Hambaarstijuttu

Kaks päeva tagasi jättis üks Eesti neiu mulle tööjuurde kingituse- oli just saabunud kodumaalt ning tõi mulle üllatuseks Kroonikaid, Jassi seemneleiba, juustu ning Kalevi shokolaadi. “Andmiserõõm on teinekord toredam kui saamiserõõm” kirjutas ta mulle whatsappi kui olin teda tänanud ning küsinud, kuidas saan talle tasuda.
Millal teie viimati kellelegi viimati midagi andsite? Kas siis mõne sooja naeratuse, toreda kingi, miks mitte ka lihtsalt toetava õla?
Suurimaks kingiks ei pruugigi alati olla materiaalne kingitus, teinekord on toetus ning julgustav sõna palju suuremaks kingiks.
Näiteks… Kirjutan ma täna oma emast (Ja natukene ikka endast ka, no kuidas ma saan siis jätta endast kirjutamata, jessukene.)
Ma tean, et see postitus ei ole tema jaoks kerge, aga ta lubas mul seda kirjutada, sest kes teab, kes veel julgustust saab.
Nii kaua kui mäletan, on mul emal alati hammastega probleeme olnud. Kuna kasvasin üles vanaemaga, siis ega ma täpselt tea ega tähele ei pannud, millal ja miks olukord suus kehvemaks minema hakkas. Tean aga seda, et ema mäletan ma alati suud varjavana, seal valitses korralagedus ja tühjus.
Millegi pärast harjume me iseendaga väga kiirelt ära, olgu selleks siis halvasti lõigatud soeng (yep, thats me) või midagi muud meie juures, mida igapäevaselt peeglist vaadates justkui normaalsuseks hakkame pidama.
Ilmselt juhtus see sama ka mu emaga, vaikselt igapäevaelu elades ei tulnud ta enam selle pealegi, et võiks ju midagi ette võtta. Ja olgem ausad- hambaarsil käimine pole kõigile alati ka kättesaadav.
Juba mõned aastad tagasi proovisin emaga selle teemal vestlusesse astuda, teadsin, et ega see kerge saa olema. “Kuule… Ma mõtlesin, et … Kuidas sul läheb muidu. Kuidas tervis? Tead, mul siin tarkusehammas teeb nalja ja peaksin kontrolli minema, tahad äkki kaasa tulla. Saad enda hambad ka üle vaadata ja…” mainisin ükskord külla minnes nii muuseas. “Ah, mis, mina, sa mine ikka üksi ise” tuli vastuseks.
“Aga, no, tule ikka. Saad ka ehk midagi parandada ja … kuidas sul see olukord on üldse?” uurisin edasi.
Ega olukorra kohta polnud enam vajadust uurida, sest… olukorda väga enam polnudki. Raske oli lihtsalt sellel teemal juttu alustada.
Proovisin mis ma proovisin, ema ajas aga vastu ja lõpuks hakkas nutma. Minul oli paha tunne, et teisele haiget tegin, emal oli oma olukorra pärast piinlik ja see oli tema jaoks väga õrn teema. Tollal jätsin asja sinnapaika.
Bahreini kolides ja ilukliinikus tööle asudes sain aga ise külma veega näkku- korraga tajusin nii täpselt iga pisiasja enda juures mida muuta tuleks. Üheks asjades kõigi teise seas olid minu enda hambad!
Polnud varem tähele pannud, aga- mu nägu oli asümeetriline, mu huuled ei paigutunud kohakuti ning lõualuud paigutusid teineteise peale viltu. Selle põhjuseks oli ei miski muu kui halb hambumus.
Jaanuaris kohtusin täiesti juhuslikult töökoha parklas kellegagi, kellega headeks tuttavateks saime ja kes juhuse tahtel —- Hambaarstiks õpib! Uus tuttav andis hea nõu kuhu Bahreinis hambaarstile minna ja enne kui arugi sain, olin arstitoolil pikali ja kuulsin kõike, mis on valesti “Nii nii, kaaries, jajah, kuulge, neiu, teie hambad on ju täiesti viltu”.
