Action Egypt style

No, kas saab lõpuks Egiptusest välja ka või ei, saan juba kõike muud kirjutama hakata, pooled asjad juba meelest läinud.
Sellises tempos jõuan otsapidi juba uuele reisile Kairosse.
VALMIS OLLA, VÕTE!
Järgmine päev algas meil Hussainiga samuti varavalges, mina jätkuvalt üllatunud- kuidas see noormees jaksab!
Tuletan uuesti meelde, lendasin Egiptusesse just Ramadani ajal, mis tähendas, et päikesetõusust-päikeseloojanguni oli Hussain söömata ning joomata.
Uudistasime linna ning tutvusime eluga, kindlalt oli plaanis näha püramiide.
Enne püramiidide juurde jõudmist oli noormehel silmis kavalus ning ütles, et on plaaninud meile üllatuse, ise samal ajal otsivalt ringi vaadates.
“Mida sa otsid?” uurisin huviga.
Vastustuseks sain kolmekümne viiendat korda käsu end kuhugi kaugemale peita. No, kuhu? Hüppan põõsasse?
Kusjuures ega see põõsas kükitamine mulle nii vastumeelt olnudki, elage ise aastaid kõrbes, kus kõige suuremaks roheluseks saab lugeda kuivanud palmilehte. Kairos kasvavad puud olid minu silmis korraga VÄHEMALT Eesti põlismetsa mõõtu.
Sain aga aru, et Hussainil on mingi äritehing kavas ning mina pean eemal seisma, et hind kõrgele ei tõuseks.
Minu ette ilmus hobune! “Kõige ilusamale printsessile” õitses Hussain. “Carolin, sina oled minu printsess ja printsessid sõidavad ainult kaarikutes”.
Sellised komplimendid juba varavalges, kui see poleks minu enda peika, arvanuks ma, et mult püütakse midagi välja pressida. Millal noormees ükskord ära õpib, et Eesti neidudele ei saa korraga nii palju ilusaid asju öelda, me hakkame loomupoolest kohe teises suunas jooksma, suures paranoias.
Hobukaarikuga jõudsime Kairo Tornini, minul polnud muidugi õrna aimugi, mida see endast kujutab, aga tuleb välja, et see on 187 meetrit kõrge betoonist torn, mis nagu nimigi ütleb, asub Kairos. Kohalikud ise nimetavad seda Burj Al-Qahiraks. Seal on 90 korrust, üles saab liftiga ning see on kõrgeim ehitis Põhja-Aafrikas (kuni 1971 aastani üldse kõige kõrgem, aga siis ehitati Hillbrow torn).
Burj Al-Qahiri ehitus algas 1954. aastal ja kestis üllatavalt ainult 7 aastat, Egiptuse kohta päris kiirelt. Huvitav fakt on ka see, et torni arhitektuur on inspireeritud lootose õiest- Iidse Egiptuse üks olulisim sümbol.
Mina, basic lehtsaba, ei teadnud sellest tornist üldse mitte midagi, aga Hussain võttis oma giidi tööd väga tõsiselt ning oma järjekorda oodates sain põhjaliku ajaloolise ülevaate.
Kui hambaarsti ametist miskit välja ei tule, saab alati giidiks hakata, leidsin mina. Hussain muidugi leidis, et see oleks perele suur häbi ja kannatus. Kas arst või mitte midagi, otse Kairo Tornist alla hüpata.
Alla seekord keegi hüppama ei hakanud, mul alles puhkuse esimesed päevad, ma pean ikka kogu raha eest aktraktsioone nägema, kes siin siis kuhugi hüppama hakkab.
“Kas sa kohvi või juua soovid?” uuris Hussain.
Kui olla aus, oleksin ma teinud nii mõndagi, sealsamal ja kõigi ees, et saada üks klaas külma vett ning kohvi lõhnagi nuusutada.
“Amm, ei, pole vaja, mul on kõik hästi” valetasin teisel silmad-suus täis. No, kuidas ma pugin ja luristan seal, teisel ka kindlasti raske. No, ei saa ju.
