Minu Barcelona

Umbes aasta tagasi kontakteerus minuga Petrone Print, keegi oli neile minust rääkinud  ning kuna parasjagu just uue “Minu Hispaania” trüki plaan oli, mõtlesid nad, et ma võiks proovida neile ühe toreda raamatu kirja panna.
Minul kangastusid silme ees juba kõik oma vahvad lood ja leheküljed täis naljakaid juhtumisi, saatsin kiiruga isegi nn mustandi ära, kuid lõpuks tuli leppida kurva tõsiasjaga- ma polnud raamatu jaoks siiski sobib kandidaat.
Petroned küll kirjutasid, et neile väga meeldis mu saadetud proovitutvustus, aga nad otsivad kedagi, kes sobiks paremini Hispaania kui riigi alla, minu kogemused piirdusid nende jaoks liialt vaid Barcelonaga ning uut  Kataloonia raamatut neil plaanid avaldada pole.
Eks korvi on ikka valus saada, aga mis sa teed.
Siis kolisin ära Lähis-Idasse ning hakkasin blogi pidama, sain oma kirjutamiskirge siia maandada kuni täna jäin mõtlema, et no misasja! Ega keegi teine ju ei vali kus ja millal mina oma kogemusi jagan, mis ma siin nüüd siis melanhoolitsen- saan ju ise oma raamatu kirja panna- siia samasse enda blogisse!
Seda ma nüüd siis tegema hakkangi, peatükk peatüki haaval- Tere tulemast “Minu Barcelona”
Alustuseks postitan täies hiilguses mustandi, mis Petronedele saadetud sai, mis ta mul seal üksi kurvalt dokumentides ikka kükitab, tulgu aga blogisse üle.
(Kas ma hakkasin pisut nutma või jah, kui jälle oma mustandit lugesin. FAKKK, mida ma teen siin Bahreinis, ma kuulun Hispaaniasse).

Minu Hispaania

– Meenutusi algklassidest, sõprus klassivennaga kes tantsutunnis partneriks sattus ja mõned aastat hiljem perega Hispaaniasse kolis. Tollal tundus mõte kellegi elust meie jaoks niivõrd eksootilises riigis tohutult põnev.

– Valencia 2007
Esimene reis välismaale. Külla minek klassivennale, kellega algklassidest olid toredad mälestused.Vanaema kasvatatud tütarlapsena kaasa saadud manitsussõnad ja hoiatused. Arusaamine, et minu süda on müüdud, siiani tagasi vaadates oli tolleaegne reis nagu 1 imeline film- palmid, rand, Hispaania keel.
Sõber, kellele külla sai mindud, vist nii õhinas ei olnud, kuna läksime külla koos sõbrannaga siis 2 nädalat möödusid kahe 17-aastase nooruki tujude ning “Mina-ja-maailm” taustal.

– Vahepealne aeg Eestis, mõtted olid ainult Hispaanial- läksin keeltekooli Hispaania keelt õppida, turult ostsin ainult Hispaania puu- ja köögivilju, rääkisin kõrvad valutama oma 2-nädalasest reisist kõigil, kes vähegi ohtu aimamata mu lähedusse sattusid.

– Barcelona 2012 suvi
Majavahetuse kaudu leidsime 2 Katalaani poissi, kes terve suve Tartus veetsid, samas kui meie, 3 sõbrannat, enda valdusesse suure Villa Barcelona südames saime.
Ja lugu algas- Arvasin oma suures naiivsuses, et tegu on sama armsa kohaga nagu Valencia pisike kalurikülake, aga enne kui arugi sain olin keset sin-city keerist, nägin elus esimest korda prostituude ning narkokaubandust, tänavamüüjaid, taskuvargaid, mustanahalisi. Kuidas mu sõbrannad minuga vaeva nägid, sest ma ei julgenud üksi mitte kuhugi minna, ei kõrval tänavasse toidupoodi kui metroosse.
Kultuurishokiväärne tutvus kõrvalmaja omastanud kodutute hipsteritega. Kuidas kõige palavamal suvekuul majas vesi välja keerati ning me end koos kõrvalmaja boheemidega samast kaevust pesemast leidsime, taustaks kahekordsed turistibussid uudishimulikult pilti tegemas.
Igaõhtused telefonikõned vanaemaga ja tema toetav kaasaelamine. 5 h enne tagasilendu Eestisse metroos taskuvarga küüsi sattumine ning lennujaama maha jäämine, tuli leida lahendus koju saamiseks.

