Araabia mehe hingeelu

Ei ole kerge see Araabia mehe hingeelu, ei ole. Kõik eeldavad, et iseloom on tugev, testosteroon laes juba ärgates ning muskel punnis lausa iseenesest. Aga kas on ikka nii?
Eile tööjuures- no mega kiire jälle, koguaeg! Ei tea mida nad seal vastuvõtus arvavad, et minu osakonnas on päevas 24h asemel 56h ja ühes tunnis 400 minutit?
Igatahes patsiente tunduvad nad küll sellise ajaarvestuse järgi vastu võtvat.
Sellistel puhkudel ei ole lõunale minekust isegi mõtet unistada, vala aga korisevale kõhule pudelist vett aga juurde, komm põske, et veresuhkrut toetada ja tagasi tegudele.
Mis aga juhtub suure vee joomise peale? PISSIHÄDA.
Kus häda näed tunda, seal mine ja proovi patsiendi juurest ära hiilida ja JOOSTA poolhiilides vetsu. Ja kohe päriselt poolhiilides, sest nii kui ennast kabinetist väljas näidata, on su ümber kamp kolleege “Carolin, see patsient helistas, Carolin, helista sellele nrile tagasi, Carolin booki see patsient uuele päevale, Carolin kas sul mulle oleks aega midagi teha, Carolin, ma sõin su võiku ära, Carolin kes see kena patsient oli, kes su kabinetist väljus”
Niimoodi ma järjekordselt vetsu poole hiilisin, peaaegu ukseni jõudsin, ühe käega juba püksinööpi kobasin, kui korraga “Carolin” kuulsin enda kõrvalt.
OKOU.
Pööran ümber. Abdulla. “Carolin!!” seisab minu kõrval, käed rinnal risti kurja näoga noormees. “Eee.. Hehee… terää??” vastas ebalevalt.
“Carolin! Mina enam ei saa nii. Mida see tähendab” kuulen hulga küsimusi. “Ee, seda, et… Ma pole päris kindel, mida sa mõtled” proovin vaikselt vetsu poole niheleda. Jõuan kiirelt mõelda, kas äkki 1 mu kolleeg on jõulude paiku naljatamisi tehtud kommeentaari, et minu meelest on Abdullal kena tagumik, välja rääkinud. Kas selliseid kommentaare on üldse lubatud moslemi kohta teha… Juba kangastub silmis vangikong …
“Carolin, mis see olgu. IGA PÄEV kõnnid sa niimoodi mööda minust, mitte kunagi sa isegi ei vaata mu poole! MITTE KUNAGI. Mitte kunagi ei tere ega “Abdulla, kuidas su päev läheb” või “Abdulla kuidas sa ennast tunned” Mitte kunagi ei küsi sa selliseid asju minu käest. Mis asi ma olen sinu jaoks? Puu???” noormees näitab illustratiivselt kliinikus kasvavale potitaimele. Sinna suunas jõllitades tuli tunnistada, et sarnasust ei märganud…
“Üldse ei küsi minu tunnete kohta, minu tunded ka loevad, eksole. Äkki minul oli kaaaaa raske päev, onju. Üldse sa ei küsi kunagi! Miks sa teed niimoodi, Carolin”
Mul oli niii piinlik, sest tal oli täiesti õigus! Aga …aga. Ma ei oska nohhh, ma ei oska niimoodi iga päev small-talkida ja eriti veel noh, ma ei teaaaa. Ma olen juba selline, ilmselt ajaksin sõnad sassi ja komistaksin enne tema lauani jõudmist ja bufff, ei ole kerge olla socially-awkward person, ei ole.
Palusin noormehelt härdalt vabandust ning tõotasin, et edaspidi küsin tema päeva kulgemise kohta tihemini. Abdulla vaatas selle peale kurja näoga otsa, mõtlesin, et see leppimine vist nii kergelt ikka ei lähe, paganamas, oleks pidanud äkki taskusse mõne sportauto ajakirja sokutama enne kabinetist välja tulekut, oleks saanud sellega nüüd meelitada ja tähelepanu hajutada. Õnneks lõi sekund hiljem noormehe nägu juba särama “Habibti, Caroliiiin, eiii ole hullu, kuuuuule, käid ilusasti trennis, jah? Tulemusi on juba näha jah, jätka samas vaimus. Ega sul kõht tühi ole??!”
