Ma olen niiiii kaua aega võtnud, et seda siia kirjutama tulla, sest nagu mõned ehk tähele on pannud, ma olen PISUT eemal olnud.
“PISUT, jah? Kus sa olnud oled, AHHH. Koguaeg käime su uksel koputamas ja välja kutsumas, isegi uued liivakastivormid olemas”.
Fear no more, ma olen siin! Ma olen tegelikult koguaeg siin olnud, aga ilmselt … pisut katki? Kus on aga see müstiline “siin”? Kerime aega pisut tagasi, EELMISE aasta jaanuari. Koroona oli oma parimas jõus, mina olin Bahrainis. … Ei… Oodake… Kerime aega veeeel pisut tagasi (Videolindi keriv hääl)…
Minu algus Bahrainis! Teate, mul on olnud nii palju asju, millest ma rääkida pole saanud, nüüd siis tuleb vaikselt vist hakata seda tegema.
Mäletate, kuidas ma Bahraini sattusin? Kes mu Kuveidist ära aitas? Kes ei tea, peab mu blogis pisut tagasi kerima ja algusest peale lugema hakkama, no nüüd on pisut kasuks mu once in a blue moon postitamine, vanade leidmine ei tohiks raske olla, ehhee! Kes ikka ennast õigustab, kui mitte ise.
ÜHESÕNAGA, Carolin, palun, lõpeta kümne jutu oma 1 jutu sisse segamine.
Bahrain ja MOHSIN, tõstke käsi, kes mäletab Mohsini? Mohsini kaudu ma ju tagasi Bahraini läksin, tema mulle tööd pakkus ja hästi palju alguses aitas. Ta oli meie ilukliinikus pearaamatupidaja.
Mohsin oli tore mees, Iraanist pärit, kõik mis hiljem juhtuma hakkas, ma ei saa siinkohal pooli valida, küll nemad oma asjad ise lahendavad, AGA paar aastat pärast minu Bahraini kolimist lasi Mohsin, vahva sell, kliiniku rahadega jalga.
Ma tahaksin olla pisut rohkem shokis, kui ma olin, aga araabiamaades juhtub selliseid asju üsna tihti, tööjuures uudist kuuldes kehitasin lihtsalt õlgu ja jõin kohvi edasi. Mis meil seal kõik aga toimuma hakkas- halleluuya…
Mohsin on abielus ja tal on IMEILUS (ausalt, kuidas saab 1 naine nii ilus olla) naine ning 3 last. See aga ei takistanud Mohsinpoisil armukesi pidada, kellest vähemalt 3 teadsin meie kliinikus töötavat- 2 kohalikku tütarlast ning 1 filipiinlanna, kes algselt tema kohvikus töötas.
Kujutlege nüüd minu naiivsust, ma polnud üllatunud selle peale, et Mohsin rahadega jalga lasi, aga ma olin üllatunud, et tal armukesed on! Sain aru, et 1 Bahraini õde kliinikus mingi hetk väga ennasttäis läks, me alguses olime isegi pisut sõbrannad, mingi hetk aga hakkas too tütarlaps kliinikus ringi käima ja kõiki paika panema. Näen temast siiani õudusunenägusid!
Teine tütarlaps töötas adminnina, teda teadsin juba kohvikust, sealgi töötas ta Mohsini heaks. MA PÄRISELT KA ARVASIN, ET NAD ON LIHTSALT HEAD SÕBRAD. Vahel ma vaatan mõningatele asjadele tagasi ning mõtlen, kuidas ma niiii pime sain olla? Obvious paarike ju!
Mohsini ja kliiniku vahel puhkes sõda, ilmselgetel põhjustel ei meeldinud kliiniku omanikele, et nende rahad läinud on, me räägime väga suurtest summadest. Lõpliku summat küll ilmselt ei saa keegi kunagi teada.