Vähe sellest, et nad puseriti on, nad on ka väga viltu. Vasak ja parem pool on erinevatel kõrgustel ja seetõttu ise aru saamata hoidsingi alumist lõualuud erinevalt, need ei kohandunud üksteise peale. Seetõttu olid viltu ka mu huuled ning kogu nägu.
Sain aru ka sellest, et Eestis läheks kogu ravi mul kordades vähem maksma kui seda Lähis-Ida naftamagnaatide hindade juures.
Oodata aga enam ei tahtnud, ma ei viibiks nii kaua kodumaal, et ravi lõpuni teha ning kui mitte nüüd, siis millal veel!
Leppisime arstiga kokku, et alguses paigaldame breketid ning saame hambad sirgu ning siis vaatame edasi. Kuna väga silmapaistvaid breketeid ei soovinud, leidsime mulle lahenduseks “Invisaligns” nn nähtamatud breketid. Neid pole märgatagi, et kannad.
Iga u 10 päeva järel tuleb mul end arstile näidata, nad viilivad ning korrastavad hambavahesid, et hambaid liikumas hoida nind annavad järgmiseks 10 päevaks uue paari breketeid. Valutu ja kiire!
Olen nüüdseks neid kandnud u 5 kuud ja mu naeratus on juba nii ilus! 2 kuud on veel kanda, siis saab hakata edasi vaatama.
Invisaligns breketid on muidugi kallimad kui tavalised, kuid oma hinda väga väärt. Igale patsiendile koostatakse tema vajadusele vastav komplekt ning vastavalt ka lõppsumma, minu komplekt läks maksma 840 BD (korrutada 2.3ga Euro jaoks).
Neid pole näha ning mu hambad olid valusad (pigem lihtsalt tundlikud) vaid esimesel paigaldamisel mõned päevad. Vahede parajaks viilimine on vaid meeletult ebamugav, aga see kõik tundub ilusate-tervete hammaste nimel üsna väike kannatus.
lisaks ilusatele hammastele aitavad Invisaligns breketid mul ka dieeti hoida, kuna söömise ajaks tuleb need hammastelt eemaldada, enne tagasi asetamist korralikult puhastada nii breketid ning hambad, kandma peab neid iga päev 22 tundi, siis teinekord kiirel päeval polegi mul nii palju aega, et neid koguaeg eemaldada ning puhastada, lisaks kaalun ma ka iga snäki söömist või kui keegi pakub midagi maitsta- kas see kõik on väärt seda vaeva.
Mu nägu on muutumas, seda on nii kummaline selgitada, aga vaatan endast uuemaid pilte ning tundun seal kuidagi võõras ja pisut teistmoodi, ei saa ise arugi mis see teistmoodi on, aga nägu hakkab sirgu minema!
Muidugi jagasin oma rõõmu kohe ka emaga. “Kuule… Anna nüüd andeks, et jälle alustan, aga kas … Äkki sooviksid ka hambad korda teha? Tahad ma otsin sulle Eestis hea arsti? Ma oleksin sulle igal sammul toeks ja koos saaksime ju hakkama. Mõtle tulevikule, mõtle kui paljud teed sulle jälle valla oleksid, sa saaksid palju kergemini vajadusel tööd leida, sa saaksid enesehinnangu jälle tagasi. Palun ära saa pahaseks mu peale, aga proovime sinu hambad ka korda saada”.
Ema jäi nõusse. EMA JÄI NÕUSSE! Ma ise ka ei uskunud!
Otsustasime koos emaga, et ta hakkab käima Magdaleena Hambakliinikus Helika Küüti juures, Eestis elades käisin ka samas kohas (Helika töötas siis küll Valges Majas Majaka lähedal) ning minu südame võitis Helika sellega, et käib tihti Hispaanias ja saime kohe sellel teemal jutule. Lisaks on ta inimesena lihtsalt nii armas.
