Military Justice ja tunnistuste andmine

Läheme meie nüüd ajas pisut tagasi, nii 26ndasse detsembrisse.
Mu kolleegil oli sünnipäev ja kuna ta kuidagi kurvakene tundus, uurisin kas plaanid tehtud või läheks koos dinnerile.
Tuligi välja, et plaane pole ja neiu tundis end seetõttu täitsa kurvalt. Kuna me varem juba vesipiibul käinud oleme, otsustasimegi kell 21 kokku saada ja oma ilusad taguotsad kuhugi maha potsatada.
Mäletan, et too õhtu oli väga külm ja tuuline, lasime endale soojapuhuri lähemale tuua ning soojasaamiseks vastakuti nagu kaks kanapojakest istuda.
Korraga näen meesterahvast meie poole kõndimas, tumedas traditsioonilises araabia riietuses (talvel kannavad mehed tumedates toonides thobe’i) ning väga kurjalt meie ette seisma jäädes.
Jõudsin veel mõelda, et kas see on mingi koroonapolitsei kes tuli ütlema, et oleme üksteisele liiga lähedal või äkki pole vesipiip lubatud? Samal ajal vaatan ringi ja teistel ju samamoodi…
Meesterahvas alustas väga vihast jutuajamist mu kolleegiga, araabia keeles, mina midagi aru ei saanud. Korraga pöördus vihane meesterahvas minu poole:” Kas sa üldse tead kes see tüdruk on?! Kas sa tead millega ta tegeleb?! Ma võin sulle kõigest rääkida”.
Ma ei julgenud väga midagi vastata. Ütlesin vaid, et SEE tüdruk on minu sõber ja minu arvamus temast nkn ei muutuks, rääkigu meesterahvas mulle temast mida tahab, sest sõbrana on ta hea inimene.
Nende omavaheline tüli jätkus.
Ja kujutate ette, mitte keegi ei tulnud meile isegi appi. Kõik ainult vaatasid ja nautisid showd. Mul oli niiiiii piinlik. Ei julgenud ümberringi vaadatagi, mõelge kui mõni mu patsient seal oli! Mida nemad asjast arvaksid?
“Kas sa tead kui palju see neiu mult varastanud on? Kui palju kulda ja käekotte ma talle tõin?!” jätkab meesterahvas inglise keeles.
Mina, naiivitar, mõtlesin omette, et vaata aga, vanad firmapartnerid! Tahtsid kotiäri/-poodi avada, asi ei sujunud koroona tõttu ja nüüd mees vihane.
Järgmised lausejupid millest aru saan”Pakistani, Hindi, so cheap”.
Okei, kuidas Pakistan ja India siia loosse sobivad, ma aru ei saanud (eks hiljem ikka sain ka).
Seejärel muutus mees eriti vihaseks ja liikus mu sõbranna vastu, hakkas kätega žestikuleerima ja mul oli tunne, et siin läheb kohe kakluseks. Nii hirmus! Keegi ikka veel appi ei tulnud!
Sõbranna hakkas vastu ja võttis lõpuks kotist telefoni ja sain aru, et jutt käib politseist. See meesterahvast ei morjendanud.
Ma ei mäletagi enam kuidas, aga lõpus too meesterahvas lahkus, kolleeg ütles, et dinner jääb meil poolikuks (vaatasin igatsusega oma värskelt valmistatud krõbedat falafeli mis laualt mu nime hüüdis) ning võtsime suuna politseijaoskonna suunas.
Autos sain kiirselgituse, et sõbrants, vahva piiga, on endale abielumehe muretsenud, see kuldas ja käekotitas ta kinkidega üle. Mingi aeg sõbrannale ta huvi enam ei pakkunud ning neiu lasi jalga.
Nüüd ma pean muidugi ilmsüütutedele eestlastele asja pisut selgitama, aga uskuge mind, pärast neid paari aastat siin olemist ei saa ka mina täielikult veel aru.
