Ramadan on selleks korraks tehtud, läbisin eluga.
No tegelikult Ramadan ise oli väga tore, kui meeles pidada, et avalikult ei söö ja enne 18.30 saab toidukohtadest vaid take-awayd, siis kohati ei saanud nagu arugi, et midagi teisiti oleks olnud.
Hakkan igatsema, et õhtuti köök moslemitest kolleegide poolt toodud toidust alati lookas oli- nüüd peab jälle ise ostma hakkama, no on ebaõiglus!
Aga! Halleluuja- viimane nädal, tule taevas appi!
Kuna Ramadani lõppu tähistab püha nimega Eid, mis kohalike jaoks on nagu minu jaoks jõulud, siis hoiatati juba varakult- KÕIK tulevad viimasel minutil protseduure tegema. Ja seda “KÕIK” ma isegi täitsa usun, minule isiklikult jäi küll tunne, et meie kliinikust käis pool Bahreini läbi.
Okei, alguses ei saanud ma midagi aru, patsiente tuli nagu ikka, aga siis käis korraga mingi kaboom ja avastasin ennast 8 päeva järjest 14-tunniseid tööpäevi tegemas.
Ma tõesõna arvasin, et suren ära!
Kuna moslemid töötavad Ramadani ajal vaid 6h, siis oli tööjõukriis. Kus aga Eestlane suurt töörabamist ja vaeva näeb, sinna ta ka kampa hüppab, ega meid niisama lapsest saati õpetata, et “tee tööd, siis tuleb armastus” või “õpi õpi hoolega, siis saad kohvi koorega” ja mis need teised jumalasõnad olid, mis meile väiksest peale sisse kodeeritakse, et ega muidu õnnistatud inimeseks saa kui end vigaseks ei tööta.
Kui varem jala pealt ära surin, kui 8-tunnise tööpäeva jooksul 8 patsienti vastu võtsin ja suureks päevaks loeti kui kokku 35 patsienti käis, siis … nädal enne Ramadani lõppu käis ainuüksi meie osakonnas igapäevaselt VÄHEMALT 168 inimest.
Kerge arvutus näitab, et 1 tunnis tuli hakkama saada 12 patsiendiga. Kui varem arvestasime 1 patsiendi jaoks 1h, siis nüüd… 5 minutit.
Kuidas teie suudaksite teha 1 tunnise protseduuri 5 minutiga, osakonna juht ukse taga koputamas, et ootelistis on juba 16 uut inimest.
See oli täiesti omamoodi kogemus- polnud vahet kas läksid varem tööle, et masinad valmis panna, või jäid pärast tööpäeva, et koristada- patsiente jagus ootesaali alati.
Lõpuks toodi meile masinaid juurde, sest ega rahast taha ju keegi ära öelda, aga mis nende masinatega peale hakata, kui nende kõrvale on ju tehnikut ka vaja.
Nii leidsin ma end pidevalt ringi jooksmas- kus osakonnas abi oli vaja, tuli seda ka teha. Parim päev oli u 3 päeva enne lõppu, avastasin, et iga naisterahva õnnis aeg kuus on mind üllatuslikult tabanud, noh, ma olen juba 29, kui üllatuslik see ikka enam olla saab, aga suures töötuhinas olin oma telefoniäpil unustanud silma peal hoida.
Hommikust peale ringi jooksnud, patsientide lakkamatu rida ukse taga- no ei ole võimalik end korrastama minna! Kui kell lõpuks 7ndat tundi näitas ja aru sain, et mul on vaja minna nüüd ja KOHE püksikatastroofi likvideerima, tuldi isegi wc-ukse taha koputama “Carolin… Sorry, ma olen ainult sõnumitooja… Aga… sul on 3 patsienti ootamas, nad on nõus protseduuri tegema AINULT sinuga, kas sa saad tulla”
Ja kõige kiiremal ajal otsustasid muidugi Bahreini kuulsused tulla end lille lööma, ilmselt jäetaks enne Ramadan siin maal pooleli, kui kuulsus minema saadetakse! Mis tähendas omakorda, et tavapatsiendid ootasid, ootelist venis, loe- patsiendid muutusid aina rohkem ja rohkem närviliseks, sest nende broneeritud aeg oli ammu möödas.
Minul isiklikult õnnestus võtta vastu patsient, kes oli 3h oodanud, tavaliselt jäid ooteaeg nii u 2h kanti.
Kui tavalisel päeval on patsient närviline kui peab ootama juba 5 minutit, siis kujutage ette neid järjekordi, 1h oodata polnud midagi.
Aga kuidas tulla 14h jutti toime pahaste patsientidega, sest ega nemad ju ei tea, et sina oled lihtsalt poosi sisse võtnud ja lased kätel käia, nemad ilmselt kahtlustasid, et meil ainult üks suur kohvipaus ja klats seal kabinetis käib.
