Aljoo! Tere ilusat .. ee.. kolmapäeva.
Pidin kiirelt kalendrist järele vaatama, mis päev meil siis tegelikult on ka, siinses elurütmis tunduvad kõik ühesugused.
Mina ei tea mis teie teete, aga mina tulin just oma Kuveidi tiimi India noormehega lõunalt. Pärast meie suurt avastust, et oleme korterinaabrid, on ka Pauli südameasjaks saanud mu toidukordade eest hoolitsemine.
Eile oli Paulil vaba päev,  teel tööle oma korteri uksest väljudes leidsin aga noormehe rõõmsalt, toidukarp käes, mind ootamas.Oli mulle tööle lõuna kaasa pakkinud!
Jumal üksi teab kaua ta seal ootama pidi, nimelt pole Kuveidis, nagu ta teistes Lähis-Ida riikides soositud omavaheline sugudevaheline läbikäimine, kui ei olda omavahel abielus. Näiteks ei tohi mina elada korteris kus korterikaaslasteks oleksid noormehed. Kui siinsed inimesed vaid teaks, et Barcelonas 3 noormehega koos elasin… Ah, see euroopa naine pidigi vaid üks lodevuse ja kõlvatute eluviiside musternäidis olema! (#sarkasm)
Seetõttu ei tohi me Pauliga üksteisel ka külas käia, hommikul kohvi koos juua või filmi vaadata, asju mida sõbrad tihti koos teevad.
Ma pole kindel, kui okei isegi meie koridori-jutuajamised on, tean, et kui kuskil koos viibime, peavad olema avatud kõik uksed, et poleks võimalust omavahele jääda.
Iga kord kui kuulen (enda jaoks) uusi keelde ja nende põhjendusi, miks üht või teist ei tohi tütarlapsed noormeeste seltskonnas teha, lähen ma niiiii närvi!
Inimesed ei ole ju loomad, mehed ja naised ei jookse valimatult ükseise suunas teineteiselt riideid seljast rebima, kui neilt korraks valvsus kaotada.
Isegi loomad ei käitu niimoodi. Samas, mõistame kõik hukka Lähis-ida tõekspidamisi kuid kas just mitte samamoodi ei mõtle paljud läänest pärit mehed geide kohta, millegi pärast hakkab paljudel meestel ebamugav kui nende seltskonnas on gei “Issand jumal, ma ei tea, ta raudselt on minusse mingi täiega armunud, appi, ta vaatas korraks mu poole, päris rõve, tahab minuga raudselt oma mingit rõvedat seksivärki teha”. Topelt standardid? Minu meelest küll!
Olen 2 erineval päeval kokku puutunud sellise artikliga-
https://edition.cnn.com/2018/09/11/middleeast/saudi-arabia-breakfast-arrest-intl/index.html
Esimest korda mõned päevad tagasi, kus üks Pakistani noormees mind püüdis veenda enda juurde minema, et koos filmi vaadata ja ma talle “Mis sai kombest, et noormehed tütarlapsi kohvikusse teed jooma kutsusid, et niisama vestelda” vastasin. Ehk siis- noormees arvas, et olen just täpselt ei rohkem ega vähem kui eile sündinud ja sellise veenmise peale juba taksoapp´ist endale sobivat sõiduvahendit valin, et rõõmuhõisete saatel tema diivanil maabuda.
Kahjuks sügelesid minu sõrmed taksoapp´i asemel hoopis teda blokeerima, ma selline pisut laisk neiu kah, blokeerimine võttis oluliselt vähem aega kui kuhugi kellelegi koju kohale komberdamine.
Teisel korral puutusin artikliga kokku oma palavalt armastatud feministlikus facebooki grupis.
Kui tavaliselt võtan alati julgelt sõna, et üht või teist arvamust/tegu, mis mõnda vähemust maha teeb, negatiivselt kommenteerida, siis seekord mulle tõesti tundub, et … See paarike sealt videost teadis täpselt millega nad riskivad!
Saudi-Araabia ON üks kõige rangemate tõekspidamistega moslemi-riik, ma ei poolda kaugelt mitte pooltki mis seal riigis toimub, aga on näha, et samme vabamate tõekspidamiste poole astutakse.
Muidugi on üks asi seaduste muutmine ja teine asi nende nende järgi ka elamine.
Aga artiklist lähemalt- Saudi-Araabias (nagu ka teistes Lähis-ida riikides) on toidukohtades eraldi tsoonid. Juba uksel on kiri “Family zone”, ehk siis tsoonid kus võivad ühise laua taga istuda perekonnad (naised/mehed/lapsed) KUI NAD ON ABIELUS (lapsed abielus olema ei pea, just sayin). Vallalised naised võivad istuda nii perekonna tsoonis kui omavahel teiste naistega. Vallalised mehed seevastu aga peavad istuma selleks ettenähtud tsoonis omavahel, nemad vallalistena ei tohi istuda vallalise, ega ka teise mehega abielus oleva naisega samas lauas.
Selline on riigis toimiv seadus. Rangema korraga söögikohas oli mul alguses üsna võõras näha laudade kaupa ainult mehi koos, isegi poiss-lapsed istuvad emadest/õdedest eraldi.
Saudi-Araabiasse ei ole ma veel jõudnud, aga nii Bahrainis kui Kuveidis olen istunud kohvikutes/restoranides koos nii mees- kui naissoost tuttavatega, see on olnud okei.
Üks asi ongi see karm seadus, mida meile selgitatakse, midagi muud aga riigis toimiv igapäevaelu. Ma ei ole muidugi läinud suure lärmiga “Allluuu, poisiiiiid, mina siin!” saatel kohvi jooma ja purgist Pringlesit krõbistama kuhugi meeste palveruumi, samal ajal neid kõiki raginaga kallistades. Nii kaua kui ennast viisakalt ülal pidada, vaadatakse mööda paljudest asjadest, uskumused on muutumas.
Mõned postitused tagasi kirjutasin oma kohtingutest, mainisin ka käsikäes linnas ringi jalutamist Muhammediga, kes on ometi Saudi-Araabiast.
Ma ei soovita küll mitte-abielus olles käest kinni jalutamist palju praktiseerida, kui seda juhtub pealt nägema politsei, on tal igati õigus küsida abielu tõendavat dokumenti (mida peab koos passiga alati kaasas kandma) ning kui siis ilmneb, et selliseid avalikust pimedaks muutvaid räpasusi ja seksimänge, nagu käest kinni hoidmine, toimetasid kaks vallalist patukotti, oi, siis hoidke alt, siis võib sattuda nii vangi kui ootab riigist välja saatmine.
Riigist saadetakse välja ka siis, kui tunnistad, et pole usklik!
Kujutate ette- mina, vana pagan ja lehtsaba otse Eestist, pean endale usu külge valetama! Okei, on paljusid asju, mida usun ja ma väga austan teisi uske ja käin tihti isegi kirikus, aga kõik teavad, et Eestlased on uhked oma paganluse üle!
Kui aga keegi peaks mult küsima, mis usku ma olen, tuleks mul siiski igaks juhuks endale mõni usk külge kleepida.
Kahtlustan, et sama teevad ka mu Filipiinlastest korterikaaslased. Cris küsis üks hommik, mis usku ma olen, ja Elvie poole vaadates vastas too “Mina ise olen Katoliiklane”, Crisi köhatuse peale aga lisas “Ei.. Kristlane! Ikka… Kristlane olen” vaikselt Crisi noogutust jälgides.
Ehk siis- riiki tulles on kõigil selge, kuidas siin teatavat käitumist oodatakse, ning samamoodi selle paarikese juurde videos tagasi tulles- Nad teatavalt nautisid koos hommikusööki, koos ühe ja sama laua taga, mis pole aga Saudi-Araabias lubatud, mis poleks ka isegi kellegi asi olnud ja nad oleksid saanud selle toimingu edukalt lõpule viia (siinkohal on selgelt näha uudiste eksitav pealkiri, kedagi ei arreteeritud puhtalt selle tõttu, et nad koos SÕID), aga nemad otsustasid kogu tegevust filmida- nad viskasid oma julguse üle nalja, et nad seal niimoodi kahekesi on, ning kedagi teist läheduses pole ning kõige lõpuks oli näha kuidas naine enda käest meest söödab.
Kellegi söötmine enda kätega, olgu selleks siis viinamari või leib, on isegi minu, patuse eurooplase, jaoks üsna intiimne tegevus. Lisame sinna juurde nüüd asjaolu, et tegevus toimus Saudi-Araabias!
Viimaste uudiste põhjal on teada, et vastutusele võeti mees, ta kaotas töö ning teda ootab tagasi saatmine Egiptusesse.
Keegi kommenteeris Eestikeelses kommentaariumis, et nende vastutusele võtmine on barbaarne ning lubamatu. Mina aga leian, et nad olid ju ometi teadlikud riigis toimivatest seadustest! Seda enam, et tegu oli meelega provotseeriv- nad filmisid seda ning neile pakkus see nalja. Nende jaoks ei saa olla üllatus, et nende teole järgnes ka vastutusele võtmine.
Umbes kuu enne selle video nägemist lugesin uudistest- Iraani teismeline tütarlaps Maedeh Hojabri läks vangi kuna postitas instagrammi videosid iseendast oma toas … tantsimas!
Mitte avalikult, mitte ebasündsalt, vaid üksi enda toas. See on miski, mis minu jaoks on vastuvõetamatu- oled oma toas, uks lukus, ajad oma teismelise neiu asju ja … lõpetad vangis.
Igapäevaelus omi asju nokitsedes võib tihti meelest minna, et ma ei ela enam Euroopas, siin on tavad ja seadused paljuski erinevad, ning sellised uudised on alati tugev raputus ning meeldetuletus.
—
Aga ei, no kuulge, et mitte oma postitust surnumatja meeleolus lõpetada- minu vaesuspõlv on lõppenud, halleluuja ja a(wo)men!!!!!
Loksusin täna uhkelt oma hiire-hammustus-tagumikus minibussiga tööle, Mustangites rikkad Araabia printsid suu habemete sees imestunult lahti, aga no okei, kuna mu kohalik keel ei küündi mingilgi võimalusel sellele tasemel, et end nurga taga maha panna paluda, tuleb mul jätkuvalt nautida väljumist peasissepääsu ees.
Kõmpisin aga töökohani, kus üks töötajatest “Madam Carol, teid oodatakse” mulle ütles, mina üllatunult “Mind? Siin? Aga ma ju isegi ei tunne siin kedagi?” ei saanud ma aru, kes võiks mind oodata. “Jah, Madam, teid” suunati mind aga istumissaali poole.
Ja mida mina näen- istubki toolil turske meesterahvas, seljas kohalike tavade järgi pikk valge ürp, peas traditsiooniline peakate, ees mustad prillid. Oma säravavvalgete hammaste välkudes naeratades nägi see meesterahvas välja nagu maffiooso otse filmist.
Kõheldes tema poole liikudes proovisin veel töötajalt hääletult märku saada, kas ta on ikka kindel, et SEE mees seal MIND ootab. Oldi kindel, juba oma 20 minutit…
Egas midagi, ulatasin aga terekäe, jõudsin poole peal ärevusega mõelda kas mehed ja naised ikka suruvad siin maal kätt, või mida õigupoolest tervituseks tehaksegi… kindlasti ei tasuks mul teda musitama kukkuda nagu Hispaanias…
Ikka veel oma suurt naeratust hoides libistas mees käe oma rinnataskusse ning õngitses sealt välja pataka sularaha ning surus selle mulle pihku.
Sularaha? Minule? Mitte midagi ei saanud aru! Kes see mees on? Kas olin endale ise teadmata leidnud varaka sponsori? Kas see oligi sugar-daddy, kes polnud minu sugar-daddy aga käitus nagu sugar-daddy? Ee… ja mida mina nüüd tegema peaks? ….Kohe siin samas kaubanduskeskuses??? Bheh.. ma siiski häbelik tütarlaps…
Ma olin nii segaduses!
“Sir Humoud. Mina autoga Madam raha, Madam poodi, Madam shampoon ja nämm-nämm” selgitas härra Peakate tugeva aktsendiga vigases Inglise keeles. See oli mu Sheikhist bossi autojuht, koitis mulle lõpuks.
Siis võttis meesterahvas lahti oma telefoni, näitas Skype kõnest oma üleni mustas naist, kellele ma lehvitasin, andis mulle teada “Mina, minu-Madam- viis beebi! Viis beebi, kolm poiss! Mina rõõm” ja kõndis minema.
Mina vaatasin eemalduvat meest, rahapatakat oma pihus… ja läksin ostsin endale uued kontsakingad!

