Tervitused paradi… see tähendab koroona-saarelt.
Jeap, Bahrainis on koroona veel vägagi päevakohane, alles nädal tagasi avati lõpuks jõusaalid ning basseinid (selle aasta juuli oli üks kuumemaid üle mitmete-mitmete aastate ning midagi tuli avada). Restoranid on ikka veel suletud ning lendamine raskendatud. Riietepoed on avatud kuid riideid selga proovida ei tohi.
Kõige rohkem meelehärmi teeb muidugi saudi araablastele fakt, et nad Bahreini ei saa, teeme sõpradega ikka nalja, et nad on teisel pool piiri nagu Zombie filmis teisel pool tara.
Väljas lokkav viirus ei tähenda muidugi, et keskmine araablane end poputada ei tahaks- meil on tööjuures nii kiired ajad, et hoia ja keela.
Pole miskit, et maski peab kandma ning keegi uut huulefillerit ei näe, ikka tuleb teha, lausa topelt, äkki siis kumab kontuur maskist paremini läbi.
Aga kes siin töö-uudiseid ikka kuulda tahab, eks. Ikka sama joru koguaeg- liiga kiire liiga kiire, no ma proovisin just hetk tagasi oma läpakasse sisse muukida kasutades tööarvuti salasõna, samal ajal mõeldes, et mis nüüd siis valesti…
Uudiste juurde- Ma kolisin! Por fin!!
Mida ma ootasin kogu selle aja? See oli kohutav, need naabrid ja kuidas kõik haises. Ärkasin tihti öösiti kuna arvasin, et keegi peseb koeri mu kõrval. Eiii, need olid mu naabrid kokkamas, keset ööd.
Õnneks langetas Corona korralikult üürihindu ning nii ma lõpuks vehkat tegingi.
Peiks, vaeseke, pidi Lexuse maja ette ajama ning nii ma selle oma pudinaid täis toppisin, vurasime nagu muhvi autoga läbi linna, mopp poolest aknast väljas. Ma võin vanduda, et kuulsin peikat Allahit palumas, et ükski ta sõber teda ei näeks.
Uus koduke on hästi armas, ilus uus maja, ilus vaade, peika elab 7 minuti kaugusel, peika vanaema lausa ainult 5. Maja kõrval on jooksmiseks rada, majas sees jõusaal ning bassein.
Nii mõnus ja vaikne… Mäletan kuidas sisse kolides peikaga aknast kauguses võbelevad majade tulesid vaatasime ning kallistasime, peika ütles, et hakkab kasvõi iga päev külas käima ning kui midagi vajan, on ta vanaema kohe siin samas, proovis mulle aknast isegi ta kodu näidata, a no mida sa poolkõõrakale ikka näitad- kõik majad tundusid samad. Lõpuks andis alla ja viis mu autoga vanaema maja ette. Ma muidugi suutsin naabri maja suu ammuli vaadata “Oh, kalliiish, nii iluuus, nii ilusad lilled, mashallah su vanaemal on hea maitse” kuniks peika siis kõrval asuvale majale osutas, et no tegelikult elab ta vanaema küll selles teises.
Nii armas tundus kõik uues kodus, võiks lausa suu kõrvuni diivanil mõnuleda, aga eips, keegi kuskil seal kõrgemal vist märkas, et liiga hästi hakkab minema…
Ühesõnaga, kui keegi mu sõpradest nüüd seda loeb, siis palun, ärge tulge lohutama ega üldse küsima, ma ilmselt vajan natukene omaette olemist, aga. Me läksime üsna peale kolimist peikaga lahku. Või… ma ei teagi mis juhtus. Ma tean, et tal on depressiooniga probleeme, aga senimaani olin alati mina tema “kindlus” ja rääkisime kõigest. Nüüd aga… tal jäi pere koroonasse, isa lausa nii raskelt, et oli haiglas aparaatide all. Peika oli ainukesena negatiivne koroonale, peatus mõnda aega minu või vanaema juures, sest koju minna ei saanud, see tuli talle nii ootamatult, et käisime lausa sokke ja väikseid asju ostmas, tal polnud millekski valmistunud.
Nägin kui raske see aeg tema jaoks oli, eriti isa tõttu.
Ta püüdis küll nalja teha kui mind vahel tööle viies auto sassis oli “Ma olen nagu kodutu kes autos peab elama”.
Ta pere sai küll terveks, aga pärast seda jäi kohe ta nõbu (kes on ta parim sõber), tolle naine ning ämma pere koroonasse.
Nemad said terveks ning siis jäi ta onu pere. Nüüd on otsapidi tädi pere.
Ühesõnaga, Bahreinis lokkas (lokkab) koroona väga kurjalt ja kuidagi õnnestus temal just see negatiivne-test alati olla, kes siis tundis kohustust kõiki aidata, samal ajal hoolitses oma vanaema eest. Sõitis ja viis asju kõigile ja aitas ja… ma arvan, et see oli ilmselt emotsionaalselt ja üldiselt üldse liiga palju tema jaoks.
Mingi aeg ta sulges ennast koju ja endasse, ei kirjutanud enam.
Eks ma ju ka ei teadnud mis temaga lahti, võtsin isiklikult. Siis hakkas ta kuidagi kõigist eemalduma, mina võtsin liiga isiklikult ka… Siis proovisime rääkida, saime üksteisest valesti aru. Mõlemal uhkus taevani ja kangus sees ka, kumbki alla ei anna. Mõlemad loodavad, et teine selle esimese sammu astuks. Aga … seda esimest sammu ei tulnudki. Esimese sammu ootamisest said süüdistused. Süüdistustest said pisarad. Mõlemad oleme siin nii palju nutnud, jumal, mul polnud meeleski, et üks lahkuminek niiiii valus võib olla.
Peika muidugi ütleb, et olen valesti aru saanud. Samas ütleb, et ta peab üksi olema.
Käis ukse taga, on proovinud sõnumeid saata. Siis jälle mina teen sammu, tema jälle tõmbub tagasi.
Nüüd on umbes 3 nädalat möödas ja … asi tundub läbi.
Ma ei tea… Valus on, absoluutselt. Nüüd on mul muidugi miljon ja kümme paranoiat, et kas ta pere pani ta fakti ette, leidis ta kellegi uue ja mulle ei taha öelda, avastas et ma näen ikka räme Peppa Pig välja ja üsna piinlik minuga koos olla …
Või peaksin mina mingi sammu astuma? Ei, ta üsna kindlalt ütles, et tahab kõigist eemalduda. See kõlas üsna selle “See pole sina, see olen mina kellel on probleem” vabandusena, mida noormehed toovad kui nad ei soovi enam koos olla, aga ei julge sulle öelda.
Siis ajas ta mingit jama “sa väärid paremat kui mina” ja kõik muu draama, mis on lihtsalt nii ebavajalik.
Ühesõnaga, 1.5 aastat nii ilusaid aegu, nii kallist inimest… on läbi. Katki on olla, väga katki. Aga tuleb ikka hommikuti end üles ajada, juuksed ära kammida ja patsientidele naeratada.
Olen kogu oma vaba aja trennidesse surunud, siis pole liiga palju aega mõelda. Midagigi kasulikku südamevalust, täna hommikul kaalule astudes on kadunud pisut üle 10 kilo.
(Äkki olingi liiga Peppa Pig peika jaoks???????)
Kolleeg lendas 6 nädalaks Euroopasse perele külla ning palus mul oma kasse hoida, õnneks on ka sellega omajagu tegemist.
Kõik on südamevalust üle saanud, saan mina ka. Onju?! Lubate?