“Oleme välismaalt, meie maksame”

“Carolin, sa jälle kakled kellegagi seal fb-s” kirjutas mulle sõbranna. Minul silmad muidugi häbi täis, aga ega tagasi ka ajama hakanud. Noh, tegelikult ma ei kakelnud, avaldasin vaid julgelt oma arvamust.
Mul juba on selline kaasasündinud probleem, et see va oma arvamus ei taha mitte õhku rippuma jääda, eriti kui tundub, et see just kõige õigem arvamus teiste kõrval on (mida me ikkagi suurem osa ajast ju tunneme- on kas meie arvamus või vale arvamus, he he).
Algas see kõik selliselt- juba ammu on mulle silmajäänud paljude väliseestlaste suhtumine “Meie oleme välismaal, meie maksame”.
Eriti paistab selle poolest silma üks tore FB grupp, kust nii teinekordki häid nippe saab ja ideid söögitegemiseks. Seal on end aga sisse seadnud omaette “staarid”, kes siis iga jumala päev postitavad pilte oma tehtud toitudest, olgu selleks siis kasvõi tavaline võileib, aga kindlalt tuleb iga kord märkida ASUKOHT VÄLISMAA.
Juurde tuleb veel lisada näiteks “meie ei ela Eestis”, “meil siin Hispaanias”, “meie oleme kaugel Itaalias”.
Noh, näiteks teed värskekapsahautist kartuliga, aga juurde tuleb kirjutada “Tere hommikust siit kaugelt Hispaaniast. Meil tekkis kange isu siin kaugel Hispaanias, sest meie ei ela enam Eestis ja siin kaugel Hispaanias tulevad sellised imelikud isud, noh, sest ME ELAME HISPAANIAS. Ja siin kaugel Hispaanias (kordan, me ei ela Eestis) ei ole üldse seda mingit Eesti kapsast saada ja poed on ka kõik siis teistsugused ja siis me leidsime HISPAANIA kapsast, mis maitseb hoopis teistmoodi kui mingi EESTI kapsas, ja siis ma hautasin seda HISPAANIA kapsast Hispaania kraanist tulnud Hispaania vees, mitte mingis Eesti vees ja juurde keetsin veel HISPAANIA KARTULIT, mis maitseb hoopis teistmoodi kui Eesti kartul, ja oh, küll meie oleme õnnelikud siin HISPAANIAS. Teie sööge Eestis oma matsikapsast, meie sellega oma peened maitsemeeli rikkuma ei hakka, sest meie oleme Hispaaniasse kolinud.”
OKEI, STOPP, MA SAIN ARU, SA ELAD HISPAANIAS.
Ja siis on kommentaariumis sõltuvalt “staarile” tublid kaasaplaksutajad. “Nii tubli naine, ELAB HISPAANIAS, küll tema on hakkaja! Õige, mina siin Valgamaal vast kah enam seda matsikapsast sööma ei hakka, sul on tuline õigus, sest sa elad Hispaanias. Saada parem seda Hispaania kapsast”
Okei, mul hakkas tegelt hetkel Hispaaniast kahju, ega riik süüdi pole. Aga ma tahaks alati seal sõna võtta (mida nii teinekordi teen), et ei ole sa ei esimene ega viimane, kes Eestist välismaale kolib. See ei ole ammu enam mitte mingi näitaja.
Mille poolest sa siis nüüd eriline oled, et elad Hispaanias, Prantsusmaal, Inglismaal? Ja miks seda igas lauses korrutama peab?
Ma saan aru, et Ryanairiga saab suvel lausa 30-euroga Hispaaniasse ja kuna me Euroopa Liidus elame, siis pole see mingi suur eluvõit, et sa kuhugi mujale kolinud oled.
Ma elasin ise ka mitmeid aastaid HISPAANIAS- ei ole see midagi nii teistmoodi, kapsas, muide, maitseb ka täpselt samamoodi.
Saan aru- kolid kuhugi teise riiki ja kõik on nii huvitav ning tahadki muljeid jagada, aga miks ennast teistest, kes kodumaal elavad, paremaks, ilusamaks, huvitavamaks pidama hakata?
