Teate, mis! Minule on jõhkralt näkku valetatud, kohe täiesti süüdimatult.
Ei, ma ei räägi siinkohal ühestki oma eksist, olgu elu nende vastu hea, vaid sellest, et Hispaaniast ära kolides käskis tollane boss mul läbi lugeda raamatud Lähis-Idast, kuidas siin töökultuur on, ning söögi alla ja -peale kuulsin kuidas inimesed on hoopis teistsugusemad ja ma pean sellega harjuma- nad on tõsised ja külmemad ning ma ei tohiks midagi südamesse võtta, eriti pidavat distantsi hoidma naised.
“No, tere tali” mõtlesin. Kust ma need sõbrannad siis leian? Kellega poistest ja ilusatest asjadest räägin? Sellised jutuajamised peaksid iga inimese Inimõigused olema…
Hispaanias tsillisin ma küll põhiliselt poistega, aga suurem enamus neist olid geid, nii et vabal momendil olime ikkagi ninapidi kreemiriiulite ees või Instas reeturlikke ekse stalkimas.
Meenub õhtu Barcelonas vahepealses elukohas Mallorca tänaval- olime Davidega just teada saanud, et peame välja kolima- omanik läks naisest lahku ning soovis ise tagasi kolida (puha vale, nagu Davide hiljem välja uuris- Läks akna taha piiluma- uued üürnikud elasid õnnelikult sees. Davide helistas veel alt kella, kes teab mis gaasifirmat ta seal mängis, aga sai teada, et sisse olid kolinud 3 uut üürnikku pluss koer. You go, Davide, sinuga läheks iga kell sõtta.)
Nii me too õhtu nagu kaks surmasaadetud diivanil aelesime- fliisijupi pärast kakeldes ja Idealistast kortereid otsides, vahepeale sain loengu gei-kultuurist ja põhjaliku tutvustuse nende armuelust, elus äkki abiks ikka. Vähemalt Davide meelest.
Leidsime korteri, mis mõlemale meeldis- 50ndate stiilis sisustus, millest me veel räägime. Kahjuks oli aga suur takistus- Korterisse lubati kolida ainult naisterahvastel (üsna tüüpiline Hispaanias korteri/toa otsimisel. Sorry, poisid!). Davide vaatas momendi kuulutust ja lisas “Misasja. No kuulge, hallo, tibukesed, ma olen gei, see teeb ju ometi sama välja… Kus see omaniku number siin meil ongi. Carolin, kallis, sina hoia samal ajal Instas Juan-Pablol silma peal, ta ütles, et ta on täna haige, aga mul on siiski tunne, et ta läheb peole.”
No ja ära kolides mõtlesingi- kuidas leida sõpru? Eriti selliseid, kellega sõbrannatada? Ei saa ju tänaval juurde minna “Hei, su hijab ja abaya on nii lahedad, nii ilus must varjund. Vaata, mina tsillin ringi valgete põlvede välkudes ja sa ilmselt arvad, et mul pole üldse moraali, aga, muidu, sõbrannaks tahad hakata?”
Aga nagu juba vanad-Eestlased teadsid, siis – Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem! Augustis kohtusin ju Nawaliga, kellega me siiani väljas käime, eelmine nädal viis ta mu Bahreini kindlust vaatama. Siis olen ümbritsetud Filipiinlastest töökaaslastega, miks ma rahvust toonitan- ma ei ole mitte kunagi oma elus kohanud nii heasüdamlikke ja rõõmsaid inimesi!! Esiteks on nende käekotid alati kommi ja shokolaadi täis tuubitud ja neid sulle sokutada proovivad nad igal väiksemalgi võimalusel. Proovi vaid haigutada- juba leiad küpsise või Snikersi endal suust.

( Ülevalt- Beverly, minu mentor Cristina ning Annie)

Samuti olen lähedasemaks saanud ühe Bahreini kolleegiga. (Kellel on minu meelest Mohsini vastu väike crush). Alguses me tööjuures juttu ei ajanud, kuna aga olen hetkel õpilase ametis, tuleb mul jälgida kõigi erinevaid tehnikaid- mulle meeldis kõigist enam just tema töövõtted ning kuidas ta patsiendiga suhtleb. Kui talle seda mainisin, oli ta väga meelitatud ja nii see läks. Nädalavahetuse saabudes küsis, kas soovin tema ja sõbrannadega välja minna, muidugi ju tahtsin!
Kuna tööjuures on meil kõigil ühesugused töövormid ja tema juuksed on traditsiooniliselt kaetud (tööjuures pigem valge või halli peakattega), siis ei tundnud ma hotellist välja astudes teda esmapilgul äragi, olid sõbrannaga mõlemad üleni mustas abayas. Kui siis seal mõnda aega, nina vastu autoklaasi, sisse jõllitasin ja aru püüdsin saada, kas on õige auto, sai ta sõbranna õnneks aru, et see olen mina ja kutsus sisse. Meid oli 4- mina, mu kolleeg ja tema 2 sõbrannat.
Võisime olla üks kummaline tüdrukutekamp- nemad üleni kaetud ja mustas, ainult nägu paistmas, mina põlvedeni seelikus, jalad paljad, seljas erkoranz pluus, pealegi olin ma ülejäänud tüdrukutest tunduvalt pikem ja suurem.
No ja seal me olime- üks hetk töö juures, keeleots suust väljas, tööd teha pusides ja enne kui arugi sain, olime neljakesi end pisikesse riietusruumi pressinud ja aitasime üksteisel rinnahoidjaid valida ning arutasime, kas oleks vaja Push-Upi või Double Push-Upi. Ja kas Kuveidi noormehed on kenamad kui Bahreini.
Lisaks sain teada, et mu kolleeg on 25 ja just lahutas abielu. Oma endise abikaasaga kohtus Hiinas meditsiini õppides, samuti Bahreini noormees. (Hiinas olevat palju Bahreinikaid, kes sinna õppima lähevad). Kohtusid ja otsustasid abielluda. Rääkisid oma vanematega, neile korraldati kohustuslik 1h tutvumiseks ja üksteise tunda õppimiseks. Usklikes peredes kas tutvustatakse oma pojale/tütrele tuttavate samas vanuses lapsi (tuuakse nt pilt) ja kui sobib, on noortel 1h üksteisele küsimusi esitada.
Kuna nemad üksteist juba aga teadsid, veetsid selle aja lihtsalt lõunat süües ja niisama lobisedes. Mu kolleeg tunnistas aga, et tülid algasid juba mesinädalatel- noormees oli süvausklik, soovis, et ta naine jääks koju ega käiks tööl. Mu kolleegile see aga ei sobinud. Küll aga tunnistas ta, et ta abikaasa oli see, kes veenis teda, et naise kohus on olla mehe rahakotile toetuv- raha, mille teenib naine (kui teenib) kuulub naisele, mehe raha kuulub aga neile mõlemale. Lisaks maksavad abikaasad oma naistele iga kuu “taskuraha”.
Mina muidugi sellist mõtteviisi ei toeta ja meie arvamused võtsid lauas üsna tuliseid tuure, nii, et lõpuks püüdsin end lihtsalt tagasi hoida, olen siiski mina see, kes on uues kultuuriruumis.
Rääkisin omalt poolt Eestist, et minu kodumaa on üsnagi naiste riik- tüdrukud lahkuvad kodudest palju varem kui noormehed, nad tahavad olla iseseisvad ning teha karjääri, aina enam naisi lükkab laste saamise hilisema vanuse peale ja meie jaoks on see normaalne. Mu lauakaaslased kuulasid küll huviga, aga võib-olla jätsid ka nemad viisakusest oma tegeliku arvamuse ütlemata.
Kuna mu kolleeg end abielus enam hästi ei tundnud, soovis ta lahutust. Millega tema vanemad alguses nõus ei olnud, kui aga kõik nägid kuidas tütarlaps stressi tõttu aina enam mentaalselt kannatab, otsustasid vanemad anda nõusoleku. Sellega oli nõus ka abikaasa- lahutus anti sisse ning seaduse kohaselt peab naine ootama seejärel ära 3 menstruatsiooni ning nende lõppedes ongi ta jälle “värske ning vaba”. Nende 3 kuu jooksul peab endine abikaasa maksma naisele jätkuvalt “taskuraha”, mis küll olenevalt mehest võib langeda ainult 25 protsendini esialgsest summast.
Seejärel tutvustati kohtamiskultuuri ning sain teada, et Bahreinis pole tüdrukule suuremat komplimenti, kui tema lehmaks nimetamine. Tõestuseks näitas üks tüdrukutest oma Whatsappi ja kuidas ta peika oli talle reisil olles lehmakujust pilti teinud ja “Mu kallis, see pani mu sinu peale mõtlema, igatsen sind nii väga”, seda sõnumit lugedes ohkasid kõik 3 tüdrukut romantiliselt ning otsustasid poodidesse lehmamänguasja otsima minna, et see poisile saata. Leidsime! … Lisaks kõigile neile 8 paarile kingadele, pluusidele, ehetele ja uuele käekotile, mille ma skoorisin!
Nii mu laupäev õhtusse vajus, kolleegiga kahekesi mu hotelli poole sõites võttis ta mu käe ja käskis mul lubada, et kui mul kunagi midagi vaja peaks olema, küsigu julgelt. Ta võib mind vajadusel sõidutada, raha laenata, ja oi, kui see kõhukene tühjaks peaks minema! (Seda pühaduseteotust ei tohi siin tõesti teha) Tõotasin, et mul on kõik olemas, aga ma väga tänan teda.
Kust tulevad nii head inimesed?
Kui hotelli jõudsin, sain aru, et polnud jõudnud uurida mis selle Mohsiniga siis ikkagi on, või kujutan seda rõõmu ta silmis ainult ette, aga noh, järgmine kord!
Ps. Abdullal õnnestus mind tabada ilma valveta- bookis kavalalt endale Hydrafaciali ja ilmus, nagu õige mees kunagi, uksele- pintsak lendas nagu varasuvine liblikas seljast- tema tuli nüüd näopuhastusse. Need reeturlikud pisikesed Filipiinineiud olid suure naeru saatel kabinetist kadunud nagu kassipojad pärast vaasi maha ajamist, panid isegi ukse enda järel kinni. Ainult Cristina käis vahepeal, nägu nalja täis, uurimas kuidas meil siis ka läheb. Ma otsustasin jonnakalt kellegagi mitte sõnagi rääkida, Abdulla õnneks tundus rahul olevat, ta tundub vägagi nõudlik ja keegi, kes ütleks otse kui midagi valesti oleks. Enne alustamist küsis ta lausa 2 töötajalt, kas Carolin üldse teab, mida ta teeb. Muidugi ma teadsin, ainult käed kippusid pisut värisema…
Hiljem kutsus Abdulla mind oma laua juurde ja jagas oma shokolaadi ning eksootilist Bahreini puuvilja, mida ma varem näinud polnud- hoidsin targalt suu kinni ega küsinud, kas ta jagab neid asju oma lõunakarbist, mille emps kodus tööle kaasa pani…
22….!!!