– Vahepealsed kuud Eestis
Pikad jutuajamised vanaemaga, kes oli alguses väga skeptiline, kuid sai lõpuks aru, et Hispaania on minu suur unistus ja tema igasugune toetus.

– 2012 oktoober
Eestisse lendab külla sõber Barcelonast, Mainib, et ta korterikaaslane kolib välja ja otsib uut. Samal päeval arutan oma plaani vanaemaga, säästude kokkulugemine, ülemusele helistamine ja 3 päeva pärast olen 1 otsa piletiga Barcelona poole teel.
– Minu esmane ideoloogiline ettekujutus, et siit tuleb Põhjamaa naine, uks jalaga lahti ja pean tööpakkumisi kaikaga eemale peletama ei saanud olla rohkem valed. Ikka veel ei julgenud kõrvaltäna toidupoodi üksi minna ja õhtuti veetsin aega kuulates vanaema lohutusi.

– Minu kogemus Aupairina. 3 pere- kas Aupairindus ongi tänapäeva orjandus? Kuidas näevad aupairindust Hispaania pered. Meenutusi peredest ja põhjused, miks otsustasin teemaga süvitsi minna ja hakata noori sellel teemal harima.
Aupairi pere vahetused, arusaamine, et Barcelonas kehtivad hundiseadused ja samm-sammult iseseisvumine.

– 2014 oktoober Eesti
Kõige raskem aasta, otsus tagasi Eesti põõrduda algse plaaniga paariks nädalaks. Vanaema surm, lein.
Igas halvas on tükike head- Leidsin tee Apollosse, leidsin mõttekaaslasi ja toetust, julgustati kirjutamisele pühenduma ja oma unistusi järgima.
24- aastasena leidsin end olukorrast kus ma ei osanud enam hakkama saada, olin terve elu elanud teadmises, et kodus ootab soe söök ja veel soojem kallistus, kui aga jääda ilma sellest soojast inimesest, töötu, enda jaoks võõraks jäänud riigis.

-2016 jaanuar
Tööpakkumine Bareclonasse, süda ihkas tagasi. Aga mille kasuks otsustada, Eestisse oli ostetud oma korter, töökohal käisid jutud potensiaalsest ametikõrgendusest, olin leidnud kallima. Millestki oli siiski puudu, otsustan tagasi Barcelonasse pöörduda.
– põlvist lööb nõrgaks suur armastus

– 2017 ja edasi
– Erinevad pisitööd ja iseenda kehtestamine eestlasena, milline on keskmise katalaani suhtumine endise nõukogudeliidu liikmesriigi elanikku.
– Asun tööle ja saan ametikõrgendust
– Kataloonia referendum, mis toimus inimeste südames ja linnatänavatel
– Terrorismiatakk La Ramblal ja kuidas see mõjutas Barcelonat ( Olin seal samas, meid sulgeti mõneks ajaks kindlasse piirkonda, keegi ei tohtinud liikuda ei välja ega sisse, terrorist oli endiselt tabamata, 1 Eesti neiu oli La Ramblal korteris lõksus ja jälgis kõike aknast )
– Uuesti kooli minek, Inimõiguste ja Soolise võrdsuse õppimine
– Ühinemine heategevusorganisatsiooniga “Esperanca”, kodututele toidu tegemine ja tänavatel neile jagamine, olen leidnud oma kutsumuse ja tean, mis mind huvitab. Endalegi märkamatult olen kasvanud suureks, pärast vanaema surma tuli iseseisvuda, enam ei karda üksi liigelda, olen vastuvõtnud ja aidanud palju Barcelonasse kolijaid, aidanud leida töö- ja elukohad.
– Olen vaimselt palju kasvanud, leidnud teemad mis on minu jaoks päriselt tähtsad.
Eraldi
– Kolimine
Kuidas Katalaanid elavad, mis võimalused on elamiseks, üüripoliitika, hinnad.
– Ööelu
Erinevused Eesti ja Katalaanide ( Hispaanlaste ) peokultuuris, jätsin Barcelonas elades alkoholijoomise ning suitsetamise.
– Suhted, kohtamine
Kuidas siis ikkagi täpselt selle armueluga siin on, naljakas-lõbusaid juhtumisi
– Sõprus
Soe ja ilus sõprus kunagise klassivennaga, üksteisel külas käimine, vahvate eestlastega kohtumine
– Kuritegevus
Kuritegevus Barcelona tänavatel, olen langenud ise röövi ohvriks ja kahjuks kuulen igapäevaselt ka lugusid oma tuttavatelt.