Selle vastuse peale kadus Hussain mõneks hetkeks ära, jõudsin veel mõelda, et ei tea kas kavatseb meid kaarikus torni ka viia. Aga ei, Hussain ilmus, käes restorani voucherid.
“Siis ei pea me järjekorras seisma ja sa saad restoranis midagi süüa”, öeldi mulle toonil, mis vastu vaidlemist ei kannatanud.
Nimelt asub Kairo Tornis ka pöörlev restoran, mis teeb 70 minuti jooksul 360 kraadise tiiru. Restorani saamiseks peab ostma voucherid, mille alusel ja väärtuses endale sobivaid toite tellida ning ka torni saab siseneda ilma järjekorrata.
Kuna Hussain süüa ei saanud, olid mõlemad voucherid minu, võtsin julguse kokku ning tellisin mahla, kirjas polnud mis mahl see olla võiks ning suureks üllatuseks leidsin endale uue lemmiku- tamarindi mahl!
Mis asi on üldse tamarind, kõik ehk ei teagi- tegemist on välimuselt oakauna sarnase, seest datlit meenutavate viljadega, pärineb Aafrikast. Viljaliha on magushapu. Söömiseks nii värskelt kui kuivatatult, NING ILMSELGELT MAHLANA.
Tean seda taime Bahrainist, kolleegid üsna tihti snäkitasid sellega kliinikus ning pakkusid mullegi, mina ei osanud sellest väga midagi arvata, aga sellel palaval päeval Kairo Tornis, hallelluuja ja pühad inglid, see pisut hapukas punakas-pruunikas viljalihaga mahl maitses nagu taevaste väravate vahelt ulatatud.
Esimene klaas kadus kõhtu nagu poleks olnud. Tellisin uue. Ja uue. Ja siis veel ühe. No, kell oli selleks ajal 16 ka, ma polnud midagi terve päev joonud, tooge mulle juba kann lauale.
Kaalusin mõlemat kalli raha eest soetatud voucherit ainult sellele mahlale kulutada.
Teenindaja oli kahjuks tõrges ja mitte väga sõbralik, üldse nägin ma Kairos ainult üsna kehva teenindust. Hussain muidugi püüdis asja lepitada ning ütles, et ega raske majanduslik olukord riigis tee kellegi meeleolu heaks ning lisame sinna juurde veel asjaolu, et tegemist on Ramadaniga ning inimestel on raske pikalt tööl olla.
Igatahes, kui ma lõpuks UUT klaasi mahla soovisin (need olid mega väikesed klaasid, okeeeeei), palusin seda lõpuks Hussainil teha, sest mul hakkas juba piinlik. Mõtlesin tühjad klaasid isegi tema ette rivistada ja kõik patud talle üle anda, siis aga meenus, et ta poleks tohtinud ju juua, isegi mitte näidetavalt. Klaasi virna tema ees nähes oleks kindlasti teised teda hukka mõistnud. Ma küll üldse ei kahtle, et ta joomahoo enda kaela võtnud oleks.
Kuna väljas oli kuum ja elevus ikka veel kõige uue ees hinges, siis süüa väga ei tahtnudki.
“Me ei saa vouchereid ju kasutamata jätta”, tundis Hussain mure. Mis mulle tema puhul väga meeldib ongi just see tähelepanelikkus ning asjade väärtustamine ning teiste peale mõtlemine. Ta tellis kogu raha eest toitu, palus kaasa pakkida ning ütles, et anname selle meie järgmisele kaarikujuhile, sest neil läheb seda kindlasti vaja. Pealegi oli Ramadan, aeg, mis iga moslem veel eriti kõigi peale enda ümber mõtlema ning aitama peaks.
Välja minnes tuli minul muidugi jälle põõsa varjus koht sisse võtta ning Hussain läks hobust valima. Tegime tiiru ümber linna ning kuna eelmistel päevadel jäime püramiidide juurde hiljaks, kavatsesime suuna sinna poole võtta.
… Ja siin juhtus midagi, mida ma tahan, et te kõik hoolega loeksite ning meelde jätaksite.
Lisame veel juurde, et kaarikujuht oli kohalik, kellele Hussain veel toitu tõi.