Tere nädalavahetust!
Meil Bahreinis algas nädalavahetus juba neljapäeval, kuna töönädalaks loetakse 6 päeva, tuleb mul täna kargud juba alla ajada ja tööle minna. Aga pole hullu! Kui töö meeldib, siis läheb sinna ju vile ja Kaera-Jaani taktis.
Seda Kaera-Jaani takti olen siin juba küllalt ka kuulda saanud- hotelli, kus elan, all korrusel asub ööklubi, ning kuna Saudi-Araabia Bahreinist vaid 1 h autosõidu kaugusel asub ja nad oma nv-d siin.. köh.. lõõgastudes… mööda saadavad, on neljapäevast laupäevani siin üks kõva pidu ja melu. Shampanja voolab ojadena ja hotelli ette sõidavad aina uhkemad autod.
Kuna senimaani olen vaba aja pigem oma toas mööda saatnud- töö jaoks õppides ja kirjutades, siis tabas mind neljapäeva õhtul pisikene kultuurishokk- Sain tuttavaga (Maaz, tutvusin augustis Bahreinis olles) kokku ja otsustasime koos õhtust süüa, ta töötas kella 23ni, nii et meie kohtumine lükkus päris õhtusse- siinse ajakava järgi hilja, Hispaania aja järgi täitsa normaalsesse õhtusöögi aega. Kahjuks olid aga paljud kohad selleks ajaks juba suletud, leidsime ainult ühe Türgi kiirtoidu putka- kebab, liha, wrapid jne, teate küll. Käisin vastuvõtulauas isegi spetsiaalselt raha vahetamas- siis ei peaks poole öö ajal Abdullat kutsuma arvet maksma.
Toidukoht asus hotellist konkreetselt 3 m kaugusel, aga teel sinna olin täiesti shokeeritud, ei kujuta ette, kas Maaz aru sai, mis toimub, igatahes välja ta ei näidanud. Või ignoreeris ta toimuvat? Võib ka olla vabalt, et olles noormees, ei pane tähelegi, kuidas teinekord tütarlastega käitutakse, sest nendega seda ei juhtu. Igatahes- tänav oli väike ja pidin kõndima Maazi selja taga, ja … mind lihtsalt jõllitati, isegi tagasi ei hoitud. Nii kui mõni meesterahvas mööda kõndis, vaatas sügavalt silma sisse nagu suudaks ta mu hinge endaga kaasa viia. Olen selgitanud ka varem- silmsidet ei loe siinsetes maades viisakaks, eriti kui see toimub meeste ja naiste vahel, seda loetakse sensuaalseks tegevuseks ning on väga hukka mõistetud. Näide- kui hotelliliftis satun kokku mõne meessoost hotellitöötajaga, langetavad nad pilgu ja vaatavad maha.
Aga neljapäeval, seal tänaval, oli mul korraga tunne nagu oleksin sattunud Michael Jacksoni “Thrilleri”-sse. Igast nurgatagusest ilmusid silmapaarid, kes vaatasid nagu kassid, kellele on lubatud tuunikalakonservi.
Ma tean, kindlasti on nüüd paljudel “Hallo, misasja, mida see üks silmavaade ära teeb”, aga see polnud nii! Esiteks nende pilkude intensiivsus, see põletas mu siseorganiteni, ja ükskõik kuhu end rääkimise hoos vaatama unistasin- põletav pilk. Ja süüdimatult jõllitati ilma pead pööramata. Üks traditsioonilises valges riietuses noormees läks must möödudes isegi nii kaugele, et tegi hooga sammu minu poole, ise sügavalt silma vaadates, nagu tahaks otse minu juurde tulla. Hea, et ma kiljuma ei hakanud!
Korraga polnudki mu kõht enam nii tühi, tagasi hotelli oli suurem soov saada.
Maaz muidugi lobises rõõmsalt päevasündmustest, keelitas meid terrassile istuma ja seal sööma. Seal sööma!!? MEID ÜMBRITSEVAD VEREJANULISED VAMPIIRID!
Minu ainus lahendus oligi kas vaadata keskendunult ainult oma õhtusöögikaaslast või asfaldit, ning proovida ignoreerida ümbrust.
Maaz rääkis, et minu Kuveidis veedetud ajaga on ta vahepeal giidipaberid saanud, mina kauplesin end muidugi kohe tripile- kaamelifarmid, liivalossid, muuseumid ja mida kõike Bahreinis vaadata poleks! Ja kui palju pilte saaksin blogi jaoks teha!
Pilkudest hoolimata õnnestus mul oma kebab kuidagi hinge alla saada ning oligi aeg koju minna, kellel 3 m kõndi ja kellel 30 minutit sõitu, ei saaks öelda, et kahjurõõm südant ei soojendanud.
Kuna Maaz end viisakaks noormeheks pidas ja ta auto niikuinii hotelli alale pargitud oli, saatis ta mind koju. Hotelli fuajee oli neljapäeva õhtuseid pidulisi täis ning proovisime end neist kuidagi mööda pressida- korraga ilmus meie ette raadiosaatjaga turvamees “Tulge palun minuga”.
Meid viidi vastuvõttu ning küsiti Maazi dokumenti ning minu toa numbrit, minu küsimuse peale “Miks sellist asja vaja on?” vastati, et võõraid meie hotelli ei lubata. Okei.. Kui nii, siis nii. Seejärel tuli lause “Madam, ja teie toa number? Ma pean vaatama, kas te saate endale külalisi lubada, kas teil on single või double voodi”
“Mida???? Mis … voodi????” ei saanud ma Maazile otsa vaadata üldse aru, mida kuradit mu voodi siia puutub?? “Vaadake, madam, meil on siin family-hotel…” (Selgitus- nagu ka restoranides on Family-ala, kus tohivad istuda omavahel abielus olevad paarid, vallalised peavad istuma eraldi selleks ette nähtud tsoonis)
Siis sain ma aru!! Kui piinlik!! Nad arvasid, et … ma proovin Maazi oma tuppa kutsuda. Mitte, et see nende asi oleks, mida täiskasvanud naine öösiti teeb, aga .. see polnud ju üldse nii. Ta päris ausalt soovis mind lihtsalt kogu sellest inimmassist läbi juhtida ja lihtsalt ära saata.
Aga proovi sa seda siis juhtkonnale selgitada, lõpuks prinditi mu toa arve välja ja saadeti hotelli juhataja laua taha.
Minu suurim mure oli muidugi, et see jama Mohsinini ei jõuaks, mida ta arvaks minust! Maaz asja nii kergelt ei võtnud- lõi, sõrm püsti, lamenti ja näitas oma töötõendeid ja asju, lõpuks kui juhtkond oma veast aru oli saanud, vabandati küll igati, pilgud maas, aga no ikkagi. Võiks ennem küsida või uurida, mitte kohe häbiposti saata.
Sattusin täna hommikusöögilt tulles hotelli juhatajaga samal ajal lifti, tundis vajadust veelkord vabandada ja saatis lepituseks kooki mulle numbrituppa. Ei tea, kas kook ka dokumenti ennem näitama pidi…
Nii ma neljapäeval tuppa sain, toas ringi vaadates jõudis mulle kohale, et hädasti oleks riideid vaja pesta… Vastuvõtus vabandati, et nv-l võtab see liialt aega, nädala alguses oleks mul kergem löögile saada.
Kuna mul soovi palja pepsiga ringi joosta polnud, lasin vanni vett täis ja … hakkasin vannis riideid pesema. Nii glamuurne elu! Ennast ajas ka naerma. Kui ma kõik pestud sain ja kuivatamiseks vabu konksusid otsisin, nägi mu vannituba päris märgade-riiete laatsaret välja, panin igaks juhuks uksele “Mitte tülitada” sildi ka välja, koristaja ilmseks ehmataks täitsa ära.
Ja nii ma millalgi täitsa öösel magama jäin- vannitoas ja koridoris kõik tuled põlemas, ikka veel pisut hirmunud kõigist neist pilkudest ja iga krõps tundus nagu murdvarga tuppa muukimiskatse. Äkki poleksi Maazi enda tuppa nihverdamine NIII halb mõte olnud? Oleksin ta saanud tooliga ukse ette valvesse panna, sirgendaja või kuumad lokirullid kaitseks käes, ise südame rahus oma 5 padja vahel allahindlustest ja uutest kingadest und näha…

( “Tere, Carolini Puhastusteenused, kas värviline või tume pesu?”)

