Nagu ma FB-s juba kirjutada jõudsin, oleksin täna äärepealt mehele saanud. No oleks ka aeg, kaua ma perele häbi teen vanatüdruku staatuses olemisega.
Kunagi tuttavaga Hispaanias arutasime, et ühiskonna jaoks, kui naine enne 30ndat eluaastat abielus pole, on ta üks igavele L-
Lits, Luuser või lihtsalt Lesbi.
Ma ei tea, millisesse kategooriasse mina liigitun, aga vot, täna sellised lood- kuna uni on püha tegevus, ja kes olen mina pühadele asjadele vastu hakkama, magasingi hommikul pisuuut liiga kaua. Kohe väga palju pisut liiga kaua.
Kui silmad avasin, oli mul täpselt nii palju aega, et pesemas käia, juuksed krunniga kuklasse tõmmata, puhtad trussikud ja sokid kapist üles otsida ning välja joosta.
Peatusesse jõudsin õnneks õigel ajal, sest ega Bahrein pole ju Barcelona, kus iga 2 minuti tagant uus metroo tuleb.
Ma olen siin kõrbekuumas (joke you not, väljas oli üle 40-kraadi) TUND aega bussi oodanud, kõrvetasin kätele mõnusad päikeserandid, need on mul pool aastat hiljem kah veel sama tugevad, koguaeg proovin millegagi katta.
Nii, et bussi tulekut ligikaudselt teades tuleb sellel ajal kohal olla.
Minu päikeserantide pärast hakkas vist veel keegi muret tundma- korraga peatus mu ees sõiduauto.
Kuna taksod püüavad bussipeatustest tihti kliente, ei teinud autost alguses väljagi, küll ära sõidab kui näeb, et huvitatud pole. See auto aga ei tahtnud kuhugi liikuda, sees viiples keegi meesterahvas.
“Kuhu sa lähed, ma viin su ära”
Proovisin ignoreerida.
“Halloo, kuhu kanti lähed, ma viin su ära. Tasuta. Ei pea maksma”
Raputan pead- ei aitäh.
“Palun, las ma viin su ära. Sa ei pea midagi maksma, las ma aitan sind. Nii kuum on ju väljas”
Raputan uuesti pead, et okei, jaa, aitäh, väga armas, aga ma ei soovi.
“Tule ikka! Mis su number on? Nimi? Sa oled ju nii ilus, tule mu autosse”
Hakkasin naerma, sest jep, tõeline iludus istus seal bussipeatuses, mhm, eriti seksikas krunn silmanurgas päevitava Unematiga. Kaunitar missugune, ei ole siin pool kõrbe varem sellist iludust nähtud.
Ärge saage must valesti aru, kui end ära meigin ja kapinurgast peoriided välja otsin, siis võiks ehk tõesti uskuma jääda, et meesterahvas poole pedaalisurumise pealt ära armus, aga … olgem nüüd ikka natukene reaalsemad, eksole onju.
Armulugu jäi meil kahjuks lühikeseks, kas kustus leek või märkas meesterahvas kõrval paviljonis kenamat näitsikut, ma ei teagi, läinud ta igatahes oli.
Ja seal ma siis istusin, vana koitunud vanatüdruk, naabruskonna kassid isegi ei soovinud end mulle külge enam haakida.
Meenus aeg kus alles kolisin enda naabruskonda, järjekordselt bussi oodates peatus auto, sees istus niiiii kena noormees. Niiii ilusa autoga.
Tutvustas end ja küsis, kas oleks abi vaja, väljas on ju nii kuum. Vaatasin kindluse mõttes veel üle õla, et nii kena noormees räägibki minuga või? Tema ei tahtnudki numbrit ega nime, pakkus paar korda veel, aga kuna ma ei julgenud võõrasse autosse siiski istuda, sõitis kiirelt minema.
Siiani nutan vahel õhtuti ja mõtlen ta peale, ahhh, armastus on valus asi!
Huvitav kas tema minu peale ka vahel mõtleb…
Noh, ja kui ma just autodega kavalere kaikaga eemale ei pea peletama, saan ma whatsappi näiteks selliseid sõnumeid…
Oh seda romantikat, milline õnn.

Küll aga sai see härra Hurmur üsna ruttu aru, et ilmselgelt on tugevates jooksuaja-tuultes number sassi läinud, sest …  palun, no eii. Ma ei tea kust otsast alustadagi- Itaaliast ma ei ole, ühtegi Sayedi ma ei tea ja … okei, ma heheee, sellele teisele väitele ei hakka vastu vaidlema, no, teate, mis siin nüüd selliseid komplimente hakata tagasi ajama (nina uhkelt püsti). Eks me kõik taha  milleski head ja targad olla.
NALIIII.
(Palun, ma teen lihtsalt nalja, ausõna).
Igatahes see härra palus vabandust ja rohkem ei kirjutanud. Loodan, et leidis otsitu, kui ei leidnud, oskan häid thai-massage-salon-only-for-men soovitada.

Vot nii on lood, siin pool kõrbe. Kes ütles, et romantika maailmast kadunud on?