Kaariku võtsime Kairo Torni juurest, tegime ümberringi väikese tiiru ning soovisime taksot, kui varasemalt oleme transporti ainult läbi selleks ettenähtud rakenduse tellinud, siis tol päeval nõustus mingil kummalisel moel Hussain taksot võtma hobukaariku juhi soovitusel, kes ütles, et tal on “best brother, best price” ootamas meid hobusega sõidu lõpus, et sealt siis otse edasi viia.
Istusime taksos taha istmele, võtsime käest kinni ning nautisime aknast mööduvat saginat ning vaadet.
Mingi hetk hakkas mulle tunduma, et sõit oleks nagu igavene, mitte kuidagi ei taha me kohale jõuda, kuna Egiptus pole Bahrain, kus ühest otsast teise saad 40 minutiga, vaid siiski suurlinn selle parimas tähenduses, ei osanud ma eriti midagi mõelda. Mingi hetk märkasin, et ka Hussain muutus ärevaks ning vaatas ringi. Nad hakkasid taksojuhiga araabia keeles rääkima, millest mina muidugi midagi aru ei saanud. Sõit jätkus.
Pea teineteise õlal, ikka veel käest kinni hoides ja õnnelikud olles, tabas meid korraga olukord, kus meie takso ümber jooksid kätega vehkivad väga kahtlase välimusega mehed, me aeglustasime sõitu ning poole sõidu pealt hüppas üks neist takso sisse piiranud meestest esiistmele ning vaatas taha meie poole.
Meie Hussainiga ehmatasime nii ära (vähemalt mina, kui ehmatas ka Hussain, siis välja ta seda veel ei näidanud).
Kõik 3 hakkasid omavahel araabia keeles sõnelema, mida jätkuvalt ei saanud midagi aru. Sain aga aru, et Hussain pigistas aina tugevamalt mu kätt. Miskit toimus.
Lõpuks saabus peatus, meid suunati taksost välja, ümberringi olid vaid lagunenud majad ning ei ühtegi inimest.
Vaatasin ärevalt Hussaini poole, kes ka mitu sammu mulle lähemale astus. Vaatasime mõlemad ringi, olime toodud vanade majade vahele ning ainukesteks inimesteks olime meie ning taksos olnud 2 meest.
“Kas sooviksite väikesele sõidule minna”, kuulsin oma selja tagant kedagi küsimas.
Vastasin, et mina olen tänaseks vist piisavalt juba sõita saanud, me parema meelega jätkaks jalgsi.
“Te ei saanud minust vist aru- teie sõiduvahend on kohal” lausus minu ette astunud meesterahvas kurjalt.
Ma pole vist elus hirmuäratavamat meest nii lähedalt näinud, põski katsid sügavad armid, silmad olid punased ning hammastega polnud ka just parim seisukord. Vaevalt, et ka Hussain seal mingit hambaarsti konsultatsiooni väga läbi oleks soovinud viia.
Meie ette toodi kõrge hobukaarik, millele meid peale suunati. “Ma kardan, palun ärme lähe” jõudsin veel sosistada. Nägin, et ka Hussain oli pabinas “Meil pole teist valikut, palun ära hakka neile vastu” sosistas ta mulle. Mulle kippus nutt kurku, lisaks oli kaariku aste nii kõrgel, et ma isegi parima tahtmise juures ei ulatunud sinna. Ümbruses polnud mitte ühtegi teist inimest peale meie.
“Kas ma lähen enne ja tõmban või sa proovid ja ma lükkan” küsis noormees surmtõsiselt. Sain aru, et seal majade vahel vähemuses olles ei maksa mingit vastupanu tõesti ilmselt osutada.
Sinna kaarikule ma kuidagi sain, ärge küsige kuidas, mu aju on selle momendi kustutanud, ilmselt trauma tagajärjena, unustasin kogu oma au ja uhkuse ning kuidagi oma tagumiku sinna üles ma ukerdasin. Ma päriselt ei taha meenutada, kust ja kuidas Hussain lükkama või tõmbama mind pidi.