Sissejuhatus-
Me kõik tunneme vahel, et oleme valel ajal vales kohas. Mida aga teha, kui tunned ennast sellisena koguaeg? Mida teha siis, kui tunned, et sa oled kuidagi teistmoodi või teiste jaoks “liiga palju”
Väiksena olin pigem omaette hoidev laps, tagasihoidlik ja vaikne, pigem enda mõtetes. Millalgi aga miski minus muutus, lahvatas suure leegiga põlema mingi leek mis kuidagi kustuda ei tahtnud. See leek tegi minuga igasuguseid naljakaid asju- see ajas mind naerma, tihtilugu pisut ebasobivatel momentidel või koolitunnis kui teised vaikselt õppida tahtsid, see leek tuletas naljakaid momente koguaeg meelde ja seetõttu ma koguaeg ringi käisin ja vaikselt naeru kihistasin.
Aga oot, kas ikka nii vaikselt? See leek tegi mind ka pisut liiga valjuhäälseks ja jutukaks, korraga meeldis mulle tohutult rääkida, mulle meeldis rääkida toredaid lugusid ja neid lugusid oli mul nii palju ja mulle meeldis olla seltskondlik ja mulle meeldis olla inimeste keskel.
Mingi aeg hakkasin aga tundma, et see võib tekitada teistes ebamugavust, üks keskmine eestlane pole ilmselt harjunud nii palju lobiseva rahvuskaaslasega, ja kes veel nii palju ja koguaeg kõva häälega naerab. Vanaema manitses mind tihti tagasihoidlikusele, sest teistel võib minu pärast olla piinlik.
“Piinlik, miks piinlik” ei saanud ma kuidagi aru, miks tunnevad teised inimesed minu emotsioonide ja olemuse pärast piinlikust. Miks ma peaksin proovima olla kuidagi teistmoodi kui ma tegelikult olen, ja veel enam, mul oli ju tore ja lõbus!
Äratundmine, et kuskil on terve riigitäis sama rõõmsaid ja lõbusaid inimesi, tekkis mul esimest korda Hispaaniat külastades, olin 17-aastane ja lendasime sõbrannaga külla algklasside-aegsele klassivennale.
Mäletan oma siirast rõõmu ja emotsiooni lennukist maha astudes, lennujaamas vaevalt 3 sammu tehtuna jäi mu uue kinga konts muidugi lennujaama ainukesse auku kinni ja nii ma seal lebasin, kõhuli oma kohvritega, ise rõõmsalt naerdes, juba toona oleks pidanud ma taipama, et mitte mingil juhul tavaliseks see reis küll ei kujune.
2 nädalat hiljem olin ma võlutud, just täpselt nii võlutud, et olin vastu võtnud otsuse- minu tulevik saab olema Hispaanias. Kuidas täpsemalt, ma oma peakest ei vaevanud, aga ma teadsin, et nii see olema saab.
Kui ma nüüd, 11 aastat hiljem, tagasi vaatan ja mõtlen kogu sellele kadalipule mis mul läbida tuli, siis… ma ei tea, kas ma enam nii vapralt ja hoolimatult tegutseks. I
lmselt olengi kogu oma teekonna läbinud tänu oma nooruse naiivsusele ja liigsele usaldusele.
Nende aastate jooksul olen tutvunud väga värvikate inimestega- olen leidnud südamesõpru, kes on rasketel aegadel mind toitnud ja peatuspaika pakkunud, minuga Kataloonia kaugetesse paikadesse reisinud.