(Mina 5 minutit pärast oma sugar-daddy, kes ei ole mu sugar-daddy, külaskäiku. Teises kotis olid peidus järgnevateks päevadeks mõeldud kiirnuudlid)

 

(Pauliga lõunal- kanakarri, valge riis, isetehtud leib riisiga samas karbis, kurgi-hapukoore külm kaste ning Pauli Sri Lankalasest korterikaaslase üllatus- vürstikad praekartulid sibula- ning kapsaga, eriti maitsvas vürtsises kastmes kana ning kollane riis, millel oli huvitav pähkline järelmaitse)

(Just enne uue postituse avalikustamist sain Crisilt sõnumi- ega mul see va näljapaistetus hakkab jah ekstreemseid mõõtmeid võtma. Pean nüüd välja mõtlema, mis Crisile ja Elviele tänutäheks koju kaasa saan võtta)

Mulle meenus, milline postitusebeebi mul kaduma läks! Tahtsin ju oma Bahreini tiimist rääkida.
Enne Bahreini saabumist hoiatasid mind Barcelonas nii mu Kuveidis käinud kolleeg kui ülemus, et Lähis-Idas tuleks olla ettevaatlik, kuna rahvuseid ja inimesi on erinevaid, siis ei tasuks mul iga sõbramehetegu ega sõbralikkust tõsiselt võtta, eriti enda alluvatega. Liigse sõbralikkuse puhul ei pidavat nad mind tõsiselt võtma ning lokkama hakkab laiskus ja tööst viilimine.
Eks muidugi panin kõik kuuldu kõrva taha ning jätsin meelde, kuid ometi teadsin, et ilma asja ise nägemata ei loo ma endale mitte mingeid eelarvamusi.
Bahreini jõudes leidsin eest 5-se tiimi- 4 filipiinlast (Raul, Joanna, Freyna, Lynn) ning 1 Egiptuse nooremehe (Muhhamed).
Eks nemad üksi tea, kas need ka nende päris nimed on, tihti võetakse mujale kolides uus nimi, mis kohalike jaoks kergem meelde jätta ning hääldada on. Olen tihti ka ise saanud küsimuse “Madam, what is your good name”, pole kindel, mida esindab selles lauses “good”. Kerge? Parem? Ilusam?, võib-olla lihtsalt tõlkes kaduma läinud, inglise keele tase on inimestel erinev (kuigi nt nii Filipiinidel kui Bahreinis on inglise keel 1 riigikeeltest).
Läbisaamine tiimiga oli algusest peale hea, eriti meeldis mulle nende juhataja- Filipiinlasest noormees Raul, geidega on mul alati kerge jutule olnud saada ning oi neid Barcelona gei-naabruskonna klubisid, mis kõik läbi tantsitud on saadud.
Kahjuks Egiptlase Muhhamediga olid lood pisut teised, pingeid oli esimesest päevast- ta ei lasknud teistel harjutada ega küsimusi esitada, soovis alati ise “esireas” olla ning teiste eest asju ära teha. Kui näiteks tutvustasin ja proovisin selgitada teemat nr1 oli temal juba küsimusi teema nr3 kohta, mis lõpuks kõik segadusse ajas ning närviliseks tegi. Lisaks leidus teda igale poole kuhu ma läksin. Tahad laua taha istuda- juba võtab keegi sinu jaoks tooli. Otsid majapidamispaberit- juba seisab keegi su kõrval rulliga. Lisaks kõigele kumas temast mingil seletamatul moel ebavajalikku üleolekut ja õelust.
Proovisin paar päeva ennast rohkem kehtestada ja Muhhamedi pisut tagasi tõmmata, ei tahtnud veel sealsete ülemustega asjast rääkida, teadsin, mida see tähendaks- Muhhamedil poleks põhjust rohkem kohale ilmuda.
Kui kolmandal päeval asi paremaks ei läinud, tuli vastu võtta kurb otsus. Lisaks minule tundsid sama ka ülemused, ilmselt kui nemad poleks probleemi tundnud, oleksid asjalood teisiti läinud, aga enam polnud arutada miskit.
Järgmine päev jätkasime ilma Muhhamedita.
Halb tunnistada, aga õhustik oli rahulikum, ka teised tiimikaaslased olid rõõmsamad ning said rohkem keskenduda.
Kogu Bahreini kulla ning karra keskel tundsin koosolemist oma tiimiga tihti justkui põgenemist kuhugi turvalisusesse- tavalised lihtsad inimesed, rääkisime igasugustel teemadel, tögasime teineteist ning naersime just nii kõvasti kui ise soovisime.
Kõigi nende Hispaanias elatud aastate ning nüüd ka Lähis-Idas oldud aja jooksul olen selgeks saanud, et Filipiinlased on ühed suure südamega rahvus!
Kataloonias Matadeperas elades tutvusin oma kalli Precyga- üks päev koju jalutades tuli ta minuga tänaval rääkima, andis enda numbri ja hakkasime suhtlema, tuli välja, et Precy töötab mu kõrvalmajas ning elas oma Taanlasest kallimaga paar tänavavahe edasi. Neil oli kodus 2 koera ning kass ning nende aastate jooksul Hispaanias olin neil nii tihe külaline kui isegi elasin 1 aasta nende juures. Precy on üks imeline naine!
Samamoodi tundsin Bahrainis- just Filipiinlastega on klapp hea, nad tundsid huvi mu eraelu vastu, olid jutukad ning kui poole lausegagi mainisin, et kõht on tühi ning bossid kuskil äriasju olid ajamas ning mind lõunale ei saanud viia, olid Filipiinlannad alati nõus oma lõunat minuga jagama, ükskõik kui vähe neil endalgi kodust kaasa oli võetud.
Pärast Muhhamedi lahkumist hoiatas mind Nawal, et ma ka teistega ettevaatlik oleksin, mitte halva, vaid iseenda pärast. Inimesed on küll tihti meiega suheldes toredad, aga selja taga võib toimuda hoopis midagi muud.
Nawal mainis, et Marokost Bahreini kolides alustas ta töötamist hotelli administaatorina ning leidis sealt sõbrad, samamoodi Filipiinlannad, kuid töölt lahkudes ei püüdnud keegi enam temaga kontakti hoida ning ei tundnud huvi, kuidas tal läheb.
Püüdsin olla ettevaatlik, kuid samas ka töökeskonda sõbralikuna hoida.
Ühel päeval tööle minnes olid Filipiini neiud eriti heas meeleolus, neist kõige jutukam ja julgem, Freyna, rääkis mulle nende plaanist mind Filipiini restorani sööma viia, kuid nad kartsid kas üldse huvitatud oleksin ning kuidas sellesse ülemused suhtuksid, tavaliselt käisin söömas bossidega.
Minus lõi muidugi leekima enda uhkus ning pead võttis Kõigi-Allasurutute-Ja-Nõrgemate kaitseingel Carol da Real Hope ning ütlesin, et minu eest ei otsusta küll keegi teine kui mina ise, kuhu ja kellega lõunale lähen!
Järgmiseks päevaks oligi valmis saanud plaan- kui mind iga päev ümmardatakse, siis ka mina viin headusringi edasi- viisin oma tiimi restorani.
Restoran “Golden swan” oli ilus, kaunistatud Filipiini värvide ning kombestiku kohaselt, kõige rohkem rõõmustas meid asjaolu, et saame hukkamõistvatest pilkudest eemal sealiha süüa, kuigi kaaslased panid mulle südamele, et ma Moshinile sealihast ei mainiks, nii igaks juhuks… (Hiljem nii mööda-minnes Moshinilt selle kohta uurides, selgitas too, et tema kui moslemi kohus on kedagi sealiha süües tutvustada talle Koraani ning viia “patustajat” kurssi sealiha ebasobivusega. Moslemite jaoks on notsik must loom ning pidavat sarnanema liigselt inimesele, samuti ei söö Moshin ühtegi kala, millel puuduvad soomused. Ilma soomusteta sarnanevad nad liigselt inimnahale. Keelatud loomadest on nimistu pikk ning seda kõike õpetatakse neile juba varajasest kooliajast koos Koraaniga)
Meie lõuna tervele laudkonnale läks mulle maksma 20 BD (korrutada 2,3-ga Euro saamiseks), raha mis Barcelonas oli tavaline väljaskäigu eelarve, kuid Filipiinlannad vaatasid mind suurte silmadega, lauast lahkudes ja käsi pesema minnes kuulsin kuidas nad kõik mis üle jäi, kaasa palusid pakkida.
Ma ei tea, miks nad minu juures olekul seda öelda ei tahtnud, ilmselt pidasid mind liiga uhkeks? Hallo, ma kasvasin üles vanaemaga, ma tean täpselt mida tähendab kuskil peol/sünnipäevalauas peo lõppedes vanad jäätisekarbid ja pestud Prisma salatikarbid koti põhjast välja õngitseda! Tort ja kartulisalat üksteise kõrval karbis ootamas koju transportimist on aegumatu klassika!
Pärast söömist näitas Freyna mulle pisut ringi, nii palju kui tol päeval kuumuses üldse võimalik (päike oli eriti armutu, kraadid ulatusid 50 kanti ja pisut üle), käisime võlvialustes poodides ja tegime palju pilte, tollel hetkel oli see mu kõige sisu tihedam päev- polnud vist ennem veel nii palju oma kahte jalga Bahreinis kasutada saanud.
Kahjuks ei jätkunud ühtekuuluvustunnet ja rõõmu kauaks, juba järgmine päev tundsin, et midagi on teisiti- pidin aina kõvemini end selgitama, et keegi kuulaks ning oma palveid midagi teha mitu korda üle kordama. Enam polnud ma “Madam” vaid lihtsalt “Carolin”. Freyna oli koguaeg kuhugi kadunud ning kui end ilmutas, siis nina telefonis.
Sain aru, et oma suures heasüdamlikkuses olin lasknud tiimil endale kõige tavalisemalt pähe istuda!
Päeva lõpuks olin niivõrd häiritud, et kutsusin kokku koosoleku, arutasime omanikega, et tolle päeva suhtumine on täielikult vastuvõetamatu.
Minu senimaani palavalt armastatud juhataja Raul lubas järgmine päev asjaosalistega rääkida ning asja korda ajada. Järgmine hommik ootaski mind ees surnumaja vaikusega samal tasemel töökoht, keegi ei julgenud mulle isegi otsa vaadata. Ebamugav oli, aga veendsin end, et selliste olukordadega tuleb ära harjuda.
Meie omavaheline suhtlus tiimiga küll soojenes, Freyna ja Lynniga saime ka edaspidi hästi läbi, kuid sain aru, et Joanna ning juhataja Raul pole minu vastu eriti hästi meelestatud, polnud isegi kindel miks, ma ei ohustanud nende kummagi töökohta mingil määral, Joanna töökohaga poleks minul midagi peale hakata olnud ning Raul oleks pidanud teadma, et tulin sinna neid vaid treenima/välja õpetama ning siis liigun edasi Kuveiti.
Minu Bahreinist lahkumise ajaks oli ka ülemustel selge- Joannal polnudki isiklikult minu vastu midagi, tal lihtsalt oligi selline iseloom- isegi tema “yes, madam!” kõlas varjamatult “Mine per….e, Madam” ning Raul olevat mu selja taga pooled tööga seonduvad patud minu süüks ajanud, näo ees poleks muidugi nunnumat noormeest leida suutnud.
Mohsiniga oli Raul tore, esialgu. Nii ei jäänudki meil Nawaliga, keda Raul ka mustas, muud järeldada kui et ilmselt ei salli noormees lihtsalt naisterahvaid.
Lõpuks hakkas Raul muidugi ka Moshinile nõudmisi ning peavalu tekitama, küll soovis lennupileteid Dubaisse, küll helistas mu eranumbrile, et mind järjekordsesse intriigi haarata. Aitäh, ei, aitäh. Mul puudub igasugune ussitamissoolikas. Pingevaba elu on kõige parem, nii et minust temale kaasanoogutajat ei olnud. Edaspidi tuli Raulil vaid Joannaga läbi ajada.
Õhtul enne ära lendu viis Freyna mind imeilusasse puhkuse kuurorti “Reef Resort”, tegime pilte ning nautisime teed, Freyna tutvustas mind oma sõpradele ja ütles, et nad jäävad mind Lynniga tagasi ootama.
Heade kogemuste tõttu oli rõõm suur- avastasin, et ka uues elukohas on mu korterikaaslasteks just Filipiini neiud- Cris ja Elvie, mõlemad minu vanused.
Avastasime ühel hommikul kohvi juues ja lobisedes, et nii Precy, Elvie kui Cris on kõik samast Filipiinide piirkonnast ja räägivad sama dialekti. Ma küll päris hästi aru ei saa, miks see nii suur õnn nende jaoks oli, sest noh… Kui Tallinnlane ja Põlvakas kohtuvad, on neil ikka sõnad samad, aga okei, mida rohkem reisin, seda rohkem saan ka aru, et Eestlase jaoks ongi teinekord suurte riikide massiivsus üle mõistuse käiv, nii võibki olla, et kohtud kuskil kaasmaalasega, aga mitte ei saa teineteisest aru.
Õnneks on Crisi ja Elvie inglise keel kahepeale kokku just täpselt nii hea, et suheldud me saame ja tütarlapsed on enda südameasjaks võtnud minu eest hoolitsemise. Nad teevad mulle süüa, laenavad oma asju, minu vastu vaidlemisele vaatamata pesevad minu eest nõud ja kõik muu vajaliku. Mul on juba vaikselt mure, et äkki peaks neid vältima hakkama, nende headus on liiga palju! Ma tunnen end puuküürnikuna! Seda enam- kuulsin Crisi ütlemas, et tal pole enam sentigi sularaha- on kõik oma perele Filipiinidele saadetud.
Nii need asjad käivadki, kõik Filipiinlased kellega olen kokku puutunud ning India noormees Paul, kolisid välismaale, et teenida “head palka” ning toetada oma pere.
Selle, meie mõistes, pisku eest, mis teenitakse, suudavad nad ära elatada nii ennast kui ka kogu oma suguvõsa kodumaal, selle raha eest saavad kõik söönuks, haritud ning ollakse võimelised isegi maju ehitama ning riisipõlde kokku ostma. (ning söötma puukkaasüürnik Carolini)
Eile käisin Carrefouris ja ostsin vähemalt prussaka vastast pulbritki, hommikust süües saputasin jalga, jalale kukkunud juuksekarv kõdistas, siis aga avastasin, et juuksekarval olid tundlad ning ta liigutas… Vähemalt mõjuvad ellu ärkavad “juuksekarvad” mu dieedile soodustavalt.
Lisaks ostsin toiduaineid ning jäätist, tean, et kui ma otse küsiks, et lubaks Cris ning Elvie mul neile midagi osta, aga kui mul asjad juba olemas on, vaevalt nad need siis niisama seisma jätaksid.
Nii, et tegelikult polegi mul millegi üle viriseda, jah, mõnus mugav dush on mõneks ajaks ilmselt ajalugu ja telekast nähtav luksus, aga hallo, kopsikupesu ongi ju täiega hipsterlik teguviis, samamoodi nagu söögilaua taga ämbritel istumine. Seevastu on minu ümber aga nii armsaid ja hoolivaid inimesi! Päeva lõpuks tunnen, et olen üks igavesti õnnelik tütarlaps!