“Kuhu me läheme, mis meist saab” uurisin vaikselt kaarikus. Sellele ma vastust ei saanud, õhkkond oli pingeline. Sain aru, et Hussain proovis viha alla neelata ning asju sõbralikult lahendada, araabia keelne vada täitis teekonna.
Mingi hetk jõudsime me autodega täidetud sõiduteele ning avastasime, et meid sõidutatakse vales suunavööndis, me panime oma hobusega kinni kogu liikluse ning oleks kokku jooksnud vastu liikuvale hobuvankrile.
Meid sõimati ning viibutati rusikaga, mäletan, et katsin näo kätega ja tahtsin nutta- kui me elame üle selle inimröövi Egiptuse moodi, siis siin sõiduteel saame ilmselt ka meie Hussainiga vihastelt kohalikelt autodest sõimu ja peksa.
Kaalusime juhust kasutada ning kaarikult välja hüpata, see mõte jäi kahjuks lühikeseks, sest armides mees istus kindlalt meie ees ning temast mööda poleks saanud.
Vaatasin Hussaini, ta pigistas mu kätt ning oli endast ilmselt veel rohkem väljas kui mina, minul püsis lootus, et ta suudab olukorda kuidagi lahendada, aga temal polnud kellegi teise peale loota.
Mingi hetk noormehe kannatus katkes ning ta hakkas meeste peale araabia keeles karjuma, ilmselt soovis, et meil minna lastaks. Kasutasime võimalust, ümberringi oli tekkinud tänavapoed ning rohkem rahvast. Hussain lõpuks lihtsalt karjus.
Mingil moel õnnestus tal kaarikust alla saada, mina jäin veel peale ning hobune liikus edasi, kartsin, et kui ma kohe välja ei hüppa, jäägu kasvõi käekott neile, siis sealt maha ma ei saagi.
Kõnnitee! Me olime maas. Hussainilt nõuti mingit raha, vaidlus jätkus.
Proovisin uurida, mis toimub ja kas me oleme ohutus kohas, aga noormees käskis mul rahulikult otse edasi jalutada ning meist maha jäänud meeste poole mitte vaadata. Kaarikuga mehed sõitsid kõrval meile järgnedes ning mingi hetke märkasin, et ka majade varjus kõnnitakse meiega samas tempos, jälitamine jätkus.
Hussain kõndis küll enesekindlalt edasi, mina lihtsalt järgnesin ega saanud aru, kuidas sellele olukorrale lahendus võiks leiduda.
Üsna peal hakkas kaugusest paistma politsei valvepunkt, sain aru, et Hussain oli lootnud meil selleni jõuda. Plaan töötas, nii kui politseid nähti, lahkusid ka mehed meie ümbert, veel viimaseid vihaseid hõikeid karjumas.
Olime mõlemad nii shokis ja ehmunud, Hussain muidugi ei tunnistanud ega näidanud seda kuni lõpuni välja, hiljem keeldus sellest rääkimast. Küll aga tellis ta kohe uberi ning koju jõudes ütles, et oli tollelt taksojuhilt uurinud, mida see olukord tähendada võis.
Talle selgitati, et tegemist on üsna tavalise skeemiga, meile pandi ilmselt juba Kairo Torni juures silm peale ning ring sai alguse kui esimesele kaarikule istusime, tema juhatas meid taksojuhini, kellelt kaarikujuht selle eest pearaha sai. Ja nii edasi ja nii edasi, meid anti aina edasi nagu sooje saiakesi.
Turvaliselt kodus olles mõtlesin- mis oleks veel siis juhtunud, kui oleksin olnud seal üksi või kellegi teisega, kes araabia keelt ei oska. Ka Hussainil on kurb kuidas Egiptuses aina enam ja enam turiste petiste otsa satuvad, Bahrainis sellised skeemid ei tööta.
Püramiidide juurde me jällegi ei jõudnud, kas oleks enam tujugi olnud, otsustasime tellitud taksoga otse koju sõita, süüa tellida ning filmi vaadates pisut rahuneda.

