Ashura ja Matam Vol2

Nagu eile kirjutasin, on Bahreinis hetkel Shia-moslemitele tähtis aeg ning otsustasin asja oma silmaga näha ning välja uurida- mis siis ikkagi nendel kogunemistel toimub ja mida inimesed teevad.
Kui alguses pidin minema koos 1 kolleegiga, kes aga viimasel hetkel alt hüppas (siin riigis, Hispaaniale väga sarnaselt, ei saa üheski kokkuleppes kindel olla enne, kui see moment käes on ja asjad tõesti toimuvad).
Nii, et viimasel hetkel tuli mul leida uus kamraad, kes oleks nõus mind endaga kaasa võtma.
See polnudki nii kerge ülessanne, kui senini on mulle traditsioone ning sündmusi selgitanud mu sõber, siis seekord ei saanud ta mind aidata väga lihtsal põhjusel- tema on noormees ja mina tütarlaps, me lihtsalt ei saa koos samadesse kohtadesse minna.
Naised ja mehed on alati eraldatud.
Nii ei jäänudki  üle muud kui võtsin telefonis lahti oma kontaktid ja hakkasin järge mööda õnne proovima erinevate tuttavatega, kellega vähegi lähem suhe.
Paljud ei vastanud, küllap olid juba ise kuskil kogunemistel, paljud läksid oma perekeskis, kes jäi haige lapsega koju.
Vahepeal oli mul juba tunne, et see lõik Bahreini traditsioonidest jääbki mul kajastamata. Aga eiiii, jonn viib sihile.
Momendil kui lootus juba kadumas oli, sain sõnumi teiselt kolleegilt, käskis 17 paiku valmis olla, tuleb mulle autoga järele.
Vedas isegi rohkem- kolleeg lubas kaasa võtta abaya ja hijabi (moslemnaiste traditsioonilised kehakatted). Mulle pandi tugevalt südamele, et kannaksin kindlasti ainult musta.
Kell 17.30 kohtusime, kolleeg oli nii valmistunud, et isegi auto oli musta värvi!
Egas midagi, istusin autosse ja teekond algas.
Kellel huvi, tegin autos FB-i jooksvalt live´i , selgitasin pisut elu-olust ning näitasin ümbrust, kolleeg selgitas praegusel ajal toimuvat pisut lähemalt-  nt tehakse palju heategevust- toidupakikesi ning korjandusi, nagu ka Ramadani ajal.
Moslemitele on väga südamelähedane teha head ning aidata neid, kes ise ennast aidata ei saa.
Teise kolleegi juurde jõudes ootasid meid juba pakitud toidukotikesed, neid oli u 120-150 tk. Igas kotis saiake, karp traditsioonilise toiduga, mandariin, kurk ja vesi. Lisaks oldi küpsetatud hästi huvitavaid kreveti-kartuli-porgandi pätsikesi.
Esimest korda elus sain selga abaya, kolleeg tõi enda talverüü, nii, et see oli villasest materjalist.
Lisaks sellele sõlmiti hijab nii tugevalt ümber mu imeilusa näolapi, mul pole vist küll tulevikus mingit face-lifti vaja, kõik voldid ja lotid tõmmati tugevalt kokku.
Nüüd meenutame Bahreini 40 kraadist kuumust. Müts maha KÕIGI moslemnaiste ees, kes seda riietust iga päev kannavad.
Jõudsin selle paari tunniga no absoluutselt iga ettejuhtuva ukselingi külge kinni jääda ning mu hijabi pidid teised naised mitu korda uuesti kinni sõlmima, neil on selleks omad nipid.
Lisaks kardsin iga sammu tehes, et see jääb mu viimaseks ja kohe-kohe olen kõhuli maas või kellegi süles või ajan midagi maha- täielikult elevant portselanipoes.
Ja muidugi kui miskit uut selga saab, tuleb ju teha must-have selfi!
Kuna eelnevalt olin selgitanud nii blogis kui ka FB-s, kuhu on plaanis minna ja miks teisiti riietun, leidsin, et endast pildi tegemine ja -postitamine oleks ju asjade loomulik käik.
Arvaku aga uuesti!
MA SAIN NIIIIIII PALJU HEITI!!!!