Olen Bahreinis viibinud 10 päeva, otsustasin endale pisut aega anda, et mitte esimese emotsiooniga kirjutada, uus ja huvitav tundub ju alati hea, mõne aja möödudes võime aga samu asju hoopis teise pilguga näha.
Nüüd, 10 päeva hiljem, pean tunnistama- KÕIK ON VEELGI PAREM.
Kuveidist jõudsin teadupärast hotelli väga öösel. Kuna Mohsin oli ilmselt juba magama läinud, ei teadnud ma, mis kell ärkama peaksin, ei soovinud esimesel päeval kohe sisse magada. Kuna iga rakk minus tundis, et nüüd pean ennast igati tõestama ja näitama, et minu Bahreini aitamine polnud pettumuseks, otsustasin hommikul vara valmis olla, ega enne 9 ikka kliinik lahti tehta…
Äratuse panin 7-ks, tore 4 h und, aga mis sa teed, eks elevus oli ka sees!
Alarmi peale ärgates lugesin sõnumit “Carolin, ma ei pane sind enne kella 14 tööle, maga rahulikult!”
Aga oli mul siis aega enam magada, elevus oli! Pealegi oli lubatud hommikusöögi buffeed… kus ma siis magan, kui kuskil toitu pakutakse! Ei suudaks rahulikult pikaligi olla, teades, et kuskil keegi MINU kausikesest sööb…
Hommikusöök hinge all, jõudis mulle kohale, et mul pole ju aimugi, kuidas tööle saada.. Kohe mitttte ei tahtnud Mohsinile uuesti sõnumit saata, vastik kartus oli- äkki ta vihastab? Äkki hakkab arvama, et olen idioot (Humoud tundus selles näiteks veendunud olevat)
Suure vastumeelsusega saatsin ülimalt vabandama ja lipitseva kirja, kus sada korda vabandades jõudsin lõpuks küsimuseni. Vastuseks sain “Carolin, kõik on hästi. Kas puhanud oled? Söönud? Olen kõik korda ajanud, tulen sulle järele, ära muretse. Kohvi toon?”
Lugesin sõnumit 3 korda, ikkagi tekkis mingisugune vastik süütunne, äkki ma IKKAGI olen juba midagi valesti teinud? Äkki ta on kuri mu peale?
Enne kui kell 14 lõi, sain veel 3 teadet sisuga “Kas kõik on hästi, kas kindlalt jaksad tööle tulla” Muidugi jaksasin!
Pealegi oli mul elevus ju lõpuks jälle Mohsini näha, kellel küll vahepeal asjaajamised vahele tulid ja mulle hoopis autojuhi järele pidi saatma.
Kliinikusse jõudes hüüdis juba enne mu sisse astumist üks töötaja (nüüdeks olen selgeks saanud- Mary) “Mohsiiin, Carolin on siin!”
Ma ei kujuta ettegi, kuidas ta mu nii hästi ära tundis…
Avanes kontoriuks ja seal ta seisis- silmad särasid peas ja minu jaoks olid tal tol hetkel isegi ingli tiivad küljes- Mohsin!!!!
Ma olin niiiiiiiii õnnelik teda nähes!!!!! Kõndisime üksteise poole, mõlemal suu vähemalt kõrvuni ja … surusime kätt ning astusime kohe üksteisest eemale.
Mulle tutvustati kabinette ja näidati tulevasi kolleege, neid kõiki oli liiiiga palju ja nad kõik olid ühte nägu, ma isegi ei vaevunud neile valetama, et mul nende nimed kohe meelde jäävad. Proovisin vaid mällu zoomida oma mentori- Filipiini naise Cristina.
Esimese asjana suunati mind kohe näohoolduskoolitusele, terve ruum oli võõraid inimesi täis, ma ei osanud ei istuda ega astuda, nii palju uudistavaid pilke. Ebakindlus maximus lõi kõhtu. Mingi aeg tundsin, et minu ümber hakati sositama. “Ei.. Palun, mitte juba esimesel päeval” mõtlesin õudusega. Ma niiiiii väga lootsin ju, et sellest töökohast tuleb midagi ilusat, aga juba sosistatakse. “Äkki mul on mingi plekk kuskil… Äkki nad kommenteerivad mu kaalu. Äkki neile ei meeldi mu kulmud või kõrvalest…” mõtlesin omaette närveerides.
“Jaa!! Nägin juba, nii nunnu!” kuulsin oma kõrvalt. “Shhshhh… silmad… shshhh… ilus”, “Shhshh, see on selle kosmeetikafirma omanik?shhshhh..” Kuulsin aga oma üllatuseks.
Kui umbes tunnike kogu oma mälu kokku võttes iga liigutust ja kreemi nime mällu proovisin salvestada, kuulsin ukse taga kolinat ja tuttavad häält “Carolin! Kus on Carolin? Kas Carolinil on ikka kõik hästi? Juba koolitusel? Küsige, jumala eest, kas tal kohvi on vaja” Mohsin!!
Päeva peale kuulsin kuidas üks kolleeg kurtis, et ta ei saanud WC-sse jalutada, koridori palmi tagant hüppas seal varitsenud Mohsin välja “A kus Carolin on??? Kas tal on midagi vaja?”
Mul oli tahtmine kabinetist välja minna, Mohsini poole joosta ja … kätt surudes “Aitäh sulle KÕIGE EEEEEEST” öelda. Ta oli minu heaks juba nii palju teinud!
Nii mu esimene päev möödus, proovisin nii palju uut infot endasse talletada, kui see ühele kartuliajule võimalik on. Kõik oli tore ja hea, kuni ma avastasin, et … mul pole ju õrna aimugi, kuidas koju saada ja kus mu hotell üldse asub!
Arvake, kui väga ma ei tahtnud uue küsimusega sõnumit Mohsinile saata. Ausalt, mul oli kabuhirm, et ta hakkab karjuma mu peale, et mingi idioot olen või, ise midagi tehtud ei saa või. Lükkasin ja lükkasin seda saatmist edasi, igasuguseid erinevaid võimalusi kaaludes, aga ei midagi- saata tuli.
PIIP-PIIP, kuulsin õudusega. Ei taha avadagi …
“Hei! Kõik hästi? Ära üldse muretse millegi pärast, ütle vaid kui midagi vaja, ma aitan sind. Abdulla vastuvõtust viib sind koju. Kas sa söönud oled? Kas on midagi veel vaja? Kuidas sa end tunned?” lugesin sõnumi hinge kinni pidades 2 korda läbi- ei olnudki vihane, buff, ei hakanudki keegi mu peale karjuma.
Tööpäeva lõpu lähenedes kuulsin kellegi võõra häält oma selja taga “Oled lõpetanud?”, pöörasin ümber- Pikk Kreeka jumal ülikonnas! Räägib minuga? Äkki arvab, et olen kohalik koristaja… “Kas sa oled valmis? Mohsin palus su koju viia, lähme?”
Mi-mi-minaaa?? Selle Kreeka, köh, Bahreini jumalusega? Koos? Mina????
Mu hämming oli näost vist nii näha, et vaene noormees pidi end kordama ja lõpuks küsis, et kas mina olen ikka Carolin. No, ma ei tea, sinu jaoks võin ma ükskõik kes olla, kullakene!
Haarasin oma käekoti ja järgnesin noormehele. Kas see oli Rolex ta käepeal? Lifti jõudes küsisin igaks juhuks, kindluse mõttes, et kas tõesti lähen temaga? Äkki ta on hoopis keegi suvaline ja ma lihtsalt kõnnin järel. Enda puhul ei üllata mind enam miski.
Noormees ei soovinud pööbliga vist juttu rääkida, vastust igatahes ei andnud. Nojah, mis seal ikka, eks ma tuian niisama tal sabas.
Jõudsime autoni- kahe uksega sportauto, otse loomulikult! Ma polnud kindel, kas sellest pisikesest autouksest sissegi mahun, ilma midagi katki tegemata. Käekott otsustas ka just parimal hetkel mu usaldust kuritarvitada ja kukkus kolinaga asfaldile.
Kreeka jumal ei tundnud must väga palju arvavat, vaatas hindaval pilgul (hinnet ei soovi ma teada) mind rooli tagant. MIKS MA ALATI NII PIINLIK PEAN OLEMA!!!!
Sõitsime vaikuses… Ma pole kunagi varem nii väga soovinud autos muusikat kuulata.
“Sina oled siis Carolin jah.. Tore tutvuda” Kreeka jumal oskas rääkida!
Mõõtsime üksteist hindavalt pilgul, palvetasin jumalate poole, et nad ruttu mu hotelli leiaks ja ma sellest ebamugavast olukorrast välja saaks.
Ausalt, teismelisena olin surmkindel, et vanemaks saadeks läheb poistega suhtlemine vabamaks- valed, ainult valed mu ümber!
“… Seda, et.. kui vana sa oled? Sul muidu.. poiss-sõber on juba või?”
Jõllitasin Abdullat, TEMA tahab teada, kas mul poiss-sõber on??? Minul??
“Mul on su CV tööjuures arvutis, saan muidugi ka ise järele vaadata” muigas noormees.
Vastasin, et sealt kust mina tulen, tüdrukute vanuseid ei küsita, aga kui vana tema ise on.
“22 sain! Lõpetasin just Araabia keele õpetaja erialal ülikooli” teatas noormees, uhkus hääles.
22!! Ta oli 22. Tegin oma elu ühe suurima vea ja pahvatasin naerma! “NII NOOR! Mina sinu vanuses….” alustasin lauset ja panin suu kiirelt kinni- mind põrnitses näost punane Abdulla “Ei teaaa, kui vana sa ise siis oled, 40 või?” sisistas haavunud noormees.
Ups…
Õnneks ei saanud ta haavunult vaikides kaua sõita, poole tunni möödudes pidi tunnistama, et tal pole aimugi, kus mu hotell asub… (hommikul kella jälgides sain aru, et 4 min kaugusel töökohast), olime pisut eksinud.
Sain teada, et Mohsin oli minust palju rääkinud. Tundus, et ainult head- kuidas tutvusime ja, et tema töötajaid koolitasin. Proovisin uurida, mida Mohsin minust veel rääkinud on, sain vastuseks vaid, et nad on head sõbrad ning räägivad kõigest.
Kuna koju ei tundunud ma saavat, tegin ettepaneku, et ostaks kuskilt midagi süüa- terve päeva tööle keskendudes polnud sellele ennem mõelnud.
Leti ees tellimust vuristades mõõtis 22-aastane Abdulla mind uuesti pilguga “Sul raha on ikka või?”
“WATTTT?” tõstis amatsoon ja vähemuste eest võitleja minus pead “Kas minul raha on? Ma praegu, tead, avan oma rahakoti ja näitan, mida raha tähendab” ja hakkasin puusalt Kuveidi dinaare lennutama.
… mida söögikohas ei aksepteeritud.
5 minutit hiljem, silmad häbi ja suu friikaid täis, kõndisin vaikides auto poole. Abdull, rahakotti pintsaku taskusse surudes, ees pool. Mõtetes ilmselt Mohsini vastutusele võttes-kes tuli selle idee peale, et see tohlakas tema kanseldada jätta…
“Kuule, sllllrp, täiega tänks noh, slllrp, (friikartuli koti krõbin), kes oleks osanud arvata, et siin teise riigi raha vastu ei võeta, slllllrp. Oota, ole mees, hoia mu cocat” palusin, ise samal ajal tagumenti ja käekotti autosse vinnates ja käsi salaja kuhugi puhtaks pühkides.
Alustasime uuesti hotelli otsinguid, minu suureks üllatuseks oli Abdullil hoopis enda pärast häbi- polnudki minu peale kuri, et oma õhtut raiskama peab.
Mõned postitused ees pool olen juba maininud, kuidas siinsed noormehed kohtudes sind alguses maa põhja põrnitsevad või sinust läbi vaatavad, suurimat igno panevad ja siis silma nurgast “Sul.. kõht on muidu tühi või? Sul… on need juuksed muidu päris ilusad. Et… mingi.. kinno tahad muidu noh.. minna või? Abielus oled?”
Kui tund aega linna olime läbi sõitnud, sain aru, et Abdulla inglise keel pole parim ja kohati rääkisime me mõlemad täitsa erinevat juttu, aga noh, peaasi, et jututeemat jätkus. Ilmselt koju minnes oli mõlemal muidugi erinevad variandid meie vestlusest, aga oh well, vähemalt sai tasuta süüa!
Tundsin, et Abdulla piidles mind silmanurgast “Sa Bahreinis ringi oled juba vaadanud? Mis kell sa homme lõpetad… Ma ei tea.. Ma võin sind näiteks ringi viia vaatama. Kui sa muidugi tahad”
Ma ei suutnud kahjuks kogu seda jutuajamist väga tõsiselt võtta, ta on 22!! Olgu siis sportauto- ja Rolexiga või mitte. (Tuletage seda mulle meelde, kui suren vanatüdrukuna 10 kassiga…)
Lõpuks leidsime ka mu hotelli üles!
Järgmine päev tööl nägin Abdullat, proovis mulle lehvitada. Mul oli liialt piinlik toidu väljapressimise pärast ja tegin näo, et mu kinganinad on kõige huvitavamad asjad maailmas. Siis proovis ta mu juurde näohooldusesse tulla, aga õnneks hakkas meil just siis kiire. Olin otsustanud, et tööle pühendumine on vähemalt esialgu prioriteet, pealegi mõjus Kuveidis oldud aeg laastavalt mu enesehinnangule, oleks raske tõsiselt võtta kellegi huvi enda vastu.
Aga tööst lähemalt! Hetkel olen teist nädalat koolitustel- õpetatakse erinevaid näohooldusi, eriti Hydrafaciali. Kõik on niiii uus ja huvitav!
Kuna töötajatele on kõik protseduurid tasuta ja pidevalt üksteise peal harjutatakse, kuulen ja näen kolleege endale koguaeg midagi uut tegemas- üks neiu peidab juba mitmendat päeva nägu ja lõuga peakatte taha (no, kui nii võtta, kannaks ta pea- ja näokatet siiski koguaeg) ja selle all on kogu ta lõug 1 suur verevalum, nagu suur suur “maasikas”- neiu käis topeltlõua eemaldusel (välja imeti lõuarasv).
Kabinetis kuulen kolleegidelt pidevalt, kuidas keegi midagi uut tahab teha, ise olen seni piirdunud näohooldustega.
Täna soovis küll üks kolleeg (Beverly) minu peal katsetada midagi uut- tegime mu kätele Carbon Peel kätepuhastust laseriga, beebi pepu on täitsa liivapaber minu praeguste uuesti-sündinud käte kõrval… Kabinetis aga polnud kindel, kelle käed rohkem värisesid- minu või Beverly. Protseduuri lõpus kuulsin, et üks neiu oli laserit valesti käes hoidnud ja laserimasina enda katki sihtinud, lisaks on kellestki seinas laseri auk…
Ja patsientidega on toredaid sõbrannatamishetki! Üks naine ei suutnud terve protseduuri keskenduda- vaatas ainult minu suunas, lõpuks pidi mu kolleeg paluma tal end sirgeks seada ning silmad sulgeda. “Aga ma tean teid kuskilt! Ma olen teid varem näinud!” Proovisime välja selgitada, kus. Olen Bahreinis viibinud nii lühikest aega, samas ei saaks ka arvata, et ta mind kellegagi sassi ajab- Bahreinis olen üsna omapärase välimusega.
Vastust me välja ei nuputanudki, aga naine pakkus, et võib mu autoga koju viia, äkki saame siis rohkem lobiseda. Ja täna oli patsient, kellega iluideaalidest arutasime ja kuidas sotsiaalmeedia naisi mõjutab. Patsient tunnistas, et Lähis-Ida naised ei soovi teha trenni- nemad tahavad vaid operatsioone ning siis oma eluviisiga jätkata. Mina ohkasin, et peaksin ka millalgi ikka trenniga alustama. Naine tõusis selle peale välgukiirusel patsiendi-lamamistoolis istukile “Teie??? Trenni?? Aga teie pole ju ometi liiga paksu, teie olete ju imeiluuuuus, mis jutt see on??”, teades kui otsekohesed on siin inimesed, siis ei saaks isegi kahtlustada, et ta mingil põhjusel lihtsalt viisakas oli. Siis me pigistasime suurest härdusest üksteise käsi ja lubasime igavesti sõprust!
Enne Bahreini kolimist olid ka minul omad eelarvamused ning pelgasin kohalikke- tundusid väga tõsised ja “vaatan sinust läbi”, eriti naised. Nüüdseks olen aga aru saanud, et jutule saades on nad sellised naljaninad, et no, ma olen ikka täitsa igav nende kõrval.
Näiteks käisid meil näohoolduses kaks õde, üks sai varem valmis ja tuli teist ootama, kolleeg tunnistas- ta poleks arvanudki, et nad õed on. Mille peale siis esimene naerma hakkas “Ega me selle seal leidsimegi prügikasti kõrvalt” KÕIK NAERSID!!!
Ahh, ma lihtsalt ei jõua ära oodata, millal kliinikus veel ja veel ja veeeeeel rohkem asju selgeks õpin! Praegu on alustamistuhinas õnneks energia ka sees, pole aega isegi söömas käia. Mille peale on mulle toidupolitsei Mohsin end külge haakinud “Carolin… Ma kuulsin, et sa ei käi söömas. Kas midagi on halvasti? Kas sul on raha vaja? Ükskõik mida vaja, palun ütle, kohe aitan” ning hotelli jõudes kuulsin, et mu toale avati arve, kui midagi kuskil sööma peaks.
Aga mul on lihtsalt niii põnev! Pealegi on Mohsin mu vastu nii hea ja tunnen, et ei taha teda alt vedada, tahan võimalikult kiirelt kõik selgeks saada, tubli olla ja tõestada, et minu aitamine polnud halb valik! Mulle makstakse 2 korda rohkem palka kui teistele töötajatele, ma peaksin ikka midagi endast vastu ka andma.
Kuigi, no see Mohsin mind veel hauda viib, või vähemalt hallid juuksed tekitab- pärast Kuveidist tulekut on mul mingi hirm või paranoia asju valesti teha ja pahandada saada. Paar päeva tagasi sain, ise juba magama minnes, Mohsinilt Whatsappi teate “Hello, Carolin… Täna mulle teatati sinust..” ja vaikus! Tüüp kirjutas sellise teate ja ei midagi rohkemat. No, palun mõelge ise, mida minu aju selle ajaga kokku juba genereeris! Keegi kaebas mu peale? Mõni klient kaebas mu peale “Miks mingi koristajamuti olemisega lontrus teil seal kabinetis oli?”??? MIDA MA VALESTI TEGIN??
Ja siis- PIIP PIIP! “Carolin, ma kuulen iga päev aina positiivsemaid raporteid su kohta! Me treenime uusi töötajaid tavaliselt 2 kuud, aga sina oled nädalaga kõik juba selgeks saanud. Sa oled imeline! Me hakkame sulle uuest nädalast juba kergemaid patsiente anda. Sa väärid kõike kõige paremat, sa oled nii hea ja töökas, ütle ainult, kui midagi soovid”
Mul on ikka veel raske harjuda, et keegi hindabki mind nii kõrgelt. Mind? MIND?
Isegi kolleegid- 1.5 nädalat pole mingi aeg hindamiseks, aga senimaani tunnen, et on positiivne töökeskkond- Keegi ei jooksuta mind, kuna olen uus, keegi ei lase teha mul endast rohkem tööd. Selgitatakse rahulikult, kui aru ei saa, selgitatakse uuesti. Täiesti arusaamatul kombel on mu mentor mu ees isegi 2 korda vabandanud- äkki mulle läks tema hääletoon hinge, ma polnud isegi aru saanud, et ta mingil moel kuidagi kuri oleks olnud!!
Ei julge küll hõisata enne … ei teagi, enne mida… Mis see pidepunkt olla võiks, kust maalt võib uskuda, et nüüd ongi tore ja kindel?
Olen paaril viimasel ööl nii halbu unenägusid näinud, ei tea kas lõpuks- kindlas keskonnas olles, hakkab alateadvus pingeid vabaks laskma… Ma ei kujuta ette, miks pärast “rasket” tööpäeva täis näohooldusi ja hotellis võetud mullivanni peaks selliseid õuduseid unes nägema?
Ilmselt peaks sellepeale jalamudimisse minema ja mõne uue protseduuri tegema. (naliiii)
BAHREIN, MA JUMALDAN SIND!!