Meenub osa “Roaldi nädal”-ast, kus näidati Ameerika sõjaväelasi, lisaks kõigele filmiti ka üht pizzaputkat, kust noormeestele pizzat meeldis käia ostmas ja siis küsitleti lähedal olijaid, kas nad on noormehi märganud ja mis nad arvavad välismaalastest Eestis. Üks vanadaam kiitis julgelt “Olen neid jah paar korda siin pizzat näinud ostmas, nii tublid välismaa poisid, oleksid meie Eesti noormehed ka samasugused” . Oot, oot, kerime nüüd natukene tagasi, sa JUST ütlesid, et oled näinud neid ainult paar korda ja vaid pizzat ostmas, aga juba märgid “Oleksid meie poisid ka sama tublid”. Ehk… nad on tublid selle naise silmis vaid seetõttu, et on VÄLISMAALASED.
Miks me häbistame ise enda riiki ja elanikke niimoodi?
Eesti on jumala ilus riik! Mul jääb teinekordki tööjuures protseduur pooleli, sest hakkan Eestimaa ilust ja rohelusest rääkima, käsi peatub ja silmad muutuvad uduseks- Eesti on jumala ilus ja edukas riik!
Ja teine olukord- eks ikka jälle FB-s. “Lendan paari päeva pärast Hispaaniasse, andke nõu, millest kõige rohkem puudust hakkasite tundma, tean kaasa pakkida” kirjutas keegi reisisell. Inimesed siis tulid appi “Pauligi kohv”, “Must leib” “Tatar” soovitused pandi kirja. Kes käskis kindlasti sinepit kaasa pakkida, sest see va kohalik Hispaania sinep on pisut vedelam ja oi nuga, kuidas sa siis oma puhkuse vedelama sinepiga üle elad.
Keegi teadis mainida, et on kõik Hispaania poed läbi käinud, aga sealne must leib pole ikka no see.
Halleluuja, ma ütlen. Hoidsin kahe käega peast kinni- keegi on valinud puhkuse teises riigis ja tema suurim mure on kas sealne toit on harjumuspärane.
Päriselt? Kas… teise riiki minemine ei tähendagi seda, et sa naudid midagi uut ja huvitavat? Tutvud kohalike toitude ning kultuuriga? Ei veeda kogu oma puhkust mööda poode joostes, et kas äkki kuskil ikka silguleiba ja Kalevi shokolaadi leiab. Muide, Barcelonas leidub igas teises pisikeses poes Eesti siidrit.
Sellisel juhul ei maksa ju kuhugi välisriiki lennata, praamisõidust Saaremaale täiesti piisab- ilus rand, liiv, must leib ja Pauligi kohv ka käepärast.
Noh, ja… Nii ma selliseid postitusi kuskil jälle loen ja siis vaidlema kukun ja kogu küla ees perele häbi teen.
ÕNNEKS MA ELAN NII KAUGEL SIIN BAHREINIS, ÜLDSE MITTE EESTIS, nii, et keegi ei saa linnapeal näpuga näidata ka. He hee!
(A saadke keegi head sinepit, pliiz).

4 kommentaari ““Oleme välismaalt, meie maksame”

  1. Jep ma ka ühes toidugrupis sama märganud. Peaks ka hakkama siis kirjutama et näed meil siin Rootsis bla bla, sest elan siin. 😄😄tänapäeval ei ole see mingi näitaja et elad välismaal kuigi sina elad küll põnevas kohas 😂

    Meeldib

  2. Anu

    Mina pean pattu tunnistama – küsisin toidugrupis midagi pasha tegemise kohta, sest päris kohupiima pole siit leidnud ja ricotta on mu meelest vale maitsega.
    Ja kui kõige muuga saan hakkama siis 1,5 a hiljem käivad kohupiimaneelud peal küll, otsi või mõni vene pood üles ja vii oma raha sinna.

    Meeldib

      1. Anu

        Ma Itaalias… Vene-Türgi (ära küsi, lihtsalt jäi söögikohta otsides ette) poodi külastasin aga hoopis Maltal, siiani jagub tatart 😉 aga kapsaga sain petta, mõtlesin et kui juba siis juba aga noh, pehmeks seda ei saanudki. No ja see külaskäik on juba pool aastat tagasi olnud asi.

        Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s