Uhke feministina oli Lähis-Idasse kolides 1 mu suurim mure, et äkki ei oska ma mõnes olukorras suud kinni hoida või kuidas suudan ennast piisavalt vaos hoida kui mõni meesterahvas minust üle proovib olla.
Ha-ha!
See ka probleem või asi, tegelikult on asjalood nii, et Araabia naised on üldiselt sellised pröögamutid, et mehed hoiavad alati ohutusse kaugusesse, vajadusel viskavad vaid rahakoti vajaliku summa rahaga ja pagevad hirmunud silmadega kaitsva sportauto embusesse, samuti on Araabia mees rohkem kui viisakas kõigi teisest rahvusest naistega, üldiselt nad võõrastega eriti kontakti ei otsigi. (Kui nad ei ole just Saudi kutid ja tegemist pole nädalavahetuse algusega. Ma ütlen- need Saudid on Lähis-Ida latiinopoisid).
Kliinikus on meespatsiendid kõik hästi vaiksed, üldiselt nad ei räägigi midagi terve protseduuri aja, eriti esimesel korral, lõpu poole võibolla, kui küsida et kuidas nad protseduurile sattusid, nohisevad, et “Naine käskis tulla”.
Olen seda vist juba ennegi maininud- Araabia mehel läheb aega, et sinuga kontakti otsida, ennem jälgib niisama tõsisel pilgul silmanurgast.
Mõni on muidugi rohkem jutukas, näiteks on mul Body Contouring osakonnas tööle hakkamisel tekkinud üks mega tore patsient- see sama kes teisel korral minu juurde tulles muretses, et miks ma nii väsinud välja näen ja vastuvõttu toitu mulle saatis.
Me oleme nüüdseks täitsa headeks jutusemudeks saanud, jumal üksi teab kui väga ma normaalset ja tavalist sõbralobisemist noormeestega igatsesin!!
Hispaanias elades oli mul nii palju meessoost sõpru, Bahreinis on eluviisid aga teised ja kui ma proovikski mõne noormehega kuskil juttu teha, oleks neil asi kohe selge- prostituut.
Nii lihtsalt siin riigis on.
Meeste ja naiste omavahelised suhted ei ole tavapärased.
Eks kliinikuski on seetõttu nii teinegi kord erinevat kõmu kuulda olnud- kes kellele liiga rõõmsalt tere ütles- SALASUHE.
Kes kellega sama laua taga (üksteisest 5 meetri kaugusel istudes) lõunat sõid- SALASUHE. Või, minu lemmik, kes endale kabinetti uue tooli sai- NO MUST-HAVE KELLEGAGI KUUM SALASUHE.
Just eile rebisin kildu- “Kellega ma magama pean, et uut hiirematti saada?”. Kohalikud kolleegid ehmatasid nii ära.
Kui kõva häälega kõõksudes ja käega vastu lauda tagudes naerma hakkasin, naersid ka nemad üksteisele pilke saates närviliselt kaasa.
Eks nad ole üldiselt muidugi juba harjunud, kui keegi miskit roppu ja hämarat ära peab tegema, olen selleks mina- “Aga… aga, sa oled ju Euroopast”
Noh, näiteks muretsesime kliinikusse uusi masinaid, nende jaoks oli muidugi ka modelli vaja. “Carolin, meil on tupetrimmimismasinale modelli vaja, tule”
Mina “Say whaaaat? Teil on vaja midaaa??”
Kolleeg “Tupetrimmimisprotseduurile modelli…”
Mina “Seda, et… Neid protseduure teevad meil ju naised, kes on mitu last sünnitanud või… naised, kes töötavad hämaratel töökohtadel,…Ma kahjuks ei liigitu veel kummagi kategooria alla.” (Või noh, kui palgaküsimusi kaalutlusele ei võeta, siis võibolla isegi ühe neist alla varsti liigitun…)
Kolleeg “Noh, jaa, ma ju teaaaaaan. Aga, vaata, kohalikud naised pole nõus tulema, sest see on demo ja noh, tead, treener ja teised abistajad on seal samas juures ja …”
Mina “Treener ja teised? Need on ju meesterahvad. Sa tahad öelda, et ma peaksin tulema protseduurile kus 10 suvameest mu privaatosa jõllitavad ja kaasa kommenteerivad, aitavad veel üksteisel masinat sättida???”
Kolleeg “Nojah, noh, me siin juhatusega mõtlesime, et teil seal Euroopas, et te ei pane pahaks ju selliseid asju”
KUST KURAT NAD OMA INFORMATSIOONI VÕTAVAD????
Ja üldse, mu elu Bahreinis on- Kodu-töö-kodu-töö-toidupood-kodu-töö. Kus ma neid va tupelihaseid venitamas veel peaks käima….
Mul on tunne, et kui Eestlased vaatavad mingeid kallutatud videosid moslemitest siis on siin vastukaaluks mingi telekanal Eurooplastest ja nende kerglastest elukommetest.
Ja siis räägime stereotüüpidest ja nende mõjust suhtlemisel.
Facepalm.