Kuna ema oma olukorda väga häbenes, oli tema jaoks tähtis, et arst ei hakkaks kuidagi üleolevalt suhtuma ja häbistama.
Nii, et suur oli õnn, kui esimesel korral ema lausa naerusui arstilt koju saabus- neil oli arstiga kohe jutusoon leitud ja nii hea õhkkond olevat olnud, lisaks leiti kokkulepe maksmise osas ning arst andis erinevaid võimalusi lõpplahenduseks.
Olukord oli muidugi kehva, emal oli suus vaid katkised juured ning eemaldada tuli kõik. Ma olen nii uhke, kuidas ema selle kõige tublilt hakkama sai, käis aga eeskujulikult iga kord aga arstil (1 korra isegi liiga eeskujulikult, uus vastuvõtuaeg oli neljapäeval, aga ema läks juba kolmapäeval ootama).
Lahenduseks pakuti proteese 2 hinnaklassis, ühed soodsamad ning teised, täiuslikumad, pisut kallimad. Kaalusime ja mõtlesime emaga mida teha, proteesid on ju siiski investeering kogu eluks. Ema suutis vahepeal juba otsustada, et jätame selle kõik katki, kust selline raha üldse võtta.
Rääkisime ja arutasime, lohutasin ja ütlesin, et pole hullu, küll me koos hakkama saame, valime kasvõi selle soodsama variandi, vähemalt saame asja kontrolli alla ja hambad jälle suhu, siis hakkab ju uus hingamine ja elu.
Juba paari kuuga olidki emal proteesid suus. Kogu selle aja jooksul nägin ma ema aina enam ja enam õnnelikuna, ta oli igakord arstile minnes nii õhinas, luges päevi proteesideni, unistas juba ilusast naeratusest.
1. Aprill oligi see tore nalja- ja rõõmupäev, kus ema astus kliinikust välja uute hammastega! Kuna ega naljategemise saa ju ometi õhku rippuma jääda, otsustasin emale mängida veel paar vingerpussi… Nimelt valetasin ma emal suu- ja silmad täis, et mul oleks vaja ta ühe sõbranna juurde saata, sõbranna annaks talle siis ühe paki, mille ta postkontorist minuni peaks toimetama.
Ema muidugi siiralt uskus oma puhta südametunnistusega tütart ja läks kohusetundlikult õigel ajal õigesse kohta. “Siin pole kedagi, äkki su sõbranna unustas ära?” saatis ema facebooki sõnumi. “Ei unustanud, tead, ta lapsega, äkki ei saa vankriga trepist alla, palun mine üles ja küsi Maretit” vastasin emale.
Kas aga ema oskas aimata, et ta tegelikult otse lõksu astus ja juuksurisse saadeti, eh-hee, ei osanud.
Hambad- olemas
Juuksed- korras
Siis jäi üle veel näohooldus ja ripsmed-kulmud ning uus elu võis alata.
Pärast kõiki neid protseduure vaatas mulle piltidelt vastu mitmeid aastaid noorem naine! Naine, kes lausa säras ja kes iga päev mulle endast selfisid saatma hakkas!
“Ma olen nii õnnelik, täiesti uus energia on ärgates. Ma meeldin jälle iseendale” sain kirja üsna pea pärast proteeside paigaldamist. “Kuidas ma küll kõik need aastad aru ei saanud, kui tähtis on omada hambaid”.
Ema tunnistas, et esimesed päevad ei julgenud ta kodust väljuda, ta ei osanud veel proteesidega rääkida ning vana komme suud käega varjata ei tahtnud ka kaduda. Naersime, et pole midagi, küll kodus kassiga harjutab, kass ei räägi ju kellelegi edasi.