Te ei kujuta ette ka inimeste reageeringut mu pildi peale. Osad kommentaarid ja isegi postkasti kirjutati. “A mingi moslem oled vä?. Miks sa kannad selliseid ASJU. Ma teadsin, et sa seal kohe moslemiks hakkad. Mis sul viga on. Ise väidad, et Bahrein on vabameelne riik, mida sa valetad. Abiellusid mingi tsurkaga jah, millal lapsi hakkad saama” jnejne. See oli väga väga ebameeldiv, kuidas inimesed reageerisid.
(Mitte muidugi kõik)
Need on lihtsalt riided!! Inimesed, mis teil viga on??! Kuidas te hakkate kedagi vihkama lihtsalt selletõttu, et ta kannab mingi riigi traditsioonilisi rõivad??? Et… mis loogika see on, kas keegi kirjutaks samamoodi mõnele naisele, kes kannab näiteks Muhu seelikut ja tanu?
Kas abayat kandev Carolin on kuidagi teistsugune auklikus hommikumantlis hommikukohvi joovast Carolinist?
Kust ja miks tuleb selline viha?
Proovisin muidugi selgitada, et tegemist on erilise üritusega- lähen pühasse kogunemiskohta ja mul on kohalike poolt palutud  kanda nende traditsioone austavaid riideid.
Me ei lähe ju kirikusse ka miniseelikus või bikiinides.
Aga okei, see selleks, eks ma oleksin pidanud sellise reaktsiooniga kohe alguses arvestama.
Kui toidupakid olid autosse laaditud, otsustasime, et mina lähen filipiinlannadega ning araablannad omakeskis, põhjus väga lihtne- kuna araabia keelest ma midagi aru ei saaks, oleks mul mõtekam minna inglisekeelsele kogunemisele- selleks seal ju ometi olingi, et asjadest aru saada.
Kohapeal tegin uue laivi, näitasin kogunemiskohta ning siis kõik algaski, kolleeg palus telefoni ära panna.
Inimesed hakkasid kogunema, meid oli lõpuks u 100 ringis.
Kuna olime esimesed kohale jõudjad, sain valida koha õhukonditsioneeri juures, sest te ei kujuta ette KUI palav mul neis riietes oli!
Esijutlustaja oli Bahreini, kuna mikrofon kajas väga halvasti, ei saanud ma poolest jutust mitte midagi aru, aga räägiti Hussainist ja Hasanist- kahest vennast. Räägiti Alist ning Fatemast ning sellest, kuidas nad reedeti ja nad surma said.
Tuled pandi hämara peale ning sünergia oli kuidagi väga kiigutav ning transilaadne. Seejärel hakati esitama sama lugu aga lauldes, korraga tõusid kõik naised oma toolidelt püsti ja olid nägudega minu poole.
Okou, mis toimub, mida ma tegema pean!
Kolleeg sikutas käest. “Pööra näoga sinna” näitas ta vaikselt suunda.
Moslemitel on teatud suund, kuhu poole nad palvetavad, isegi telefonides on vastavad äpid, kui nad peaksid viibima kohas kus nad suuna suhtes kindlad pole.
Laulmine läks aina intensiivsemaks. Aina rohkem naisi hakkasid lalisema, nutma, halama. Aina kõvemini ja kõvemini.
Kogu see sünergia oli nii leinalik, üks mu siinne sõbranna, kes on ka Euroopast pärit ning pole moslim, tunnistas, et ta osales kunagi samal üritusel ning ka tema tundis, et neid laule ja seda nutmist kuulates lähed sa transi, sa hakkad, isegi sõnadest mitte aru saades, nutma.
Sulle meenuvad kõik kurvad seigad oma elust, oma perest, sa meenutad iga kurba hetke. Ja siis sa nutad ja nutad. Pisarad voolavad iseenesest.
Mingi aeg hakkasid osad naised käega oma põlvedele lööma, mõned südame peale. Isegi see toimus teatud hüpnotiseerivas taktis.
Seejärel tõusti jälle püsti ning hakati rusikaga õhku lööma ning siis rinnale, mingi hetk läks kõik see olukord nii intensiiveks, et mul hakkas pisut kõhe. Kogu toimuvat saatis halin ja nutt.
Proovisin koguaeg jälgida, mida teised teevad, ega mind kummaliselt  vaadata.
