Kaks päeva tagasi jättis üks Eesti neiu mulle tööjuurde kingituse- oli just saabunud kodumaalt ning tõi mulle üllatuseks Kroonikaid, Jassi seemneleiba, juustu ning Kalevi shokolaadi. “Andmiserõõm on teinekord toredam kui saamiserõõm” kirjutas ta mulle whatsappi kui olin teda tänanud ning küsinud, kuidas saan talle tasuda.
Millal teie viimati kellelegi viimati midagi andsite? Kas siis mõne sooja naeratuse, toreda kingi, miks mitte ka lihtsalt toetava õla?
Suurimaks kingiks ei pruugigi alati olla materiaalne kingitus, teinekord on toetus ning julgustav sõna palju suuremaks kingiks.
Näiteks… Kirjutan ma täna oma emast (Ja natukene ikka endast ka, no kuidas ma saan siis jätta endast kirjutamata, jessukene.)
Ma tean, et see postitus ei ole tema jaoks kerge, aga ta lubas mul seda kirjutada, sest kes teab, kes veel julgustust saab.
Nii kaua kui mäletan, on mul emal alati hammastega probleeme olnud. Kuna kasvasin üles vanaemaga, siis ega ma täpselt tea ega tähele ei pannud, millal ja miks olukord suus kehvemaks minema hakkas. Tean aga seda, et ema mäletan ma alati suud varjavana, seal valitses korralagedus ja tühjus.
Millegi pärast harjume me iseendaga väga kiirelt ära, olgu selleks siis halvasti lõigatud soeng (yep, thats me) või midagi muud meie juures, mida igapäevaselt peeglist vaadates justkui normaalsuseks hakkame pidama.
Ilmselt juhtus see sama ka mu emaga, vaikselt igapäevaelu elades ei tulnud ta enam selle pealegi, et võiks ju midagi ette võtta. Ja olgem ausad- hambaarsil käimine pole kõigile alati ka kättesaadav.
Juba mõned aastad tagasi proovisin emaga selle teemal vestlusesse astuda, teadsin, et ega see kerge saa olema. “Kuule… Ma mõtlesin, et … Kuidas sul läheb muidu. Kuidas tervis? Tead, mul siin tarkusehammas teeb nalja ja peaksin kontrolli minema, tahad äkki kaasa tulla. Saad enda hambad ka üle vaadata ja…” mainisin ükskord külla minnes nii muuseas. “Ah, mis, mina, sa mine ikka üksi ise” tuli vastuseks.
“Aga, no, tule ikka. Saad ka ehk midagi parandada ja … kuidas sul see olukord on üldse?” uurisin edasi.
Ega olukorra kohta polnud enam vajadust uurida, sest… olukorda väga enam polnudki. Raske oli lihtsalt sellel teemal juttu alustada.
Proovisin mis ma proovisin, ema ajas aga vastu ja lõpuks hakkas nutma. Minul oli paha tunne, et teisele haiget tegin, emal oli oma olukorra pärast piinlik ja see oli tema jaoks väga õrn teema. Tollal jätsin asja sinnapaika.
Bahreini kolides ja ilukliinikus tööle asudes sain aga ise külma veega näkku- korraga tajusin nii täpselt iga pisiasja enda juures mida muuta tuleks. Üheks asjades kõigi teise seas olid minu enda hambad!
Polnud varem tähele pannud, aga- mu nägu oli asümeetriline, mu huuled ei paigutunud kohakuti ning lõualuud paigutusid teineteise peale viltu. Selle põhjuseks oli ei miski muu kui halb hambumus.
Jaanuaris kohtusin täiesti juhuslikult töökoha parklas kellegagi, kellega headeks tuttavateks saime ja kes juhuse tahtel —- Hambaarstiks õpib! Uus tuttav andis hea nõu kuhu Bahreinis hambaarstile minna ja enne kui arugi sain, olin arstitoolil pikali ja kuulsin kõike, mis on valesti “Nii nii, kaaries, jajah, kuulge, neiu, teie hambad on ju täiesti viltu”.
Vähe sellest, et nad puseriti on, nad on ka väga viltu. Vasak ja parem pool on erinevatel kõrgustel ja seetõttu ise aru saamata hoidsingi alumist lõualuud erinevalt, need ei kohandunud üksteise peale. Seetõttu olid viltu ka mu huuled ning kogu nägu.
Sain aru ka sellest, et Eestis läheks kogu ravi mul kordades vähem maksma kui seda Lähis-Ida naftamagnaatide hindade juures.