(Mina ja mu kaunis Precy, 3 aastat tagasi Hispaanias, Matadeperas)

 

(Toredad hetked Bahreini tiimiga)

(Vasakult- Lynn, Raul, mina, Freyna, Joanna)

Kuna kodus luuslangi lüüa enam ei suuda ning korterikaaslaste wifi on ka üsna aeglaseks kasutatud, tuli hakata endale elu kavandama.
Esimese päeva pärast saabumist veetsin kodus, nagu hiireke oma toas. Vaatasin aga kardin-kapiga tõtt ja proovisin end veenda, et asi polegi ju miskit nii hull! “Harjumuse küsimus, väga paljud elavad veel nadimates võimalustes ja see ju minu soov alati olnud ongi- näha maailma ja erinevust” korrutasin nagu mantrat.
Õnneks saabusid 14.30 paiku mu imetoredad korterikaaslased- 2 Filipiini neidu. Mind suures toas nähes muutusid nad nii rõõmsaks, uurisid, mis ma teinud juba olen ja kas kõik on hästi, olid tööjuures minu peale mõelnud ja kas söönud juba olen.
Vaatamata eestlase külmale südamele muutusin üsna härdaks, kõigist udupeenetest bossidest ja Sheikhidest läheb mu heaolu kõige rohkem korda neile kahele tütarlapsele. Ja ega ma kaua vastu saanudki punnida, juba juhatati mind kööki, pandi ämbrile istuma (sest kae üllatust, meil pole köögis istumiseks toole… ei ole üllatunud? Mina ka mitte!) ja tehti süüa.
Kes lugenud on, teab, mis summa piiresse jäävad Filipiinlannade palgad, tundsin end üsna halvasti, et nad sellest pisikesest rahast veel mind ka toidavad.
Ja nii on see meil olnud ka ülejäänud 2 päeva, eile jätsin söömise küll vahele, meel on nukker ja isu ka eriti pole. Eriti kui igal pool sulle pisike prussakapoiss vastu naeratab, eile vaatas üks uudishimulikult mu kohvriga tõtt, vähemalt oli nii viisakas, et luba küsimata mu põnevaid asju uudistama ei läinud, tema on nüüd küll parematel jahimaadel…
Aga noh, kuulge, väike dieet pole kellelegi veel halba teinud! Mul ongi paar pluusi Bahreini hea elu tõttu pisut pitsitama hakanud.
Üleeile saime kella 18 paiku kokku ka Tigraniga, kellega kunagi Eestis täiesti juhuslikult tuttavaks saime, nii juba 5 aastat tagasi, tema õppis toona 9 kuud Tallinnas Diplomaatide koolis.
Kohtumiseks kokku lepitud kaubanduskeskusesse saamine oli ka omaette tegu (selgitan vahele, et kuna Kuveidis, nagu ka Bahreinis on päeval 45-50 kraadi, siis kogu sotsiaalne elu toimubki pärastlõunal kaubanduskeskustes, neis käiakse end näitamas ja uute inimestega tutvumas) kuna mõiste “ühistransport” pole siin olemas. Buss? Buss on siin nagu Euroopas jõuluvana- kuulnud on kõik, aga näinud vaid vähesed.
Lisaks polnud mul kohalikku valuutat ja Bahreini rahaga taksos arveldada pole võimalik. Õnneks tuli appi Cris (üks minu toredatest korterikaaslastest), kellele väga täpselt aru pidin andma, kellega ja kuhu lähen, ette näitama oma riietuse (lisaks kõigele korteris avanevale ei soovita Cris mul ka üksi väljas liikuda kuna naabruskond ei pidavat kõige turvalisem olema, eriti kui kuskilt riietuseservast hele nahk paistmas).
Lõpuks otsustas Cris minuga maja kõrval asuvasse valuutavahetusse kaasa tulla, endal näomask näos ja rätik õlal, ausalt, ta oli tol hetkel mu kangelanna! Sokutas veel enne lahkumist mulle enda rahakotist lisaraha ja andis wifi ruuteri kaasa. Maja eest leidsime tuttava hindu vanahärra, kes mulle takso kinni pidas, mina pidin autode varjus ootama, sest siis saab soodsa (õige) hinna välja kaubelda, ja nii nad minust lehvitades maha jäid.
Toon võrdluse- Hindu vanahärra abiga sain kohale 1.5 KwD-ga (korruta 2,9-ga Euro saamiseks) kuid koju tagasi ise taksot otsides- 2 taksot sõitsid minema mult 1.5 kuuldes, 3ndale olin nõus maksma 2.5 KwD (mis oli nii üle makstud, et isegi autos jooksnud arve oli väiksem, aga viimane asi, mida vaja on, on kuskil kaheldava turvalisusega naabruskonnas taksojuhiga kemplema hakata)
Esimene ja viimane kord 7 aastat tagasi taksojuhiga arve üle vaieldes (Eestis, Majaka tänaval ise enda kodu ees) lõppes asi kallaletungi, ära varastatud asjadega ning 2 aasta pikkuse kohtus käimisega. Hispaaniasse kolides lugesin Delfist, et too “taksojuht” oli vaimselt haige psühhopaat, kes kuu hiljem koos sõbraga oma üürikorteri omaniku ära tapsid. Tundsin piltidelt ka tolle sõbra ära, käis enne kohtuistungit mulle Rocca Al Mares meelde tuletamas, kas olen ikka teadlik, mis juhtub, kui ma asja ei unusta.
https://www.ohtuleht.ee/671570/kadriorus-korteriomaniku-surnuks-peksnud-uuriliste-pikad-vangistused-jaid-jousse 
Nii, et nüüdsest, kui taksojuht küsib mult mingi summa raha, siis ma selle ka annan, tehku see lisaraha ta õnnelikuks.
Kohtumine Tigraniga oli tore, tema kolis Kuveiti 2 nädalat tagasi, siinne Ameerika ülikool oli temaga ühendust võtnud ning pakkunud head palka (1700Kwd kuus) ning otsus oli langetatud.
Enne tööle asumist tuleb tal läbida kuuajaline koolitus, kus selgitatakse eeskätt siinset kultuuri, kombestikku ning käitumistavasid- soovitavalt kustutada kõik sotsiaalvõrgustiku kontod, et õpilased ei saaks heade hinnete saamiseks ühendust võtta ning ebasobivaid suhteid luua. Samuti on keelatud naistel/meestel üksteisele sügavalt silma vaadata, see on siinsete arusaamade järgi sügavalt seksuaalne tegu ning väga tabu.
Seda, et Tigran kõike professorlikult tõsiselt võtab, oli näha kohe alguses, esiteks saatis ta enne kohtumist mulle meeldetuletuse, et ma väga avatud riideid ei kannaks, et me kohtudes üksteist ei kallistaks ning liiga intiimselt ei käituks (Hallo! Ma tulin siia tööd tegema, mitte.. mingi… intiimitsema. Okei, intiimsus on suhteline mõiste, aastad Hispaanias on teinud oma töö ning võrreldes Eestiga on mu käitumine ilmselt endalegi arusaamatult vabam, Hispaanias lihtsalt kõik kallistavad, patsutavad, kaisutavad koguaeg, tervituseks antakse põsemusisid, juukseid silitatakse, isegi sõpradega käiakse tänaval, käsi ümber õla)
Lõpuks tuli mul Tigranile teatada, et olen teadlik kohalikest tavadest ning kui ta veel palju mulle asju “igaks juhuks meelde tuletab” võtan seda juba isiklikult. Õnneks tunnistas ta ka ise, et õpetajalikud kombed on kerged igapäeva ellu järgnema.
Mõned liitrid Chai Karak`i ja koogimägesid hiljem tundsin end hulga paremini kui siia jõudes, tore oli kellegagi Eestit ja vanalinna meenutada, eriti veel kellegagi kel nii hea mälu on! (Saan täitsa aru, miks ta maailma ajaloo professorina nii hinnatud on)
Kui aeg nii kaugel oli, et kodu poole minema hakata, õngitses Tigran taskust rahakoti, vaatas mulle otsa ja küsis kas mul oleks raha vaja, et ta poleks midagi selle vastu kui ta mind aidata saab. Ma pidin häbi pärast keset kaubanduskeskust maa alla vajuma! Eks ma olin natukene pihtinud, et mis olukord on ja võibolla iseendale omaselt natukene liiga dramaatiliselt (ma olen liiga emotsionaalne, okeiiii!) kõlama pannud, aga eiiii, viimane asi, mida ma vajan, on kellegi raha pakkumine! Halleluuja!
Mu vanaema keeraks hauas teist külge kui ta näeks mind mõnelt meesterahvalt raha vastu võtmas.
Ma tean, et Tigran ei pakkunud seda mitte mingi tagamõttega, vaid ta tõesti tundis mure, aga no, mis mulje ma iseendale jätan- kuu aega Lähis-Idas ja juba kõnelogi täis sponsoreid. Sellised asjad juhtuvad filmis, mina filmis ei ela, ja mul on siiski omad säästud.
Lõpuks takso peal (enda raha eest!) oli tunne, et nüüd saab ainult paremuse poole minna, sisseelamise aeg tuleb lihtsalt üle elada ja küll ma tuttavaid leian ja … küll selle kopsikus pesemisega ka ära harjun, ja noh, mis see nii hull ikka on.
Öösel nutsin end magama.
Eile ning täna võtsin end kokku ja tulin uue töökohaga tutvuma, eelmine juhataja lahkub 2 nädala pärast ja seni pean võimalikult palju talt õppima ning kohanema.
Kohale jõudmine oli muidugi omaette vaatepilt! Kes mäletab kooliajast tunnet “Emps kuuuuule, sa ei pea mind ju päris kooli ette saatma, ma võin siit maalt ise minna”.
Mind tabas sama tunne, kui hommikul “transport” järele tuli- vana minibuss, mida Eestis vist õndsal nõukogude ajal nägi, üks ustest lahti ei käinud, teine käis nööriga kinni. Istmed olid lõhki ja nii tolmused, et istudes korralik tolmupilv üles kerkis, õhtul kodus oma valgel pluusil nägin uhket täispikkuses “turvarihma” tolmujälge, see parem tulgu pesus maha!
Nii ma seal istusin, kogu südamest lootes, et istme august mõni rott mu tagumikku ei näksaks ja kui me siis lõpuks uhke kaubanduskeskuse ette jõudsime ning kõigi nende Mustangite ja Ferraride vahel logisedes teed püüdsime leida, oli mul täpselt selline tunne “Eee… teate, see nurgake siin palmi varjus sobib väga ideaalseks, ja jaa, ausõna, teate, ma peangi pisut jalgu sirutama”
Mind ajas kogu olukord lõpuks naerma, seal ma olin- kõigi selle rikkuse ja uhkuse sees, vaid palvete najal koosseisvas minibussis, isegi turvamees leidis olukorra kummalise. Mind aknast märgates vaatas segaduses näoga kõige pealt mulle otsa, siis sõidukit, uuesti mind.. vähemalt taipas uksegi avada (seestpoolt polnud võimalik seda teha).
Töö juures tutvusin oma uue tiimiga, kõigil oli üksteisele küsimusi, seal hulgas “Madam, kui vana te olete, kas te abielus ka juba olete, kas teil lapsi on”. Seejärel avastasin, et üks India noormees on mu korterinaaber. Alguses ei saanud ma väga aru, et mismõttes ta naaber on… minu korteri kõrval on ju pesumasinaruum. Mille peale noormees avalikustas, et just seal ta elabki, et sellest edasi on eluruumid. Tema jagab tuba 4 teise noormehega, siis on veel 2 tuba, kus elavad kummaski 2 noormeest. Tundsin korraga, et minu äsja remonditud uue mööbliga üksiktuba rõduga on ilmselt selle maja ainus taoline luksus.
Noormees oli tore, küsis kui palju ma Indiast tean ja oli üllatunud mu teadmistest toidust, lubas teine kord kui vaba aega on, mulle naani küpsetada ning Tikka Masalat teha.
Tema on ainuke hindu tiimis, ülejäänud on filipiinlased, kuid kahjuks oma päritoluriigile on ka tema palk võrreldes teistega kõige väiksem, teenib vaid 100 KwD kuus, tööpäev on 13-22ni, 1 vaba päev nädalas.
Leppisime noormehega kokku, et kui juba naabrid oleme, võime ju sama transpordiga tööle ka sõita, seda enam, et tema sõidab tööle sõiduautos, mis ei tundu iga meetri läbides kohe ära lagunevat.
Täna kirjutasin Moshinile, olen teda natukene eiranud, sest … ma ei tea, piinlik on? Mille pärast, ma ei tea. Täna, pärast järjekordset “Carolin, palun, räägi minuga, selgita mis toimub ja ma saan sind ju aidata” kirjutasin lõpuks, et soovin Bahreini naasta.
Pärast siinse juhatajaga (kelle töö mina peaksin üle võtma) salajast jutuajamist sain aru, et siin ilmselt asjad paremaks ei läheks. Ta ei taha mulle küll kõigest rääkida, sest ta ei tea palju mind usaldada saab, ja mõistan teda täielikult, kuid pihtis, et tal on hea meel, et ta lõpuks kellegagi neist asjadest arutada saab ning varsti minema.
Minul on vaja end nüüd vaid nii palju kätte võtta, süütunne maha suruda, ning Humoudile öelda, et ma ei suuda enam elada sellistes tingimustes. Enne tuleb mul muidugi kindlaks teha, et Moshin mulle samasuguseid tingimusi ei loo…