Mina liigutusi kaasa ei teinud ning kaasa ei laulnud, esiteks ei teadnud ma sõnu ning tundus ka vale teeselda teistele nii olulise toiminguga kaasa minemist, kui tegelikult ma muslim ju pole.
Kui jutlus lõppes, pandi tuled jälle põlema.
Ürituse alguses ja lõpus jagasid vabatahtlikud vett ning kohalikku teed piimaga. Lõpus kandsid vabatahtlikud kandikuid erinevate toitude ning snäkkidega.
Muidugi ei saa me ilma piinlike momentideta, mis lugu see muidu oleks.
Kuna ringi liikusid erinevad kandikud toitudega, ei olnud ma üllatunud kui mu ette ilmus naine vahvlikarbiga. Kuna magusat väga ei söö, ei soovinud ma seda võtta.
Naine jäi mu ette aga seisma ning ulatas karpi siiski minuni. Kuna vahvlit siiski ei soovinud, kõht oli ka juba täis, raputasin lõpuks peaga- no tõesti ei soovi, aitäh.
Naine vaatas mulle mõneks hetkeks kummaliselt otsa ning liikus seejärel edasi.
Alles seejärel kui mu kõrvalistuja karpi nähes rahakotti otsima hakkas, sain aru- tegemist oli korjanduskarbiga!!!
Kui piiiiiinlik!!!!!
Ei taha mõeldagi, mis mulje endast jätta võisin. Aga kes see teeb siis korjandust vahvlikarpi, kõik ei ole piisavalt kirkad, et asja tegelikust otstarbest aru saada, eksole onju!
“Kas läheme rongkäiku ka nüüd vaatama” uurisin kolleegilt. Seda kus mehed jalutavad ja käega rinnale löövad.
Samal ajal helistas kolleegi abikaasa ning luges sõnad peale, et sinna rongkäigule me kindlasti ei läheks, kuna eile oli Shiade leina kõrgpunkt, olid tänavad rahvast liialt täis.
Proovisin kolleegi siiski pisut veenda, aga tulemuseta.
Põhjendati, et rahvamass oleks liigne, sellised rahvamassid toovad kohale aga mitte väga heade kommetega inimesi.
Tuleb tunnistada, et kolleegil oli õigus, kui araabia mehi ma ei karda, nemad on minu seniste kokkupuudete põhjal väga austavad, siis on meil Bahreinis aga tohutul hulgal lõuna-aasia päritolu mehi, kes ei tunnista mingeid tsivilisatsiooni eeskirju.
Suur hulk neist on täiesti loomastunud, ebameeldivaid kokkupuuteid nendega on mul kahjuks ette tulnud igapäevaselt.
Kolleeg teadis rääkida, et need mehed kasutavad rahvahulka ära ning heal juhul krabavad ning katsuvad nad  naisi ebasündsalt, halvemal juhul võib naisterahvaga pimedal tänaval midagi veel hullemat juhtuda.
Kuna isiklikult pole sellel üritusel osalenud ning oma silmaga nende sealset käitumist näinud, ei taha seisukohta võtta, küll aga olen kursis kuidas nad igapäevaselt end tänavatel üleval peavad, nii, et teen omad järeldused.
Koju jõudes kirjutasime päevasündmustest sõbraga, saatis mulle meeste kogunemiste videosid, mis ta minu jaoks salaja salvestanud oli.
Selgitas veel lisaks, et rongkäigud ei ole naistele ohtlikud, aga siinses kultuuris ei peeta viisakaks kui naised mehi vaatama lähevad ja nende kõndimist jälgivad.
Tean, et seetõttu vaatavad paljud kohalikud naised toimuvat võimaluse korral koduakendest või mujalt kaugusest.
No aga mis siis ikkagi toimub nendel kogunemistel!
Kuidas saan minna magama kui mul pole oma lugejatele välja selgitatud, mis siin Bahreinis siis ikkagi toimub.
Egas midagi, poole öö ajal meenus mulle üks tuttav parameedik!
Tema ju kindlasti teab, mis toimub, äkki on isegi kohapeal!
Minu õnneks just nii oligi- tuttav oli kiirabiautoga kohapeal ning selgitas toimunut- Iga rongkäiku saadavad 2 kiirabiautot- üks alguses ja üks lõpus.