Nimelt- Bahreinis ongiiii täiesti normaalne (kas just normaalne, aga kõik teevad ja see on avalik saladus), et kõigil ongi armukesed. Igal neiul, ole siis ilus või mitte nii ilus, noor või mitte nii noor, on oma mehka kes kõik kinni maksab. Nagu meil kunagi seal telefonioperaatori reklaamis “Mul mees taob kõik kinni”.
Ma olen niii niii mitmel korral pidanud tuttavatelt ja kolleegidelt kuulama (mitte Bahreinikad, nemad ei tunnistaks eladeski avalikult) kui rumal ma olen, et minul sponsorit pole ning mis mõttes ma ikka veel ise oma üüri maksan.
Maksan jah! Noh, olen loll, siis olen. Süüdistage mu vanaema kes mind iseseisvaks boss-naiseks kasvatas, kes ise endaga hakkama saab. Võib-olla jääb mul see Louis Vuitton käekott ja uus Iphone saamata, aga ma saan ringi käia sirge seljaga ning kõigile uhkelt otse silma vaadata, teades, et kellelgi ei ole kunagi minust mingeid kuulujutte rääkida.
Igatahes, lähme mu kolleegi juurde tagasi, sest see lugu pole ju ometi minust ega minu iseseisvusest.
Sõbranna andis tunnistuse, tegi uhke Maroko-show sinna juurde, nuttis ja langes peaaegu minestusse.
Parim hetk oli see kui politseinik teda lohutas ja samal ajal “Kas ma su numbrit tohin paluda” vaikselt küsis.
Mehed, paluuuun! Isegi siin?!… Araabia mehed, ma ütlen. Vallutavad maid ja võidavad sõdu, aga vot naiste ees kohe jalad nõrgad.
Ega mul polnud seal midagi väga teha, minult ei küsitud nimegi, numbrist rääkimata.
Arvasin, et sellega kogu lugu lõppebki.
Ahaaa, arva uuesti!!
Mäletate, ütlesin, et keegi ei tulnud appi kui meesterahvas stseeni korraldas? Kas pole imelik? Ja kuidas ta oskas üldse tulla sinna täpselt sellel ajal?
Sest ta oli töötajad kinni maksnud!
Araabia mees on üks kõige armukadedam meesolevus vist terves maailmas. Mul teised sõbrannad on ka rääkinud kuidas nende peikadel KÕIK nende tegemised ja olemised ALATI teada on. Kellaaja täpsusega.
Küll on isegi kohale ilmutud neidusid minema viima, küll on sõnumeid saadetud stiilis “I know what you did last summer”.
Ja ongi, kas pannakse autosse “lutikas” või makstakse kuskil töötajad info saamiseks kinni.
Ma siis alati mõtlen, et minu eks oli ikka väga mõistev, ütlesin talle kohe alguses:” Nüüd on nii, et meie üksteist kuhugi ei lisa. Minule meeldib Instasse naljapilte lisada ja igasuguseid asju kirjutada. Et kui ma kirjutan, et mul on 5 peikat, siis ei tähenda see, et mul tegelikult ka 5 peikat on, see on nali. Ja mul on blogi kus ma tahan ausalt kõigest rääkida ja vahel sind taga klatsida, palun jätame üksteisele pisut vabadust ja õiguse oma eraelule”.
Eks oli mul mõistev poiss, saime aru, et üksteise Storysid ja pilte vaadates võime teinekord ehk valesti aru saada ning armukadedaks muutuda. Ta ise tegeleb ka kirjutamisega ja seetõttu meil kokkulepe sündiski.
Mul on nii hea meel siiani näha, et mõlemad peame sellest ilusasti kinni. Hussain alati muidugi rääkis, kui midagi oli, kui mõni tüdruk näiteks liialt kirjutama hakkas või kommenteerima- tuli alati kiirelt “Carolin, vaata, loe neid sõnumeid, mina üldse ei lisanud teda, ausõna, ma ei vasta ka”.
Või teinekord helistades “Mu nõbu saatis mulle su story, aga ma ei avanud seda! Ütlesin, et sa räägid ja selgitad mulle niigi juba kõike ja mul pole vaja su järel luurata”.