(Carbon Peel-laser kätehooldus)

(“Tere tulemast meie kliinikusse, kas tohin teid protseduurile juhatada?”)

Terve eelmise nädala olin kontaktis oma Hispaania ülemustega, pärast Humoudi esimest vihapurset kirjutasin neile lõpuks ja selgitasin olukorda. Nad ei teadnud senini midagi. Saime aru, et ette tuleb midagi võtta ning see kõik peab toimuma saladuskatte all ning kiirelt, enne kui Humoud mult passi küsib, näiteks viisa pikendamiseks. Sellisel juhul seda passi üsna suure tõenäosusega tagasi ma enam ei saaks (ta on teinud nii oma teiste töötajatega, näiteks eelmine juhataja ei saanud ei palka ega tagasi ka passi isegi töölt lahkudes. Ta ei tea, mida selles olukorras ette võtta) ja siis ei oleks riigist väljumine enam nii kerge.
Umbes kolmapäeval saatis Humoud mulle teate, andku ma oma viisa talle. Otsustasin sellele mitte vastata, kuid pool tundi hiljem oli ta oma autojuhi sellele järele saatnud (sama, kes mulle telefonist oma naist näitas ja raha tõi).
Autojuht Abu oli vahepeal Inglise keelt õppinud, eriti selgeks oli ta saanud “Tule istu mu kõrvale” ja “Kas sa abielus oled?”, mille peale küsisin kuidas ta Madamil ja lastel ka läheb. Abu neid lauseid polnud sõnastikust järele vaadanud, küsis hoopis mu numbrit. Pidin muidugi vastu tahtmist selle andma ka, Humoudi autojuht siiski, ilmselt on tal minuga tema jaoks ühendust vaja hoida. Või mitte… mu numbri saades helistas ta kohe Whatsi, tahtis kindlaks teha, kas ikka õige inimene. Samal ajal “Mina Abu, sina saada mulle endast pilte” miljoni-dollari Egiptuse naeratust lehvitades. Vaatasin talle vaid tõsiselt otsa ja mõtlesin omaette “Mina Carolin, sina ole valmis kohe silma siniseks saama” ja arutlesin omaette kas peaksin talle Whatsi mingeid perepilte Googlest saatma ning selgitama tema kohustusi pere ees.
Oli, mis oli, kaotajaks jäin siiski mina- Abu sai kätte mu viisa! Oli veel nii lahke ja lubas mul sellest ennem koopia teha…
Ja nii ma seal olin- teadsin, et mu viisa lõppeb 2. oktoobril, pidin leidma lahenduse enne seda, Moshin tahtis mind Bahreini, aga kuna mul oli piinlik oma olukorda selgitada, siis oli tal aega maad ja ilmad, ning ei tundunud üldse kiirustavat. ( Okei, ta võttis asja lihtsalt normaalselt, mina olin see, kellel liiga kiire oli)
Laupäevaks (29. september) oli mulle selge, et ei taha ega suuda enam päevagi Humoudi hirmuvalituse all viibida.
Teate seda tunnet, kui te ei julge enam mitte midagi teha, sest kardate kedagi nii väga? Teadsin, et kui midagi küsima peaks, tuleks sealt sarkasmist nõretavat alandust ja mõnitusi. Pealegi polnud Humoudi inglise keel parim, kui ta ka vastas, pidin ma jumalat paludes mõistatama, mida siiski teha tuleb. Pealegi olid kõik mu paberid ja listid kuhugi KOGUAEG kadunud. Õnneks (palun jätke see lause meelde) oli alati kohal Ronald, kelle tööpäev minu omast 3 h varem algas ja mind asjadega aidata püüdis.
Tundsin iga päevaga aina enam, et olengi saamatu- olen terve elu, rusikas püsti, elule vastu astunud, ja nüüd nutan iga öö patja ning kardan mingit vaimuhaiget nagu maailmalõpp oleks tulemas. Iga päev läksin tööle, käed värisemas “Ega Humoud täna siin pole?”
Laupäeval helistasin lõpuks ka Eesti Välisministeeriumisse, kuna Joad tahtis mulle lähipäevil piletit osta, aga ta ei teadnudki, et minu originaal viisa on ära võetud, ei teadnud me enam korraga, kas ma riigist üldse lahkuda saan. Ma olin terve selle aja lohutanud end teadmisega, et on mis on, saan ükskõik millal kohvritega lennujaama joosta ja ükskõik kuhu pileti osta, noh, kui Humoud päris hulluks läheb.
Kuna Kuveidis ei saa Euroopasse helistada, palusin sõbrannalt Eestist Välisministeeriumisse helistada. Kuna oli nädalavahetus, helistasime 24H töötavale HÄDAabi numbrile. Ma nii dramaatiline ikka olen, et oma olukorda üsna hädaks pidasin.
Kirjutasin sõbrannale veel eeskujulikult kogu olukorra ja faktid üles. AINUS asi, mida teada tahtsime, oli- “KAS EUROOPA KODANIK SAAB KUVEIDIST LAHKUDA, KUI TAL POLE ENDAGA KAASAS ORIGINAAL VIISAT, AGA KOOPIA NING VIISA VEEL KEHTIB” olin otsustanud, et on mis on- ostan pileti tagasi koju enne 2. oktoobri lõppemist.
Aga oh üllatust!! Neiu Välisministeeriumi telefoni otsas ei teadnud üldse midagi ei viisadest, ega sellest, kas saab ilma viisata lennukile. Lisaks KEELDUS andmast Kairos asuva suursaadiku kontakte. Kuna Kuveidis puudub Eesti saatkond, siis kõige lähem abi olekski Eestlasele võtta ühendust Egiptuses paikneva suursaadikuga. Aga- “Vot ei anna”. Mida ma selle kontaktiga peale oleksin hakanud? Suursaadiku kohvile kutsunud? Palunud endale linnatuur teha? Ei, mul oli tegelikult mure oma ohutuse pärast ja tahtsin teada, mis on minu võimalused ennast aidata. Aga oh well, kui “vot, ei anna” siis “vot, ei anna”.
Proovisime sõprade teadmistega plaani paika panna, mina proovisin maha rahuneda, paanika tuli juba peale, kuidas lihtsalt ei anta mingit infot. Ainult 1 lihtne küsimus!
Kuna tööpäev lõppes kell 22 ja kodus mul netti polnud, ei teadnudki ma tol päeval, et kell 22.03 oli Mohsin mulle kirjutanud! Nägin seda alles pühapäeval!
Mohsin oli lõpuks otsuseid teinud ja tegi mulle pakkumise- pilet oleks olemas kohe, elukoht ka, ainuke tingimus- esmaspäeval pean juba uues kohas alustama.
Need tunded, mis mind pühapäeval tööle jõudes seda lugedes olid! Noh, neid tundeid oli täpselt 5 minutiks, sest kohusetunne lõi põlvega makku- “Kuidas ma niimoodi ära lähen, mis mulje ma endast jätan, mul on vaja ikka asjad enne lõpetada”
Samal ajal hiilis selja tagant Ronald, mesimagusalt “Madam, üks külmik on katki.. Kas te teatanud juba olete? Kas teil muidu need listid on juba valmis? Kas te olete saanud aega ka sellele, sellele, sellele ja sellllele mõelda?”
Kas see oli kahjurõõmus tuluke, mis ta silmis hõõgus?
Kuna omal käel ma mingeid vastuseid vastu võtta ei saanud, vastasel juhul oleks Humoud seal samas mu hukkamist palunud, siis võtsin vastu tahtmist telefoni teel Humoudiga ühendust. Mille peale mul muidugi teisel pool telefoni nägu täis sõimati, spetsiifilistel sõnadel pole siin kohal vaja peatuda. Kuulasin vaikides milline saamatu idioot ma olen, täiesti kasutu eikeegi, tema on boss ja teab täpselt, et mina ei tule oma ülesannetega toime ja mingu ma üldse …. Kuulasin ja kuulasin, lõpuks küsisin, et okei, aga muidu kui sõimu vahele aega on, olge hea ja saatke mulle siia töömehed, härra Humoud, tahaks ilgelt teie poodi katastroofi käest päästa. Selle peale saabus vaikus, minuga rohkem ei suheldud.
Ainult Ronald kadus kööki kellegagi pikalt vestlema… Kui lõpuks tagasi tuli, oli suurest rõõmust 5 aastat nooremaks jäänud “Madam.. Sir Humoud ütles, et teie ei saa oma tööga hakkama. Siin poes ei saa sina ja mina korraga tööl olla, üks meist peab tegelikult tööd ka tegema, ei noh, mina ise ei taha nüüd niimoodi üldse, aga Sir Humoud ütles… Tema ütles, jah, et meie peame nüüd valima, kumb meist see juhataja ikka on…” ise samal ajal end ilmselt kahvliga jalga pussitades, et mitte suu kõrvuni särada.
Ja siis sain ma aru!!! Ronald, see sama Ronald, keda mina Humoudi mõnitamise eest kaitsta proovisin, on TERVE selle aja mulle nuga selga löönud. Kuhu on alati mu paberid kadunud? Kuidas on koguaeg nii keeruline olnud mingeid asju teha! Kuidas on Ronald iga hommik kõps kohal olnud minu toolil minu arvuti taga asju ajamas?
Mul tuli naer peale!! Vaatasin talle otsa, võtsin riiulist oma käekoti ja küsisin “Tahad mu töökohta? Tahad seda töökohta siin? Aga palun võta” ja kõndisin minema, leti ees pöörasin veel ringi ja VÕIB-OLLA karjusin midagi selle kohta, et Ronald ja SIR FUCKING Humoud võivad minna teatud kohta ja teha teatuid asju, sest mul on .. teatud pohhui. OKEI, ma tean, mitte väga täiskasvanulik käitumine, aga palun, ma pidin seda tegema, okei!!
Kiirustasin pool-joostes treppidest alla, nüüd oli tähtis ainult see, et kiirelt koju kohvreid saaks pakkima ja minekut teha enne, kui Humoud mulle järele saab.
Poolel teel treppidest alla sain aru, et mul pole ju netti, kuidas taksojuhile aadressi selgitan… Kangus ja uhkus ei lubanud poodi neti lähedusse ka enam minna, mitte pärast nii efektset lahkumist!
Nii ma suure jooksuga ustest välja saingi, kuulivestides turvamehed vaatasid veel üllatunult järele, ilmselt oleks mind kinni peetud kui nad ei teaks, et seal töötan.
Tõmbasin esimese ettejuhtuva takso ukse lahti “KOJU, RUTTU!!!!!” karjusin hindust taksojuhile, kes aga midagi aru ei saanud. “RUTTU, HAWALLY” (Hawally on piirkond kus elasin) “Hawally? No… Madam Salmiya?”. Salmiya on piirkond, kus elavad suuremosa kõik välismaalased, ilus ja korralik, olen ennegi kuulnud, et arvatakse, et seal asun. Seda, et ma pagulaspiirkonnas Hawallys elan, ei taha keegi uskuda.
Istusin taksosse ja proovisin selgitada, et ma ei tea aadressi (siin pole tänavatel nimesid, vaid blokid ja numbrid) aga ma väga palun, tahaks koju, elan Hawallys, valuutavahetus punkti kõrval, teisel pool on kebabi putka ja maja ees suur prügikast. Ja eile nägin maja ees kassi. Taksojuht vaatas mulle suu ammuli otsa, ilmselt veendus, et nende välismaa madamidega ei maksa tegemist teha, need muutuvad iga päevaga aina nõdrameelsemaks, aga vastu ei julgenud ka hakata, võttis ainult taskust mobiili “Madam, minul wifi, teie aadress”.