(Mina iga hommik pärast kopsiku-näopesu)

(“Eee… Teate, te ei pea ju täpselt ukse ees peatuma, mis ma ikka teie aega raiskan,”)

 

 

(Filipiinlannade pakutud söök, banaani sõime kõrvale nagu leiba. Kuna toidunõud on defitsiit, jätsid korterikaaslased mulle tee- ja hommikuhelveste jaoks tassi. Mida tuleb hoida … külmkapis! Prussakapoiste pärast)

(Võtke istet, madam, toit saab kohe valmis)

(India noormehe valmistatud kohv, sooja südamega)

Ärgakem Baltimaad!
Okei, ma ei peaks vist nii kirjutama, tahan ju ikka ka gängis olla, a äkki Baltimaad ei taha Lähis-Ida enda gängi.
Sellega ongi üks igavene naljakas asi- inimesed küsisid Bahreinis ja nüüd ka Kuveidis tihti “Kust sa pärit oled” ja mul võtab alati paar sekundit aega vastamiseks, tean juba ette, et 85% juhtudest nad ei tea, kus või mis Eesti on ja siis pean kuskilt kaugelt selgitama hakkama. Kui seda juba saja-viiekümne-teist korda küsitakse, siis on arusaadav minu sisemine ohe.
Seejärel uuritakse, et oi, kuidas nii kaugelt siia sattusid ja kuidas ilmakene seal kaugel Stonia/Estorias/Estasias on, siis selgita takka otsa veel Kuveitidele, et noh tegelikult lendasin Bahreinist ja enne seda elasin 6 aastat Hispaanias… “Aga ei, Eestis peaks täitsa ilus ilm olema, oh ja see loodus…”
Ehk siis- Jõudsin Kuveiti kohale!
Enne kui otsast alustan, tahan südamest naerda (või nutta.. ei, ei taha nutta, aga see on lihtsalt liiga tragikoomiline)
MA EI TAHA NII PEA ÜHTEGI LÄHIS-IDA LENNUJAAMA NÄHA (võib-olla ainult Bahreini oma, sinna tagasi hiilides)
Ärkasin eile rõõmsalt Muhammedi sõnumi peale ja siis meenus, et olen jätkuvalt edasi lükanud talle teada andmast, et ma … lendan … ära. Olukorda ei teinud paremaks ka arusaamine, et ta tööpäev oli kohe lõppemas ja kuna neljapäev on siinsetes riikides nädalavahetuse algus (pühapäev uue nädala esimene päev) oli noormehel meile paar ilusat plaani tehtud ja arvas, et veedame selle aja koos.
Mul jooksis aga lennujaama minek peale, proovisin ühe käega kaugeltki mitte kinni mahtuvad pagasit siiski kinni suruda, teisega proovisin vestluses osavõtlik olla.
Ja mis juhtub kui närveerides ja kiirustades kellegagi sõnumeid vahetada? Minu puhul- katastroof.
Muhammed oli mulle haledalt korvi andnud “Õnneks lõppeb kogu see lollus täna. Soovin sulle kõike head”
Kuradi siga! Ah, et mina anna teada, et sõidan teise riiki ja ainult 5 minutit lähebki vaja, et mind niimoodi ära unustada! Tõbras selline.
Kirjutasin jooksu pealt talle vot täpselt niiiiiiii pika kirja mis tema teost ja üldse temast arvan, et ma teadsin KOHE, et ta nii teeb ja üldse on mul hea meel, et aru sain milline inimene ta on ja ärgu arvakugi, et teda taga jään nutma. Siga! (okei, siga poleks pidanud vist moslemi-noormehele ütlema… oleks pidanud lamba juurde jääma)
Ja kui ma siis lennujaamas pärast valest check-ini lauast oma pileteid nõudmast ootamiseks vaba tooli leidsin, maha istusin ja mingit moodi wifisse sain, leidsin eest… arusaamise, et mul on psühholoogilist abi vaja. Wooops.
Vaene noormees oli täiesti segaduses “Carolin, mis toimub? Kuule, anna andeks, mul on tööl väga kiire, tähtsad kliendid tulid ja peame nafta puuraukude uued plaanid sisse andma. Ma ei saa sinust hetkel üldse aru, aga nagu ennem ütlesin- loodan, et segadus su ümber saab täna lõpuks lahenduse ja hoian igati su lennule pöialt, loodan, et see sujub!”
Ehk siis… ta oli mulle ennem lihtsalt lennuks edu soovinud…
Vastasin, et ta mu kirja ignoreeriks ja lubasin abi otsida selleks vastavatest asutustest. Õnneks puudub Muhammedis vahemere/latiino veri, ja ta vastas vaid “Ok, unustame selle” ega proovinudki suuremat tüli üles kiskuda.
Elagu naised ja nende ülemõtlemine!
Lend möödus hästi, jäi küll 1,15h hiljaks, aga ega mul kuhugi kiiret ju polnudki. Maabudes astusin rõõmsalt passikontrolli, vajalikud dokumendid näpuvahel, et kiirelt asjaga ühele poole saada. “Hello, madam, teie pass palun. Ja teie viisa” naeratas mulle kena naisterahvas.
Kuna lendasin teise riiki, siis viisast oli mul vaid foto telefonis ja originaal ootas mind lennujaamas. “Madam, ainult foto? Minge palun kontorisse oma viisale järele” viipas kena naisterahvas enda taga asuvate uste poole.
No, selge, kui kontorisse siis kontorisse. Sealsete uste ees seisev turvamees aga ei soostunud mind kuulamagi vaid saatis koridori lõppu, värav nr 3 järjekorda. Minus tekkis juba halb eelaimdus…
Seisin liikumatus järjekorras, aru täpselt saamata, miks seal ootama pean… Minu selja taga oli üks ( ilmselt ) inglise noormees, kellel tundus sama probleem olevat, kes väravast läbi juhatati ja mingile bussile pandi. Lõpuks oli järjekord ka minu käes, aga see lihtsalt ei tundunud kuidagi õige ja astusin järjekorrast välja.
Läksin uue turvamehe juurde “Vabandage, mu viisa peaks siin terminalis mind ootama” mille peale sain kurja pilgu “Teie pilet!” , mina siis uuesti- “Vabandage, mul pole uut piletit, ma tulin just ja ma proo…”, “Kust te tulite? Viisat on vaja, Kanada viisaga tegeleb teine osakond, helistage oma sponsorile või sõbrale, kes teid siia aitas lennata” sain irvitava vastuse. Ma tean täpselt, mida see “Sponsor või sõber” tähendab, milline ülbus! “Teate, hea meelega võtakski ühendust, aga siin lennujaamas ei ole wifit!” sain ma lõpuks kurjaks, tundub, et viisakas olles sõidetakse inimesest lihtsalt üle. “Misassssja sa tahad veel??” ei saanud too mees minust aru. “WIIIII FIIIII, MUL ON VAJA WIFIT!!!!”
Lõpuks sekkus kõrval seisev meesterahvas “Madam, minge teisele korrusele, seal vasakus nurgas levib guest-wifi, salasõna pole vaja, püüdke kellegagi ühendust saada”, superkangelasi on siiski olemas…
Pean uhkusele vaatamata tunnistama, et 3h mööduses tekkis silmanurka siiski pisarapoiss. Lennujaama töötajad ei võtnud mind tõsiselt, mul oli foto oma viisast, mida nad isegi ei vaadanud, et aru saada, kas nende kontoris on see olemas.
Sain lõpuks ühendust Kuveidi bossiga, kes ei saanud üldse aru, mis toimub. Levi oli halb ja helistada ma ei saanud. Messengeris lohutas sõbranna, et vähemalt pole seekord kogu jant keset ööd.. Lohutus seegi, eksole.
Kui mind järjekordne töötaja “two minutes, madam, sit and wait here” ootama jättis ja lisas, et äkki tahan uue viisa hoopis osta, saaks ju kiiremini, koitis mulle, mis toimuda võib.
Õnneks jõudis kohale tulivihane Sheikh, kõige rohkem häbi olukorra pärast oli muidugi jälle minul, kuidas ma satun sellistesse olukordadesse! Ko-gu-aeg! Oi, kuidas asjad liikuma hakkasid, kontori uks avati, laua peal ootav viisa jõudis minuni hetkega, tuli anda vaid sõrmejälg, lindi peal üksi rännanud kohver otsiti laosügavustest ka välja ja autos ma olingi.
“Sellist asja pole mitte kunagi varem juhtunud, mida nad endast õige mõtlevad, madam Carolin, andke andeks. Madami niimoodi kohtlema… ma veel tegelen sellega!”, ma ei tahtnud mainida, et mind endale tööle võttes allkirjastas ta enda teadmata mõne salajase komöödiafilmi produtsendiga lepingu ja neid olukordi hakkab ilmselt veel juhtuma… Las vaeseke elab õndsas teadmatuses.
Käisime vaatasime siinse poe üle, asub suuruselt teises kõige suuremas kaubanduskeskuses Mall 360-s, kuhu sisendes pead sa läbima turvaväravad ja oma kotti näitama. (Humoud suutis nalja teha, et neile oma Kanada viisat näitaksin)
Kaubanduskeskus oli imeline, kõikjal marmor ja kuld, inimesed rohkem kaetud ja oma traditsioonilistes riietes, kuulsin isegi paari kommentraari Bahreini, kui liigselt vabameelse riigi kohta.
Sheikh ise oli tore, viskas nalja, selgitas olukorda, leppisime kokku, et hetkel olen ma “kontrollina” nende poes ja jälgin kõike, õpin selgeks ning seejärel võtan juhataja koha üle. Kuulasin ja proovisin ennast kõigega kurssi viia. Lõpuks tuli mulle autojuht järele, Sheikh pistis talle raharulli pihku ja kuulsin “Vii Carolin poodi, vaata kas tal on midagi vaja, shampooni või süüa”, ega ma ei lasknud endale mitu korda öelda, Joad pole mulle siiani eelmise kuu palka maksnud, laadisin korvi süüa ja nänni täis, valisin spetsiaalselt kõige kallima hambapasta, “See on selle eest, et mind Bahreinis niimoodi ootama jätsite…”, kinnitasin endale.
Mees, kes mind shoppama ja koju viima pidi, oli tore. Töötab Sheikh Humoudile kuuluvas restoranis, on elanud Kuveidis 20 aastat ning eelmine kord kodumaal Indias käies leidis endale naise, kes temaga Kuveiti kaasa kolis ning nüüdseks on neil poeg, kes õpib kohalikus India koolis. Küsisin, et miks just India koolis, sain vastuseks, et kohalik Ameerika kool on nende jaoks liiga kallis, nii, et valida tuli eelarvesse sobilikum. Ma pole päris kindel, miks nad just Ameerika ja India koolide vahel valima pidid, aga küll järgmisel sõidul selle välja uurin.
Kohale jõudes tabas mind kultuurishokk, Bahreini pilvelõhkujaid asendavad siinses naabruskonnas madalad üsna vatti näinud elamud. Ühte neist sisenesin koos saatjaga ka mina.
Fuajees avanes pilt ukseta korterist, kus lamas raudvoodil määrdunud tekis mees, kes meid nähes viipega tervitas. Ilmselt siis selle maja valvur.
Sõitsime liftiga teisele korrusele ning kohal me olimegi.
Püüdsin oma esmast reaktsiooni igati varjata. Erinevus Bahreinis koduks olnud ja siinse vahel oli lihtsalt liiga järsk. Peale minu elavad korteris veel kaks Filipiini neiut, kes erinevalt minust tuba peavad jagama (Ma pole päris kindel, kas neil seal akentki on). Märkasin seina sees veel üht kööbakat ust “Siin elab üks India naine, aga teda pole kunagi kodus” selgitasid mu korterikaaslased.
Peale pisikest ringi vaatamist sain aru, et minu tuba ongi kõige ilusam, seal on silmnähtavalt just remont tehtud, seinad värvitud, uus mööbel. Minu toas on ainukesena rõdu.
Järgmise üllatusena tabas mind arusaam, et korteris ei ole wifit! Kui ma senini proovisin end igati tagasi hoida ja mitte näida “Tulin Euroopast ja minestan” siis wifi puudumine tekitas minus üllatust. Õnneks olid Filipiinlannad nõus enda isiklikku minuga jagama, et ma vähemalt perele teada saaks anda, et minuga kõik hästi on ja tervelt kohale jõudsin.
Kavatsen Humoudi ette võtta ja selle kohta aru pärida, mul on internetti vaja! Ausalt, mul on vaja seda nii tööks kui ise enda jaoks. Filipiinlannade silmist peegeldus üllatus, kuidas ma julgen härra Humoudi käest midagi küsida. Vaesekesed… las ma ajan selle asja meie jaoks kohe korda!
Kõige pealt pean muidugi välja uurima, kus ma üldse asun… Ja kuidas siit tsivilisatsiooni saab! Ja seda kõike pean ma tegema väga ruttu, sest mu kaasa võetud pistik ei tööta, siin on hoopis teised pistikupesad ja mul saavad kõigis nutiseadetes koheeee akud tühjaks.
Igatahes, ma olen elus! Pisut kultuurishokis, aga pole siin miskit, ega ma mingi printsess ole, tuleb lihtsalt harjuda. Niikuinii veedan suurem osa ajast kodust väljas.
(Enne magamaminekut avastasin teate Moshinilt, ta ootab mind Bahreini tagasi ja nende kliinik tahaks mind väga enda juurde tööle. Mu süda ise sooviks kah esimese lennuga hoopis sinna tagasi lennata, aga ilmselt poleks aus Kuveidile mitte võimalust anda?Pealegi pean ma end pisut koguma siinsete lennujaamade klienditeenindusest)

(Minu tuba. 3. akna juurde jõudes väsisid vist töömehed ära. Mis kardinapuu, mis kardinad, lohistame parem kapi siia ette)

(Köögisisustuses on sõna sekka saanud öelda vist Ansip? Või elan ma koos vampiiridega, kes end päikesevalguse eest varjavad? Või ei jagunud enam kappe, mida akende ette lohistada?)

(Pott tööpinnal on kogumaks mingit müstilist tilkuvat vett, mis sinna koguneb, kappe avades sain ma “Tere tulemast” vestluse prussakapoistega maha pidada. Aga okei, prussakaid nägin ka Barcelonas, samuti vaaraosipelgad, nende vastu ei saagi soojas kliimas väga midagi teha)

(Kodust välja pole ma asja veel teinud, kratsin hetkel niisama krunni, aga varsti tuleb mul vist Filipiini neiudega ette võtta vestlus “Kuidas see pesemine nende tünnidega/tünnides täpsemalt välja näeb”. Aga hei, vähemalt on pott! Bahreini lennujaamas pidin maas olema marmorist auguga hakkama saama)

(Müstiline papist sein, mille taga elab veel müstilisem India naine. Pole veel au olnud temaga kohtuda)