Oodata aga enam ei tahtnud, ma ei viibiks nii kaua kodumaal, et ravi lõpuni teha ning kui mitte nüüd, siis millal veel!
Leppisime arstiga kokku, et alguses paigaldame breketid ning saame hambad sirgu ning siis vaatame edasi. Kuna väga silmapaistvaid breketeid ei soovinud, leidsime mulle lahenduseks “Invisaligns” nn nähtamatud breketid. Neid pole märgatagi, et kannad.
Iga u 10 päeva järel tuleb mul end arstile näidata, nad viilivad ning korrastavad hambavahesid, et hambaid liikumas hoida nind annavad järgmiseks 10 päevaks uue paari breketeid. Valutu ja kiire!
Olen nüüdseks neid kandnud u 5 kuud ja mu naeratus on juba nii ilus! 2 kuud on veel kanda, siis saab hakata edasi vaatama.
Invisaligns breketid on muidugi kallimad kui tavalised, kuid oma hinda väga väärt. Igale patsiendile koostatakse tema vajadusele vastav komplekt ning vastavalt ka lõppsumma, minu komplekt läks maksma 840 BD (korrutada 2.3ga Euro jaoks).
Neid pole näha ning mu hambad olid valusad (pigem lihtsalt tundlikud) vaid esimesel paigaldamisel mõned päevad. Vahede parajaks viilimine on vaid meeletult ebamugav, aga see kõik tundub ilusate-tervete hammaste nimel üsna väike kannatus.
lisaks ilusatele hammastele aitavad Invisaligns breketid mul ka dieeti hoida, kuna söömise ajaks tuleb need hammastelt eemaldada, enne tagasi asetamist korralikult puhastada nii breketid ning hambad, kandma peab neid iga päev 22 tundi, siis teinekord kiirel päeval polegi mul nii palju aega, et neid koguaeg eemaldada ning puhastada, lisaks kaalun ma ka iga snäki söömist või kui keegi pakub midagi maitsta- kas see kõik on väärt seda vaeva.
Mu nägu on muutumas, seda on nii kummaline selgitada, aga vaatan endast uuemaid pilte ning tundun seal kuidagi võõras ja pisut teistmoodi, ei saa ise arugi mis see teistmoodi on, aga nägu hakkab sirgu minema!
Muidugi jagasin oma rõõmu kohe ka emaga. “Kuule… Anna nüüd andeks, et jälle alustan, aga kas … Äkki sooviksid ka hambad korda teha? Tahad ma otsin sulle Eestis hea arsti? Ma oleksin sulle igal sammul toeks ja koos saaksime ju hakkama. Mõtle tulevikule, mõtle kui paljud teed sulle jälle valla oleksid, sa saaksid palju kergemini vajadusel tööd leida, sa saaksid enesehinnangu jälle tagasi. Palun ära saa pahaseks mu peale, aga proovime sinu hambad ka korda saada”.
Ema jäi nõusse. EMA JÄI NÕUSSE! Ma ise ka ei uskunud!
Otsustasime koos emaga, et ta hakkab käima Magdaleena Hambakliinikus Helika Küüti juures, Eestis elades käisin ka samas kohas (Helika töötas siis küll Valges Majas Majaka lähedal) ning minu südame võitis Helika sellega, et käib tihti Hispaanias ja saime kohe sellel teemal jutule. Lisaks on ta inimesena lihtsalt nii armas.
Kuna ema oma olukorda väga häbenes, oli tema jaoks tähtis, et arst ei hakkaks kuidagi üleolevalt suhtuma ja häbistama.
Nii, et suur oli õnn, kui esimesel korral ema lausa naerusui arstilt koju saabus- neil oli arstiga kohe jutusoon leitud ja nii hea õhkkond olevat olnud, lisaks leiti kokkulepe maksmise osas ning arst andis erinevaid võimalusi lõpplahenduseks.
Olukord oli muidugi kehva, emal oli suus vaid katkised juured ning eemaldada tuli kõik. Ma olen nii uhke, kuidas ema selle kõige tublilt hakkama sai, käis aga eeskujulikult iga kord aga arstil (1 korra isegi liiga eeskujulikult, uus vastuvõtuaeg oli neljapäeval, aga ema läks juba kolmapäeval ootama).
Lahenduseks pakuti proteese 2 hinnaklassis, ühed soodsamad ning teised, täiuslikumad, pisut kallimad. Kaalusime ja mõtlesime emaga mida teha, proteesid on ju siiski investeering kogu eluks. Ema suutis vahepeal juba otsustada, et jätame selle kõik katki, kust selline raha üldse võtta.