Olen ise olnud sõbraks ja toeks paljudele Barcelonasse kolijatele, keda suurlinn esimese hooga ära hirmutab.
Olen langenud varaste ohvriks ja ilma jäänud kõigist dokumentidest, olen näinud kuidas sama on juhtunud mu sõpradega, olen maganud politseijaoskonnas.
Jään värvikalt meenutama öist põgenemist oma elukohast, millele järgnes kuude pikkune ähvardamine ja millega lõpuks politseisse pidin pöörduma.
Katsetused lapsehoidjana tööd leida ja arusaamine, et orjapidamine pole praegusest Hispaania ühiskonnast veel kuhugi kadunud, aga kui peaks juhtuma, et leian end olukorrast, kus olen 4-lapsega üksikema, siis ei viiks mind enam miski endast välja.
Tajun iseenda suurt muutumist, kui esimesel korral Hispaaniasse tulles leidis Hispaania lennujaam eest platvormidel kõikuva sädeleva roosa keravälgu, siis nüüdseks käin vabatahtlikuks organisatsioonis, kes aitab tänavatel elavaid kodutuid, neile süüa tehes ja riideid viies, nendega juttu ajades ning andes oma panuse paremasse ühiskonda.
Kõigi nende siin veedetud aastate jooksul olen tihtilugu tundnud suhtumist- “No, mis sul seal viga, Hispaania, soe päike ja rand” justkui Hispaaniasse lennates rulliks keegi su jalge ees juba lennujaamas lahti punase vaiba, annaks kätte veinipokaali ja see olekski kõik, taevaväravad on avanenud.
Ilmselt uskusin seda ka ise noore ja uljana Hispaaniasse kolides, kuigi karm reaalsus näitas ennast üsna ruttu- ühel hetkel võid päikest võtta Tossa de Mari lõõgastaval rannal, nautides ilusat randa ja värsket kookost ning juba järgmisel päeval peidad ennast kodus nelja seina vahel, sest oled Katalaanide suurt lemmikut- Pan amb tomaquet süües ära murdnud oma esihamba.
Olen elanud Kataloonia erinevates piirkondades ja alles siia kolides sain aru kui ilus on Eestimaa oma kauni looduse ja rohelusega, seetõttu elasin ka ise pikalt hoopis Barcelonast väljas kauni loodusega Kataloonia ühes rikkaimas külakeses Matadeperas, kus ainult paari sammu kaugusel on männimets ja õhus hõljus värske looduse lõhn, kus elanikel on maja ees 7 autot ja suured basseinid, kus kohalikus kirikus abielluvad jalgpallistaarid ning kuidas elu selles piirkonnas kulgeb hoopis omasoodu ning ka ettekujutlus oma riigist on hoopis teine.
Barcelona juba on selline linn, rahvuste meka, sa ei tea kunagi mis tal sinu jaoks järgmisena plaanis on, kas sa saad kulgeda vaikselt omas olekus või on tal sinu jaoks plaanis paar üllatust, misiganes ettekujutlus sul Barcelonast oma esimesel külastusele eelnevalt on olnud, siis üllatud sa igal juhul, see linn ei jäta mitte kunagi kedagi külmaks, ma ei tea veel kedagi, kes lahkuks siit omamata mõnda “oma lugu” mida ilmselt elupäevade lõpuni teistega jagatakse.