Saime kahepeale google mapsist mu aadressi ja kohale sain! Jooksuga tuppa, kohvrid lahti, riided sisse, samal ajal Joadiga ühenduses “Jah, ma olen poest väljas, juba pakin, palun leia mulle tänaseks pilet, palun palun palun”
Siis saabusid mu korterikaaslased. Aru saades mis toimub, hakkasid nad nutma- esiteks, sest ma lahkun, ja teiseks kuna Humoud karistab neid sellest teada saades.
Seejärel kraamisid Cris ja Elvie külmikust krevetid ja hakkasid mulle hüvastijätuks süüa tegema. Kullakesed!
Leppisime kokku, et nemad pole mind näinud ega tea midagi, seejärel võtsime mu kohvrid ja hiilisime maja tagauksest tänavale, hiilisime pargitud autode vahelt, et keegi meid esiukse juures ei näeks ja proovisime taksot saada. Ma ei suutnud isegi muretseda palju see maksta võib, ükskõik mis summa oleks sobinud!
Saime mu kohvrid autosse ja oligi aeg öelda head-aega, raske oli lahkuda, raske oli nutvat Crisi ja Elviet maha jätta, neil pole Humoudi ees isegi neid väheseid õigusi, mis kuni lõpuni minul olid. Nende passid ja dokumendid on kõik tema käes, õnneks loodame, et Humoud nii hulluks ei lähe, et neile füüsiliselt midagi teeb. Olen kuulnud, et oma meessoost töötajatega vägivallatsemisest ta risti ette ei löö, aga tütarlapsi pole veel puutunud. Lubasin kontakti hoida ja neid võimalusel ka Bahreini aidata.
Lennujaama jõudes olid mul peopesad juba higised ja närveerimisest närvid pingul- kas ma saan ikkagi minema, kas ma saan lennukile.
Check in- ulatan passi, oma kõige võluvama naeratusega. Lähis-Idas ei naerata inimesed väga, teenindussektoriga suheldakse käskival toonil, nii, et minu plaan oli panustada kogu endas leiduva armsuse ja viisakuse peale, kui vaja surun end sellest luugist isiklikult läbi ja kallistan passikontrolli.
Nii äärmuslikke meetmeid siiski kasutusele võtta ei tulnud, check-ini onu muutus mitu kraadi soojemaks mu viisakuse peale, ainult passi jäi liiga kauaks vaatama “Kust te päris olete? Mis te Kuveidis teete? Kas te tulete tagasi?” tundsin kuidas peopesad veel higisemaks muutuvad “Eesti pass… Euroopa Liit, Kuveiti ei tule tagasi, ma loodan” Onu teisel pool ei saanud aru “Estorka? Euroopa? Kindel?” ja läks kuhugi taha ruumi kolleegi kutsuma… Kolleeg oli õnneks geograafia tunnis rohkem õpetajat kuulanud, vaatas mulle otsa, passi ja teadis kohe “Estonia, TALLINN. Very beautiful city”. Check-ini onul ei jäänud muud üle kui noogutada “Madam, aga siiski… teie olete Euroopast, või siiski Euroopa Liidust?”
Check-in läbitud, tuli turvakontrollist läbi saada, seisin juba varakult laadijad ja sirgendajad näpuvahel, samal ajal ümber-ringi vaadates, ega Humoud ei tule, iga turvamees tundus nagu suunaks mind kohe tagasi. Enne turvakontrolli tuli kõigil oma käsipagas kaalumiseks anda, minu oma oli ilmselgelt ülekaalus nagu ta omanikki, nii, et see mõte mind väga ei rõõmustanud. Kui järjekord minuni jõudis, vaadati mulle vaid korraks otsa “Madam, teie ei pea” ja suunati järjekorras edasi. Turvaväravates nii kiirelt ei läinud, hakkasin piiksuma. Noormees proovis küll igati aidata, hoidis mu kõrvarõngad ja jalatseid, aga kui piiksun, siis piiksun. Mis te arvate, mis mu vererõhk olla võis? Samal ajal jõllitasin lennutablood, mingi teine lend läks 5 minuti pärast Bahreini, ma teadsin ju küll, et see minu oma pole, aga siiski oli sada mõtet “Aga siiski! Äkki sain valesti aru… Äkki on see ikkagi minu lend.. Oot, kas see turvamees seal kõnnib minu poole? Ta just vaatas siia poole pikalt… HALP, PLIIZ”
Suunati naiste läbiotsimisruumi. Õnneks oli tore naisterahvas, seisin seal sokkis ja käed-jalad harkis, patsutagu aga julgelt, saan kiiremini minema. “Madam, teate, need mehed ei tea miskit, see on teie rinnahoida traat mis piiksub, paljudel pole lihtsalt metalli nendes” naeratas naisterahvas, samal ajal kahe käega mu rindu alt mudides. Nojah, tavaliselt pole need naisterahvad, kes oma käsi sinna mudima saavad, aga misiganes mind Humoudist eemale päästab, patsutagu terviseks.
Jäänud oli vaid passikontroll!!
“Hinga, naerata ja ole viisakas, hinga” Märkasin, et 2 inimest enne mind vahetas passi kontrolliva tütarlapse uus noormees välja. Selline eriti kena välja nägemisega, nendega läheb lihtsalt, sellised noormehed on alati kindlad oma heas väljanägemises, nii et ma pean lihsalt pisut ullikest mängima, näiteks laua ees pisut komistama, passi käekotti kaotama, naeratama suurimat naeratust ja noormees on veendunud, et ma olen ohutu kergemeelne.
“Hehee, tereeeeee, nii, mis ma siin laua taga tegema pean? Passi, jah? Oih, kuhu ma selle tibu paningi, ma ostsin veel spets roosad kaaned ju nende jaoks. Issand, näed, tsekid mul ainult siin käekotis” Noormees vaatab hukkamõistavalt otsa. “Jaa, nii, kohe siin, jah, oih, ma teen teie jaoks õige koha pealt ikka lahti ka, hihi” Noormees muutub närviliseks “Madam, teie viisa!” Mina “Viisat kah vaja? Tohoh, jah? Teate, mu esimene kord Kuveidis olla. NAGU NIIII LAHE RIIK. Noh, kuhu ma selle viisa panin… oli siin huulepulka kõrval… Kuulge, mul on koopia kohe võtta, sobib kah jah?” Noormees tõmbas kärsitult koopia mu käest, võttis passi, lõi templid sisse. “Hihii, te olete nii kiire, ma ei leia selle ajaga oma viisatki”, “JÄRGMINE!!!” kuuldus vaid tõsise noormehe suust.
“Tsutsu fucking frei” mõtlesin omaette passi- ja viisakontrollist uttu tõmmates.
Olingi läbi!!!! INGLID JA FANFAARID!!
Kõike haarav õnn jäi muidugi lühikeseks, lubasin, et hingan rahulikult alles siis, kui Bahreinis olen, seni tekitas iga vastutulev politsei ja turvamees minus mitme halli juuksekarva juurdekasvu.
Lisaks hakkas mul nii halb! Täiesti lõpp, kui halb. Pea valutas nii metsikult, valguse ja isegi telefoni ekraani vaatamine tegi asja veel hullemaks, lisaks läks süda pahaks. Jõudsin isegi arvata, et mind on mürgitatud, mingi hetk oligi tunne, et sinna põrandale mina pikali vajun ja siis saab mind vaid tõstukiga siit püsti.
Lamasin pingil pool-pikali, aga kui mingi kahtlane vanem härra juba vastas reas silma hakkas tegema, sain aru, et no tere- tuleb ikka kargud kuidagi alla saada. Otsisin kiirabinurga üles- õnneks võeti ikka jutule. Mul oli küll tahtmine jalga lasta “Teie pass, palun” jutu peale, äkki Humoud näeb koduakendesse, kui mu passi kuldsed helendavad kaaned lahti lüüakse…
Tuli siiski paigale jääda, selle enesetundega ei saanud ma enam kuhugi. Tuli välja, et vererõhk oli igasugustest piiridest ammu väljunud (nagu minagi varsti teha kavatsesin) ning taheti pooleks tunniks kontrolli jätta. “Üle minu laiba” mõtlesin irooniliselt. Nõudsin lahkelt arstionult kaks valuvaigistit ja lubasin poole tunni pärast lihtsalt nägu tulla näitama… Mul hakkas täitsa kahju, et ta mind uskuma jäi… Poole tunni pärast olin mina juba uue turvakontrolli sabas teel vabaduse poole.
Ma polnud veel Bahreini viival lennukilgi kui viisakusreeglid hakkasid meenutama mu elu Bahreinis- turvakontroll läbitud, istusime ooteruumis. Sisenesid 2 lennujaama töötajat “Kõigepealt saab lennukile Madam!”. Mõtlesin läbi peavalu, et no palun, a tehku see madam siis pisut kiiremini, ilgelt tahaks rahulikult maha istuda ja natukeseks silmad kinni panna.
Kui kolmas kord “Madam, tulge, palun” hüüti, sain aru, et … see olen ju mina! Tuli järjekordne “walk of shame” kõigi silme all ette võtta.
Lennukis juhtusin istuma kahe eriti vahva vanema härra kõrvale- esiteks ei suutnud nad ära otsustada, kes akna all saab istuda, ja kui stjuuardess neid korrale tuli kutsuma, ja akna all istuva mehe keskmisele kohale tagasi tahtis paluda, kostus etteheitev “Aga see on minu vend! Miks tema ALATI parema koha saab”. Need vanaonud olid umbes 60-aastased!
Siis oli vaja neil teha selfisid, videokõnesid, üksteise käest asju ära napsata. Mingi moment oli kellegi valges ürbis tagumik mul nina all… Aga muidugi andsin ma neile andeks kõik, kui snäkiks kõigile võileibu ja mahla jagati, meestel oli lennul oma käpp sees, nii, et nad said topelt võileibu, mingi hetk tundsin koputust oma põgeniku-õlal, minu kõrval istuv vanaonu sokutas mulle kanavõileiba vaikselt hõlma alt “Võta võta, latsekene, sa näed nii väsinud välja, vaata meil vennaga neid veel. Mahlakest ka tahad?”
Muidugi tahtsin! Suures põgenemishirmus oli mul söömine täitsa ununenud! Sellel võikul oli vabaduse maitse!
Bahreini lennujaama jõudes suutsin muidugi hoopis valesse kohta minna, uuesti turvakontrollist läbi jätkulendudele, selle asemel, et minna viisakontrolli. Õnneks see väike seik sai ruttu lahenduse, kuna Bahreinis kehtis mu veel eelmisest korrast 3-kuu viisa, läks sealne kontroll kiirelt, tuli vaid oma järjekordselt lindilt juba maha tõstetud üksik kohver kaitsvasse embusesse haarata, ja volaa- uksed avanegu!
Mohsin oli lubanud, et kõige eest on hoolitsetud. Mida me kumbki aga ei teadnud, oli see, et lennuk hilines üle tunni. Väravatest läbi tulles leidsin käsitoele toetuva tukkuva autojuhi “Ms Carolin” sildikesega. Kujutan elavalt ette, et Mohsin oli talle kurjad sõnad peale lugenud, et ootama peab kasvõi terve öö, ilma oodatava inimeseta tagasi EI TULE.
Autojuht võttis mu kohvrid ning pani autosse, tegi ukse lahti, hotellis ootas portjee värske apelsinimahlaga “Madam ehk soovib”, numbrituppa jõudes nägin ma dushi! Ilusat tuba! Telefoni sisse lülitades leidsin Mohsini sõnumi “Tere tulemast Bahreini!!
Viskasin voodisse pikali ega uskunud, et MA SAIN SELLEGA HAKKAMA!!