Rääkisime ja arutasime, lohutasin ja ütlesin, et pole hullu, küll me koos hakkama saame, valime kasvõi selle soodsama variandi, vähemalt saame asja kontrolli alla ja hambad jälle suhu, siis hakkab ju uus hingamine ja elu.
Juba paari kuuga olidki emal proteesid suus. Kogu selle aja jooksul nägin ma ema aina enam ja enam õnnelikuna, ta oli igakord arstile minnes nii õhinas, luges päevi proteesideni, unistas juba ilusast naeratusest.
1. Aprill oligi see tore nalja- ja rõõmupäev, kus ema astus kliinikust välja uute hammastega! Kuna ega naljategemise saa ju ometi õhku rippuma jääda, otsustasin emale mängida veel paar vingerpussi… Nimelt valetasin ma emal suu- ja silmad täis, et mul oleks vaja ta ühe sõbranna juurde saata, sõbranna annaks talle siis ühe paki, mille ta postkontorist minuni peaks toimetama.
Ema muidugi siiralt uskus oma puhta südametunnistusega tütart ja läks kohusetundlikult õigel ajal õigesse kohta. “Siin pole kedagi, äkki su sõbranna unustas ära?” saatis ema facebooki sõnumi. “Ei unustanud, tead, ta lapsega, äkki ei saa vankriga trepist alla, palun mine üles ja küsi Maretit” vastasin emale.
Kas aga ema oskas aimata, et ta tegelikult otse lõksu astus ja juuksurisse saadeti, eh-hee, ei osanud.
Hambad- olemas
Juuksed- korras
Siis jäi üle veel näohooldus ja ripsmed-kulmud ning uus elu võis alata.
Pärast kõiki neid protseduure vaatas mulle piltidelt vastu mitmeid aastaid noorem naine! Naine, kes lausa säras ja kes iga päev mulle endast selfisid saatma hakkas!
“Ma olen nii õnnelik, täiesti uus energia on ärgates. Ma meeldin jälle iseendale” sain kirja üsna pea pärast proteeside paigaldamist. “Kuidas ma küll kõik need aastad aru ei saanud, kui tähtis on omada hambaid”.
Ema tunnistas, et esimesed päevad ei julgenud ta kodust väljuda, ta ei osanud veel proteesidega rääkida ning vana komme suud käega varjata ei tahtnud ka kaduda. Naersime, et pole midagi, küll kodus kassiga harjutab, kass ei räägi ju kellelegi edasi.
Kuna tehtud oli juba nii palju, otsustasin asja pisut edasi suruda, hakkasin ema veenma, et kuna nüüd nii ilus välja näeb ja enesekindlus ka iga päevaga aina suureneb, et miks ta endale paremat töökohta ei otsi.
“Ah, mis mina… ” leiti muidugi esimese hooga mitu vabandust. “Nojah, sina ikka, kes siis muu. Mõtle, otsid endale kodu lähedale midagi, miks mitte. Keeled on sul ju suus, aga proovi lihtsalt, mine käi vestlustelgi”
Paar kuud hiljem leidiski ema kodule lähemale töö, juuksuris käib iga kuu juukseid korras hoidmas ning isegi riidepoodi moodsamate riiete järgi leidis tee! Ma ütlen päris ausalt- ma ei tunne oma ema enam äragi!
See on hoopis keegi teine naine, palju noorem ja elurõõmsam.
Nii vähe on vaja, et kellegi elu muuta. Nii vähe on vaja, et aidata kedagi oma elu muutma.
Vahel on selleks vaja vaid sõbralikku naeratust, kellegi mure kuulata, kellegagi vestelda, isegi kui algus ei ole kõige mugavam ja lihtsam.
Kes teab, kas ma isegi oma teekonna hambaarstile ette oleks võtnud kui poleks seda naljakat juhtumit parklas, tänu millele uue tuttavaga tutvusin.

MINU TEEKOND

(Õnnelikuna hambaarstil)

(Hambaraviga alustades ning 4 kuud hiljem, näha on muutusi näokujus)

(Invisaligns nn nähtamatud breketid, kes ei tea, see ei märkagi, et kannad. Iga u 10 päeva tagant saad uue paari)

EMA TEEKOND

(Teekonna algus, olukord on kõike muud kui rõõmustav)

(Enne ja pärast totaalset muutumist)

(Enne ja pärast ilusalongis käimist)

(“Ma ei mäletanudki enam elu hammastega, nii õnnelik on olla. Ma meeldin jälle iseendale”. Selliseid teateid saan ma nüüdsest peaaegu igapäevaselt, mul on nii hea meel näha oma ema jälle õnnelikuna)