Proovipeatükk-
Järjekordne tööpäev, istun käsi põsakil toolil ja vaatan mööduvaid inimesi, haigutan kuuldavalt. “Peaks endale uue kohvi tegema”, mõtlen.
Käes on järjekordne Eesti talv, oh kuidas ma vihkan külma, täiesti võimatu on talvel ilus välja näha, eriti sellise riidekuhila all, ilmselt näen kaugelt vaadates välja nagu iseenda vanaema…”
Samad mõtted päevast-päevad, sama tüdimus. Ilmselt küll ainukese vahega, et suvel on selga tõmmatud vihmamantel, mitte kasukas.
Olen juba 21-aastane, aga elus edasi liikumist nagu ei toimugi, mu elu säravaim suursündmus toimus 4 aastat tagasi, 4 aastat!
Sellest räägin ma senini- Minu reis Hispaaniasse, no oli see alles elu!
Aga kaua sa suudad 2-nädalasest reisist muljeid ja elamusi välja pigistada, isegi minusuguse elava ja suure fantaasiaga tütarlapse jaoks saavad mingil hetkel läbi elatud lood otsa, räägi sa neid siis nii mitmes erinevas variandis kui soovid.
Ja uskuge mind, igas võimalikus variandis ja vaatenurgast olen ma neid lugusid juba kõigile jutustada ka jõudnud, mul on vahel tunne, et mu sõbrad mäletavad mu toonast reisi minust kohati isegi paremini. Mul oleks viimane aeg midagi uut ja huvitavat teha, no, kasvõi Rootsi kruiisile piletid broneerida ehk?
“Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem” – Eesti vanasõna
“Carolin, me kavatseme Meriliniga suveks Barcelonasse minna. Mõtlesime, et kas soovid kaasa tulla, piletid on praegu hästi soodsad” pöördub minu poole Marju. Mul läheb Vana Tallinna lonks kurku: “Oota, mida??”
“Nojah, vaata, me olime ju Meriliniga seal Erasmusteks ja plaanime sellel suvel minna ja päris paariks kuuks jääda, ja no sina ju räägid ka koguaeg oma kunagisest reisist, ja me siin mõtlesin Meriliniga, et miks mitte. Sooviksid tulla? Pilet on praegu 50 euro ringis…” kordab Marju, ilmselgelt mures, kas enne pidu tehtavad soojendusjoogid Vanalinna mäekesel on ehk mu arusaamist juba nüristanud.
“Suveks… Barcelona… See on seal Hispaanias ikka onju” puterdan säravate silmadega, tol hetkel poleks isegi maas lebav 100 eurone mu tähelepanu suutnud haarata, juba kangastusid mu silme ees palmid ja meri. “Aga… ei noh, te minge klubisse, ma lähen siis koju kohvrit pakkida, peab ju oma 35 seelikut enne reisi ilusasti sirgeks triikima” teen sõbrannadele vallatult silma.
Marju hakkab naerma, samal ajal õlale patsutades lubab ta vandeseltslaslikult, et 6 seelikust peaks ka piisama.
Järgmised kuud mööduvad reisituhinas, Merilinil on pilet juba olemas ja ka meie Marjuga ootame head diili.
Reisipäeva hommik algab suure paanikaga, “Kas sa mu lemmikkingi oled näinud, vanaema? Ja, ausalt ka, see seelik oli ju veel eile õhtul siin tooli peal, kuhu kaovad need asjad meie kodus ko-gu-aeg” torisen kuuldavalt mööda korterit trampides.
Vanaema vaatab vaikselt pead raputades minu poole “Carolin, Carolin…”
Lisaks seeliku kadumisele on mul veel suur mure- mul on reisile minekuks vaid 2 kohvrit, aga ainuüksi mu kingad võtavad kogu ruumi ära juba ühest neist…
Lennujaama jõudes avastan, et üleöö salajaselt väikeseks jäänud kohvrineedus ei kimbuta ainult mind, Marju on kummardunud oma koti kohale ja proovib meeleheitlikult sinna ilmselgelt enam mitte mahtuvaid asju suruda. “Aga need on mu lemmikud, kuidas ma lähen Barcelonasse ilma eheteta” ei suuda Marju maailma ebaõiglusest aru saada.
Vaatan sõbrannat ja puhken naerma, oleme meie ikka kamp parajaid, Barcelona ei oska isegi kahtlustada, mis tema poole teel on. Samal ajal võtan sõbranna käest ehted ja riputan need endale külge, kõik ju teavad lennujaamade salareeglit- mis ei mahu kotti, mahub sinu külge.
