palju ning kõik mured on alati tema lahendada. Ilmselt ei osanud seda kellegi teise peal välja toona elada kui minu.
Mul ei ole ta kohta mitte ühtegi halba sõna öelda, nii palju ilusaid mälestusi ja ta alati panustas minusse nii palju, ilmselt lihtsalt polnud mõeldud meie lood ühiseks saama.
Aga, see siis selleks- mis muidu huvitavat?
Mina suunasin südamepurunemise aga hoopis millesegi asjalikku- hakkasin trennis jälle suure hooga käima.
Hetkeseisuga “- 13.5kg” and going. Miks keegi ei hoiatanud, et mida vanemaks me saame seda raskemaks see muutub. Reaalselt ma elan jõusaalis! Vähemalt tund kardiot enne tööd, tunnike-kaks kardiot pärast tööd pluss paar korda nädalas jõutreening. Olen loobunud piimast, saiatoodetest, õhtuks söön salatit, aga ikkkkkkagi vaatan neid numbreid mis kuidagi liikuda ei taha.
No ja muidugi need kommentaarid.
Teeme nüüd 1 asja kohe selgeks- ära hinda raamatut tema kaante järgi!
Mul on paar näidet.
Mulle toodi patsiendiks 1 noor naisterahvas. Ta on ühe mu kolleegi sugulane ning kuna ta oli nõus oma pilte avalikustama (mida me ei teinud) siis sai ta protseduuri tasuta. Tasuta. Ehk võiks ju arvata, et inimene on õnnelik ja tänulik, et tasuta saab, pluss kolleegi sugulane. Ehee, arvake uuesti. Ma pole elus ebaviisakamat inimest näinud- Rosa, kui sa kunagi seda lugema peaksid, siis mina isiklikult arvan, et sa oled ilge bitch!
Igatahes, meie “soe sõprus” sai alguse sellest kui ta kabinetti astus ja pärast lühikest vestlus lausus “Oled sa kunagi märganud, et su nägu on ÜSNA ilus, aga sa võiksid kaalust alla võtta”.
Eh?!
Lisaks sellele soovis Rosa poole protseduuri peal kohvi. Mu kolleeg läks ja tõi. Rosa oleks selle mu kolleegile peaaegu sülle valanud- “See on ju suhkruga. Kas ma ütlesin, et tahan suhkruga?!”
Eh?!
“Ma nii häbenen oma keha, tean et olen ilus, aga see on nii ebaaus, et mul nii palju tselluliiti on. Saaks aru, et see on sin… noh, inimestel kes on paksud ja enda eest ei hoolitse, mina olen nii tervislik ja mu toit on nii tervislik”
Eh?!
Kas ta just eeldas mu toitumisharjumusi ja elustiili? Kallis Rosa, ma võtan ka nüüd selle õiguse ja EELDAN, et … sa oled bitch.
Ma loodan, et ma nüüd super õeluskott ei tundu, aga ei saa lihtsalt tulla ja inimesi nii halvasti kohelda!
Ei mäletagi, mitu korda ta lõpuks käis- mul tõusis vererõhk iga kord taevasse ja tegime kolleegiga hingamisharjutusi.
Nüüdseks on õnneks pikalt vaikus olnud, äkki hoiab reputatsiooni ega taha end nii paksude ja rumalate töötajatega ühes ruumis näidata.
Miks üldse nii paljud inimesed tunnevad, et kui keegi on pisut trullam, siis on nende suurim südamekohustus neile seda teada anda ning silma peal hoida igal nende tegemisel.
Plus size inimene söömas, random juhututtav/kolleeg/pereliige- “Issand sa sööd! Mida sa sööd? Tead, las ma ütlen kohe mida sa PEAKSID sööma, jajaaa, mina tean.”
Plus size inimene trenni tegemas, random juhututtav/kolleeg/pereliige-“WOAAAAAAAAAAAH, issand sa otsustasid kaaaa lõpuks tulla, aaa, tahad kaalust alla võtta, eks! Noh, ära muretse, sina oled ka varsti ilus ja seksikas”
Plus size inimene endast pilte üles laadimas, random juhututtav/kolleeg/pereliige-“Sa näed ka ilus juba välja, palju ka kaalust juba alla võtnud oled?”
Plus size inimene endale kallimat leidmas, random juhututtav/kolleeg/pereliige-“Huhuhuu, eks osadele noormeestele meeldivadki jämedamad naised, jaaaaah.”
Plus size inimene kodust väljas omi asju ajamas, random juhututtav/kolleeg/pereliige-“Kuule, kust sina riideid ostad? Mul sugulane/õde/lellepoja parim sõber on ka niiiiiii suur, üldse ei leia poest enam riideid talle selga.”
MIKKKKKS peab iga detail olema seotud kaaluga?
Te ei kujuta ette kui palju saan ma vihjeid teemal “A meestele sealkandis meeldivadki volüümikamad naised, eks sa sellepärast nii populaarne oledki”.
Miks on nii, et kui tavakaalus tütarlaps endale kaaslase leiab, siis on see “match made in heaven”, aga kui volüümikam neiu, siis on see küll puhtalt sellepärast, et “ah, kutil nkn mingi fetish”.
Ma ise usun, et kui kellegi leian, siis ikka selle tõttu, et tema meelest nii hea, tore (naljakas, lets not forget naljakas) ja südamlik olen.
Paari lähema sõbrannaga olen trenniemotsioone jaganud ka, motiveerime üksteist ning elame kaasa.
Olen otsustanud, et enam ei tee ma seda kõike mitte välimuse vaid puhtsalt iseenda enesetunde ning tervise nimel.
Sõbrannaga oleme nii palju istunud ja arutanud, tunnistanud kaaluga seoses nii paljusid asju, mida kunagi varem kellelegi tunnistada pole tahtnud. Kuidas kellelgi põlved juba tundma hakkasid andma, kuidas palvetades enam üles-alla ei jaksanud tõusta ja põlvili palvet pidi läbi viima ja kaalu langetades see muutunud on, kuidas mina-pilt ning enesekindlus muutumas on jne-jne.
Ikka sihikindlalt edasi, iseenda jaoks!
A kuulge, ega ma ei saagi rohkem edasi kirjutada, trenniaeg tuleb peale.
Ma annan pühaliku tõotuse nüüdsest põhjalikumalt kirjutama hakata!

