Terääää, mis teete!
Mina siin niisama, kuulge, teate vanasõna “Kes teisele auku kaevab, see ise sinna kukub”. Tegelt minu kirjutamisele kuuluva loo juurde sobib ilmselt mõni teine mõttetera paremini, aga kes see 50 kraadise kuumaga neid Tõstamaa vanasõnu ikka suudab meenutada. Eksole.
Kellel on meeles postitused õelatest kolleegidest? Noh, asjalood paremaks ei läinud. Lõpuks oli minu vastu kamp moodustatud- küll prooviti panna mu töötegemist halva valgusesse, tekitati olukordi kus jäi mulje, et ma ei tule patsientidega toime- näiteks teati mõne raskesti käsitletava patsiendi tulekust ning suunati ta mulle. Neid olukordi oli vahepeal nii palju.
Te ei kujuta ettegi KUI palju on maailmas mina-pildiga nihkes inimesi, ja kui paljud neist soovivad tulla ilukliinikusse!
Oi, mulle sattus ikka igasuguseid, igasuguse kisamise ja karjumise peale olin lõpuks päris immuunne, isegi käed lasti teinekord käiku. Selliste patsientidega tegeledes tuleb lihtsalt aru saada, et ükskõik mida sa teed või ei tee, kaevatakse su peale niikuinii. Nii, et tuleb anda endast täielik maksimum, sest kui sa siis juhatuses aru pead andma, ei olegi kellelgi su vastu esitatud kaebust kuidagi võimalik tõsiselt võtta.
Esimest korda juhataja ees istudes oli mul surmahirm- vaikne kabinet, juhataja tõsiselt otsa vaatamas, tema kõrval istumas osakonna juhataja ning teisel pool, jalg üle põlve, raskete juhtumitega tegelev sekretär. “Carolin, kas sa oskad öelda, miks sa täna siin oled?” Küsis tõsisel toonil meie juhataja Fatema. “Ei… ei … ei oska arvata” piuksusin vastu. “Carolin, sinu vastu on esitatud väga tõsine kaebus”. Tundsin kuidas nägu hakkas värvuma punaseks. Nutt tuli silma.
Lugu ise oli järgmine- kliinikusse ilmus järjekordne problemaatiline patsient (kõik teised muidugi teadsid ja olid kiirel sammul osakonnast kohvipausile jalga lasknud), nii ma pahaaimamatult oma tööd tegema hakkasin. Patient hakkas kabinetis aga karjuma ja kätega vehkima, helistas protseduuri ajal vastuvõttu ja teatas, et keegi peab talle sealt appi tulema ning seejärel suundus kaebama- protseduur olevat tema sõnul kestnud tunni aja asemel vaid 15 minutit ning alla igasugust arvestust.
Vastuvõtust vaadati kaameraid ning öeldi patsiendile, et kabinetti sisenes ta enne kella 9 ning väljus 10.15, kuidas saab olla vaid 15-20 minutit. Seejärel uuriti, kas tehnik käitus temaga kuidagi ebaviisakalt, seda ta väita ei saanud (olen isegi üllatunud, et ta selle kohta ei proovinud valetada), sest olen sellisteks olukordadeks juba valmis- las patsient karjub, ma pean jääma ülimalt viisakaks, et neil poleks milleski hiljem kinni haarata.
Samamoodi ka tookord, patient hüppas voodilt püsti ja karjus, mina vaikselt, et vabandust vabandust, kas ma saan teie jaoks midagi veel teha. Patient karjub ja vehib kätega. Mina “Vabandust vabandust, vaadatake, meil on uus ülimalt tõhus näokreem, kas soovite proovida” värisevate kätega samal ajal pudelilt korki eemaldades, ilmselt arvas patsient lõpuks, et ta pole paremat näomudimist varem kogenud, sest ma ei suutnud oma käte värinat enam kuidagi alla suruda. Kaebus tuli sellele vaatamata. Mina jäin süüdi sellele vaatamata.
Ma ei kujutaks ette, et Eestis selline asi juhtuda saaks, et “Patsient on kuningas” isegi kui ta su peale karjub, sulle kätega kallale tuleb, su peale valetab, ta on kuningas. Ja talle võimaldatakse vabanduseks kingitus ja tasuta protseduur. Tere tulemast Araabiamaade igapäevaellu. Karjumine on siinse mentaliteedi suur osa- pigem levinud naiste seas. Nad teavad, et karjudes saavad nad midagi tasuta.