Ja seal ma siis olin- kõik teadsid, et mina olin kliinikusse Mohsini toodud ning tema poolt väga soositud, jah, ma sain sellest ka ise aru. Mohsin kutsus mind tihti juhatuseruumidesse endaga istuma ja kohvi jooma, ta käis minuga juttu rääkimas ning soosis tihti. Ma küll ei kasutanud seda kunagi ära, aga ta tekitas minus väga suurt turvatunnet. Ei, ta ei näidanud kunagi mingit soovi mind oma 4ndaks armukeseks võtta, või olin ma naiivne ja pime, aga minu meelest seal midagi romantilist küll ei olnud, ma päriselt ka siiani usun, et Mohsin soovis kliinikusse lihtsalt euroopalikku lähenemist ning ilmselt meeldisin talle isiksusena. Meie lähedus jäi küll aga silma teistele ning hakkasin endast jutte kuulma, et olen kliinikus Mohsini spioon ning räägin talle, mis toimub ja üleüldse lähen varsti Mohsini parema pakkumise peale mujale tööle. Õnneks kliiniku juhataja (köh, Hussaini emps) sai aru, et mina ei hakka kuhugi minema. Mul oli selleks ajaks juba Hussain ning kuhu ma enam minema hakkan, protseduuridki selgeks õpitud, liiga laisk ka, et kuhugi ümber ennast sättida.
Need jutud kestsid mõnda aega ja vaibusid, ilmselt nähti, et ma ei hakka kuhugi minema ja siis pole ju huvitav rääkida. Ma armastasin oma tööd ja olin kliinikusse kiindunud, pealegi tundsin, et ka Fatema (Hussaini emps) hoidis mind. Mohsini au oli aga löögi saanud, jutud tema vägitegudest võtsid aina suuremaid mõõte ning ükspäev oli meil kliinikus suur paanika- Meil nimelt töötas paar arsti, kellel olid Euroopa load ja litsent olemas, aga Bahraini omad alles taotlemisel ning põhimõtteliselt polnud neil õigus protseduure (botuliinsüstid, fillerid jne) teha. Mohsin teadis sellest ning saatis meile tervisekaitse. Kes samal ajal adminn oli ning kõige live´is filmis sotsiaalmeedia jaoks? Mohsini armuke! Tuldi meie Armeenia arsti Anna järele. Fatema käskis minul ennast oma kabinetti lukustada, sest ta kartis, et Mohsin saatis ka minule kellegi järgi.
Mäletan, et istusin oma kabinetis, uks lukus, ümberringi kära ja kisa ning olin täiesti paanikas. Kas ma lähen vangi? Mida Mohsin neile minust rääkinud on? MIDA MA ÜLDSE KELLELEGI TEINUD OLEN.
Sõjas pooli ei valita. Mingi hetk hakati mu kabineti linki kangutama ning väljast kostusid võõrad hääled “Kas ta on siin sees? Kus ta on?”
PAANIKA.
Ma ei julgenud hingatagi. Nii ma seal istusin, maas kägaras, umbes tund. Siis oli kõik vaikne. Julgesin välja minna, mu vastaskabinetis töötav arst, Kveta, oli näost valge.
“Nad lukustasid Anna sisse. Nad pitseerisid ta ukse!”
Mis juhtus oli see, et ametnikud tulid ning püüdsid tabada Anna otse teolt, Annal aga polnud patsiente ning ta oli olnud üksi oma kabinetis. Juhatus jõudis joosta ning ukse kinni panna. Ametnikud hakkasid nõudma Anna väljaandmist (mille läbi läheks ta otse vangi). Meie juhatus väitis, et seal pole mingit Annat ja see on laoruum. Ametnikud ütlesid, et kui see on laoruum, siis me pitseerime selle kinni ning mitte keegi ei saa sisse ega välja.
Anna jäi pitseeritud ukse taga lõksu.