Kui keegi nägi aastal 2012 Lennart Meri lennujaamas kahel jalal astuvat ehitud jõulupuud, siis see olin mina, ilma igasuguse häbita!
Gironasse jõuame viperusteta ja juba olemegi bussiga Barcelona poole teel, olen aru saanud, et kõige soodsamalt saabki Barcelona- Eesti vahet reisida just Girona kaudu ning sealt saab juba 16-eurose bussipiletiga edasi Barcelona Del Nord bussijaama.
Terve bussisõidu ahmin endasse kõike mida bussiaknast näen, mind kõnetavad kõige rohkem kaktused ja audentsed vanamoodsad Hispaania stiilis majad tee ääres, uurin sõbrannadelt kas Barcelona on samasugune, sõbrannad hakkavad naerma ja teadjalt soovitavalt mul lihtsalt oma silmaga näha.
Mõne aja pärast arutavad Merilin ja Marju meie elukoha üle, meile üleantav villa peaks asuma täpselt Plaza de Espanya kuulsate purskkaevude ääres.
“Ei tea, kas seal mõnda toidupoodi ka lähedal on” muretseb Marju ja Merilin kehitab õlgu “Noh, mõni pakikas ikka on, neid on igal pool”. Kuulan neid ja küsin, et mis asi see “pakikas” on, omaette kujutlemas kinkepakkide pakkimise poodi. “Ah, jaa, sorry, Pakistanide pood, neid sa hakkad igal pool nägema. Neid on kõikjal ja need on alati avatud”
Juba üsna varsti saabki mulle selgeks, et “Paki” poode ongi kõikjal, neist saab vajadusel osta hädavajalikku, aga arvestada tuleb, et kaup neis poodides on kallim, mitte millelgi pole hinda ja tihtipeale vaadatakse sulle mõtlikult otsa ning alles siis toksitakse midagi kassaaparaati.
Pakistanlased suhtlevad sinuga inglise keeles,  nii mõnegi kodu lähedal asuvaga võid sa täitsa semudeks saada, aga tasub olla ka ettevaatlik, nii mõnelgi korral olen valitud kauba tagasi pannud ja poest ära tulnud, sest pudeli vee eest 3-eurot maksta on siiski pisut liig, eriti kui tead, et supermarketis maksab see sama vesi 34-senti. Üldiselt jääb 1.5 l vee hind sellistes poodides siiski 1-1.5 euro kanti.
Bussijaamas maha tulles avastan, et metroo on õnneks kohe lähedalt, üldse tunnen, et mul on vedanud- Merilin ja Marju teavad juba kõike ja minul on vaja neile lihtsalt järgneda.
Näiteks teavad sõbrannad, et metroos T-10, ehk teisisõnu 10-korra pilet, on liigne raharöövel ning nende Peruulasest sõber Gil õpetas neile kuidas vajalikele nuppudele vajutades saab osta 10-korra pensionäride pileti, mis tollal maksis 3.99 tavapärase 9.99 asemel. Hiljem hakkame seda piletit “roosaks piletiks” hüüdma, sest pensinäride pilet on üleni roosat värvi.
Tuleb aga olla ettevaatlik, kontrolörile vahele jäädes ootab sind trahv summas 50-100 eurot, kõigist oma sõpradest olen ainukesena mina seda maksma pidanud, kokkuvõttes umbes 4 korda ja nüüdseks kasutan ainult tavahinnaga õiget kuukaarti.
Jõuame sõbrannadega Plaza de Espanyale, ühele kõige tähtsamatest väljakutest Barcelonas, oma raskeid kingakohvreid lõppematuna tunduvatest metrootreppidest üles vedades olen iseendaga juba lootusetult tülli läinud, mul on nii palav!
Metrood oodates olin näost juba täiesti läbimärg ning tühjendasin iga ette juhtuvat joogiautomaati, kujutate ette, et ongi igas metroo peatuses joogiautomaat ja mõnes suuremas isegi snäki- ja elektroonikaautomaat, nii põnev!
Meie tulevaste kuude elamispaik asub mäkketõusul, millega üks tavaline eestlane ju kuidagi harjunud pole, aga mille järgi Barcelonas lausa teed juhatatakse, kui küsida kuhu üks või teine tänav jääb, siis tavaliselt saadki vastuseks “Nii, nüüd mine alla ja siis sellelt tänavalt ülesmäkke ja siis natukene allamäkke”, minu jaoks oli see alguses väga veider, osad piirkonnad tunduvad algajale välismaalasele pigem tavalised ja lauged, aga juba mõne aja möödudes tuleb tunnetus ja siis ajavad muigama omakorda inimesed, kes sinu juhatusest kuidagi aru ei taha saada.
