Täna hommikul ärkasin selle peale, et Allah isiklikult oli mu räpase hinge järele tulnud. Või nii mulle vähemalt tundus. Aga kõigest lähemalt…
Kõigil meil lööb stress ja pinge välja erinevalt- kes kaotab söögiisu, kes jääb haigeks, võimalusi erinevaid.
Mina hakkan kummalisi unenägusid nägema, tavaliselt ei saa enne arugi, et päevakava kuidagi teisiti oleks, siis tulevad aga unenäod ja kohake jõuab arusaam- tuleb pisut tagasi tõmmata.
Nagu näiteks täna- ärkasin suure ehmatusega “Mu korteris on keegi, lõpp on käes” kas selline saabki minu viimane moment olema- voodis kulunud kodupesus ja laual eilsest karp kuivanud pizzariismetega.
Rahu, see oli kõigest alarm…
Aga mida ma just unes olin näinud?!
Kõigepealt nägin, et olen tagasi Eestis, maal kasuisa kodus, majas oli lisaks teistele ka mu kunagine peika ja tema vend.
Näidake mulle inimest, kes tunneks ennast mugavalt olles samas ruumis eksiga, kellega lahkuminek väga sõbralik polnud (tiinekate värk, ei midagi erilist, kui aus olla, siis ei mäletagi teda eriti, aga ju kuskil alateadvuses ikka on).
Seal nad siis oma vanema vennaga olid ja nalja mu kulul tegid. “Mida sa sööd nii palju, mis sa oled rase vä. Kuule, ma nägin sind eile linnas, nii purjus olid. Ise ka mäletad mida tegid vä”
Rase ma pole ja alkoholi ei tarbi juba paar aastat, nii, et nende norimine mulle korda ei läinud. Läksin hoopis teise tuppa omi asju ajama.
Unenägudes on nagu on- ühel hetkel oled ühes paigas aga järgmisel momendil muutub see sujuvalt uueks kohaks.
Korraga avastasin, et tuba, kuhu astunud olid, oli hoopis mu Majaka kodu, kodu kus vanaemaga elasin ja üles kasvasin.
Need emotsioonid! Kodu… Minu kodu.
“Caroliiiin, tsau mis teed, mul on puhkus”, tuppa astus Kristel, sõbranna kellega Barcelonas tuttavaks sain ja kellega suurteks sõbrannadeks saime nende Hispaanias veedetud aastate jooksul.
“Ma lähen Positivusele, tule kaasa” kutsus Kristel. Tal olid bussipiletid juba olemas.
“Muidugi tulen, kullakene, ma olen meie tegemistest ju nii puudust tundnud, las ma vahetan kiirelt vaid riided ära”, nentisin kui jalas Adidase sokke ja kontsakingi nägin.
Kristel lubas ees trepist alla minna ja maja ees oodata, et vahetagu ma jalatsid ja pluus ja jooksku järgi.
Selline asjade kulg oli meil juba Hispaanias- Kristelil oli alati nädalakava minuti pealt valmis, mina eksperimenteerisin jooksupealt. Me olime naljakas duo.
Aga, siis jäin ma mingisse ajalõksu- ei leidnud kapist riideid ja kingad olid kadunud. Aeg aina lendas ja lendas.
Nii piinlik hakkas Kristeli ees, ta ju ootas. Äkki jääb bussist maha!
Proovisin helistada, number silme ees, aga valida ei saa! No ei tule numbrid välja, kõik on udune ja numbrid lähevad sassi.
“Kristel ju ootab, ma pean talle helistama” mõtlesin palavikuliselt. Tundsin süütunnet tekkivat.
Korraga oli udu mu ümber kadunud, kuulsin uksele koputust.
“Kristel tuleb ehk tagasi” mõtlesin kergendusega.
Küsisin läbi ukse, kes seal on. Vaikus. “Kes seal on?” kordasin küsimust.
Ei mingit vastust. Keeran ukse lahti- sisse tahtis tulla üleni paljas vanaema! Täiesti paljas.