(Aasta alguses VS augustis)

(Mõtlesin, et postitan 2 pilti mega erinevusega, a siis vaatasin ja mõistsin, et mu põsed elavad küll oma elu, nemad ei allu ühelegi trenni-provokatsioonile)

(“Kujuta ette, et see pall on Hussain ja peksa hästi kõvasti” julgustab mind mu treener)

(Palvetamas, et juba mäkki saaks. Rosa, ära loe)

(Kuulge, ärge jamage, ma hakkan mõistma seda kolleegi kellele mu tagumikku meeldib patsutada(naisterahvas!)

(Hooplen siin trennis veedetud tundidega, pool läheb ilmselgelt selfitamisele)

(…Või rohkem kui pool)

(Kui tööl Bounty isu tekib)

(Miks keegi varem ei öelnud, et lõhe brokkoliga nii nämmi on. ma poleks kunagi mäkki läinudki…)

5 kommentaari “don’t judge a book by its cover

  1. Britta

    Ma ei ole kunagi su postitusi kommenteerinud. Või noh, ma avastasin su blogi kevade lõpus ja seni pole kommenteerinud :D!

    Aga ma lihtsalt tahan öelda, et sa oled väga ilus naine, juba seepärast on sul austajaid seal kaugel maal!
    Kaalulangus on sul minu arust väga suht korralik olnud. Eriti on sellest aru saada 1,2 ja 3 pildil.:)

    Ma ise olen NII mega kade su peale. Peaksin ise kõvasti kaalu alandama, aga absoluutselt mitte kuskilt ma ei leia seda motivatsiooni endas, et lõpuks peale hakata. . Eks töö (töötan õena psühhiaatriakliinikus) võtabki mult seda motivatsiooni ära, sest 24h valve lõpus ma olen nii tülpinud ja pahane, et trenni minemine on viimane mõte peas. Seega trenni asemel piilun sind salaja instas ja mõtlen,et sa oled nii tubli inimene ja loodan, et kunagi hakkan ise ka nii tubliks 🙂

