Tee mis tahad, aga ikkagi jõuame selleni, et mina olengi ainuisikuliselt Eesti suurim lamemaalane ja esirassist.
Noh, te ei kujuta ette, kuiiii tihti ma Bahrainis kohalikelt (või naaberriikide semudelt) kuulen, et reisida neile meeldib, ainult lennujaamas olla ei meeldi. “Miks nii”, küsisin alguses.
“No, sellepärast, et kõik teised lastakse turvakontrollist läbi, aga vot kui mina lähen, on automaatselt JUHUSLIK TURVAKONTROLL ning mul palutakse järjekorrast kõrvale astuda.
Teate, ma ausõna sinnamaani uskusin, et see on mingi mage nali filmides, aga ei, täitsa elust enesest. Näiteks on mul üks Bahraini patsient, mitme restorani omanik Khalid, kes ülikooli ajal Ameerikas elas ning igal oma külastusel rääkis ta lugusid, kuidas ta lennujaama minnes aegsalt aega pidi varuma ning mitmeid vestlusi pidama. “Kõige targem on lihtsalt noogutada ning kõigega nõustuda” soovitas Khalid, kuidas sellistes olukordades kiiremini valmis saada. On ka tema jätkulende seetõttu kaotama pidanud.
Iga kord sellist juttu kuulates, mõtlen omaette- kes teeb niimoodi, minaaaa küll nii ei käituks.
Ahhhaa! Eksole….
Täna tööjuures, pidin kolleegi asendama, saabub rahvusvaheline grupp noori, vanuses 11-12. Kuna alates 12ndast eluaastast peame kontrollima nii vaktsiinipassi KUI dokumenti, tuli mul see mõnelt noorelt ettenäitamiseks küsida.
Ja no eiiii ole võimalik, ühel poisil dokument kodus… KÕIGIL teistel kaasas. No, mida ma tegema pidin? Eks ikka paluma tal järjekorrast kõrvale astuma, et saaksime edasi mõelda, kas helistame vanematele ja palume saata dokumendi pildi, või mis me teeme.
JA MIS TE ARVATE, KUST SEE POISS PÄRIT OLI.
Lähis-Ida, Iraak….
KÕIK TEISED sain sisse lasta, vene tüdruk, hollandi tüdruk, briti poiss, india tüdruk, AINULT IRAAGI poisi pidasin kinni.
Mina vaatasin poissi, poiss vaatas mind. Nii me seal tõtt vaatasime, MUL OLI NIIIIII KURB, kui ma mingit alaealise ahistamine süüdistust ei kardaks saada, oleksin ma teda vist kallistama läinud, habibiiiii, asi pole sinus, asi on minus!!!!
MINUST ON SAANUD KURI LENNUJAAMA TÖÖTAJA!
Lõpp hea, kõik hea, noormees helistas emale ja saime dokumendi ka kätte. Ma siis püüdsin asja kuidagi siluda ja “Issand, kust sa pärit oled, niiiiii lahe, ma olen ka Lähis-Idas paaris riigis käinud, Iraak on kindlasti nii ilus riik, niiii lahe”, mille peale ma poissi vist veel rohkem hoopis hirmutasin, nii, et kui ta väravast sisse sai, ta lihtsalt JOOKSIS, kabuhirm silmis.
Ma tegelikult ei teagi, kummast mul hetkel rohkem kahju on, kas traumeeritud poisist või hoopis endast.
No, pole midagi, Hussain otsigu endale uus pruta, ma pean vist ikka sinna Iraaki lendama ja seal mõne kohalikuga end paari laskma panna, et endale ja maailmale JA NEILE tõestada, et ma ju ausõna ei teinud meelega.
BarceDona
Imelised asjad hakkavad juhtuma siis, kui otsustad astuda välja oma turvalisest koduväravast
BarceDona 
Kui lennujaamas on järjekord … valin järjekorra, kus on jaapanlased või hiinlased. Miks? Nad on organiseeritud (vajalik kraam korralikult pakitud ja valmis kontrolliks). Järjekorra läbilaske võime on hämmastavalt kiire.
Paaril korral olen näinud, kuidas hiinlastel on nö grupivanem, kes organiseerib vajalike asjade valmispanemise ja järjekorda võtmise, hämmastav organiseerimisvõime ja kõik teevad kaasa, keegi ei porise ning näitavad dokumendid grupivanemale ette, dokument õigest kohast lahti.
On järjekordi, mida väldin – kultuurilistest erinevustest tulenevalt ja see ei ole seotud ainult ühe piirkonnaga.
Kas peaksin end kehvalt tundma, ei – lihtsalt taluvuslävi on pisut erinev (ei kannata vaidlemist, oma “õiguse” tagaajamist ja korratust).
MeeldibMeeldib
Me vist räägime natukene erinevatest asjadest hetkel, aga jaa, väga õige, polegi nii mõelnud ega märganud, peaks lennujaamas katsetama.
MeeldibMeeldib
Ma olen keskealine valge naine. Nii nii valge kui olla saab. Siis kui veel lennata sai otsiti mind apsoluutselt iga kord ja igas lennujaamas läbi. See ei ole kunstiline liialdus. Tõesti otsiti iga kord läbi. On kordi, kus ma olen pidanud ennast kardina taga pesu väele võtma. Väga meeleolukas oli kord kui ma Frankfurdi lennujaamas kahe automaadiga relvastatud politseiniku vahel pidin oma käsipagasi pidin lahti pakkima ja iga kosmeetikatoote kasutust selgitama ja näitama, et see on tõesti ainult šokolaad, mis on tahvlite. Kui keegi su Lähis-Ida sõpradest ennast halvasti tunneb siis võid minu lugu jagada. Tuleb vist lisada, et minu juurest pole mitte kunagi mitte midagi kahtlast leitud
MeeldibMeeldib
Appi! Mulle meenub sellega, kuidas mind kas Kuveidi või Dubai lennujaamas ka kõrvale kutsuti, patsutati ja patsutati, siis ka kuhugi kardina taha naistöötaja juurde saadeti, see patsutas mu dekolteed ja lohutas “Päh, mehed ikka üldse ei tea, need on ju meie, naiste, rinnahoidjate traadid, mis seal piiksuvad” 😁😁
MeeldibLiked by 1 person
Mul otsiti ükskord kahekuune beebi läbi 😀 Eestis, Tartu lennujaamas 😀
MeeldibMeeldib
Mulle korra püüti ka seda traadijuttu rääkida, aga see on siiski väga vähe tõenäoline, et ma lennujaama ainus naine olen, kelle rinnahoidjal on traadid.
Leedu lennujaama inimesed on eriti kirkad kriidid. Nemad nimelt patsutavad hoolikalt ka paljaid käsivarsi.
Amsterdamis patsutati ükskord ka läbipaistvates sukkades sääri. Kõige ootamatum oli kui Pariisi mul kleit keset teisi reisijad üles tõmmati. Sellel hetkel oli isegi mul raske huumorimeelt säilitada, kuigi ma olen otsustanud, et see kõik on naljakas
MeeldibLiked by 1 person
Pingback: Elu 7-liikmelises peres | Seitsme maa ja mere taga Hispaania kuningriigis