Kairo Torn
Tamarindi mahla luristades sai värisevate kätega üsna ebaõnnestunud pilt ka restoranis võetud, restoraniosa liikus vaikselt terve seal oldud aja.


Pärast tornikülastust valimas põõsast, mille taga end jälle peita. See paremalt viies tundub väga huvitav selleks korraks.


Selfie enne õuduste-sõitu… Päev tundus veel nii ilus


Õnnelikult Torni ümber ringi tegemas, ei teadnud veel, et meid kohe kohe maha müüakse

2 kommentaari “Action Egypt style

  1. Britta

    Issssssand jumal (loe mega dramaatiliselt 😂), sa oled lõpuks bloginud!
    Ma tegelikult lugesin õudusega seda su postitust ja ei suuda isegi ette kujutada seda hirmu, mis te kahekesi tundsite!
    Minu arust Egiptus.. on natukene õudsamaks muutunud, kui ta aastaid tagasi oli. Inimesed on raha ja kurat teab mille peal väljas.
    Ma olen mitmeid kordi seal käinud, aga 2021a Novembris käimine jättis ka kerge trauma. Muidugi ma süüdistan siin oma heledat nahka ja blonde juukseid, AGA niiiiiiii palju vahtimist, ligi tikkumist ja näppimist ma pole
    iial Egiptuses kogenud kui viimane kord käies. Ma mingil hetkel olin ikka väga lähedal ühele mehele kallale minemisele, kui too leidis, et võib mind kannist näpistada ja musi küsida. Igaks juhuks isegi mainin, et Egiptuses mäies olen ma alati väga kaetult ringi liikunud, seega ei saanud as.. ma ei tea, ihu nägemises olla või selles, et paljastavalt riides oleks olnud. Ma pole iial pidanud võhivõõraste meeste peale karjuma. Ja seekord tuli mul seda teha pm iga päev, sest mitte kuskil ei jäetud rahule.
    Õudne oli siis ka, kui peikaga otsustasime bussiga sõita omapäi hotelli pk eemale ja siis terve aja selles imetillukeses bussis vahtisis 12 mehenägu meid sellise näoga, et me ei teadnud kas sealt bussist välja saamegi. Nüüd ei taha me kumbki peikaga ikka pikka aega tagasi minna…

    Aga ma vaatasin, et sa oled juba pikemat aega Eestis tagasi. Kas jäädki või lähed ikka mingi hetk Bahraini tagasi?

    Meeldib

    1. Jaaa!! Hussain ütles ka, et Egiptus on nii palju muutunud, eks vaesed on veel vaesemaks jäänud ja hädas teed ju juba kõike. Mille üle on mul meeletult kahju, on see, et Egiptlased on väga tore ja lõbus rahvus, lihtsalt see “koorekiht”, kes turistideni esimesena jõuab, on sellised nagu nad on, ja see rikub terve rahvuse maine ära.
      Mul endal on nii hea meel, et oma Egiptuse-kogemuse koos Hussainiga üle elasin, üksi oleksin vist nutnud iga õhtu.
      Seda passimist mina nii palju (õnneks) ei kohanud, no vb ei jäänud siis kellelgi silma, aga Bahrainis selle eest koguaeg olin valmis rusikaid viibutama, aga seal kaklesin igapäevasalt sealsete indiakate/bangalidega, kes kohe üldse oma soove silmist ei varjanud, vahepeal oli tunne, et ei tahagi üksi kuhugi jalutama minna, siis õnneks vahetasin linnaosa.
      Nii, et ma kujutan su abitut raevu täiesti ette, ma olin paaril korral ikka täiesti valmis kaklema minema, ise nii rahulik tütarlaps.
      Ja Eesti osas, ma olen hästi vaikselt hetkel võtnud, pole kuskil oma siin olekut reklaaminud väga, aga jaa, ma tulin haridust täiendama, tahan pisut asju juurde õppida ja Eestis on võimalusi selleks palju, nii et hetkel käin koolis, suvel kindlasti Bahraini tagasi 🤗
      Ja millega ise tegeled?

      Meeldib

Vasta Britta-le Tühista vastus

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s