Kui eelmises postituses targutasin, et mõnda potensiaalset abikaasa-materjali suristaks ma elektrishokipüstoliga, siis tegelikuses asi nii hull pole. Kui päris aus olla, siis MA JUMALDAN KOHTINGUTEL KÄIMIST. Kohe päris ausalt.
Kui seda kunagi ühele oma Hispaanlannast sõbrannale ütlesin, siis tema tegi asjast omad järeldused ja kuna tema suu seisab veel halvemini kinni kui minul, siis kuulsin meie ühistelt tuttavatelt endast igasuguseid huvitavaid lugusid. Hispaanias lihtsalt ongi kõiksugune läbikäimine nii vabameelne ja ilma igasuguste tabudeta ja kõiki uudiseid jagatakse kõigiga, nii et kui ma lõpuks Julia ette võtsin, et mis siin toimub ja mis lugusid sa räägid, oli too õnnetuke kohe päris ehmunud ja segaduses, et mida tema valesti siis tegi.
Eks alustan siis uuesti algusest.
“Ma jumaldan kohtingutel käimist” sisututvustus- mulle meeldib kui kohtun kellegagi, olgu selleks siis pidu või mingi üritus, minugi poolest kasvõi Tinder, ning meil jutt klapib.
See hetk kui mõne noormehega on huvitav vestlus ja ta reaalselt huvitub sinust. Kui mina üksi ei pea pingutama, näost punane nagu tomat, et vestlust üleval hoida.
Mulle nii meeldivad need esimesed püüded facebookis või whatsappis, see esimene teade “Tsauu! Ma siin mõtlesin, et (sisesta mage aga imearmas vabandust, et kirjutada). Mis muidu teed?” ja siis hakkate iga päev üksteisele kirjutama ja korraga avastad, et juba ootad selle inimese sõnumit ja kontrollid oma telefoni iga natukese aja tagant. Ja esimene kohting! Mõlemad on pisut tagasihoidlikud ja ärevuses, noormees ootab su maja ees, 7 minutit hiljaks jäänud, sest alguses ootas 15 minutit su naabrite ukse taga, aga lõpuks lubas tolle pere isa talle politsei kutsuda, sest peab teda perverdiks kes tema alaealist tütart piilub, ja siis noormees alles uuesti maja numbrit kontrollib ning saab aru, et vale uks.
Ja siis tuled sina, omaette torisedes, sest ei suutnud otsustada kas tahad juukseid sirgendada või hoopis lokke teha, nii, et lõpp-tulemus on midagi orkaani kätte jäänud puudli sarnast, aga sul polnud aega enam midagi parandada, nii et tähelepanu hajutamiseks otsid kapist kõige suuremate litritega pluusi ja paned topelt koguse uut huuleläiget.
Ja siis te kohtute- mõlemad pisut häbelikud (ausalt, kas maailmas on nunnumat asja kui pisut häbelik noormees?) ja tema toksib kinganinaga kivi ja silmaotsast piilub sind, ise vaikselt naeratades, ja sina hingeldad, sest enne väljumist vohmisid sisse kodus olevad viimased juustusaiakesed, sest ei taha restoranis noormehe ees kohe suure isuga sööma hakata …
Ja siis lähete ja teete midagi toredat- vaatate kinos filmi, lähete sööma või hoopis mere äärde jalutama, arutate üksteise elust ja teil on täiega tore ja naljakas, sinul võibolla pisut liigagi, sest noormees peab teinekord ümbrust vaatama, kui palju inimesi teie ümber on kui sina järjekordselt naerad nii kõva häälega, et isegi linnud ära ehmatavad.
No mis sa teed kui selline naljakas noormees sinu seltsi sattunud on, mis ta paneb siis iga lause nii naljakalt kõlama!
Siis avastad, et ümbruse jälgimine oli hoopis sinu enda paranoia ja noormeest ennast ajab ka su naer naerma ning ta tunnistab, et pole nii rõõmsameelset tütarlast ammu kohanud. Ja sina kihistad, et sina pole nii toredat poissi ka ammu näinud. Siis on noormees julguse kokku võtnud ja võtab su käe ja liigub lähemale ja .. “Oi, vaata, kutsuuuuuu” kiljatad sina noormehele näkku, oled avastanud, et teist möödub koer ja sa lased poisi käest lahti, et kutsikule järele joosta! Milline õnn!!
Edasine jalutuskäik möödub vaikides, ja see on täiesti okei, sest tunnete end mugavalt ja kumbki ei taha, et see õhtu lõppeks.
Kuid kellaajal on asjast oma arvamus ning palud end koju viia, autos püüate kumbki ettevaatlikult välja selgitada, kas teisel ka sama tore oli ning kas on lootust veel kohtuda, kuid lõpuks ei küsi seda kumbki, sest te olete liiga häbelikud. Ja kui kohale jõudes auto ukse avad ja “Näeme jälle” kuuled ning seal samas ja kohe õnnest tantsima tahad hakata “Ma meeldin talle, ma meeeeldin talllllle” ja tuppa jõudes viskud voodile. “Ma meeeeeldin taalllllee”.
Kõik, sellega minu ideaalne kohting lõppeks. Kui keegi ütleb, et talle meeldib kohtingutel käia, ei võrdu see automaatselt sellega, et tollele inimesele on tähtis seksuaalne osa kohtingust (Kellele on, kellele ei ole, inimesed ja nende soovid on erinevad ning ei ole absoluutselt teiste asi sellel teemal sõna võtta. Asi, mida pidin meelde tuletama oma sõbrannale Juliale, kes oli omad liigsed järeldused teinud ning teistega jaganud)
Mulle meeldib romantika ja kogu suhtele eelnev, kohtingutel käimine ning üksteise silmanurgast piidlemine, kodus sõbrannadega arutamine kas noormehel ikka on mingisugune huvi. Esimene kallistus, esimene suudlus.
Kohtingud ja kõik sinna juurde kuuluv Lähis-Idas olid enne kolimist minu jaoks suur küsimärk. Ma ei teadnud kedagi, kes siin elanud oleks, nii et kelleltki polnud küsida ka, tuli katsetada oma seni parimalt töötavalt “Jälgi ja tee järele” süsteemi.
Bahreini jõudes ja eluga harjudes avastasin, et kohtingud ja kõik muu polegi niivõrd erinev, Lähis-Ida riigid on iga päev muutumises ning kaasajastumas. Isegi Tinderit kasutatakse! Paljud räägivad oma eelmistest suhetest ning ollakse omaksvõtmisel avatud jutuajamistele ja küsimustele.
Sportlikust huvist ja uudishimust olen hetke seisuga käinud 3 kohtingul.
1. Ghazi (26, Bahrein)
Ghazi on Bahreini päritolu ajakirjanik, põhjus miks temaga tegelikult üldse kohtuda soovisin- kuna ta töötab ajakirjanikuga, teab ta täpselt mis riigis toimub ja mis on päevakohane. Noormees tuli mulle tööjuurde vastu, tutvustasin teda teistega ning ta lubas mind kuhugi väga lahedasse lauamängukohvikusse viia. Kuna olin Bahreini alles saabunud, palus Mohsin, et Ghazi talle meie asukoha ja oma autonumbri annaks. Ghazi hakkas naerma, aga Mohsini tõsist nägu nähes taipas, et tegemist polegi naljaga. Ka mina ei pidanud seda naljakaks, juba ammu on mul osade sõbrannadega kokkulepe, et ole koos kellega tahad ja minge kuhu soovite, aga kui on tegemist esimese kohtinguga, siis saatku noormehe nimi ja autonumber ning vajadusel asukoht.
Ghazil oli lahe huumor ning hea inglise keel, ilmselt oli õppinud Ameerikas ülikoolis, või mõnes Ameerika õpetajatega koolis, nagu paljud kohalikud. Kohvik kuhu läksime oli Harry Potteri ja Sõrmuste Isanda teemaline seltskonnamängude kohvik “The Ravens Nest”. Väga omamoodi õhkkond ja huvitav!
Võtsime jääkohvid ning maksime mängude eest (iga külastaja peab tasuma 3 BD-d kui soovib lauamänge kasutada). Ghazi puhul märkasin, et ta arvutas arvet saades automaatselt kui palju sellest on minu pool ja küsis mult saadud summa. Mul pole kunagi olnud probleeme ise enda eest maksmisega ning vahel meeldib mulle oma kaaslast üllatada ise kogu arve eest tasumisega, see jahmatus noormeeste ja teenindaja silmis on alati hindamatu. Jah, selliseid tütarlapsi on palju, kes ei oota, et neile välja tehakse!