Kui suurem enamus Shiadest on rahumeelsed ning jalutavad lihtsalt käega südamele patsutades, mida saadavad trummilööjad, siis on siiski ka Bahreinis oma kogukond agresiivsemaid uskujaid- neil, nagu eelmises postituses selgitasin, on oma juht, kes neile selgitab, et enda veristamine on ülim austus kadunud Hussainile ning just nii teevad nad endale suurt au. Sinna kogukonda kuulub u 1000 inimest Bahreinis.
Kuigi isegi nemad on võrreldes Iraagis, Afgaanis või Indias elavate Shiadega “üsna rahumeelsed”.
Mehed kõnnivad ning neil on igalühel kaasas oma pikk mõõk, tääk, kettide otsas olevad pisikesed noad ning Husaini nime hüüdes pekstakse end nendega. Kes kõige rohkem veristada suudab, on rohkem au sees.
Lisaks täiskasvanud meestele on kaasa võetud ka lapsed, pisikesed lapsed, kes käsikäes oma isadega kannavad veriseid mõõkasid ning veristavad ennast. Ja ma mõtlen kohe päris tõsiselt pisikesi lapsi!
Kui tegemist on lapsega, kes pikki vahemaid käia ei suuda või laps ei ole enda veristamiseks valmis, leitakse täiskasvanu, kes seda lapse eest teeb, näiteks tõmmatakse pikk haav lapse otsaette- veri peab valatud olema, Husaini nime tuleb mälestada.
Küsisin tuttavalt parameedikult, kuidas olukord tänavatel on, kas inimesed ei karda haigusi, mis vere liikumisega üksteisele kanduda võib.
Mulle selgitati, et seetõttu ongi igal ühel oma möök, kui mõõka ka jagatakse, puhastatakse see pärast iga kasutamist. (Kodutööna erinevate videotega tutvuses nägin, et mitte igas riigis ei pöörata puhtusele ning mõõgapuhastamisele niipalju tähelepanu, mõõk käib käest-kätte. Neis riikides oli näha ka end täiesti pooleks lõikavaid inimesi, üle 2 video ma vaadata ei suutnud)
Tuttava parameediku ning tema paarilise tööks on neil kogunemistel inimeste haavu puhastada, haavu õmmelda ning inimesi elule turgutada.
Mulle saadeti mitmeid videosid kohapeal toimuvast, nägin noori ning lapsi mõõkadega, nägin minestanud mehi, üleni verised.
Tundsin, et tegin õigesti, et ise kohapeale ei läinud.
Kodus saatsin sõbrale sõnumi- “Kuule… ütle mulle ausalt. Kas sina ka ennast vigastad neil rongkäikudel. Kas sina olid ka täna verine”
Sõber selgitas mulle pikalt, et tema ja tema suguvõsa end ei vigasta, nad ei poolda sellist asja ning nende ja paljude teiste moslemite jaoks on selline teguviis vale- nad mõistavad selle igatepidi hukka.
Sõber tunnistas, et lisaks käega südamele löömisele on osadele meestele omane ka pisikeste kettidega õrnalt seljale piitsutada, aga piisavalt õrnalt, et endale mitte viga teha, aga juba too vahend on talle vastumeelne, juba lapsest saadik on ta keeldunud tegemast midagi muud kui lihtsalt käega südamele rütmi löömast.
Kuna koraani järgi ei kuulu ühegi moslemi maine keha temale, vaid Allahile, ei tohiks mitte üks moslim kätt endale külge panna või kuidagigi end vigastada. Seetõttu on suurimaks tabuks ka enesetapp.
Meil kliinikus näiteks paljud naised ei saa endale püsimeikigi teha, sest protseduuri käigus tekiksid veretäpid ning lõiked nahale, juba see on nende jaoks patt.
Läksin magama täiesti öösel, emotsioone oli nii palju.
Süda oli paha ennast vigastavatest videodest, liigne uudishimu pole alati tervislik.
Lisaks leidis parameedik, et tänutäheks jagatud infole, peaksin ta kohvile viima. Niimoodi olengi oma tagumiku blogi jaoks turule viinud….