Euroopast tulnuna on sellist kohtlemist NIIIIII raske alla neelata, kuidas ja mis mõttes keegi karjub mu peale? Kes ta on enda meelest? Kelleks ta ennast peab, kelleks ta mind peab?
Teha pole midagi, proovi uhkus alla neelata ja õpi olema “professionaal Araabia ilukliinikus”.
Juhatusele mu töö meeldib. Mida rohkem see meeldib aga juhatusele, seda vähem meeldisin mina osadele kolleegidele.
“Carolin, mul on vaja sinuga rääkida” tuli minu juurde mõni aeg tagasi üks neist kolleegidest, sulgedes enda järel ukse. “Carolin, sinu vastu on kaebusi. Ja mitte patsientidelt. Su kolleegid ütlevad, et sul on käitumisprobleeme! Sa ei tee oma tööd korralikult, sa oled ülbe ja paugutad vihaselt ustega. Mitte keegi ei taha sinuga koos töötada kui sa selline oled. Äkki sa ei peaks siin töötama”. nähvas mulle mu kolleeg.
“Minul ja käitumisprobleeme? Kas mina kaon igakord kuhugi salaja minema kui tuleb järjekordselt patsientidega tegeleda?” lõin lahti logiraamatu. Lehitsesin kolleegile lehekülgi kuhu peame kirja panema kellaajast ning patsientide nimed. Oli päevi, kus võis näha ainult minu nime. “See ei loe, sa ei kuulu siia, keegi ei taha sind siia” nähvas kolleeg mulle uuesti ning läks minema.
Kui hiljem koridoris kõndisin, kuulsin vaid nendekeelset sosinat ning enda nime. Järgmised nädalad veetsin tööjuures üksi, vaatasin Eestisse tulevate lendude hindu ning mõtlesin- miks ma teen seda kõike, miks ma olen siin. Miks elan riigis, mis on nii erinev kõigele sellele millega harjunud olen?
Minu eraklik olek jäi silma osakonnajuhatajale, kes mind enda juurde kutsus, küsis mis toimub. Ma ei tahtnud rääkida, sest tundsin, et see olukord on nii lasteaiatase. Osakonnajuhataja hakkas rääkima minu asemel “Nad kiusavad sind, jah? Kutsuvad sind nimedega ja sosistavad? Kas nad on sulle probleeme ka juba tekitanud?” ning kuulsin kõiki neid eelnevaid lugusid, mis oli tehtud teiste nn uute töötajatega. Täiesti identsed minuga toimuvale! Sellel kambal olevatki nii kombeks. Sain aru, et asi polegi minus.
Rääkisime asjad selgeks ka juhatajaga, kes pidas mulle küll pika loengu, et ise olen ka süüdi, oleks tulnud kohe asjadest rääkida, selline käitumine mõjutab otseselt töötajate effektiivsust, mida juhataja oma kliinikus näha ei taha.
“Ära võta kõike nii hinge, tugevam tuleb olla. Carolinti, mis see olgu. Nii ei jää sa ellu siinses kultuuris, sa pole praegu Euroopas, sa ei kujuta ettegi kui palju vaimuhaigeid siin kliinikus käib, mina juhatajana ei tohiks seda muidugi tunnistada, aga su kolleegid on üks paras maffia, nad on selle osakonna oma võimu alla võtnud ja ma tegelen veel nendega. Sina aga, mis, ei hakka jälle nutma, Carolinti, no kuidas ma saan sind siin tööl hoida kui sa kõik nii südamesse võtad. Sa oled liiga hellakene, vaata teisi enda ümber, tugev tuleb olla. Tugev!!”
“Okei, olen tugev, olen” löristasin vastu. Peaaegu ilma nututa.
Sellest jutuajamisest on möödas umbes kuu- mis on muutunud? Ma ei suhtle enam nii väga oma kolleegidega, ainult tööalaselt, ma ei võta nende käitumist enam hinge vaid suunan selle kõik õpingute energiaks- töötan täiesti oma osakonnas!!!! Olen nüüdseks iseseisvalt ja üksi Body Contouring osakonnas, juhataja jäi enda sõnadele kindlaks- olen tema jaoks väga vajalik ning hea töötaja, kolleegide-maffia võeti vastutusele ning said hoiatuse.
Oi kus ma olen õppinud ja koolitustel käinud, keha anatoomia on mul vist nüüd küll unepealt juba selge. Mu kehas pole enam ühtegi kohta, mida ma ise poleks katsetanud ära kontuurida.
Põnevus on? Ojaa! Hirm on? OJAAA!!