September 23. Õhtu

Kui päris aus olla, siis pean tunnistama, et täitsa armas on saada teateid sisuga “Millal uue postituse kirjutad” või “Carolin, olen pidanud juba mitu õhtut sinu uue postituseta magama minema”
Päris sahtlisse ainult iseendale ma siis ilmselt ei kirjuta. Aitäh!
Aga… jahm.. polegi paar päeva juba kirjutanud… Teate seda tunnet- …  saate isegi aru, et asjalood on halvasti, olete kaua seda eitanud ja proovinud ikka edasi pingutada, aga sellegi poolest saate aru, et asjad on halvad. Samas ei taha seda kellelegi veel tunnistada. Äkki keegi mõistab hukka? Äkki keegi hakkab tänitama “Issand, kuidas sa nii rumal oled”, äkki keegi hakkab üldse nalja tegema?
Nii ma olengi otsustanud üldse vait olla. Ainult 1 kolleegiga (Fanni), kes praeguseks küll Inglismaale kolis, olen asjast arutanud, tema on juba ammu arusaamisel, et ma peaksin tegutsema.
Asjalood on Kuveidis nimelt üsna halvaks muutunud. Olen selletõttu endasse sulgunud, keskendun tööle, et anda endast parim, millegi pärast kipun ma jälle kõigis probleemides näpuga iseendale näitama.
Eile Fanniga asju arutades ütles ta lõpuks välja asja, mida ma ise endale tunnistada ei taha- asjad ei muutu siin paremuse poole. Ma lihtsalt püüan iseendale ja kogu maailmale midagi tõestada- tõestada, et saan hakkama, tõestada, et olen tugev. Tõde on aga see, et mida rohkem ma teeksin, seda rohkem mul teha lastakse.
Kuveiti saabudes oli mul teadmine, et mul on terve kuu sisseelamiseks- töökoha ja töötajate jälgimiseks ning otsustamiseks. Reaalsus oli aga see, et eelmine juhataja (Leo)saadeti minema loetud päevad pärast minu saabumist ning meil keelati omavahel suhelda, suhelda võis ainult läbi siinse ülemuse (Humoud).
Kui ma aga Humoudile kirjutasin, et millegi kohta küsida, sain alati väga ebameeldivaid vastuseid, või ei vastatud üldse.
Minu hädaks ongi olla nii paganama õrna hingega, ma tajun iga emotsiooni ning elan tundeid väga sügavalt läbi, seetõttu oli stress kiire tulema.
Otsustasin, et vabu päevi ma ei võta ning keskendun ainult tööle, istun kasvõi oma vabast ajast, nina arvutis, aga saan kõik tehtud. Ei tahtnud, et Humoudil mulle mingeidki etteheiteid oleks. Enda meelest tegin head tööd- olen sellest firmas ju Hispaanias juba tükk aega töötanud ja olgem ausad, ega see tuumafüüsika pole. Ülemustele olen alati meeldinud ning Bahreinis tundsin end vähemalt tarkuse jumalanna rollis.
Millegi pärast hakkasin end aga Humoudile kirjutades aina ebakindlamalt tundma- ta tekitas minus mulje, et minu küsimused ei ole loogilised, et ma ajan asju sassi ning tekitan temas segadust.
Lõpuks otsustasin Humoudi selja taga Leoga ühendust võtta ja palusin tal selgitada, mida valesti teen, Leo oli veel suuremas hämmingus kui mina- kõik asjad mis ma ette valmistasin ja ülemusele saatsin, olid korrektsed, asjad mida Leo alati samamoodi tegi.
Lisaks hakkasin märkama, et otse minuga suhtlemise asemel hakkas Humoud teateid jätma teistele töötajatele, kes minu alluvuses olid, kelle juhtaja mina olen. Mina peaks asjadest esimesena teada saama ning siis ise edasi tiimile uudiseid jagama.
Näiteks- eelmine nädal, teisipäeval, otsustasin lõpuks välja teenitud vaba päeva võtta, olin mõnusalt tuduriietes diivanil kui sain kõne tööjuurest “Kus sa oled, Humoud ootab sind, teil on koosolek”. Koosolek, mida minule polnud keegi maininud!
Eile soovis üks noormees (Ronald) mu tiimist mulle edu, ma ei saanud alguses aru, mille puhul, Ronald vastas “Homme kell 14 on sul ju Humoudiga koosolek” Hea, et seekord varem teada sain.
Vähemalt oskasin end ette valmistada, ma valmistasin liste ja graafikuid, printisin ja klammerdasin, köitsin ja joonistasin. Tahtsin, et kõik oleks ideaalne, enda arvates lõpuks oligi.
Kätte jõudis tänane- panin veel viimaseid pabereid paika kui Humoud saabus, ei tere ega midagi, istus lihtsalt toolile. Mina võtsin kausta ja läksin teretades tema kõrvale. Humoud minust välja ei teinud, okei, sain aru, meil käis võimunäitamine- tema näitas, et tema on boss ja meie vestlus ning koosolek algab siis kui tema seda ütleb. Nii me seal olime- tema oma iPadis ja mina tema kõrval, käed süles, vaikuses seina vaatamas.
Lõpuks vaatas Humoud minu poole ja küsis, mis mul tema jaoks on, mina eeskujulikult ja usinalt lõin oma mapi lahti ning võtsin paberid järjekorras välja “Jah, vaadake, härra, siia on siis allkirja vaja ja Marlon pal…” ja enne kui ma reageerida jõudsin tabas mind karjumine, Humoud vehkis kätega ja karjus midagi teemal “Teeme asja selgeks, mina olen siin see boss, mina olen siin see kõige kõrgem, sina ei tule minule ütlema mida teha, saad sa aru, sina oled eikeegi, mina olen kõige kõrgem, pane see endale kõrva taha” ja karjus ja karjus ja karjus… ma lõpuks enam ei saanud arugi, mida ja miks ta karjus, mu käed hakkasid kontrollimatult värisema ja suunurk tõmblema, kaotasin igasuguse kontrolli oma näolihaste üle. Teadsin tol momendil, et kui mu suunurk juba tõmbleb on ainult sekundite küsimus mil ma nutma hakkan. Aga seda ma ei saanud ju ometi endale lubada! “Ma olen tööl, ma pean professionaane olema.” korrutasin oma peas. Läbi selle nägin enda poole sõrmega vehkivat Humoudi, kes mind lõpuks püsti kamandas ja eemale kutsus. Ma olin tema jaoks nagu … koer. Või keegi, kes pole mitte midagi väärt, mingi tühi koht. Muidugi ma hakkasin lõpuks nutma. Mille peale sai “ülemus” veel vihasemaks “Kui sa nutad, võin ma minema minna, mul on kohti, kus mujalgi olla. Sina saad rahulikult nutta, mina ei pea tegelema mingisuguse tüdrukuga, kes keskenduda ei suuda” karjus Humoud edasi, samal ajal riiulil seisvatest mappidest pabereid välja tõmmates. “Miks siin selline segadus on” lendasid mulle paberid näkku. Need olid eelmise juhataja mapid, ma ei teadnud neist midagi ja ega ma selleks ajaks poleks niikuinii julgenud midagi ka küsida ega vabandada. Ma tahtsin ainult, et mu nägu ja nutt omavolitsemise lõpetaks ja ma saaksin kontrolli iseenda üle tagasi.
Muidugi, lõpuks nutsin ma juba kõige pärast, kõige pärast mida kogu see aeg endas olen hoidnud- sellepärast kus elama pean, kuidas köögis süües mu peal prussakad jooksevad, kuidas ma pole varsti juba kuu aega dushi all korralikult käia saanud, kuidas mul on tunne, et keegi tegelikult ei mõista kui suur eneseületamine see kõik iga päev on, kuidas Humoud minuga kui alaarenenuga suhtleb. Ja mitte ainult minuga, mul oli nii raske kuulata kuidas ta Ronaldit mu kõrval mõnitas, Ronald ainult maha vaatas ja kõige peale noogutas. Ausalt, oleks ma vaid kuskil turvalises riigis, ma oleksin ise Humoudi peale karjuma hakanud, et ta lõpetaks meie mõnistamise, et ta töötajad on nii suure südamega ja mind algusest peale aidanud ja austanud. Neil on olukord palju raskem, nende elu Filipiinidel või Indias on veel raskem kui sellise hirmuvalitsemise all ning neid seob Humoudiga ka leping, mille katkestamise korral nad trahvi peaksid maksma. Kuhu neil olekski minna, nende passid on neilt ära korjatud.
Kui Humoud lõpuks lahkus, haaras ta kaasa mu mapi kogu minu tehtud tööga ning 2 tundi hiljem saatis mulle meili, et talle need dokumendid edastaks. Ja siis sain ma aru- ma pole mingi idioot ega saamatu, ta ongi kogu selle aja minuga mingeid haigeid mind-game`e mänginud. Ta nõuab mult dokumente, mille ta ise kaasa võttis, teades, et minu käes neid enam pole, aga kui ma neid talle ei saada, käitub, nagu ma ei saaks oma tööga hakkama.
Ma ei suutnud ka pärast tema lahkumist maha rahuneda, nutmine ei tahtnud kuidagi lõppeda, käed värisesid ja peavalu ajas iiveldama, valgus tegi silmadele haiget ning iga heli tundus kurdistavat.
Mu tiimi töötajad tõid mulle vett ja andsid rahunemiseks tabletti. Rose (Filipiini neiu) sosistas, et ma maha rahuneks, tema olevat kuulnud, et Humoud olevatki bipolaarne ja muidu metsa poole, järgmine kord on ehk parem tuju. Mõtlesin, et selliste kuulujuttudega ei maksa kaasa minna.
Tol hetkel sain aru, et see on nüüd lõpuks piir. Asjad ei lähe niikuinii paremaks.
Vahepeal olen välja uurinud, et Humoudil on selle aastaga kokku 16 pankrotis äri, talle on pandud keeld Filipiinidelt tööjõudu saada- ta ei maksa palkasid täies mahus või üldse ning hoiab passe enda käes (Mis pole enam seadusega kooskõlas, aga osad firmad ning eraisikud teevad ikka, ja tihtipeale ei ole töötajal julgust ega oskust kuhugi kaevata).
India noormees Paul peaks palka saama 120 KD, aga jaanuarist saati on tema igakuiseks sissetulekuks olnud 15/20 KD.
Gary kokkulepitud palk oli 350 KD, aga saab vaid 300 KD, Gary tahab lahkuda, aga teda seob leping ning lahkudes peaks ta Humodi sõnul maksma 6 kuu eest trahvi.
Võtsin end kokku ja saatsin pika kirja oma Hispaania ülemustele, nemad mind lõpuks ju siia saatsid. Senimaani pole ma neile oma siinsest elukvaliteedist sõnagi rääkinud, sest noh, “tugev iseseisev naine” ja muud värgid. Kauemaks ma aga Kuveiti jääda ei soovinud, sõbranna Eestist (Tsau, Marju) otsis samal ajal lennupileteid Eestisse.
Kui ma kogu loo piltidega olin ära saatnud tabas mind arusaamine, et juba ammu oleks pidanud suu lahti tegema- Joad ning Federico olid shokeeritud, neil polnud enda sõnul aimugi, et midagi sellist toimub, kokkulepped olid olnud hoopis teised. Joad helistas mulle paar tundi hiljem, vabandas igati, et sellisesse olukorda olen sattunud ning selgitas, et tal olid kahtlused juba ammu, aga ta ei teadnud, et kõik nii hull on. Aastaid on mehed omavahel sõbrasuhetes olnud ning minu Bahreinis oleku ajal käis Humoud Joadil isegi Barcelonas külas- kõik oli olnud tore ning sõlmiti palju ärilepinguid, kuid viimasel päeval olevat Humoud olnud nagu hoopis teine, paranoiline ning ärrituv, Barcelonast lahkudes aga käitunud hoopiski nagu ta ei teaks ega oleks kokkulepetest varem midagi kuulnud.
Ma segasin vahele, et käivad jah jutud, et Humoud olevat bipolaarne, ning turtsatasin naerma. Teisel pool telefoni oli aga dramaatiline vaikus. “Joad? Levi kadus ära?” küsisin. “Carolin… Kas su pass on sinuga?” küsis Joad tõsiselt. Kokutasin, et on jah… Joad vastas, et ta ei usu enam, et naljad Humoudi vaimse tervise kohta nii naljad on ja nad Federicoga on tõsiselt mures mu ohutuse pärast. Joad ütles, et kõige parem on, kui ma kaasa mängin ja teen näo, et jätkan õnnelikult seal töötamist. Tema broneerib mulle samal ajal lennupileti, kõige parem kui õhtuseks ajaks, siis ei saa keegi nii ruttu jälile, ja mina ööpimeduses Kuveidist hoopis põgenen. Aga, ma ei tohi sellest poes mitte kellelegi sõnagi rääkida, enam ei tea keegi, mis Humoudile pähe võib karata ja mida ta teeb kui kuuleb, et ma lahkuda tahan. Ma ei tohi oma passi hetkekski järelvalveta jätta ning lasta Humoudil seda enda valdusesse saada. Hiljem kui mina ohutus kohas olen, ajab Joad Humoudiga asjad ise korda.
Kui Joad küsis, kuhu ma minna tahan, ei suutnud ma kohe validagi. Eestisse turvalisusse tahaks kindlasti, pere ja sõprade seltsis end turvalisena tunda. Vastasin siiski Bahrein, ma ei taha 1 äpardumise pärast kogu Lähis-Ida maha kanda, pealegi Bahrainis oli mul ju palju ilusaid mälestusi! Ma tahan veel maailma näha!
Joad lubas kohe hommikul Moshinile helistada ning olukorda selgitada, mina loodan seni, et Humoud mult passi ei küsiks mingil ettekäändel, näiteks viisa pikenduseks templit küsida vms ning, et ma juba lähipäevil siit minema saan.
Täna öösel ma ilmselt väga ei maga, panen uksele riivi ette, vb lohistan isegi akna alt kapi ära, uksele toetuseks, ning magan, pass kramplikult põues. See on mu ainuke lootus siit pääsemiseks.