    Seega keep on going! 🙂

    Meeldib

    1. Britta! Kes siis nii ilusasti ütleb, ajad teisel meele härdaks!
      Mäletan nii hästi enda Eesti-aegseid 12h või enamaid vahetusi, hea kui nende lõpus koju jaksad ennast viia, kiirematel päevadel saad alles siis süüa. Ja eriti talvel, kuhu sa siis enam reisidagi jaksad.
      Eks pean tunnistama, et olen siin Bahreinis pisut printsessiks ikka ka muutunud, liiga hea elu- igas korterelamus on oma suur jõusaal/saunad/basseinid. Noh, nagu MyFitness oleks paar korrus üleval.
      Ja sellisel puhul polegi mul mingit vabandust- vea ennast kasvõi keset ööd trenni kui sa elad 13ndal ja jõusaal 7ndal asub.
      Pealegi, ega siin Bahreinis midagi muud väga teha olegi, enne tööd tuleb autojuht järgi, isegi seepärast ei pea muretsema, et buss ehk hilineb/maha jääd.
      No, ja siis naeratad mõnele noormehele kes vähegi treeneri moodi välja näeb ja juba pakutakse sulle “Habibti, las ma hakkan su eratreeneriks, täitsa niisama, lihtsalt et aega koos veeta” ja siis itsitad oma ülima kavaluse peale salaja pihku 😁😁😁
      Ja ilust rääkides- ma ise tunnen ennast ikka ülima kartulina, vaatan ümberringi, üks madam ilusam kui teine. Millised siidised pikad juuksed, milline meik. Milline ilus figuur.
      Eks ma postitan ka ikka neid parema valguse/parema nurga alt tehtud pilte, äkki petab vaataja ära.
      Ma ise panustan sellepeale, et kui nalja visata, siis hoitakse silmad kinni, et kui ma lihtsalt koguaeg nalja viskan, petaks peika (no selle kes iganes kauges tulevikus äkki tuleb) äkki ära, ei pane mu välimust tähele 😂
      Ja ma olen rohkem kui kindel, et sina oled ka tubli! Niimoodi 12h vahetusi tehes, ma olen aus, mina vist ei suudaks. Ja kus sa töötad, Seewaldis? See tundub väga keeruline töö.
      Suured kallid ja saadan päikest 🤗

      Meeldib

  2. Britta

    Nooo..ma töötan ikka sõna otseses mõttes hullumajas.Osakonnas kus kõik kõige hullemas psüühilises seisundis inimesed läbi käivad. Päris kurnav töökeskkond ja kliendid, kes aastast-aastase lähevad vaid hullemaks.
    Seetõttu loodangi varsti sellest keskkonnast pääseda ja Soome elama kolida. Ja kui juba keskkonda vahetan, siis on ehk kaalulangetamise ja trennis käimise isu tagasi.
    Ja ma olen suht kindel, et su põhjamaine välimus on seal kindlasti suur hitt, sest no… heledad silmad ja hele nahk= wow alati soojamaa meeste jaoks 😀 Kui palju mind on nt Tuneesias käies valgeks shokolaadiks kutsutud ja lubatud kuu ja taevas mulle kätte tuua 😀 Hahaa
    Aga aitäh vastamast, tegid ka minu õhtu paremaks 🙂

    Meeldib

    1. Valge shokolaad, hahahaha! Ma seda polegi kuulnud varem. Kusjuures ma väga ei kuulegi, a vb kuna ma ei käi kuskil. Ainult töö ja kodu. Või äkki ei olegi midagi mulle öelda, seda võimalust tuleb ka arvestada ja aktsepteerida 😂. Aa, “strawberry” olen tihti kuulnud, ma ei tea kas siis mu juuste või koguaeg punase näo pärast. Ja siis need tavalised “vanilla latte” teemad. Bahreini, või GCC riikides üldse, on väga tavaline, et ülikoolis kas Euroopas või Ameerikas käiakse, eks seal nähakse neid ilusaid neidusid nii palju, on latt kõrgel 😂 Pole mul siin midagi, et plaksutan aga silmi ja noormehed minestuses. Oi, ja kui ilusad araabia naised on ju! Ma vahel tunnen ennast ikka erilise karulannana.

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s