Ghazi puhul aga oli see kuidagi teistmoodi, see viis kuidas ta poolt arvest küsis, oli kuidagi … närviline? Kuri? Ta oleks justkui oma peas juba valmistunud vaidluseks, et ma ei soovi seda raha anda.
Kuna kellaaeg oli hiline ja mul oli pikk õpetamise-treeningpäev seljataga, tundsin end juba alguses väsinuna, kuid otsustasin vapralt vastu pidada. Mingit tõmmet kui sellist ei tundnud ma algusest peale, kuid siiski oli noormehega huvitav vestelda. Ta näitas pilte oma Star Warsi kollektsioonist, rääkis kuidas sõpradega iga laupäev kogunevad, et Star Warsi kujudega võistlusi pidada ning kuidas ta lauamänguõhtuid korraldab.
Otsustasime ka ise üht lauamängu mängida, nimi mul muidugi meeles pole, aga pidime kaitsma riike neid ründava viiruse eest. Võitsime! Leidsime, et oleme üks paganama tegija tiim ja teinekordki võiks midagi mängida.
Noormehe võidurõõm jäi muidugi üürikeseks, sest… ta istus oma tooli katki. Tegemist oli pisut suuremat sorti/kasvu noormehega ja ma püüdsin selle olukorra tema jaoks võimalikult väärikaks teha, ei näidanud mingit reageeringut, tõin vaid uue tooli ja proovisin selgitada, et ilmselt oligi tool juba katki ja tulgu ta diivanile istuma, palju mugavam ja patju ka!
Õnneks suutis noormees ka ise juhtunust sirge seljaga väljuda.
Mõne aja möödudes ei suutnud ma oma haigutusi aga enam alla suruda, olin omadega nii läbi, ilmselt sai sellest ka Ghazi aru ja oli nõus mu koju tooma. Enne käisime veel kanatiibu söömas ja kuulasin noormehe elulugu (talle üsna meeldis … ainult… endast rääkida) ja koju ma jõudsin.
Kuna mulle siiski Ghazi semupoisina meeldis ja uues riigis ikka sõpru on vaja, leppisime tulevaseks nädalavahetuseks uue kohtumise kokku- Escape roomis!
Käisin Barcelonas nii mõneski ja positiivne üllatus oli kuulda, et neid ka Bahreinis on. Kuna toona ma aga ei teadnud, kauaks siia jään, siis lubasime ühendust hoida ja tema oma sõpradega arutada ning aja kuskile kinni panna. 2 päeva hiljem sain armsa sõnumi, et Ghazil olevat minuga väga tore õhtu olnud ning ta väga ootab minuga Escape Roomi minekut. Mina vastasin üsna neutraalselt, kuid viisakalt midagi sarnast, sest kindlasti ei näinud ma meie suhtlemises rohkemat kui potensiaalset sõprust, ja mul on ka tunne, et noormehel puuduvad igasugused eelnevad kogemused suhetes tüdrukutega.
Praeguse seisuga rohkem sõnumeid me vahetanud pole, Escape roomi ei läinud ning rohkem sõnumeid pole ma ei saanud, ega ka ise saatnud. Kui ei ole klappi, siis ei ole klappi.

2. Muhammed (28, Saudi-Araabia)
Muhammediga saime tuttavaks just enne tema Euroopasse minekut, nii, et meie tutvuse esimene nädal möödus vaid üksteisele whatsappides. Naljakas fakt- noormees pidi minema ka Lätti ja Eestisse, aga kuna sõber jäi haigeks, jäi see tripp ära.
Mis mulle Muhammedi puhul kohe silma jäi, oli tema Euroopalik mõtlemine ja “normaalsus” (väga suhtlemine mõiste, eksole. Mis on kellegi jaoks normaalne). Hoidsime ühendust terve tema reisi vältel.
Olin valmis nägema fotosid õllekappadest ja vorstikestest, sest noh, Saksamaa ja alkohol vabalt käeulatuses. Selle asemel sain pilte Muhammedist…müslitehases!
Kuna Bahreinis on Saudide vastu omad eelarvamused, siis olin alguses ettevaatlik ning pisut skeptiline. Olin kuulnud jutte, et Saudi mehed käivad Bahreinis ainult naisi lantimas ning pidutsemas (Bahrein on üks väheseid siinseid kuningriike, kus alkohol on lubatud ning rahvas on läänelikuma mõtteviisiga, inimestele ülimalt usklikust riigist nagu Saudi-Araabia on see aga suurepärane võimalus pisut lõbutseda)
Mõtlesin, et teen katse ja uurin nende juttude kohta, inimeste reageeringust loeb välja nii mõndagi. Minule üllatuseks arutles Muhammed teemal rahulikult ning kaasarääkivalt, ta nõustus, et juttudel on alust, aga millises riigis selliselt käituvaid inimesi ei leiduks. (heaks võrdluseks tooksin ma Eesti kalevipojad ja külapoodide ees kraaklevad kohalikud)
Saudi-Araabiat ühendab Bahreiniga teedest ja sildadest koosnev 1986. aastal ehitatud kõrgendik, sõltuvalt liiklusest kulub Bahreini jõudmiseks 1-2h ning nii Muhammed mulle laupäeval autoga vastu tuligi.
Algusest peale oli mul hea ning mugav, tal oli hea huumorimeel, temast kiirgast soojust ning sain aru, et tal on minuga tore. Muhammed viis mind sööma (tuletame meelde, mis on iga siinse poisi aukohus?) ning kohalikku restoranipiirkonda kohvile ja koogile.
Ta vabandas, et ei tea nii palju Bahreinist kui võiks, sest elab siiski naaberriigis, aga oskas siiski ümbruskonda näidata ning teadis rääkida, et kuskil seal pidavat asuma kohvik, mis korraldab nn “vallaliste õhtuid” kuhu saavad tulla vallalised noored üksteisega tutvuma. Meil oli kohvi juues tore, Muhhamed rääkis oma reisist, mina rääkisin Hispaaniast ning Eestist, kohati avastasime end ennastunustavalt naermas ja tal ei olnudki kuidagi minu valjuduse pärast piinlik!
Pärast kohvikut läksime jalutama Bahreini vaesterajooni, nägin ümbrust mida siin elades veel näinud ei ole- ringi jooksvaid räbalates lapsi, kottidest välja lenduvat prügi, kodutuid nälginud kasse, maju kus ei usukski, et keegi elab.
Muhammed tegi minu eest pilte ning rääkis huvitavaid fakte. Mingi moment keset jalutuskäiku tundsin kuidas ta vaikselt mult käest kinni võttis, mul käis südamest jõnksatus. Tema rääkis samal ajal oma reisist nagu midagi poleks juhtunud ning saatis mulle naeratuse, ma vist ei kuulnud ühtegi ta sõna, vaid suud nägin liikumas, ainus millest mõelda suutsin oli tema käsi minu käes ja sellest, et kohe kohe hüppavad kuskilt kindlasti politseinikuid välja ja oma ülejäänud elu veedan ebasündsa käitumise eest vangikongis!!
Ma siiani ei tea, kas käest kinni jalutamine on Bahreinis lubatud, aga tean, et olen näinud piisavalt dokumentaale naistest, kes on läinud vangi tänaval meestuttavatele põse musi andmise eest. MINA EI TAHA VANGI MINNAAAAA!!
Lohutuseks olgu öeldud, et vangis me keegi ei lõpetanud, pärast 9h koosolemist otsustasime hoopis kuhugi spasse ujuma minna, aga kuna Nawali polnud kodus ja ma ei saanud oma trikood kätte (jumal tänatud, Muhammed poleks kindlasti olnud valmis vaatepildiks nimega “Vinku kilevormis”).
Enne hüvasti jätmist viis Muhammed mind hoopis õhtusöögile. Proovisin ka too päev vähemalt poole arvetest tasuda kuid Muhammed keeldus kangekaelselt igast mu katsest seda teha.
Kui aeg lõpuks koju oli minna, olin ma isegi pettunud- liiga kiirelt kadusid need tunnid.
Minule suureks üllatuseks ärkasin järgmine päev Muhammedi sõnumi peale, ta uuris mu päeva kohta ning lobisesime niisama. Nädal hiljem saime uuesti kokku, ta pakkis pärast tööpäeva koti ning sõitis Bahreini minuga kohtuma.
Ma pole päris kindel, kas naftagaasid on noormehele silmanägemisele hakanud või miks ta minuga nii palju aega soovib koos veeta, aga ma tean, et mu kõhus käib alati jõnks kui ta sõnumit näen, ning et ta on minuga nii tore ja viisakas. Tal on alati nii lahedad plaanid valmis mõeldud ning meil pole kunagi igav.
Mida ma aga ka tean, on see, et Kuveiti kolides ei näeks me enam nii tihti. Asuksime teineteisest kaugemal ning on suur vahe, kas saad kohtumisele sõita 1 tund autoga või peab selleks lendama lennukiga.