Kuna tehtud oli juba nii palju, otsustasin asja pisut edasi suruda, hakkasin ema veenma, et kuna nüüd nii ilus välja näeb ja enesekindlus ka iga päevaga aina suureneb, et miks ta endale paremat töökohta ei otsi.
“Ah, mis mina… ” leiti muidugi esimese hooga mitu vabandust. “Nojah, sina ikka, kes siis muu. Mõtle, otsid endale kodu lähedale midagi, miks mitte. Keeled on sul ju suus, aga proovi lihtsalt, mine käi vestlustelgi”
Paar kuud hiljem leidiski ema kodule lähemale töö, juuksuris käib iga kuu juukseid korras hoidmas ning isegi riidepoodi moodsamate riiete järgi leidis tee! Ma ütlen päris ausalt- ma ei tunne oma ema enam äragi!
See on hoopis keegi teine naine, palju noorem ja elurõõmsam.
Nii vähe on vaja, et kellegi elu muuta. Nii vähe on vaja, et aidata kedagi oma elu muutma.
Vahel on selleks vaja vaid sõbralikku naeratust, kellegi mure kuulata, kellegagi vestelda, isegi kui algus ei ole kõige mugavam ja lihtsam.
Kes teab, kas ma isegi oma teekonna hambaarstile ette oleks võtnud kui poleks seda naljakat juhtumit parklas, tänu millele uue tuttavaga tutvusin.

MINU TEEKOND
67107193_362103801376107_714533909236285440_n
(Õnnelikuna hambaarstil)
67307843_858772311150222_561225944958763008_n
(Hambaraviga alustades ning 4 kuud hiljem, näha on muutusi näokujus)
67255251_624861144688801_4412386350343389184_n
(Invisaligns nn nähtamatud breketid, kes ei tea, see ei märkagi, et kannad. Iga u 10 päeva tagant saad uue paari)

EMA TEEKOND
67084913_406106993588220_8400628870432161792_n
(Teekonna algus, olukord on kõike muud kui rõõmustav)

67657595_2436132589939904_7501670491434778624_n
(Enne ja pärast totaalset muutumist)
67258572_431114840832819_8945745312186630144_n.jpg
(Enne ja pärast ilusalongis käimist)

67186048_356496505042664_774826252115640320_n.jpg
(“Ma ei mäletanudki enam elu hammastega, nii õnnelik on olla. Ma meeldin jälle iseendale”. Selliseid teateid saan ma nüüdsest peaaegu igapäevaselt, mul on nii hea meel näha oma ema jälle õnnelikuna)

Töö-uudiseid

Terääää, mis teete!
Mina siin niisama, kuulge, teate vanasõna “Kes teisele auku kaevab, see ise sinna kukub”. Tegelt minu kirjutamisele kuuluva loo juurde sobib ilmselt mõni teine mõttetera paremini, aga kes see 50 kraadise kuumaga neid Tõstamaa vanasõnu ikka suudab meenutada. Eksole.
Kellel on meeles postitused õelatest kolleegidest? Noh, asjalood paremaks ei läinud. Lõpuks oli minu vastu kamp moodustatud- küll prooviti panna mu töötegemist halva valgusesse, tekitati olukordi kus jäi mulje, et ma ei tule patsientidega toime- näiteks teati mõne raskesti käsitletava patsiendi tulekust ning suunati ta mulle. Neid olukordi oli vahepeal nii palju.
Te ei kujuta ettegi KUI palju on maailmas mina-pildiga nihkes inimesi, ja kui paljud neist soovivad tulla ilukliinikusse!
Oi, mulle sattus ikka igasuguseid, igasuguse kisamise ja karjumise peale olin lõpuks päris immuunne, isegi käed lasti teinekord käiku. Selliste patsientidega tegeledes tuleb lihtsalt aru saada, et ükskõik mida sa teed või ei tee, kaevatakse su peale niikuinii. Nii, et tuleb anda endast täielik maksimum, sest kui sa siis juhatuses aru pead andma, ei olegi kellelgi su vastu esitatud kaebust kuidagi võimalik tõsiselt võtta.