“Vanaema! Mida… kuidas… Vanaema, aga sa ei saa siin ju enam olla. Sind ei ole ju enam”
Vanaema naeratas kummaliselt. “Lase sisse, ma tulen saunast, lase ruttu tuppa”
Midagi oli siin kummalist, läksin ust blokeerides koridori, lisaks paljale vanaemale oli allpool koridori treppi üks naine ja temast all 2 nooremat poissi. Mitte keegi ei vaadanud mulle silma, pilgu hoidsid maas. Üks poistest oli lamades trepil.
“Vanaema, ma ei saa aru, sa ju ei ela enam, see ei ole võimalik. Sa oled ju surnud” (Tundsin isegi unes kuidas süda kurvastab, mu kallis vanaema)
“Lase tuppa, lase mu sõbrad ka tuppa, ole hea laps” veenis kummaliselt naeratav vanaema, Sõbrad vältisid mu pilku.
Siis jõudis mulle midagi kohale…
“Vanaema. Kes need teised on ja miks nad siin ootavad. Kas nemad on ka samamoodi nagu sina…”
Ja samal momendil kui seda ütlesin vaatasid kõik ootajad mulle otsa, kõigi nende silmist peegeldus teadmine, et ma olen aru saanud- Koridoris polnud peale minu mitte ühtegi elavat hinge.
Taganesin korteri suunas- kui ma saaks vaid selle ukse lukku enne kui nad sisse saavad. Miks nad tahavad sisse saada?
Aga teate ju küll unenägusid, asjad veavad alt just kõige vajalikuma koha peal.
Lukk hakkas üle käima, keeran ja keeran, käib vaid lõksatus ning uks ei lukusta. Juba ongi paljas vanaema ukse vahel.
“Lase tuppa, ole hea laps. Ma tulen saunast” kuulen meelitavat häält.
See ei ole minu vanaema!!
Viimase jõuga tõmban ukse kinni, viuh, pääsesin!
Tunnen puudutust õlal ja ümber pöörates vaatan oma vanaemale otsa.
Seejärel on tükk tühja maad, järgmine une mälupilt on minust ja rüselevast vanaemast ning sellest kuidas ma teda aknast välja püüan lükata. Mina oma vanaema!
Ainuke mõte peas on, et see pettekehastus tuleb korterist välja saada. Elasime 5ndal korrusel.
Suutsin asja nii kaugele saada, et vanaema oligi aknast väljas, kuri naeratus suul. Viimases hädas hoidis veel ühe sõrmega aknalauaplekist kinni.
Ja siis, võtsin noa ja hakkasin seda sõrme lahti muukima, teate nagu pannile kõrbenud toitu.
Ja just sellel hetkel kuulsin läbi une alarmi.
Ma olin just hetk tagasi aknast välja lükanud inimese, kes mu üles kasvatas ja kelle vastu armastus mu südamesse ära ei mahu.
Terve hommiku sisendasin endale, et see polnud reaalsus, see oli fucked up uni inimesel, kelle fantaasia on liiga elav.
Kui keegi arvab, et elu sellise elava fantaasiaga on kerge, siis nope, arvake uuesti.
Hästi palju kuulen enda kohta kommentaare, et ma lähen suvalisel ajal blokki või “kaon kuhugi”, aga üldiselt ongi asi selles, et mu elav fantaasia jookseb koguaeg, mul käib koguaeg peas mingi lahe film või uued ideed.
Nii ma ennast terve päev lohutanud olengi- “Carolin, lõpeta ära, sa ei teeks kunagi selliseid asju. Sa plaaniksid aegsalt kuhugi reisile minekut, sa ei laseks oma sõbrannasid üle. Lõpeta, sa ei teeks mitte kunagi oma vanaemale selliseid asju. Või noh, ei oleks teinud”
Teel tööle pidin bussis muidugi salaja ühe peatäie veel rahustuseks nutma, noh, nii igaks sajaks juhuks.
Kell on juba õhtu ja joon kohvi, ei kutsu täna öösel küll magama kuidagi.
(Olge ettevaatlikud, et keegi teie õlale vaikselt koputama ei tule)