3. Maaz (28 Kanada/Pakistan)
Maaziga tutvusime väga naljakas viisil, nimelt oli ta mu elukoha lähedal peetava Lego turniiri üks läbiviijatest. Nagu.. kui äge see on!
Lisaks igapäevastele piltidele uutest Legoehitistest oli Maaz nii abivalmis ja uuris välja, kust ma kõige väiksema vahendustasuga sularaha välja võtta saan ning milline transport oleks minu jaoks kõige odavam linnas liikumiseks. Nagu ülejäänud kahega, läks ka Maaziga aega, enne kui kohvile kutsumisega nõustusin.
Kui paljud teist teavad sellist lastelaulu nagu “Baby shark dance”?
Ühel õhtul oli noormehel liialt vaba aega käes ja saatis mulle mõned lood mis kitarrisaatel laulnud oli. Siis tekkis mul idee- ütlesin, et tulen temaga kohtingule kui ta “Baby sharki” loo kitarril esitab.
Mõtlesin, et seda lugu kindlasti ei tulegi, sest noh… pole äkki piisavalt mehelik lastelaulu keset ööd laulma hakata? Mõtle uuesti, Carolin, 5 minuti pärast oli lugu valmis ning lubadus on lubadus.
Nagu oodata oli, oli noormees naljakas, ta laulis autos kõva häälega lemmiklugudele kaasa, tantsis ning silmnähtavalt teda ei huvitanud, kas minu meelest oli see kummaline või mitte. Kui Muhammedi puhul võlub mind tema siiras naiivsus ja südamlikkus (Muhammed pole kunagi kuulnud Fifty Shades of Greyst ning ei saanud aru, miks tal seda vaadata keelan) siis Maaz on enesekindel ja pisut isegi kõrk, mitte küll minu suhtes, ma oleks vist muidu esimese takso peale astunud. Aga, temas lihtsalt on see miski!
Tal oli mõnus sarkastiline huumor, talle meeldis mind tögada ning see oli kuidagi nii mõnus kodune, täpselt selline huumor millega Eestis üles kasvasin.
Tögamise vahepeale oskas ta muidugi väga sujuvalt just õigeid komplimente teha, noh, nii kavalalt, et mu nina muidugi upsakusest liialt püsti ei läheks.
Käisime kohvi joomas ning seejärel viis noormes mu … toidupoodi. Tal oli meeles, et auto puudumisel on mul väga keeruline sisseoste teha. Isegi raha viis välja võtma!
Seejärel kandis kotid autosse ja viis enne kinno minekut mu kodust läbi, et hummuse külmikusse saaks panna. Mitme poisiga teie olete esimesel kohtingul toidupoodi läinud?
Seejärel läksime randa õhtust sööma- sõime autos burgerit ja kuulasime muusikat, kuulsin huvitavaid fakte Bahreini ajaloost ning muidugi suutsime oma kuuendat korda vaidlema minna.
Parim moment oli, kus ennast unustavalt kaitsesin kodutuid loomi ja pidasin loengut, et temast on vot niiiiiii kohesetundmatu oma kassi mitte neutraliseerida, maailm upub kodutute kasside all, kellel pole kodu ja võimalust ravile, ning siis on temasugused, kes ei hooligi, et kassipoegade tootmine tuleks lõpetada.
Noormees kuulas ja kuulas ning siis hakkas naerma- ta kass on neutraliseeritud, ta jagab mu arvamust, aga tahtis mu lihtsalt proovile panna ning näha kui suure kirega oma arvamust avaldan.
Pärast kasside üle vaidlemist suundusime kinno õudukat vaatama, vale otsus- treilerite ajal näidati reklaame uutest õudukatest, meie kiljusime juba enne õige filmi vaatamist ning üle jäänud aja veetsime üksteisest kramplikult kinni hoides ning silmi peites. (Nägin Slender Mani terve öö unes takkajärgi)
Kuna Maaz oli lubanud kell 2 öösel sugulasele vastu minna ja aega oli veel üle tunni, otsustasime mu maja ees maailma asju arutada. Jõudsime (okei, olgem ausad, mina jõudsin) juba uuesti vaidlema minna ning mina, kodutute loomade, naisõiguste ning allahindluste eest võitleja proovisin järjekordset väidet kinnitada kui korraga tundsin, et väidete põhjendamine oli raskendatud, mu silmi kõdistasid kellegi läikivad juuksed ning … mind suudeldi. Mind suudeldi just sellise kire- ja enesekindlusega, millest vähemat ma polekski uskunud. Korraga polnudki mul rohkemat lisada.
Sarnaselt Muhammediga ilmutas end järgmine päev sõnumiga ka Maaz, tal olevat imetore õhtu olnud ning loodab, et läheme lähitulevikus uut õudukat vaatama. Lubas uuel korral nii kõvasti mitte kiljuda.

Mis on suurim erinevus kohtingutel Hispaanias ja Bahreinis?
Kõigil neil kohtingutel tundsin, et noormehed on seal minu kui persooni pärast. Kuna riik seab omad kitsendused riietuse osas ja keha peab siiski kaetud olema, ei olegi midagi muud teha kui endale iseloom hankida ning sellega inimesi võluda, push-upid ja tissipluusid on kodus kapis luku taga.
Kordagi ei püüdnud keegi mulle kõrva sosistada mõnda meelat armusõnumit, mis isegi kurdi punastama paneks ning keegi ei proovinud avalikult mu keha krabada. Selline asi ei oleks mitte kuidagi aksepteeritav.
Mida ma nende kohtingutega tõestada tahtsin? Kas üldse tahtsin? Ega ausalt öeldes ma ei teagi, võibolla tundsin lihtsalt huvi, võibolla tahtsin lihtsalt tähelepanu, võibolla tundsin end pisut üksi.
Ükskõik mis põhjustel keegi kohtamas käib, see on okei, on okei kellegagi aega veeta.
Mida ma kohe kindlasti järjekordselt aru sain- ei ole vaja olla iseenda vastu nii karm. Meil kõigil on hetki, kus arvame, et oleme kartulikotti mässitud vaalaskalad keda nähes kõik nutma hakkavad, aga võtame end siiski kokku, kammime juuksed ära, paneme pisut põsepuna ja parfüümisussu ja laseme elul ennast kallistada.
Minu kogemused on näidanud, et üksi normaalne kutt ei vaata kui uus mobiil sul on, mis suuruses on su rinnahoidja ning kas sul kulmud on ikka võrdselt kitkutud.
Noormeestele meeldivad tüdrukud, kellega neil on lõbus, kes võtavad vabalt ja kellega saab nalja teha, kes ei karda riideid liivaseks teha või vajadusel puu otsa õunajahile ronida. Kes on teistega arvestavad ning kes saavad naljadest aru.
Bla-bla-bla, ma olen tiim “SISEMINE ILU”, ilmselt saite juba aru, eks.

(Kellel poistest lugemine ja -vaatamine silmad valutama pani, siis siin on pilt Kiizust, keda Muhammed meie jalutuskäigul märkas)

(Enne lugema asumist palun taustaks mängima panna Destiny´s child- Survivor)