Kuigi kõigi nende aastate möödudes tunnen ma ikkagi, et eestlane pole loodud mägisel maal elama, vähemalt minul isiklikult tunduvad jalgades puuduvat igasugused “mäejalutamislihased”, sama kurtis ka mu Hiinast päris korterikaaslane, nii, et äkki ongi tõepõhi all.
Kohalikke ei heiduta mäed ega mäkketõus aga kuidagi, oma aupairi-aastatel nägin piisavalt lapsevanemaid ja vanavanemaid, ise käru taga küürus, oma lapsi väga teravatest järsakutest üles lükkamas, ja nii iga päev, nii hommikul kui lõunal.
Näost punasena ja üleni higisena jõuame lõpuks oma kauaunistatud villa nurgani, keerame aga hoovi sisse ja… edasine toimuks minu jaoks justkui nagu filmis, meie maja kõrval seisab üleni vahune ja poolpaljas mustanahaline noormees, otse kaevust ennast pestes, suu kõrvuni ja säravvalged hambad välkumas “Hola, guapas” hüüab see vahune naeratus, mina ei tea kuhu poole oma pilku heita ja samal ajal püüan kaitsvalt käe ümber panna kõigile oma udupeenetele reisikohvritele.
“Mida ta meile hüüdis? Mida ta tahab? Ma kardan…” sosistan sõbrannadele, sest vaatamata Eestis keeltekoolis veedetud ajale ei kannata mu Hispaania keel mitte mingisugust kriitikat.
Merilin naeratab julgustavalt ja veenab mind, et noormees ütles meile lihtsalt tere, vahetab naabriga paar sõna juttu ja lõpuks liigume edasi.
Tuleb välja, et noormehe nimi on Adam, ta on pärit Senegalist ning Hispaaniasse immigreerus ta juba paar aastat tagasi. Adamil pole ei kindlat elu-ega töökohta.
Juba järgmisel päeval saame oma majanaabritelt teada, et meie kõrval asuv maja ongi kodutute poolt omastatud, tegevus, mida juhtub Hispaanias tihti- hoitakse silm peal kaua kasutamata kinnisvaral ning kui elutegevust ei leita, kolitakse sisse. Kui siis lõpuks omanik saabub ja oma hoonet tagasi tahab, on seadusel käed üsna seotud, millegi pärast on Hispaania seaduses pisike hiireauk, mis ei kaitsegi taolise juhtumi puhul kinnisvara omanikku, seni kuni hoone ülevõtjad sees on ja lukud vahetanud, ei saa neid sealt kuidagi välja muidu kui kohtusse pöördumisega, aga bürokraatia jahvatab siin riigis aastaid.
Tol hetkel ma veel ei tea, aga taolise eluoluga puutun kokku ka hiljem ning kuulen palju lugusid, ning veel vähem oskan ma tollel hetkel aimata, et Adamist saab meie loos üks selle suve peaosatäitjaid.
TO BE CONTINUED

70607937_2565555863466001_3088399455137824768_n
( 17 ja esimest korda elus Hispaanias, kas enam paremaks annab elul minna?)

70443592_440497253226526_9037594480596746240_n
( 4 aastat hiljem tabab Barcelonat roosa keravälk)

70394506_375792533366130_2960672883010961408_n
(Gracia linnaosapidustustele minemas)

70275089_397675624496431_7959130906990477312_n
(Peikale tegin silma)

70399157_426553714654299_3711915448229429248_n
(Katuseterassitsill, Barcelonale nii iseloomulik. Alati toimub midagi, inimesed on koos, alati on tore)

70643058_400675507314111_5567621162990567424_n
(Kui katusel olemisest pea ringi hakkab käima, saab vanalinna katedraali ette koguneda)

70336877_626519084540369_4457053859897933824_n
(My partners in crime, miss you girls!!)

70894523_355728211973485_5638773365037596672_n
(Parc de Ciutadella)

JA LÕPETUSEKS

70649348_2720412718004001_3731723382132047872_n
BARCELONA- A CITY THAT INVITES YOU TO STAY

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s