Usaldus on suhte alus!… Või noh, usaldus oli suhte alus… Anyways, ei hakka siin jälle kurbadel teemadel heietama.
Too õhtu andsime tunnistuse ära ning mina läksin koju, sõbranna jäi tuttavatele helistama ning olukorda selgitama.
Aeg möödus, sõbranna ütles, et too mees ei anna ikka alla- helistab ja käib ukse taga. Oli kahele Maroko neiule samasse majja korteri üürinud ning pidi neid seal meelega sõbranna nähes külastama.
Otsustagu siis ära, tahab sõbrannat või korteritäis teisi neidiseid.
Veebruaris sattusime sama sõbrannaga üle pika pika aja samasse restorani, lootuses, et õhk puhas ja saan lõpuks oma falafeli ka ära proovida.
“Carolin, ära kohe vaata, aga ta on jälle siin…” sositas mu sõbranna.
Vaatasin kiirelt kelnerite poole ning need peitsid samal ajal mobiile taskusse. Nagu ausalt või?!
Mul võttis pisut kõhedaks, no ei ole tore kui keegi jälle karjuma tuleb.
Aga ooeeei, kui ikka araabia draamat siis kogu raha eest!
Meesterahvas oli traditsioonilise kuue seljast heitnud, meie mõistes “tavalistes riietes” (ps. Kui araablaselt küsida, siis nende jaoks on “tavalised riided” nende traditsioonilised, kui kellelgi kunagi seda fakti vaja peaks minema).
Astus meie laua juurde, ma ei julgenud hingatagi… Ning laskus põlvili!
“Daaaaamid, daaamid, andke andeks, ma olin rumal. Ma olin kurjast vaimust vaevatud. Bouchra, sa oled mu elu armaaaastuuus” sõbranna poole vaadates ja samal ajal mu kätt suudeldes.
Mis tuli välja- mu sõbranna kasutas oma teisi “tutvusi” (loe- 1 oma eee SÕPRA royal perekonnast). Ja et see vihane lover meesterahvas olla keegi kõrgel kohal Bahreini sõjaväes ning asi on suure kella külge pandud.
Tolle mehe naine kahjuks ilmselt juba teadis varem, aga nüüd teavad kõik. Milline häbi nende jaoks perekonnale.
Mul on nii niii niii kahju just neist petetud partneritest (nii meestest kui naistest) ja lastest, tibupojakestest lastest, kes ongi kodus ja teevad head nägu, et oh las abikaasa käib ja petab, toob ehk mõne suguhaigusegi koju, aga no vähemalt on abikaasa olemas. Ja naabrite jaoks mängime Aasta Perekonda.
Ja nüüd see mees oligi seal restoranis, et kullamops habibti, võta süüdistus tagasi, mu sõjaväekarjääril on kriips peal, mul ei lasta staapigi siseneda, palun ole mõistlik.
Kuna sõbranna kasutas aga Sheikhi abi, ei saa süüdistust tagasi enam võtta (kuigi praeguseks tahab ka sõbranna seda lugu unustada), sest asi on kõrgemale läinud ning suured ninad ise allkirjad andnud.
Ja kuna uurimine on ikka veel pooleli, sain ka mina eelmine nädal kõne kus kutsuti pühapäeval kell 8 tunnistust andma Military Justice’isse.
Mina, #naiivitar2021 ütlesin esimese hooga, et oi see asub Bahreini teises otsas, mul pole autot ja üldse pean hommikul tööl olema, et mina küll kuhugi tulla ei saa.
Teisel pool telefoni oli hetkeline vaikus ning siis ülimalt rahuliku häälega “Vabandust, te ei saanud ilmselt aru. Ma annan teile 2 tundi aega ning helistan uuesti, loodan, et olete oma vastuse selleks ajaks valmis mõelnud”.
Woopsi…
See polnud mõeldud küsimusena, see oli  juba viisakas käsk. “Tulla või KINDLASTI tulla”.