September 24. hommik

Ärkasin koputuse peale oma toa uksele- Elvie, üks mu Filipiini korterikaaslastest “Madam, kas te olete üleval, ma käisin tõin teie lemmik Karak-teed ja värsket naani leiba, omlett on ka valmis”
Cris ja Elvie, põhjus, miks mul oleks kurb Kuveidist lahkuda, nad on terve mu siin oldud aja minuga nii head olnud- soojalt vastu võtnud, mulle süüa valmistanud, mind nähes alati rõõmsad olnud.
Juba eelmisel nädalal kuulsin Crisilt, et Elvie on tööjuures õnnetu (nad mõlemad töötavad Humoudi alluvuses, ühes hommikusöögi restoranis), enne Kuveiti kolimist töötas ta Jaapanis ning keegi Jaapani härra tahtvat Elviega abielluda. Crisi väitel tore ja hea mees, pidavat Elviest väga lugu pidama. Elvie tundeid tolle mehe suhtes ma ei tea, aga olen aru saanud, et paljude neidude väljapääs taolisest olukorrast ongi abielu, olgu siis armastusest või mitte. Mina ei mõista hukka kedagi, loodan vaid, et too mees Elviet tõesti ainult heatahtlikult kohtleb, kui neiu oma “jah” sõna peaks andma.
Hommikusöögi ajal proovisin Elviega rohkem rääkida, alguses oli ta väga kidakeelne, kuid lõpuks avanes- neiu tunnistas, et ta on õnnetu, Humoud on millegi pärast ta tööjuures sihikule võtnud.
Olen märganud, et Elvie on väga ebakindel oma näonaha tõttu- tal on akne, mida ta proovib erinevate kreemidega ravida. Siia kolides märkasin ka ise, et mu kehale ja peanahale tekib palju punne, pole ennem sellist asja täheldanud, uurisin Navalilt ja tema vastas, et siinne vesi on hästi kare ja soolane ning kui pole harjunud, tekivadki vistrikud. Minul on läinud õnneks- peanahal ja kehal neid keegi ei märka, aga Elviel on ilmselt õrna naha tõttu kõige rohkem kannatada saanud nägu.
Ja see on tema meelest ka põhjus miks Humoud tema vastu ebaviisakas on-
1. Kord väljas koristades oli Humoud Elvie peale pahandanud, et kas neiu vaiksemalt ei oska harjaga pühkida, ja saatis Elvie minema
2. Humoud oli tulnud sõpradega oma restorani sööma, kutsunud Elvie ja küsinud kas too teab midagi niisketest salvrätikutest. Elvie oli segaduses sellisest kummalisest küsimusest, vastas, et muidugi teab, miks ülemus seda küsib. Mille peale oli Humoud koos sõpradega neiu üle naerma hakanud. Elvie hakkas nutma.
3. Humoud on nüüdseks kirjutanud restorani juhatajale ja öelnud, et Elvie on nii koleda välimusega, et võib tema restoranis ainult WC-d puhastada ja sealt kaugemale mitte tulla.
Olgu öeldud nii palju, et mitte ükski osa Elviest pole kole- ta on ilus nii seest kui väljast.
Hommikusöögi ajal tunnistas ta, et ei jaksa enam kauem, aga teab, et leping on kolmeks aastaks ning jäänud on veel 1. Lisaks tuleb tal pikendada oma viisat, aga selleks on tal vaja passi, mis on Humoudi käes ning mida Humoud ei väljasta. Elvie pole nende 2 aasta jooksul saanud kordagi puhkusele.
Mul oli nii kurb kuulda kogu sellest hirmuvalitsusest, tundsin korraga, et minu probleemid on tühised- ma saan iga kell endale lennupileti otsa ja lahkuda, mitte keegi ei julgeks Kuveidis mu välimuse üle nalja teha (okei, ilmselt härra Humoud ei lööks millegi ees risti ette).
Andsin kõik oma udupeened mitsellaarveed, näokreemid ja muud kreemid Elviele, tean, et tema ei saaks neid endale kunagi lubada, juba näovee hinda vaatades ütles, et ta ei saa seda vastu võtta, näokreem maksis täpselt pool tema kuu palgast. Asjad, mis minu jaoks on nii igapäevased- lähen ja ostan nii muuseas, valin kvaliteetseid firmasid. Elvie kasutab Garnieri näokreemi, ma ei laseks relva ähvardusel ka seda oma näonaha ligi.
Mulle lihtsalt ei mahu pähe, kuidas üks täiskasvanud 46-aastane mees saab tütarlapse välimuse üle koos sõpradega naerda? Minus on nii suur viha Humoudi vastu, samas nii jõetu tunne, ma ei oska ka midagi teha, et Elviet ja Crisit aidata. Lubasin, et kui peaksin Bahreinis tööd leidma, hoian ka nende jaoks informatsioonil silma peal.
Hiljem tööle jõudes kuulsin, et Humoud on kaubanduskeskuses- mul lõi hirmust sooled sõlme! “Palun, kallis jumal taevas, palun tee nii, et ta siia ei tuleks!” läksin võtsin käekotist passi ja panin enda riiete alla peitu.
“Habibi, my deaaaaar” kuulsin enda kõrvalt ja nägin silmanurgast valget ürpi enda kõrval hõljumas, enne kui reageerida jõudsin, tundsin tema kätt oma põsel “Kas see hetk ongi käes” mõtlesin kiirelt, kas Humoud on peast nii sassi läinud, et teeks mulle midagi tööjuures kõigi silme all? “My dear, my dear” pigistas ta hoopis mu põske “tuti-pluti-tuti-pluti!” ja sokutas raharulli mulle kätte. “Habibi, mu kallis” naeratas ta kõrvuni naeratust ja läinud ta oligi, minul käes 290 KD ( Korrutada 2.9/3-ga EURO-ks).
Kell on 16.34, Joadilt pole veel teateid, millal ma Kuveidist lahkuda saan. Vähemalt polnud Humoudil täna halb tuju…

Minu päris aus küsimus täna on- Mis värk meestel selle lõviks muutumise- ja kontrollimisega on?
Noh, võtame näiteks selle India noormehe Pauli, kes mul tiimis on. Kuveiti saabumisel proovisin end kõigiga kurssi viia ja sõbralik olla, käisime koos lõunal, pärast avastasime, et oleme Pauliga naabrid ja siis juhtuski, et  noormees hakkas iga päev ka minu jaoks lõunasööki kaasa võtma.
Väga armas, ma igati väärtustan seda, kuid ei eelda, et ta seda tegema peab, ma ei oota seda ning olen seda ka talle korduvalt teada andnud.
Mis on aga toimunud viimasel paaril päeval, on minu jaoks aina enam vastuvõetamatu.
Ma ei pannud tähele seda enne kui pärast oma väljaskäiku tolle kohaliku “foodiega”, kes mulle Kuweit Cityt näitas, too õhtu tegin pildi ühe imearmsa kassiga, kes kahe prouaga rihma otsas ringi jalutas.
Tegelikult märkasin ma toda kassi juba kaugelt, kuna kassi ümbritsesid kaks ihukaitsjast daami ja üks noorem poiss, otsustasin oma tuttava nurga taha vedada, vastu seina suruda ning sõjaplaani tutvustada- kuna mina kohaliku keelt ei oska, läheb Hamo naisi võluma- ilmast ja poliitikast rääkima ning kui naistel on igavusest silmad kokku vajumas, hüppan nurga tagant välja mina! Silmad nutust (liivatormist) punased ning palun härdalt, kas kiisuga pilti tohib teha, daamidel hakkab minust kahju (girlpower ja muud jutud) ja mina saan kiisupalli kaisutada! Plaan töötas õlitatult! Mina sain kiisuga pildi ja Hamo kenade daamidega lobiseda.
Oleks ma siis teadnud, et ühest kassikesest selline jama võib tekkida!
Järgmine päev ajasin töö juures oma tiimiga niisama juttu, nii muu seas näitasin pilti ka sellest pehmest kiisupallist. Noh, sest ega  kiisuga uhkusetamine saa ainult enda teada jääda! Iga kohalik teab, et kui sul on midagi, millega uhkustada, siis on jumala püha tahe, et sina seda ka teed!
Nõnda ma, uhkustunne südames, selle pildi välja võtsingi ja kõigile nina alla toppisin “Näeeeee, kiiiiiiiiiiizu. Vaata kui pehme ja karvane, nii nunnu, onju!”
Oma suureks kurvastuseks ei märganud ma kadedusetulukest kellegi silmis . “Päh, nagu pärleid sigade ette…” torisesin omaette, telefoni tagasi taskusse libistades.
Ja siis hüppas välja Paul! “Madam, mis kass see oli? Millal Madam selle pildi tegi? Kellega, üksi? Madam käis kellegagi koos? Kuskohas?”
Ma tundsin reaalselt, et olen midagi valesti teinud, kellelegi valetanud ja salaja välja hiilinud. Võtsin oma sülearvuti ja istusin mujale, pisut ebamugav selliste küsimusterahe all või nii.
Aga Paulpoiss ei lasknud end sellest häirida, vaevalt pool tundi läks mööda, saabus ta uuele rünnakule “Madam, palun, mina mitte ei saa aru, teie olete üksi väljas käinud? Mis kell, no, palun öelge, mis kell teie väljas käisite? Kellega? Pärast seda kui me koju läksime, läksite te uuesti välja?? Kuhu. Kas see oli mingi kohvik või perekonna kodu, mille ees te pildi tegite?? Kui kauaks?” ja lihtsalt pommitas!
Ma muidugi proovisin teda ignoreerida, sest… Kust otsast minu eraelu tema asi on?
Mõned tunnid hiljem tuli töö juurde mind küsima üks kohalik naine, oli kontakti saanud mu ülemuselt ja palus abi lapse sünnipäevapeo ettevalmistamiseks. Näidake mulle vaid printsessitorti ja õhupalle ning ma olen käpp!
Sama arvas vist ka Paul, sest tema oli ka kohe kõps kohal! Kõike, mida tegin, ümber tegemas ja asju mu käest ära võtmas, ise mulle kõrva sosistades “Madam ju ise ütles, et Paul on nii tark”
See kõlas umbes-täpselt “Madam, Paulil on kaubikus kummikomme ja kutsikaid, kas Madam soovib vaatama tulla”
Ma tegelikult ütlesingi talle midagi sarnast üks päev varem- tulime tööle, võtsin keedetud riisi ja tomatilõigud ning panin külmikusse, hiljem kööki minnes leidsin need külmikust väljas laua peal, kohe ilmus sinna ka kummituslik Paul, hääles kogu maailma naeruvääristamine “Madam, missas selle riisi sinna külmikusse panid, Madam vist ei tea neid asju, riis ei käi külmikus, riisikene tahab sooja”
Ma pidin end niiiiii tagasi hoidma, et mitte nähvata selliste asja peale, sisistasin vaid “No kas pole sina mitte tore ja tark meil” ja kõndisin minema.
Ja nüüd on Paul igal pool!!!!
Tahan kuhugi kõndida- “Madam, ega te koju veel lähe, meie autojuht pole ju veel siin”
Kõnnin kööki- “Madam, ärge te seda kooki sööge, ma tõin tomatit ja läätsesid”
Tahan pesu pesta, kohe Paul enda toast väljas- “Andke riideid siia, mina tean täpselt” (Seisin seal, trussikukott näpus  “Ehm, selle vist sooviks ikka ise masinasse panna”) Ma ei usalda kedagi oma riietega, liiga palju kogemusi liialt kuuma temperatuuriga ning väikseks jäänud riietega, aga kui seda kontrollida soovisin, sai noormees kurjaks, lükkas mu käe nuppudelt eemale ja käivitas masina.
KES SEE TEEB NIIMOODI!!!
Kõige tipp oli muidugi eile- kõndisin, omaette mõtteid mõlgutades, kööki, et kohvitass võtta. Ja mida ma nägin- Paul, näppupidi minu kilekotis. Kilekotis, mis oleks pidanud olema külmikus!
“Madam, mis asjad need on? See on juust või? Madam sööb juustu? Mis te teete sellest juustust?”
Ma pole kunagi varem sellises olukorras olnud, nii, et mu esimene reaktsioon oli piinlikusest uks kinni tõmmata ja minema kõndida “Kas… kas keegi oli just ninapidi minu kotis?”
Tänasest ma Pauli igatahes väldin, suutsin asja enda jaoks läbi mõelda ning selline käitumine ei ole okei, kui ta peaks poole lausegagi midagi “Madam, aga mina arvan, et..” siis tuleb mul temaga muidugi ka pikem jutuajamine teemal “Minu otsused ülemusena ja tema arusaamine, et ta ei saa minu elu kontrollida”
Aga, et mitte jätkata samal toonil, räägin parem oma linnakülastustest.
Kolmel õhtul olen pärast tööd käinud linnaga tutvumas, küll liiga hilja, et muuseume ja muid kultuurikohti külastada, küll aga olen saanud üldise aimduse Kuwait Cityst ja lähiümbrusest. Isegi randa ja rohelust nägin!
Ranna lähedal asuvat muru ja palme nähes tekkis mul esimest korda võrdlusmoment ja samastamine Barcelonaga. Inimesed istusid pere- ning sõpruskonniti murul, kes õhtustasid, kes ajasid niisama juttu. Kõik olid õnnelikud. Täpselt nagu Ciutadella Pargis!! Kamp Egiptlasi olid isegi muusika kaasa võtnud ja proovisid üksteist parimate tantsusammudega üle trumbata, vaatepilt mida Hispaanias iga nurga peal näeb. Kuveidis ei pidavat see aga väga normaalne olevat ning kohati võis märgata halvustavaid pilke.
Minul tekkis kiusatus aga kingad jalast võtta ning murule end pikali visata.”Muuuruuuuuuu!!”
Kes oleks osanud arvata, et millegi sellise nägemine nii rõõmaks teeb?
Kui aga (nüüdseks) peaagu 2 kuud kõrbes elada, tundub muru nägemine peaagu oaasina!
Rannas asus laste mänguväljak, kiirtoiduputkad ning isegi trikiratturite peale oldi mõeldud, nende jaoks oli eraldatud võrega ala, kus nad nii ratta- kui rulaga võistlusi said pidada ning trikke teha, ranna parim muusika tuli ka just nende juurest.
Kell oli palju ning väljas oli juba pime, kuid rand oli inimesi täis, paljud isegi ujusid. Uurisin, kuidas see täpselt välja näeb ja mis seadused ujumisega on, Bahreinis võis soovi korral bikiine kanda.
Kuveidis on seadused pisut karmimad, mehed võivad oma Armanisid ja teisi firma ujumispükse ükskõik kui lühikeselt näidata, aga naised peavad end katma. Erarandades ja naiste Spades on lubatud kanda trikood, kuid avalikes randades on (rangelt)soovituslik vette minnes kanda t-särki ning lühikesi pükse. Avalikud rannad on üsna mustad ning kohalikud seal väga ei käi, eelistatakse erarandu kuhu saamiseks tuleb läbida kontrollpunk ning maksta 2-4 KwD inimese pealt.
Mingi hetk kõndisid meile vastu kaks noormeest üksteisega rõõmsalt kudrutades ning itsitades, keegi ei tundunud neid kuidagi halvakspanuga vaatavat ning otsustasin uurida kuidas Kuveit geidesse suhtub- Kui tõsi on arvamus, mis mujal elades tekib, et tugevalt usklikud riigid Lähis-Idas peavad omasooiharust suureks patuks.
Oma suureks üllatuseks kuulsin, et nagu ka Bahreinis, on ka Kuveidis kõigile teada, et geid on olemas ja neid aksepteeritakse vaikimisi. Kividega loopima ei joosta ning aina enam julgetakse oma seksuaalse eelistusega ka välja tulla. Geiabielud pole küll lubatud ning neid ei aksepteerita, pered kus on siiani kombeks korraldatud abielud, korraldavad (hetero)abielu ka oma gei-võsukestele.
Kui aga juhtub, et gei mees on abiellunud naisega, saadakse ikkagi lapsed kuid tihti elab abikaasa koduseinte vahel siiski koos mõne oma mehest kallimaga.
Väga paljud noored loevad end bi-seksuaalseks, minu jutukaaslane arvab põhjuseks olevat karm seadus hoida noori vastassugupoolest eemal.
On tütarlastekoolid ning on poisslastekoolid, keelatud on omavaheline läbikäimine. Kui siis noor teismeliseeas endas tärkavat seksuaalsust ning hormoone tunneb, ei osatagi sellega tihti midagi peale hakata. Kodus ning koolides ei ole vastavat haridustundi, vanemad samuti ei räägi. Siis uuritaksegi kõik omal käel välja, kuna aga läbi tohib käia vaid enda sookaaslastega, kipuvadki esimesed katsetused olema just sõpradega.
Kuna aga aina enam inimesi soovivad olla lääneliku maailmavaatega ning julgevad tunnistada oma seksuaalsust, elataksegi igapäevaelu üksteise suhtes lugupidavalt ning ilma vihata, kuna paljud Sheikhad on avalikult tunnistanud end bi-ks või lesbiks, ei soovi keegi nii rikaste ning mõjuvõimsate peredega vastuollu minna, niimoodi toimubki Kuveitis päev-päeval suunavõtt avatuma ühiskonna poole.
Kuidas aga leida kallimat? Paljud pered praktiseerivad siiani korraldatud abielu. Juhtusin Bahreinis vestlema 27-aastase Pakistani noormehe Zahabiga, kellel pole kunagi olnud tüdruksõpra ega lähedaseid suhteid naistega, tema pere on sügavalt usklik ning noormees usub, et seksuaalne läbikäimine saab toimuda vaid pärast abielu. Iga kuu saab ta oma vanematelt uusi pilte tütarlastega-  sugulaste või sõprade abiellumiseas tütred, ning neist peab noormees valima, puhtalt pildi järgi otsustades, kellega sooviks ta kohtuda.
Kohtumisi toimub 1-2 ning seejärel on noored valmis abieluks.
Zahab pole sobivat veel leidnud, kuid tunnistas, et siinsetes riikides peaks tütarlaps abiellunud ning lapsed saanud olema vähemalt 27. eluaastaks ning noormees 30.
Vanemas eas vallaliste ja lastetute naiste puhul võidakse mõelda “Mis tal küll viga peab olema”. Nii, et vaadates vanust, on Zahab üsna “pean leidma 3 aasta jooksul kaasa” võidujooksul.
Võin vaid arvata, mis mulje paljudele kohalikene minust jääb- 28, lastetu, abikaasatu, reisib ihuüksi laias maailmas.
Kui Zahabiga kumbki oma maailmavaadetest rääkisime, muutus noormees aina rohkem uudishimulikuks ning korraga leidsingi end vastamast küsimustele suhetest, nende lagunemisest, kuidas Euroopas noored tutvuvad, ning muidugi “Carolin, kuule, ütle ausalt, mis asi see üheöö-suhe on ja miks see Läänest tulnutele nii meeldib?”
Ja siis ma proovisingi seal punastades selgitada, et kindlasti pole vaja üldistada “lääne inimesi” aga “Vaata, Zahab, lähed sina peole ja siis on seal peol ka üks kena tütarlaps. Ja sina teed puusanõksu ja tema teeb jalasirutust, muusika on nii mõnus ja siis te mõlemad leiate, et võiks ju puusanõksu ja jalasirutust tantsuplatsil koos teha. Ja temal on nii ilusad silmad ja sinul nii hea parfüüm, ja te mõlemad teete nii head nalja ega suuda ära naerda. Ja siis muutub muusika aina paremaks ja puusanõks aina sujuvamaks ja…. MINA EI TEAAAAAAAA JU” kraamisin oma käekoti ja põgenesin WC-sse juukseid kammima.
“Selliseid jutuajamisi peaks noormees kodus siiski oma vanematega läbi viima” leidsin ma WC turvalise uste taga punastamist uue kihi jumestuskreemi alla peites.