Selle jaoks avastasin aga katse-eksitus meetodil hea nipi- nimelt jooksin ühel järjekordsel õhtul vastuvõttu uue patsiendi järele, hüüdsin “Maryam! Palun tulge minuga”, nägin kurja näoga Maryami enda poole põrnitsemas. “Mida see tähendama peab?” kuulsin pahameelest nõretavat küsimust, kavatsesin rõõmsalt silmi plaksutada “Kuidas palun, mis asi?”
“Ma olen siin juba KAKSKÜMMEND MINUTIT OODANUD” sisiseti minu suunas. Ja siis käis mul endal kuskil mingi klõps- ma teen mitmendat päeva tööd ilma igasuguse lõuna- või puhkepausita, proovin broneeringulistis püsida, MU PÜKSIS VALITSEB KAOS, ja siis tekib kellelgi probleem 20 minuti pärast.
Vaatasin Maryamile otsa “Teate mis! Teist seal paremat kätt ootab üks neiu tegelikult juba 45 minutit, kui te ei soovi minuga kaasa tulla, ei ole mul probleemi keegi teine võtta”.
Enne kui lausega lõpuni jõudsin, oli Maryam kabinetis, nägu meigist puhtaks pestud ja isegi rätik rinnale asetatud “Ei ei, pole vaja kedagi teist võtta, ma tulen hea meelega”
Ja nii ma tegema hakkasingi, nii kui uue patsiendi järele läksin, jooksin talle lihtsalt paanikaga sisse “Issand-jumal-ruttu-ruttu, teate, ma tulin kiiruga ainult teie järele, lähme ruttu ruttu, enne kui keegi teine mu vaba masina ära võtab”. Ma pole vist Araabia naisi oma uhketes rüüdes ja kontsadel varem nii kiirelt liikumas näinud. Ja ei mingit nurinat!
Ja kui patsiendil veel topeltprotseduurid olid- “Nii, Fatema, läheme Carbon Peeli ka, jah? See asub teises ruumis. Vaata, sina võta mask ja mina võtan su käekoti, eksole. Ma ei tahaks sind üldse kiirustada, aga me ei saa lasta kellelgi teisel sinna kabinetti enne meid jõuda, eksole. Siis pead sa uuesti tund aega oodata. Nii, et üks-kaks üks-kaks, tiimitöö” Ja siis me hiilisimegi salaja seinaääri pidi, kukerpalle ja tireleid tehes, ühest ruumist teise. Ei olnud enam ühegi araabia naise asi, kas mõni meesterahvas näeb teda kaetult või katmata- ega oma protseduurist saa ilma jääda!
Ja ega see mingi vale polnudki, puudu oli nii tõõjõust kui vabadest kabinettidest- kus aga vaba masinat või ruumi nägid, sinna sisse tuli rünnata, sõpru ei tuntud.
Hydrafaciali masinaid on kergem liigutada kui nt laserit, nii me siis jooksime ühest ruumist teise nagu pisikesed prussakad- kus aga valgus ja vaba tundus, sinna me end sisse seadsime.
Ma kaotasin 1 nädalaga 5 kg!! Juhataja tuli lõpus poolel teel koridoris vastu “Carolin, sa ei tohiks nii palju ka teha, sa kaotad liiga palju kaalu” Eks see ole tõesti üks kole asi, jah…
Aga tehtud saime!! Lõpuks terendas silme ees õnnis Ramadani lõpp, kuigi ega keegi täpselt ei teadnudki, millal Eid algab.
Eidi alguseks loetakse uue kuu sündi, nii, et teadjamehed jägivad neil päevil kõik pingsalt taeva suunas.
Bahrein ja paljud teised moslemiriigid juhinduvad Saudi Araabia otsusest- sellel aastal algas Eid Al-Fitr (paastulõpetamise püha) osade moslemite jaoks 4ndal ja osade jaoks 5ndal, sõltuvalt, kes enda jaoks õigeks pidas uue kuu sünni nägemist.
Eid on üks tore püha- koosneb see 3 päevast. Esimesel päeval ärgatakse vara hommikul (see aasta u 06.15) ja kogunetakse Eidi- palvuseks. Ja mis on väga tähtis- sellel päeval tuleb kanda AINULT uusi riideid.
Iga moslem kandis hoolt selle eest, et õigeks päevaks oleks olemas uus garderoob, alustades kingadest, lõpetades üleriietega. Loendamatul korral kuulsin enne protseduuriga alustamist “Olen niiii kaua oodanud, mul on vaja ju veel City Centre´isse ka jõuda (Bahreini populaarseim kaubanduskeskus).
Kui küsisin, et miks see nii olema peab, siis ega väga ei teatudki, kes arvas, et see on lihtsalt harjumus, kes uskus, et niimoodi minnakse uue ja värskena uude etappi.
Kui palvus tehtud, hakatakse läbi käima sugulasi ja naabreid, nagu meie jõuludel, kaasas pühadetoit.