Ma ei tea, kellel lõpuks ametnikud läks õnneks eemale meelitada (või kellele piisavalt maksti), aga ukse juurest nad eemale saadi ning Anna aidati kliinikust minema, ma siiani ei tea, kas ta pidi ronima aknast, või peideti ta kuhugi araabia naise abaya sisse, et keegi ei näeks, aga välja ta aidati ja otse lennujaama viidi. Anna pidi riigist lahkuma juba samal päeval, tal polnud aega isegi oma asju pakkida. Kui sul on aga valida, kas vangla kuskil araabiamaades või lennata koju ilma asjadeta, kumma sa valiksid? Kuigi, kui ma hästi mäletan, siis toopäev lende ei toimunudki, Anna pidi vist ühe öö siiski Bahrainis ära olema, kirjutasid veel Kvetaga, et kardab nii väga, et keegi tuleb ukse taha.
Annaga juhtunu oli mõnda aega Bahrainis pomm-uudis, aga siis juhtus kuskil mujal midagi põnevamat ja nii meie elukene veeres. Mõnda aega oli vaikus, aga siis tuli mul Fatemaga jutuajamine, et Mohsin tõmbab mingeid nööre ja kuna ta teab, et mina sinna tööle jäin, võin ma olla järgmine, kelle kaudu kliinikule midagi teha saab. Fatema andis mulle mõista, et kuna ma polnud medõde (kuigi mul olid läbitud kõik vajalikud õpingud ja olemas diplomid) võis Mohsin ka mingi hetk mulle kellegi kaela saata, et selle läbi kliinikule probleeme tekitada. Fatema ütles, et Mohsin võib ametnikele kes-teab-mida rääkida mu töö kohta. Mulle hakkas kohale jõudma reaalsus, et ma ehk ei saagi enam kaua seal kliinikus töötada.
Seejärel jäin ma koroonasse, päris korralikult, olin 2 nädalat kodus siruli, pea- ja seljavalu tahtsid hinge seest võtta. Mäletan, et palusin oma Jordaania naabripoisil valuvaigisteid ukse taha jätta.
Voodis koroonas tundsin, et nüüd on küll maailma lõpp käes, täielik ahastus oli peal, kas ja kui kauaks mul Bahrainis enam tööd on. Mida ma üldse oma eluga teen? Olin senimaani elanud justkui kuskil roosas udus, kõik oli nii ilus ja hästi. Bahrainis sind hoitakse ja poputatakse, kui sa annad endast ise palju ning oled lojaalne. Kui aga juhtub, et sa peaksid uusi otsuseid vastu võtma, lõpetatakse suhted kiirelt.
Teadsin, et olen oma töökohas hinnatud, aga mind tabas hirm mõtte eest, kui mul ühel päeval pole võimalik seal enam töötada. Mis siis saab? Mind on koolitatud ja õpetatud, aga teadsin, et kui peaksin otsima uue töökoha, ei antaks mulle ühtegi mu diplomit kaasa. Sind võidakse kanda kätel, kuni sinust on mingit kasu. Päeva lõpus on kõik kasumi peal väljas, keegi ei taha loobuda oma hinnatud töötajast.
Minus tekkisid aina enam mõtted, et kes ma üldse olen ja mida saavutanud? Jah, mul läheb hästi, aga kui peaks juhtuma, et mu suhe Hussainiga jookseb rappa? Kui me Hussainiga tutvusime, ei teadnud kumbki, kumb teine on, ei teadnud mina, et ta mu ülemuse poeg on ning tema ei teadnud, kus ma töötan. Ja see oli alati minu otsus, et kliinikus keegi sellest teada ei saaks. Klats ja kuulujutud on Bahrainis nagu bensiin autodele. Ma tahtsin ise välja teenida oma koha, ma ei tahtnud, et keegi arvaks, et olen saavutanud midagi tänu Hussainile. Mina olen mina!
Eks meil oli sellepärast ka pisut tülisid, ma keeldusin kategooriliselt Hussaini abist, tahtsin alati ise kõike teha. Nii ma seal koroonaga voodis lamasin ja mõtlesin- kui peaksin kaotama oma töö, äkki ongi see mul ainult tänu Hussainile? Ta ema kindlasti teadis meie sümpaatiast, ta isegi paaril korral palus minul Hussaini mingites peresisestes asjades veenda. Aga kui kunagi peaks juhtuma, et minu ja Hussaini vahel ei tule midagi välja, kas ma olen siis tänaval, kaks kätt taskus? Kes teab, kui vana ma selleks ajaks olen… Mina tahan olla mina ise, ise enda eest vastutada ning oma elus ise oma edu saavutada. Tahtsin, et oleksin vaba oma otsustes.