See kord pääsesin kergelt!
Aga õppige minu vigadest, palun küsige oma kolleegide hingeelu kohta tihemini kui kord poole aasta jooksul. Kuigi, noh, eestlastel omavahel vist tiba kergem selle asjaga, kord poole aasta jooksul on niikuinii maksimum mis kolleegid omavahel suhtlevad. Kui keegi rohkem lobisema kukuks, kaalutaks ilmselt lähenemiskeelu taotlemist.

“Oleme välismaalt, meie maksame”

“Carolin, sa jälle kakled kellegagi seal fb-s” kirjutas mulle sõbranna. Minul silmad muidugi häbi täis, aga ega tagasi ka ajama hakanud. Noh, tegelikult ma ei kakelnud, avaldasin vaid julgelt oma arvamust.
Mul juba on selline kaasasündinud probleem, et see va oma arvamus ei taha mitte õhku rippuma jääda, eriti kui tundub, et see just kõige õigem arvamus teiste kõrval on (mida me ikkagi suurem osa ajast ju tunneme- on kas meie arvamus või vale arvamus, he he).
Algas see kõik selliselt- juba ammu on mulle silmajäänud paljude väliseestlaste suhtumine “Meie oleme välismaal, meie maksame”.
Eriti paistab selle poolest silma üks tore FB grupp, kust nii teinekordki häid nippe saab ja ideid söögitegemiseks. Seal on end aga sisse seadnud omaette “staarid”, kes siis iga jumala päev postitavad pilte oma tehtud toitudest, olgu selleks siis kasvõi tavaline võileib, aga kindlalt tuleb iga kord märkida ASUKOHT VÄLISMAA.
Juurde tuleb veel lisada näiteks “meie ei ela Eestis”, “meil siin Hispaanias”, “meie oleme kaugel Itaalias”.
Noh, näiteks teed värskekapsahautist kartuliga, aga juurde tuleb kirjutada “Tere hommikust siit kaugelt Hispaaniast. Meil tekkis kange isu siin kaugel Hispaanias, sest meie ei ela enam Eestis ja siin kaugel Hispaanias tulevad sellised imelikud isud, noh, sest ME ELAME HISPAANIAS. Ja siin kaugel Hispaanias (kordan, me ei ela Eestis) ei ole üldse seda mingit Eesti kapsast saada ja poed on ka kõik siis teistsugused ja siis me leidsime HISPAANIA kapsast, mis maitseb hoopis teistmoodi kui mingi EESTI kapsas, ja siis ma hautasin seda HISPAANIA kapsast Hispaania kraanist tulnud Hispaania vees, mitte mingis Eesti vees ja juurde keetsin veel HISPAANIA KARTULIT, mis maitseb hoopis teistmoodi kui Eesti kartul, ja oh, küll meie oleme õnnelikud siin HISPAANIAS. Teie sööge Eestis oma matsikapsast, meie sellega oma peened maitsemeeli rikkuma ei hakka, sest meie oleme Hispaaniasse kolinud.”
OKEI, STOPP, MA SAIN ARU, SA ELAD HISPAANIAS.
Ja siis on kommentaariumis sõltuvalt “staarile” tublid kaasaplaksutajad. “Nii tubli naine, ELAB HISPAANIAS, küll tema on hakkaja! Õige, mina siin Valgamaal vast kah enam seda matsikapsast sööma ei hakka, sul on tuline õigus, sest sa elad Hispaanias. Saada parem seda Hispaania kapsast”
Okei, mul hakkas tegelt hetkel Hispaaniast kahju, ega riik süüdi pole. Aga ma tahaks alati seal sõna võtta (mida nii teinekordi teen), et ei ole sa ei esimene ega viimane, kes Eestist välismaale kolib. See ei ole ammu enam mitte mingi näitaja.