Eidi üheks populaarsemaks toiduks on lammas riisiga, sümboliseerib see ka kristlastele tuttavat seika- Jumal palun Ibrahimil ohverdada oma poeg Isaaq, et too näitaks oma tugevust ning usku. Kui Ibrahim raskel südamelt seda tegema hakkab, astub Jumal aga vahele, näeb, et mees oleks selleks ohverduseks valmis olnud, ning saadab ohvrianniks hoopis lamba.
(Ja kui maitsvalt nad lambaroogi siin teha oskavad!)
Eidi teised päevad on lõbustusteks, minnakse sõpradega kaubanduskeskustesse (jah, see on siin täitsa omaette tegevus. Nagu Eestis omal ajal Viru tsill) või kinno, nauditakse söömist.
Mina kavatsesin neil päevil kohe täitsa rahulikult võtta, sain küll paar kutset Eidi koos perekondadega tähistada, aga kuna moslemid on väga viisakad, siis tekkis pisut kahtlus, et äkki arvatakse, et tunnen end muidu üksikuna. Kuna tegemist on siiski perekonnapühaga, siis otsustasin koju jääda, küll järgmine aasta jälle võimalus, oleksin end ilmselt ka natukene ebakindlalt suurte perekondade seas tundnud.
Nagu ka Ramadani ajal, teevad moslemid ka Eidi ajal palju heategevust- valmistatakse toitu vaestele, annetatakse raha, et ka nemad endale uued riided saaksid osta. Üldiselt ollakse Eidi esimese päeva lõpuks väga väsinud- hommikul vara kogunetakse palveks, siis kohtutakse perega, kuskil seal vahel veel vaestele toit valmistada ja viia.
Kui Eestis ja Hispaanias oli jõuludel kombeks kinke teha, siis moslemid annavad Eidi ajal pigem raha, ja me ei räägi siin üldse mitte suurtest rahadest- Summad varieeruvad mõnesajast fillsist (euro mõistes sent) kuni 1 dinaarini (1 BD on 2.3 EUR). Täiskasvanud kurdavad naljatlemisi, et väiksena sai ikka rohkem, eriti vanavanematelt, aga suurena ei taha keegi enam anda. Eriti huvitav on see, et kui keegi sulle raha annab, siis sina ei saa talle enam anda, sest… ei ole ju mõtet sama pooledinaarist edasi-tagasi vahetada.
Sain minagi oma elu esimese Eidi raha! Täpselt 500 Fillsi. Ilusasti öökapile poetatud, andjal nägu nalja täis “Hea töö eest”. 500 Fillsi eest saaksin ma…
1. 2 korda bussiga sõita
2. Kebabi (kohalike nimedega malgoom või shawarma )
3. ammm…. nätsu?
Ja nii need 3 vaba päeva möödusid! Harjumatu on tulla tagasi igapäevaellu, tagasi hullumeelsesse liiklusesse- Ramadani ajal oli paastulõpetamise palve ( Bahreinis u 18.30), ehk päikeseloojandu paiku, tänavad ja teed täiesti inimtühjad.
Aga egas midagi-  et meil siin Bahreinis ikka igav ei hakkaks, on olemas 2 erinevat Eidi- Eid al fitr ning Eid al adha. Viimane neist toimub augustis ja kujutage ette, ma olin eelmine aasta teise Eidi ajal juba siin! Sõime Nawaliga Eidilõunat ja … ahh, aeg lendab!! Toona olin veendunud, et jään Bahreini vaid 2 nädalaks ja seejärel ootab mind KOLMEKS KUUD Kuveit ning siis tagasi Barcelonasse, ei teadnud ma midagi ei Ramadanist ega Eidist.
Ah seda elu ja saatust, naljakas kohe mõelda, kus nt aasta pärast omadega olla võin.
Seniks kirjutamiseni!!
( Ennetavalt mainin, et kõik kirjapandu põhineb tugevalt mu enda isiklikel kogemustel ning uurimustel tuttavate ning patsientide käest. Kombed ning kellajad-kuupäevad, isegi toidud ning nende nimetused võivad piirkonniti ning moslemiriigiti erineda.)

( Pärast töömaratoni tegime korrus allpool elava kolleegiga uhked hommikusöögiplaanid, reaalsus oli midagi midagi muud…)

( Minu esimene Eidi-raha. Nüüd läheb laristamiseks!)

( Kui Kvetaga lõpuks välja saime, oli käes juba hiline lõunaaeg )

( Vot just nii kõrvuni mu suunurgad olidki, kui aru sain, et Ramadan läbi ja saab jälle peikadesse tsillida ja neid õhtusööke välja pressida )

( Teel City Centre kaubanduskeskusesse, ega mina siis ainuke saa olla, kellel vanad kaltsud seljas. Köh, shoppamiseks leiab vabanduse alati.)

( Rõõmsad näod- enam ei pea hommikul vara ärkama, enam ei oota keegi 3ndat tundi vastuvõtus… Kellaaeg ei oma enam tähtsust.)