No, selle minekuga oli ka omaette seiklus, õnneks sõbranna tuli autoga järele, sai aru, et tema tõttu sinna lähengi.
Istume autos ja vaatame üksteisele otsa, et kuhu täpselt minema peame?
Riffa!
Riffa on naabruskond Bahreinis kus elab kuningas, ta pere ning kõik royal perekonnast. Seal on sõjaväebaasid ja kontroll külg-külje kõrval.
Meenub lugu oma Jordaania sõbrannalt- ilmsüüta tütarlaps alles kolis Bahreini ja otsustas ükspäev pisut autoga ringi sõita ning kuningriigiga tutvust teha.
Soetas veel Starbucksist Macha Latte ning seda slrrp-slrrp luristades jõudis juhuslikult imeilusa alleeni “Mashallah, see ilus tee peab küll ainult muuseumini viima” mõtles Faten omaette ning võttis suuna väravateni. Enne kui Faten roolini jõudis, olid põõsastest kõrvuni relvastatud mehed välja hüpanud, relvadega teda ning ta autot sihtinud “Kes te olete, mida te siit tahate, teie isikutunnistus” nõudnud. Tuli välja, et see polnud kellegi muuseum, see oli kuninga ema palee…
Meie samasse olukorda sattuda ei soovinud, mul oli vaja hiljem veel tööle jõuda, arreteeritult ning käeraudades oleks väga ebamugav tööd teha.
Otsustasime, et helistame ja uurime uuesti. No, mitte helistades oleks asi vist lihtsam olnud, sest need kõnelused nägid välja umbes sellised.
Mina- “Hello, Selam Aleyikum, minu nimi on Carolin…”
Härra nr1- “….”
Kuulen, et telefon antakse edasi.
Mina- “Hello, Selam Aleyikum, minu nimi on Carolin”
Härra nr2- “Aleyikum Selam, jah?”
Carolin- “Nii, jaa, mulle helistati ja paluti kell 8 teie juurde tulla. Et, ee, kus see teie juures asub?”
Härra nr2- “Minu juurde? Kes see on?”
Carolin-“See on Carolin, mulle helistas keegi ja palus kell 8 kohtumisele tulla, palun korrake oma aadressi”
Härra nr2-“Kuhu teil paluti tulla?”
Carolin- “No, kell 8 ja sinna kus teie praegu olete, ma seetõttu helistangi, kus te asute? Kas keegi saaks aadressi saata?”
Härra nr2-“…. Oodake, ma kohe ühendan teid”.
Telefon ühendatakse edasi.
Carolin-“Hallo?!”
Härra nr3-“Selam Aleyikum, kes see on?”
Carolin-“Tere, jah, minu nimi on Carolin, paluuuun, kas te oskate selgitada, mis teie aadress on?”
Härra nr3-“Vabandust, kes te olete, kuidas te selle numbri saite? Kuhu te tulla tahate?”
Carolin- “Blablabla (selgitan ja selgitan). Kas te saaksite oma aadressi mulle whatsappi saata? Ma ei tunne neid kohti Bahreinis”
Härra nr3 – “Numbri? Hihiii, issand, eiei, numbrit ei tohi anda, pole lubatud” (Kuulen kuidas noormees läbi telefoni punastab ja itsitab)
Carolin- (juba täiesti endast väljas) “Kas te oskate palun selgitada, kus te asute? Mis teie lähedal asub” (Selgituseks- Bahrainis pole aadresse)
Härra nr3-“Mis mu lähedal asub? Las ma vaatan…. Autotee! Liiklus!”
…. Tule taevas appi.
Sõbranna hakkas naerma ja võttis telefoni üle, et araabia keeles ise edasi arutada.
“Carolin, sa pead aru saama, ega araablased pole nagu teie Euroopas! Nemad ei suuda nii vara rääkida, nemad lähevad alles kell 12 kohvi järele. Kui sa kell 13 helistad, eks nad selleks ajaks juba tea, kus nad täpselt töötavad.