Mille poolest sa siis nüüd eriline oled, et elad Hispaanias, Prantsusmaal, Inglismaal? Ja miks seda igas lauses korrutama peab?
Ma saan aru, et Ryanairiga saab suvel lausa 30-euroga Hispaaniasse ja kuna me Euroopa Liidus elame, siis pole see mingi suur eluvõit, et sa kuhugi mujale kolinud oled.
Ma elasin ise ka mitmeid aastaid HISPAANIAS- ei ole see midagi nii teistmoodi, kapsas, muide, maitseb ka täpselt samamoodi.
Saan aru- kolid kuhugi teise riiki ja kõik on nii huvitav ning tahadki muljeid jagada, aga miks ennast teistest, kes kodumaal elavad, paremaks, ilusamaks, huvitavamaks pidama hakata?
Meenub osa “Roaldi nädal”-ast, kus näidati Ameerika sõjaväelasi, lisaks kõigele filmiti ka üht pizzaputkat, kust noormeestele pizzat meeldis käia ostmas ja siis küsitleti lähedal olijaid, kas nad on noormehi märganud ja mis nad arvavad välismaalastest Eestis. Üks vanadaam kiitis julgelt “Olen neid jah paar korda siin pizzat näinud ostmas, nii tublid välismaa poisid, oleksid meie Eesti noormehed ka samasugused” . Oot, oot, kerime nüüd natukene tagasi, sa JUST ütlesid, et oled näinud neid ainult paar korda ja vaid pizzat ostmas, aga juba märgid “Oleksid meie poisid ka sama tublid”. Ehk… nad on tublid selle naise silmis vaid seetõttu, et on VÄLISMAALASED.
Miks me häbistame ise enda riiki ja elanikke niimoodi?
Eesti on jumala ilus riik! Mul jääb teinekordki tööjuures protseduur pooleli, sest hakkan Eestimaa ilust ja rohelusest rääkima, käsi peatub ja silmad muutuvad uduseks- Eesti on jumala ilus ja edukas riik!
Ja teine olukord- eks ikka jälle FB-s. “Lendan paari päeva pärast Hispaaniasse, andke nõu, millest kõige rohkem puudust hakkasite tundma, tean kaasa pakkida” kirjutas keegi reisisell. Inimesed siis tulid appi “Pauligi kohv”, “Must leib” “Tatar” soovitused pandi kirja. Kes käskis kindlasti sinepit kaasa pakkida, sest see va kohalik Hispaania sinep on pisut vedelam ja oi nuga, kuidas sa siis oma puhkuse vedelama sinepiga üle elad.
Keegi teadis mainida, et on kõik Hispaania poed läbi käinud, aga sealne must leib pole ikka no see.
Halleluuja, ma ütlen. Hoidsin kahe käega peast kinni- keegi on valinud puhkuse teises riigis ja tema suurim mure on kas sealne toit on harjumuspärane.
Päriselt? Kas… teise riiki minemine ei tähendagi seda, et sa naudid midagi uut ja huvitavat? Tutvud kohalike toitude ning kultuuriga? Ei veeda kogu oma puhkust mööda poode joostes, et kas äkki kuskil ikka silguleiba ja Kalevi shokolaadi leiab. Muide, Barcelonas leidub igas teises pisikeses poes Eesti siidrit.
Sellisel juhul ei maksa ju kuhugi välisriiki lennata, praamisõidust Saaremaale täiesti piisab- ilus rand, liiv, must leib ja Pauligi kohv ka käepärast.
Noh, ja… Nii ma selliseid postitusi kuskil jälle loen ja siis vaidlema kukun ja kogu küla ees perele häbi teen.
ÕNNEKS MA ELAN NII KAUGEL SIIN BAHREINIS, ÜLDSE MITTE EESTIS, nii, et keegi ei saa linnapeal näpuga näidata ka. He hee!
(A saadke keegi head sinepit, pliiz).