69633666_2478332249067039_8390421592890408960_n
(Toidupakid)

70585453_485488178942963_1573927268546248704_n
(Heategevuseks valmistatud kreveti-kartuli-porganipätsid)

69819593_480869329434002_3088983519150473216_n
(Minu esimene ja ilmselt üks vähene hijabi ning abaya kandmine)

69809019_1285339738292744_5952447642846887936_n
(Parameedikud asuvad rongkäigu algus- ning lõpp-punktis ning pakuvad igale abivajajale abi)

69895897_409407366378484_1633806890838261760_n
(Osade Shiade puhul on taoline käitumine ülim austus ning usu tõestamine, paljude teiste Shiade jaoks on enese vigastamine suurim patt ning tabu)

69847885_465635237500517_3517246437790318592_n
(Tuttava sõnum jääb end mõõkadega peksvate Shiade kogukond Bahreinis umbes tuhande inimese kanti)


https://www.youtube.com/watch?v=vwA7sZR8Xy8&feature=youtu.be&fbclid=IwAR0fewgp4fTvFh38e4NXGuK2ZrJz05mDokojqNqrUk6_yTo3yseizwbTz2g

6 kommentaari “Ashura ja Matam Vol2

    1. Äkki ma ehmatasin nüüd liiga ära inimesed. Ma järgmiseks kirjutan millestki toredast, nagu kaneelisaiake, magus, pärast soolast suutäit.
      Igapäevaelu pole üldse hirmus, kui, siis ainult pisut igav, eriti kui Hispaania meluga harjunud. Kohalikud on hästi viisakad, kui kuhugi minna, siis “madam” siin ja “madam” seal, sellise eluga harjub kiirelt ära. Ja eks need Shia-aktivistid ole ka selline vähemus, kellega ma pole kunagi kokku puutunud, ka teised ei mõista neid väga. Eriti ajavad mind naerma need korrad, kus Bahreini või Saudi noormehed on “mina küll Euroopasse ei julge tulla, kuritegevus nii suur”. Siis ma alati naeran, et kui te vaid aimaks, mis jutud Euroopas just teie kohta käivad.
      Kuritegevus on väga madal, just paar nädalat tagasi kaotasin telefoni kuhugi, ei teagi kuhu, keegi hea hing oli leidnud ja välja uurinud, kus töötan ja telefoni ära toonud nt.

      Meeldib

  1. Kadri

    Kui palju Bahrein ja Araabia Ühendemiraadid teineteisest erinevad? Ma viimases olen kaks korda käinud (esimene kord olin pool ajast surmahirmus aastal 2005/2006 Dubais ja teisel korral sel aastal Abu Dhabis ja ei mingit hirmu). Aga eks see teadmine, et kohalikke kombeid tuleb austada ja kohalike kommete/riiete/käitumise kohta teadmised olid teiseks korraks kõvasti paranenud ka 😀 Avastasin läbi Anu blogi su kirjutamised ja no ei saanud enne pidama kui olin kõik ära lugenud. Jätka samas vaimus!

