Ei ole kerge see Araabia mehe hingeelu, ei ole. Kõik eeldavad, et iseloom on tugev, testosteroon laes juba ärgates ning muskel punnis lausa iseenesest. Aga kas on ikka nii?
Eile tööjuures- no mega kiire jälle, koguaeg! Ei tea mida nad seal vastuvõtus arvavad, et minu osakonnas on päevas 24h asemel 56h ja ühes tunnis 400 minutit?
Igatahes patsiente tunduvad nad küll sellise ajaarvestuse järgi vastu võtvat.
Sellistel puhkudel ei ole lõunale minekust isegi mõtet unistada, vala aga korisevale kõhule pudelist vett aga juurde, komm põske, et veresuhkrut toetada ja tagasi tegudele.
Mis aga juhtub suure vee joomise peale? PISSIHÄDA.
Kus häda näed tunda, seal mine ja proovi patsiendi juurest ära hiilida ja JOOSTA poolhiilides vetsu. Ja kohe päriselt poolhiilides, sest nii kui ennast kabinetist väljas näidata, on su ümber kamp kolleege “Carolin, see patsient helistas, Carolin, helista sellele nrile tagasi, Carolin booki see patsient uuele päevale, Carolin kas sul mulle oleks aega midagi teha, Carolin, ma sõin su võiku ära, Carolin kes see kena patsient oli, kes su kabinetist väljus”
Niimoodi ma järjekordselt vetsu poole hiilisin, peaaegu ukseni jõudsin, ühe käega juba püksinööpi kobasin, kui korraga “Carolin” kuulsin enda kõrvalt.
OKOU.
Pööran ümber. Abdulla. “Carolin!!” seisab minu kõrval, käed rinnal risti kurja näoga noormees. “Eee.. Hehee… terää??” vastas ebalevalt.
“Carolin! Mina enam ei saa nii. Mida see tähendab” kuulen hulga küsimusi. “Ee, seda, et… Ma pole päris kindel, mida sa mõtled” proovin vaikselt vetsu poole niheleda. Jõuan kiirelt mõelda, kas äkki 1 mu kolleeg on jõulude paiku naljatamisi tehtud kommeentaari, et minu meelest on Abdullal kena tagumik, välja rääkinud. Kas selliseid kommentaare on üldse lubatud moslemi kohta teha… Juba kangastub silmis vangikong …
“Carolin, mis see olgu. IGA PÄEV kõnnid sa niimoodi mööda minust, mitte kunagi sa isegi ei vaata mu poole! MITTE KUNAGI. Mitte kunagi ei tere ega “Abdulla, kuidas su päev läheb” või “Abdulla kuidas sa ennast tunned” Mitte kunagi ei küsi sa selliseid asju minu käest. Mis asi ma olen sinu jaoks? Puu???” noormees näitab illustratiivselt kliinikus kasvavale potitaimele. Sinna suunas jõllitades tuli tunnistada, et sarnasust ei märganud…
“Üldse ei küsi minu tunnete kohta, minu tunded ka loevad, eksole. Äkki minul oli kaaaaa raske päev, onju. Üldse sa ei küsi kunagi! Miks sa teed niimoodi, Carolin”
Mul oli niii piinlik, sest tal oli täiesti õigus! Aga …aga. Ma ei oska nohhh, ma ei oska niimoodi iga päev small-talkida ja eriti veel noh, ma ei teaaaa. Ma olen juba selline, ilmselt ajaksin sõnad sassi ja komistaksin enne tema lauani jõudmist ja bufff, ei ole kerge olla socially-awkward person, ei ole.
Palusin noormehelt härdalt vabandust ning tõotasin, et edaspidi küsin tema päeva kulgemise kohta tihemini. Abdulla vaatas selle peale kurja näoga otsa, mõtlesin, et see leppimine vist nii kergelt ikka ei lähe, paganamas, oleks pidanud äkki taskusse mõne sportauto ajakirja sokutama enne kabinetist välja tulekut, oleks saanud sellega nüüd meelitada ja tähelepanu hajutada. Õnneks lõi sekund hiljem noormehe nägu juba särama “Habibti, Caroliiiin, eiii ole hullu, kuuuuule, käid ilusasti trennis, jah? Tulemusi on juba näha jah, jätka samas vaimus. Ega sul kõht tühi ole??!”
See kord pääsesin kergelt!
Aga õppige minu vigadest, palun küsige oma kolleegide hingeelu kohta tihemini kui kord poole aasta jooksul. Kuigi, noh, eestlastel omavahel vist tiba kergem selle asjaga, kord poole aasta jooksul on niikuinii maksimum mis kolleegid omavahel suhtlevad. Kui keegi rohkem lobisema kukuks, kaalutaks ilmselt lähenemiskeelu taotlemist.