Esimest korda juhataja ees istudes oli mul surmahirm- vaikne kabinet, juhataja tõsiselt otsa vaatamas, tema kõrval istumas osakonna juhataja ning teisel pool, jalg üle põlve, raskete juhtumitega tegelev sekretär. “Carolin, kas sa oskad öelda, miks sa täna siin oled?” Küsis tõsisel toonil meie juhataja Fatema. “Ei… ei … ei oska arvata” piuksusin vastu. “Carolin, sinu vastu on esitatud väga tõsine kaebus”. Tundsin kuidas nägu hakkas värvuma punaseks. Nutt tuli silma.
Lugu ise oli järgmine- kliinikusse ilmus järjekordne problemaatiline patsient (kõik teised muidugi teadsid ja olid kiirel sammul osakonnast kohvipausile jalga lasknud), nii ma pahaaimamatult oma tööd tegema hakkasin. Patient hakkas kabinetis aga karjuma ja kätega vehkima, helistas protseduuri ajal vastuvõttu ja teatas, et keegi peab talle sealt appi tulema ning seejärel suundus kaebama- protseduur olevat tema sõnul kestnud tunni aja asemel vaid 15 minutit ning alla igasugust arvestust.
Vastuvõtust vaadati kaameraid ning öeldi patsiendile, et kabinetti sisenes ta enne kella 9 ning väljus 10.15, kuidas saab olla vaid 15-20 minutit. Seejärel uuriti, kas tehnik käitus temaga kuidagi ebaviisakalt, seda ta väita ei saanud (olen isegi üllatunud, et ta selle kohta ei proovinud valetada), sest olen sellisteks olukordadeks juba valmis- las patsient karjub, ma pean jääma ülimalt viisakaks, et neil poleks milleski hiljem kinni haarata.
Samamoodi ka tookord, patient hüppas voodilt püsti ja karjus, mina vaikselt, et vabandust vabandust, kas ma saan teie jaoks midagi veel teha. Patient karjub ja vehib kätega. Mina “Vabandust vabandust, vaadatake, meil on uus ülimalt tõhus näokreem, kas soovite proovida” värisevate kätega samal ajal pudelilt korki eemaldades, ilmselt arvas patsient lõpuks, et ta pole paremat näomudimist varem kogenud, sest ma ei suutnud oma käte värinat enam kuidagi alla suruda. Kaebus tuli sellele vaatamata. Mina jäin süüdi sellele vaatamata.
Ma ei kujutaks ette, et Eestis selline asi juhtuda saaks, et “Patsient on kuningas” isegi kui ta su peale karjub, sulle kätega kallale tuleb, su peale valetab, ta on kuningas. Ja talle võimaldatakse vabanduseks kingitus ja tasuta protseduur. Tere tulemast Araabiamaade igapäevaellu. Karjumine on siinse mentaliteedi suur osa- pigem levinud naiste seas. Nad teavad, et karjudes saavad nad midagi tasuta.
Euroopast tulnuna on sellist kohtlemist NIIIIII raske alla neelata, kuidas ja mis mõttes keegi karjub mu peale? Kes ta on enda meelest? Kelleks ta ennast peab, kelleks ta mind peab?
Teha pole midagi, proovi uhkus alla neelata ja õpi olema “professionaal Araabia ilukliinikus”.
Juhatusele mu töö meeldib. Mida rohkem see meeldib aga juhatusele, seda vähem meeldisin mina osadele kolleegidele.