(Vasakult- Paul, mina, Gary ning Rose)

(Hamoga õhtusöögil. Need kokteilikrevetid olid niiiiii head! Pildist jäid välja Tom Yum ning krõbedad veiseliha ribad magus-hapus kastmes)

(Rannas elu käib)

(Kell oli kesköö paiku, inimesed naudivad rannamõnusid. Kuna päeval on temperatuur liiga kõrge, saabki randa tulla alles õhtul)

(Rannast mõned meetrid eemal leiab piisavalt kohvikuid ning restorane. Ja hea vedamise puhul pildistamiseks punase kiisupalli)

(“Vaaaaata, kiiiiiiizu”)

Te ei kujuta ettegi, ma kuulsin eile vot niii huvitavaid jutte!
Aga kõigest järjekorras.
Seda, et sõpradega peole minnes alati midagi huvitavat juhtub, teame me kõik, eriti kui kaasatud on shampus ja Barcelona.
Veel Barcelonas elades me ükskord häälekalt oma ülimalt naljakate naltside peale naerdes sõpradega La Ramblale suundusimegi. Ja no, mina ei tea, nii kui ma kuskil vähegi huvitavaid inimesi näen, tekib minus vastupandamatu soov Peeter Võsaks kehastuda ja täpselt välja uurida “Kes, kus ja mis kõige tähtsam- MIKS”
Tookord jäi minu lahti laskmatusse haardesse üks India noormees. Kes Barcelonas ööelu nautimas on käinud, teavad, et öised tänavad on täis India- ning Pakistani päritolu meesterahvaid, kes sulle “sexi bieeeer” saatel õlut soovivad müüa, või vett ning toitu. Või narkootikume. Kõike saab, kui soovida ning raha on.
Mina näen vist küll nii ohutu tütarlapse, otse kirikukoolist välja, et mulle neid keegi eriti pakkuma ei kipu. Ükskord aga otsustasid minuga kaasas olnud 2 tuttavat kokaiini osta, diiler vaatas neile otsa ja uuris kui palju soovitakse, siis pööras minu poole, vaatas hetkeks otsa ja surus niisama kätt “ja teile, neiu, ilusat õhtut”. (Olgu öeldud, et narkootikume too õhtu keegi siiski pruukima ei hakanud)
Ma teinekord juba lihtsalt trotsist tunnen, et teate, mis! Vot lähen teen praegu selllllise pahanduse valmis, et ise ka ei usu! Aga siis meenub, kuidas Matadepera kooli uus inglise keele õpetaja (Valenciast) tunnistas- minuga tuttavaks saates uskus ta pikalt, et tulin nende kooli vahetusõpetajaks otse kuskilt katoliiklikust koolist. Ma ei tea, millega inimestes selliseid arvamusi tekitan, aga ongi mul kergem pahandused süütu näo taga ära teha ja keegi ei arvaks iilagi, et see mina olin.
Okeii, ma kaldun jälle oma jutust kõrvale!
Mu sõbranna teeb mu üle koguaeg nalja-  millestki rääkides jõuan ma põhijutu sisse 5 lisalugu rääkida ning siis lõpuks üldse oma alguspõhjuse ära unustada. No, halloo, mina pole süüdi, et nii paljust rääkida on, ega lobisemishimu saa siis õhku rippuma jääda! Mis mina teha saan, et astun aga koduuksest välja ja kohe miskit toimuma hakkab, ei saa rahulikult poodi piima järelegi minna, juba lendavad kuulid ja A-rühm sõidab kaubikuga nurga tagant ja siis lendavad üksiksarved ja lendoravad ja …
Igatahes, tõmbame aja nüüd u 8 kuud tagasi. Kujutle- Barcelona, reede, sõbrad ja La Rambla…
…Ja siis lähenes meie juurde ilmsüütu noormees õlledega, teadmata, mis teda ees ootab. “Tere, mis su nimi on? Kust sa pärit oled? tabab noormeest ette hoiatamata, “Millega sa Barcelonas tegeled? Kus on su vanemad? Kui kaua sa siin juba olnud oled” materdavad küsimused pimedas öös kaitsetut noormeest. “Kas sa oled siin õnnelik? Kas sul sõpru ka on? Kui vana sa oled?”. Õnneks suutis noormees end koguda, isegi vastama oli nõus, enne kui ta gängikaaslased ta eemale kutsusid, liigsed küsimused ega neile vastamine pole hea mõte, ei soovita politseilt tähelepanu.
Noormees oli Indiast, Barcelonasse saabunud vaid mõned kuud tagasi, kuid juba leidis ta end töötamas tänavatel, müües lõbujanus turistidele narkootikume või mida iganes piisava raha eest müüa oli võimalik. Minu küsimuse peale, kas ta on õnnelik, vastas too siiralt, et jah. Indias elas ta vaesuses, perel polnud toitu ega elukohta. Barcelonas teenib ta õllemüümisega õhtu peale (pange tähele) 6 eurot, mis on tema jaoks suurim rikkus, mida varem näinud. Vanemad ei teadvat noore poja ärist midagi, noormees elavat oma venna ja tolle sõpradega pisikeses korteris, käega viibatava suuna järgi pakuks, et El Ravalis, piirkond, kus taolisi seltskondi liigub veel üsna palju.
Kahjuks jäi minu salauurijaks kehastumine lühikeseks, juba viisid närviliselt pilke viskavad kambraadid poisi minema (enne seda olin teadmata kombel suutnud oma sõbrannat veenda noormehele oma numbrit andma, et küsitlusega mõni teine päev jätkata. Jumal üksi teab, kuidas mu sõbranna sellise asjaga nõusse jäi, aga hommikul ootasid teda asjast väga valesti aru saanud noormehe soojad sõnumid whatsappis… Sorry, Merilin!)
No, ja nüüd kujutlege minu uurijahinge Lähis-Idas, jeerum, oleks see minu teha, oleks kõigil vastu jalutajatel ammu mikrofon (okei, olgem ausad, ilmselt tühi veepudel või juuksehari) nina all ja kõrvad minu küsimustest huugamas.
Ja nii ma uue pahaaimamatu ohvri oma lõksu püüdsingi…
Töö tõttu puutun kokku erinevate sotsiaalmeedias rohkem või vähem tuntust koguvate persoonidega, seekord oli uueks tutvuseks Armeenia noormees (kohalik “foodie”), kelle vanemad küll mõlemad Armeenlased, kuid kes ise Ameerikas mõnda aega üles on kasvanud ning siis lõpuks koos perega Kuveiti kolisid.
Vanemad pidid omal ajal rändama veel läbi Palestiina ja Iraani ja… mul läks see riikide arvepidamine tegelikult pisut sassi, iga endast lugupidav Eestlane teab niikuinii, et maailm jaguneb- Eesti, pisut vähem kuulsad Balti riigid, Soome, hoomamatud Euroopa riigid, Ameerika, Inglismaa ning kõik ülejäänu on Aafrika. (#teenhalbanalja #niieitohimõelda)
Ma ei tea, mis selle noormehe ära võlus, kas mu kopsikupestud juuksed või vildakas naeratus. Äkki mu imeline iseloom? Sõbrustama me igatahes hakkasime.
Ega uues riigis sisse seades ole ükski tutvus liiast ja nii me eile Kuveiti uudistama läksime. Ja teda igasuguste küsimustega siinsest elust-olust pitsitama hakkasin.
Pikemalt kirjutan kõigest homme, sest kella vaadates avastasin ehmatusega, et hetkel jookseb aeg jälle peale, pean ühe laste sünnipäevapeo  korraldama, aga enne lisan kähku paar pilti, et ka kõik teised Kuveidiga pisut rohkem sõbraks saaksid.

(Sadam. Ikarus. Paremal pool lehvimas Kuveidi lipp)

(Sadama ümbrus, kogunemiskoht ja meelelahutusala. Piirneb paljude kohvipoodidega. Kuna Kuveidis on alkohol keelatud, naudivad inimesed selle asemel kohvi, seda nii hommikul kui hilja õhtul, kohvikud ja kohvipoed on loungide ja baaride asemel sotsiaalse läbikäimise paigad.)

(Rand ning kauguses paistmas Jaapani restoran. Kuna õhtul oli tugev tuul ning kõrbeliiva lendles igal pool, oli selgeid pilte keeruline saada)

---