    Meeldib

    1. Kusjuures ma polegi veel jõudnud Emiraatidesse, on küll mitu korda kutsutud. Aga juttude põhjal on seal huvitavam ja rohkem tegevust kui Bahreinis, ise ei oska kommenteerida. Kuidas sulle meeldis?
      Surmahirm küll olema ei pea, kohalikud olid ju toredad, või oli sul mingeid insidente?
      Ja suur suur aitäh toetavate sõnade eest, ikka tore kuulda, et ma ainult iseenda jaoks ei kirjuta 😊😊

      Meeldib

      1. Kadri

        Jaa, esimesel korral käies (kujuta ette – blond, sinised silmad, talviselt täiesti valge nahk jne :D) oli mitmeid kordi, kus valges ürbis mehed vahtisid ja mingi hetk tänaval kõndides võttis üks üleni mustade klaasidega auto hoo maha, tagant klaas lasti natuke alla ja valges ürbis meesterahvas vahtis väga pika pilguga. Noh, ma otseselt ei mäleta, mis mul tol korral seljas oli aga ma väga paljastav pole kunagi olnud 😀 Igal juhul pärast seda ma niisama üksi tänaval ringi kõndida ei julgenud. Ja see oli esimene kokkupuude islami kultuuri ja oludega. Seal oli mingeid sarnaseid juhtumeid veel, aga see autoga asi võttis ikka paariks päevaks täitsa kõhedaks ja kui siis eestlannast kohapeal elav giid oli mu kirjelduse peale jahmunud, ei osanudki midagi muud enam mõelda kui karta 😀
        Nüüd käies (ah, kaks last saanud, abielus, päevitunud ja üldse enam mitte nii sinisilmne) oli hoopis teine kogemus. Abu Dhabis vist turiste vähem ka kui Dubais. Väga viisakad igal pool, keegi ei jõllita, rahakott ainult peab pungil täis olema. Kusjuures hästi palju suhtlesime Pakistanist tulnud inimestega (taksojuhid, me giid kõrbetuuridel jne) – nad olid kõik eluga väga rahul (ma mäletan, et giid rõhutas, et kui ise hakkaja oled, saab palju-palju paremini elatud kui Pakistanis). Kuritegevust on väga vähe ja no igal pool on turvamehed ja politseid. Kui ise normaalne olla, kohalikku kultuuri austada (ja see ei tähenda, et naisena peaksin musta ürbi peale viskama) ja kainena ringi uudistada, siis ei ole mingit probleemi – mulle jäi väga positiivne tunne. Korra mõtlesime perega järgmise reisi Omaani teha, aga siis ajakirjanduse järgi läks seal olustik jälle rahutumaks.
        Abu Dhabi ise on ilus omamoodi – pilvelõhkujaid täis, rahalõhn hõljub üle linna, suured muuseumid, pargid, meelelahutust igale vanusele jne. Kuigi lõbustusparkidesse me ei läinud – näiteks 260€ perega Ferrari world parki sisenemise eest ei olnud nõus maksma 😀 Samas oli naljakas näha, et kaubanduskeskustes söökide hinnad olid umbes nagu Tallinnas, restoranis käies samuti hinnad sarnased. Igal juhul oli palju-palju põnevam kui tuttav ja turvaline Hispaania 🙂 (Jällegi – Hispaanial pole midagi viga, lihtsalt me seal mitmeid kordi käinud ja sel korral otsisime midagi muud.)
        Kui aga juhtud Emiraatidesse minema või kohtud kellegagi, kes mõlemas riigis hiljuti viibinud ja võrrelda oskab, siis ma suurima hea meelega loeks. Laiendaks ka oma maailmapilti 🙂
        PS. Ma pean ka blogi (ah, käsitööalast) ja alati on hea tunne kui teada saan, et mõni loeb ka. Aga ise tagantjärgi on nii hea lugeda, enda (oskuste, inimesena jne) arengut näha ja isegi kirjutamise käigus saab peas midagi selgeks. Mitu kasu ja paljudele rõõmu! Aitäh!

        Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s