Ma olen eeeeeeelus. Vist. Olen umbes täpselt 3 päeva kodus voodi peal keras veetnud, ignoreerinud õnne elus ja päikest õues.
Täna on kolmapäev, 5. august. Saabusin Bahreini 7. juulil ja pidin jääma nädalaks, kiire arvutus näitab, et see “nädal” on veninud pisut pikaks. Naudin oma aega südamest, aga kohusetundliku inimesena hakkas ka mind lõpuks huvitama, et millal siis ikkagi Kuveiti minek on, aga tundub, et mu ülemus nii kohusetundlik pole ja samamoodi nagu mina oskasin need 3 päeva ignoreerida päikesepaistet, oskab tema ignoreerida mind.
Olen praeguseks kuulnud igasuguseid vastuseid alates “Võta natukeseks puhkust” lõpetades eelmise nädala “Sa lendad 4h pärast, paki kohver”. Kurja, ma ei leia isegi enam oma näokreemi üles, sest olen kohvri nii hoolikalt valmis pakkinud.
Tean juba ammu, et Hispaania boss lihtsalt ongi selline, ta ei jäta midagi tegemata, aga nende asjade tegemiseks pead sa talle tohutult pinda käima ja näägutama nagu üks “eeskujulik” abielunaine muiste. Ja me pole isegi mitte abielus!
Minu olukorda raskendab ka fakt, et Hispaanias on tööleping lõpetatud, Bahreini tulin uut meeskonda õpetama ning lepingut selleks “nädalaks” ei tehtud ning Kuveidis pidin lepingu koostama, kui sinna jõuan.
Ehk siis otse öeldes- mind kaotati ja unustati kuhugi bürokraatia hammasrataste vahele ning seda olukorda need päevad seal kodus kassinud olengi, olen unustatud Lähis-Itta, ma isegi ei saa aru, kuidas seda olukorda nii rahulikult suudan võtta. Oleks ma siis enda koduski, ei, hetkel elan Nawali juures, kes on ise puhkusel, ja kes oma abikaasaga (Bahreini poe omanikuga) ainukesena minu heaolu vastu huvi tunnevad ja Hispaania ning Kuveidi inimeste südametunnistusele koputavad. Ja mis te arvate, kui piinlik MINUL kogu olukorra pärast on? Päeva lõpuks olen mina see, kes teiste juures elutseb kuna neil minust kahju on, ma isegi ei tööta enam nende jaoks, ei õpeta enam nende meeskonda ja minu au küll ei luba enam neil mind sööta ja joota ja kasida. Teiselt poolt ei võta mu kõnesid ega teateid vastu mu Hispaania ülemus, ja … millestki peab ju elama.
Mul pole isegi kellegi peale vihane olla, keda see aitab, tuleb lahendusi leida!
Minu lahenduseks oli leida endale töö Bahreinis ja kui siis Kuveit talveunest ärkab, talle õige uhkusest pulbitseva feministina keskmist sõrme näidata, nagu mõnele eksile, kes su väärtust pole hinnanud.
Töövestlusele sain üsna kiirelt, Bahreinis asuvas Saksa Ilukliinikus, Mohsin viis mu rõõmsalt vestlusele, astusin suure naeratusega kabinetti ja … kõik läks allamäge. No ma ei tea mis mul viga on, kui pabinasse satun, hakkan ma rääkima. Ja rääkimise all mõtlen non-stop katkematut plära täiesti asjasse mitte puutuvatest asjadest, sest lobisemisega proovin varjata oma ebakindlust.
See oli katastroof! Kaasa ei aidanud moment, kus intervjueerija mu CV lasi tuua, seda momendi vaatas ja siis “Kas te olete hiljuti juurde võtnud?” küsis. Ma läksin vist sekundiga näost tulipunaseks “Aaah?… eee…mina?… et nagu… juurde võtnud või” kogelesin. Ja siis kogelesin midagi aastatetagustest rasedusvastastest pillidest, mis mu hormoonidele hästi ei mõjunud, paari aasta eest avastatud kasvajast ja ravi tulemusel välja langenud juustest ning kaalutõusust. APPI KUI PIINLIK MUL OLI!
Lõpuks kõõritasin oma CV-d ja … nojah, keegi tark oli mingisugusel viisil mu CV välja printinud nii, et kõik laused ja tähed olid kokku surutud ja samamoodi ka pilt sellel lehel, muidugi nägin ma välja nagu 15 ja otse paastulaagrist!
Õnneks sai eksitusest aru ka too naine ning proovis õhkkonda natukenegi parandada, küsis rõõmsal häälel, et mis naabruskonnas siis oma abikaasa ja perega ka elan.
“Eee… abikaasa?”, Naine vaatas otsa “Nojah, abikaasa, mees kellega te abielus olete. Lapsi ka on?”
Ma olen 28, kui tänaval lapsi näen, siis jooksen ma teises suunas, võimalikkusel mõne kaubanduskeskusesse, et osta endale uus paar kingi ja rahustav kohv. Abikaasa? 6 aastat elu Hispaanias on mulle õpetanud, et sellel noormehel, kellega sa enda meelest õnneliku poole-aasta juubelit pead, on oma kortermajas teine pruut ja kodumaal/suvekodu läheduses veel 2. Kui mõni noormees tuleks mu juurde abielu jutuga, siis suristaks ma talle elektrishokipüstolist sutsaka ribide vahele ja helistaks politseisse.
Kuidagi ma sealt kabinetist tulema sain ja Mohsin mind minema sõidutas. Vaatasin terve tee aknast välja ega julgenud Mohsinilt midagi tagasiside kohta uurida. SEE TÖÖVESTLUS OLI KATASTROOF.
“Ta oli sust vaimustuses” ütles mõne aja pärast Mohsin, “Sa meeldisid talle nii väga, ta andis sulle 9 puntki 10-st. Ta ei anna kunagi kellelgi 9 puntki! Kas sa homme proovipäevale tahaksid tulla”
Vaatasin Mohsini poole, kas ta räägib minuga või kuhugi peidetud bluetoothiga ja kellegi teisega? 9 puntki 10-st?
Tulebki välja, et vestluse läbiviija meelest olin ma väga positiivse auraga, naeratav ja soe ning just täpselt see, keda nende kliinikusse vaja on. Nimelt pidid sealt käima kuninglikust soost ja kuulsustest kliendid, kes väga kaebusi tegema kipuvad ning mina tundusin tollele naisele keegi, kes nende klientidega kindlasti jutule saaks ja nende tuju rõõmsa suudaks hoida.
Mohsin viis mu isegi väikesele linnatuurile näitamaks piirkonda mis kohe kliiniku juures asub ja kuhu hea hinnaga elamise leiaks. Kõik hakkas paika loksuma!
Magama jäin ma unistades oma uuest kodust ja põnevast kliinikust, uued tutvused, uus suund elus! Huvitav, millised mu uued kollegid ka on, milline mu esimene kuulsusest klient oleks…
Aga noh, mis siin ikka uut algust juba plaanida, eile kirjutati (jälle) Kuveitist, vabandati, et mu eelmine viisa oli lõppenud ning uuega läks aega, aga nüüdseks on see valmis ja saadeti lennupilet. Oligi täitsa lennupilet… Kuveiti… Aga, ma vist.. ei tahagi enam minna. Ma ei taha töötada inimeste jaoks, kes mind ära unustasid, okei, see on võibolla pisut ebaaus, sest ma ei saa olla kindel, kes selles sasipuntras mind ära täpsemalt ära unustas.
Ma ei jõudnud uue töökohaga palgas läbirääkimisi veel pidada, nii, et ma ei saaks mingeid elukoha vahetuse otsuseidki vastu võtta, ja ikka veel on minus mingisugune kohusetunne, et lubadused on lubadused ja Kuveidil on viisad ja elamine valmis pandud.
MA EI TEA ENAM MIDA TEHA!
Ilmselt lähen homme siiski sellele lennule, vaatan olukorra Kuveidis üle, ilma ise asja nägemata ei tasuks seisukohta võtta, annan võimaluse, ja kui ei sobi, proovin omal käel Bahreini tagasi tulla. Mohsin peaks kah u tunni jooksul läbi astuma ja arutan temaga kliiniku seisukoha läbi ja kas nad mind ka hiljem vajaksid.
Positiivse külje pealt- avastasin 2 päeva tagasi täiesti juhuslikult facebookis scrollides, et üks tuttav noormees Armeeniast, kes 2012-2013 Eestis Diplomaatide koolis õppis ja kellega tuttavaks saime, kolis 2 nädalat tagasi Kuveiti rahvusvahelisse kooli Maailma ajalugu õpetama! Oleme need vahepealsed aastad ikka kontakti hoidnud, mõlemad palju kolinud ja nii suur üllatus, et tema täpselt samal ajal samas riigis jälle asub. Nii, et õnneks on mul keegi, kellega Eestist ja mulgikapsast rääkida, keegi, kes teab Tallinna Vanalinna ja röstitud mandleid.
Mis tuletab meelde, et peaks vist check-ini homsele lennule ära tegema või hakkan neid asju ainult iseendaga tulevikus arutama…

Kui ma alguses Bahreini tulin, teadsin, et jään siia vaid nädalaks, nädalast on saanud 3 ja ma nagu ei tahagi enam ära minna, isegi paar tööpakkumist olen saanud. Teiselt pool jälle on natukene kohusetunne ka, Kuveidis on kõik mu saabumiseks ette valmistatud, elamine olemas, viisad tehtud, lenda lihtsalt live`i.
Eks mulle hetkel sobib päris hästi see lahkumise viivitamine, leidsin juba isegi tuttavaid (kellele näiteks mangodega meeldib zongleerida), aga eile sain kaua kardetud kõne- Kuveidi boss on Bahreini poole teel, tahab mind kaasa võtta ja koos uute tuulde poole lennata (no muidugi jutt oli selline, et minek kohe nüüd ja praegu, minul aluspesu ja 3 sokki alles pesurestil kuivamas. Siis lohutati, et okei, aega on homseni, hetkel on see õnnis homne käes ja kellestki pole kippu ega kõppu.)
Korraga tunnen nagu mind oleks kolme kaamli ja 4 Ferrari eest maha müüdud kurjale kommionule. Kas oleks väga ebaprofessionaalne end voodi all peita ja keelduda sealt välja tulemast? Või lennujaamas nutma hakata “Ei taaaaaaaahaa” ja Mohsini jala külge klammerduda?
Bahreini tulemise ees mul kartust polnud, pigem positiivne ärevus, samas, eks praegu hirmutab uuesti kohanemine, tekkinud on omad eelarvamused. Paljud kohalikud ütlevad, et Kuveidis pole nii sõbralikud elanikud, inimesed pole nii vabad. Aga eks ole teada tõde, et oma naabritest südant soojendavaid komplimente ei kiputa pilduma, olen selgeks saanud, et oma silm on kuningas ja asjad tuleb ikka ise üle vaadata.
No ja siis on mul veel nii palju asju, millest enne minekut kirjutada tahtsin!
Näiteks täna hommikul ärkasin pisut nukras meeleolus, vaatasin terve hommiku Youtube´st naljavideosid, et end jälle naljavormi saada, aga rõõmsa tuju asemel hakkasin hoopis kassipoegade peale nutma, kujutate ette, oli kaks kassipoega, kes keeldusid 1-ga mängimast, ja siis see 1 oli mingi elu kurb ja üksi ja armastusest kõrvale jäetud ja kindlasti tundis end nii üksikuna ja tal oli suur südamevalu ja kuna kiisupoiss ei saa ju oma emotsioone väljendana nii hästi, eks ma siis ulatasin abikäe ja ulusin tema asemel nutta. Hea, et naabrid ukse taha ei tulnud. Suure nutu vahepeal avastasin, et kõht on hirmsasti tühi, no nii tühi, et ma sööks kohe ära 3 vaagnat lambaliha ja 5 smoothi kokteili. Ja siis pizzat pealekauba ja hapukurki. HAAAAPUKURKI, HALLELUUJA! Ja kui ma juba terve listi toitusid olin ära unistanud, koitis mind iga tüdruku tõdemus, ahaa- see nutmine ja hundinälg selgitab nii mõndagi, kobisin soojakoti ja valuvaigistitega teki alla kerra ja lasin kogu hetkelisel maailmakurbusel endasse imenduda, looduse vastu ei saa.
Niimoodi üksi loodusjõudude küüsis olin ma kella 16-ni kuni meie tore ettevõtte sotsiaalmeedia eest hoolitsev Zainab mulle lõpuks järgi tuli. Kurtsin ka talle, et pole veel kuskil ennast nii lõksus tundnud, Eestis või Hispaanias hüppa lihtsalt ühistransporti ja paradiisiväravad on avatud! Bahreinis sõltun aga autoga inimeste armust, kui neil on kiire või mina liiga tagasihoidlik, et küüti paluda, siis istungi nagu Rapuntsel oma pilvelõhkujas. No, aga pole hullu, väike dieet ei tee mu topeltlõuale niikuinii halba.
Kraamisin kohvri sügavusest välja oma kõige tumedamad ja välimust varjavad riided, tänu loodusjõududele oli enesetunne niikuinii selline, et tõmba ümber kartulikott või voodilina, ei anna siin enam miskit päästa.
Töökohale lähenedes meenus mulle ka, et täna on ju see tähtis päev, kus meile Bahreini kuulus insta/snapchati Influencer d.y.alkhalasi postitust tuleb tegema! Väga põnev! Mind tabab tööjuures olles alati nii hea inspiratsioon- mõnus muusika, inimesed ümberringi, ei ole mina loodud kodus üksi nokitsema, ikka seltskond peab ümber olema. Lisaks oli Mohsinil jälle “Carolin Carolin Carolin” tuju peal. “Carolin, kus on Carolin, kuule, tule seisa palun siin, palun tee sina need tooted, sa oled nii ilus” või “Carolin, palun seisa siia, aga vaata sellise nurga peale, et su juuksed ja silmad kindlasti peale jääks, kõik Bahreinis tahavad neid näha”. Unustage kodus nukrutsetud masendus, ma tundsin end korraga kui Victoria`s Secretsi modell isiklikult, pole teab mis ajast nii palju ilusaid sõnu kuulnud! Olgu sa Mohsin südamest tänatud!
Nüüd ongi Bahreini peal liikvel postitus jäätisest ja … minu zoomitud juustest, aga mis, las inimesed siis naudivad, ega ma kade neiu pole! Äkki peaks üldse litsentsi taotlema ja end autogrammi jaoks pastakaga varustama…
Ahjaa, mu intervjuu lükkas edasi, homme kell 12 hoidke siis pöialt! Ja kui kõik hästi läheb, lennake Bahreini ja ma hakkan teile ilusalongis igasuguseid põnevaid protsetuure pakkuma, pärast väljaõpet muidugi! Kuigi noh, ilmselt lõpetan ma klientidega hoopis kohvitassi taga maailma- ja Bahreini asjadest lobisemas, tont mind teab!