Minus hakkas idanema idee, et äkki on see saatuse märk midagi muuta, äkki peaksin võtma selle aja, minema Eestisse ning läbima õpingud, mis annaksid mulle rahvusvahelise kutsetunnistuse, mis oleks MINU oma, mida ei saaks keegi mult kunagi ära võtta.
Nüüd tagasivaadates polnud ma kindlasti oma parimas vaimses vormis- olin stressis ning kahjuks elasin seda üsna palju ka Hussaini peal välja. Minu viga on, et ma hoian kõike endas, nina püsti, mina saan ise hakkama-mina saan ise hakkama. No, ilmselgelt alati ei saa. Siis mingi hetk koguneb kõike nii palju ja siis ma helistan Hussainile ja nutan, tema ei saa midagi aru (sest noh, ma pole ju selgitanud) ning siis süüdistan, et tema üldse ei hooli ja tal on ükskõik ja et ma tean küll, et tal oleks kellegi teisega palju kergem ning mingu siis selle müstilise kellegi teisega.
Toksiline tüdruksõber 100. Nii ka tookord. Helistasin Hussainile ning ütlesin, et mul pole varsti enam tööd ning ei tea, mis minust saab. Noormees arvas, et ma teen nalja või on mul lihtsalt mingi vale arusaam. Selgituse peale hakkas ta asjadest rohkem mõistma ning tema pakkumine oli- paki oma asjad, ära jää kauemaks Bahraini, sest kui tööd ei ole, raiskad seal elamise peale niisama raha ning kuna suuremosa ajast kooli tõttu veedab Hussain hetkel Egiptuses, siis ütles noormees, et nüüd kolin mina Egiptusesse ning tema kannab mu eest hoolt.
Mida mina Egiptuses tegema hakkan, ei saanud ma aru. Noormees ütles, et esialgu mitte midagi, kolin tema juurde ja tema söödab/katab ja hoolitseb minu eest, sest tema on minu kohusetundlik musurull ja tema tahab seda teha.
Kliinikus ma enam töötada ei saanudki, Fatema püüdis teha kõik, mis nende võimuses, aeti asju, helistati, prooviti mu pabereid muuta. Fatema vahepeal pakkus, et maksab kellelegi ja mulle ostetakse meditsiiniõe paberid, ma polnud sellega nõus. Sest jällegi, ühel päeval võib-olla pole ma enam seal peres soositud, mis siis minust saab? Fatema pakkus, et maksab mu õpingud Bahrainis, CIDESCO oli just kooli rajanud, kust oleks saanud kosmeetikupabereid. See õping oleks läinud maksma 15 tuhat eurot! Võrdluseks, Eestis maksab CIDESCO õpe umbkaudu 5 tuhat. Kaalusin ning mõtlesin ning tundsin, et ei, mina tahan ikkagi oma asja, ma tahan ise oma õpinguid rahastada, sest siis ei saa keegi mulle midagi tulevikus öelda, ma ei tunneks, et võlgnen kellelegi midagi. Veetsin Bahrainis veel kuu, veetsin aega sõpradega ning käisin ning nautisin- olin Bahrainis veetnud nii palju aastaid ning polnud kunagi isegi puhkust võtnud, nüüd oli aeg iseendale. Seejärel pakkisin kohvrid ning lendasin Egiptusesse, mitte küll plaaniga Hussainile end kaela suruda, aga otsustasime, et kahekesi mõtleme parima plaani välja…

TO BE CONTINUED…

Ma parem saadan selle osa juba ära, et midagigi lugeda oleks.
MA LUBAN, et jätkupostitus tuleb juba ruttu.