“Carolin, mul on vaja sinuga rääkida” tuli minu juurde mõni aeg tagasi üks neist kolleegidest, sulgedes enda järel ukse. “Carolin, sinu vastu on kaebusi. Ja mitte patsientidelt. Su kolleegid ütlevad, et sul on käitumisprobleeme! Sa ei tee oma tööd korralikult, sa oled ülbe ja paugutad vihaselt ustega. Mitte keegi ei taha sinuga koos töötada kui sa selline oled. Äkki sa ei peaks siin töötama”. nähvas mulle mu kolleeg.
“Minul ja käitumisprobleeme? Kas mina kaon igakord kuhugi salaja minema kui tuleb järjekordselt patsientidega tegeleda?” lõin lahti logiraamatu. Lehitsesin kolleegile lehekülgi kuhu peame kirja panema kellaajast ning patsientide nimed. Oli päevi, kus võis näha ainult minu nime. “See ei loe, sa ei kuulu siia, keegi ei taha sind siia” nähvas kolleeg mulle uuesti ning läks minema.
Kui hiljem koridoris kõndisin, kuulsin vaid nendekeelset sosinat ning enda nime. Järgmised nädalad veetsin tööjuures üksi, vaatasin Eestisse tulevate lendude hindu ning mõtlesin- miks ma teen seda kõike, miks ma olen siin. Miks elan riigis, mis on nii erinev kõigele sellele millega harjunud olen?
Minu eraklik olek jäi silma osakonnajuhatajale, kes mind enda juurde kutsus, küsis mis toimub. Ma ei tahtnud rääkida, sest tundsin, et see olukord on nii lasteaiatase. Osakonnajuhataja hakkas rääkima minu asemel “Nad kiusavad sind, jah? Kutsuvad sind nimedega ja sosistavad? Kas nad on sulle probleeme ka juba tekitanud?” ning kuulsin kõiki neid eelnevaid lugusid, mis oli tehtud teiste nn uute töötajatega. Täiesti identsed minuga toimuvale! Sellel kambal olevatki nii kombeks. Sain aru, et asi polegi minus.
Rääkisime asjad selgeks ka juhatajaga, kes pidas mulle küll pika loengu, et ise olen ka süüdi, oleks tulnud kohe asjadest rääkida, selline käitumine mõjutab otseselt töötajate effektiivsust, mida juhataja oma kliinikus näha ei taha.
“Ära võta kõike nii hinge, tugevam tuleb olla. Carolinti, mis see olgu. Nii ei jää sa ellu siinses kultuuris, sa pole praegu Euroopas, sa ei kujuta ettegi kui palju vaimuhaigeid siin kliinikus käib, mina juhatajana ei tohiks seda muidugi tunnistada, aga su kolleegid on üks paras maffia, nad on selle osakonna oma võimu alla võtnud ja ma tegelen veel nendega. Sina aga, mis, ei hakka jälle nutma, Carolinti, no kuidas ma saan sind siin tööl hoida kui sa kõik nii südamesse võtad. Sa oled liiga hellakene, vaata teisi enda ümber, tugev tuleb olla. Tugev!!”
“Okei, olen tugev, olen” löristasin vastu. Peaaegu ilma nututa.
Sellest jutuajamisest on möödas umbes kuu- mis on muutunud? Ma ei suhtle enam nii väga oma kolleegidega, ainult tööalaselt, ma ei võta nende käitumist enam hinge vaid suunan selle kõik õpingute energiaks- töötan täiesti oma osakonnas!!!! Olen nüüdseks iseseisvalt ja üksi Body Contouring osakonnas, juhataja jäi enda sõnadele kindlaks- olen tema jaoks väga vajalik ning hea töötaja, kolleegide-maffia võeti vastutusele ning said hoiatuse.
Oi kus ma olen õppinud ja koolitustel käinud, keha anatoomia on mul vist nüüd küll unepealt juba selge. Mu kehas pole enam ühtegi kohta, mida ma ise poleks katsetanud ära kontuurida.
Põnevus on? Ojaa! Hirm on? OJAAA!!