Meid jooksutati veel nii palju ringi, juhatati valesti, ühest hoonest teise. Keegi midagi aru ei saanud, keegi küsis mu sõbranna telefoni numbrit.
Mina samal ajal kabuhirmus, igal pool sõjaväelased, relvadega üleni kaetud, igal pool kontroll.
Kes sellisel hetkel veel numbrite jagamisest ja mehkeldamisest mõelda suudab? Ma keskendusin hingamisharjutustele ja mitte komistamisele.
Leidsime lõpuks õige koha, suure hilinemisega. Toonitati mitmel korral, et kõik elektroonika ning telefon tuleb autosse jätta.
Hoonesse sisenedes tuli läbida metallidetektor.
Mind saatis tore sõjaväeneiu, ühest hoonest ja kabinetist teise. Minuga tegelesid ainult naisterahvad, kõik olid nii soojad ja naeratavad! Kõigil snäkid ja hommikusöögid laual, krõbistamine sõbraliku jutuvada saatel käis, keegi tõstis termose lauale.
Jällegi- kasutasin sama nippi, läksin kohtumisele oma töövormis. Naine kes mulle tõlgiks oli määratud, vaatas mind kohe “Sa oled meie kolleeg, eks? Sõjaväehaiglast, eks?” ja kui kuulis, et ma dermakliinikust!
Tõsise jutuajamise asemel oli meil hoopis “Appi, ma pole nii ammu endale mingit protseduuri teinud, vaata mu nägu, mis mul vaja oleks? Mis sa veel soovitad” kuni meil meelde tuli tuletada, mille jaoks me seal tegelikult olime.
“Köh, jah, et Miss Carolin, seda et (selga sirgu ajades), et tunnistust tulite andma, jah?”.
Kirjeldasin mis too õhtu toimus, ega mul palju seal arutada polnud, jutt käis araabia keeles. Enne tunnistuse andmist pidin andma tõotuse Jumala nimel, et räägin ainult tõtt. Iga mu lause tõlgiti.
Ja nii oligi. Mõtlesin veel omaette, et kõik need naised seal ju teavad seda meesterahvast. Bahrein on nii pisike, siin teavad nkn kõik-kõiki, mis siis veel kolleegidest sõjaväebaasis rääkida.
Mõelge, peate oma tööjuures tunnistust võtma kuidas naabrikontori Mihkel armukese peale karjumas käis ja siis on nimekiri asjadest mis ta armukesele kinkis.
Tunnistus antud, igavest sõprust tõlgiga lubatud, lubas kliinikusse külla tulla, sain tööle sõidetud.
Varastasin tagasiteel veel 20 minutit ja saime sõbrannaga hommikust ka süüa.
Nüüd mõtlen ja… Ma ei tea, pisut hirm on ka ju. Eks see meesterahvas ju näeb mu tunnistust ja nime. Kas mul võib probleeme tekkida? Keegi tuleb kätte maksma?
Ma pole suutnud veel ühtegi Sheikhi kah ära võluda kes enda kaitse alla võtaks.
Peab ikka sinna Riffasse tagasi minema ja Tinderi laadima, mulle tundub.

5 kommentaari “Military Justice ja tunnistuste andmine

  1. Nii hea jutt! Ma tahan ka Bahreini! Üldse ei peaks filme vaatama, inimesed ise orgunnivad põnevaid draamasid. Ma mõnikord kahtlustan, et sa mõtled need juhtumid ise välja, aga kõlavad nii tõepäraselt. Et jah, kui seal on mingi variant, et mind võiks vaja minna, siis ma tuleks sinna elama. Eestis on sellega võrreldes ikka surmigav.

    Meeldib

    1. HAHA! Ma võin nüüd seda sama vannet, mis hommikul sai antud, ka siin kasutada ja lubada kõige kalli nimel, et ei mõtle ühtegi lugu välja. Ma lihtsalt pisut tumba-aadu ja satun igasugustesse olukordadesse, sõbrad enam ülldse ei üllatu😂
      Mis alale sind soovitada võiks? 🤗

      Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s