Kuna kodus luuslangi lüüa enam ei suuda ning korterikaaslaste wifi on ka üsna aeglaseks kasutatud, tuli hakata endale elu kavandama.
Esimese päeva pärast saabumist veetsin kodus, nagu hiireke oma toas. Vaatasin aga kardin-kapiga tõtt ja proovisin end veenda, et asi polegi ju miskit nii hull! “Harjumuse küsimus, väga paljud elavad veel nadimates võimalustes ja see ju minu soov alati olnud ongi- näha maailma ja erinevust” korrutasin nagu mantrat.
Õnneks saabusid 14.30 paiku mu imetoredad korterikaaslased- 2 Filipiini neidu. Mind suures toas nähes muutusid nad nii rõõmsaks, uurisid, mis ma teinud juba olen ja kas kõik on hästi, olid tööjuures minu peale mõelnud ja kas söönud juba olen.
Vaatamata eestlase külmale südamele muutusin üsna härdaks, kõigist udupeenetest bossidest ja Sheikhidest läheb mu heaolu kõige rohkem korda neile kahele tütarlapsele. Ja ega ma kaua vastu saanudki punnida, juba juhatati mind kööki, pandi ämbrile istuma (sest kae üllatust, meil pole köögis istumiseks toole… ei ole üllatunud? Mina ka mitte!) ja tehti süüa.
Kes lugenud on, teab, mis summa piiresse jäävad Filipiinlannade palgad, tundsin end üsna halvasti, et nad sellest pisikesest rahast veel mind ka toidavad.
Ja nii on see meil olnud ka ülejäänud 2 päeva, eile jätsin söömise küll vahele, meel on nukker ja isu ka eriti pole. Eriti kui igal pool sulle pisike prussakapoiss vastu naeratab, eile vaatas üks uudishimulikult mu kohvriga tõtt, vähemalt oli nii viisakas, et luba küsimata mu põnevaid asju uudistama ei läinud, tema on nüüd küll parematel jahimaadel…
Aga noh, kuulge, väike dieet pole kellelegi veel halba teinud! Mul ongi paar pluusi Bahreini hea elu tõttu pisut pitsitama hakanud.
Üleeile saime kella 18 paiku kokku ka Tigraniga, kellega kunagi Eestis täiesti juhuslikult tuttavaks saime, nii juba 5 aastat tagasi, tema õppis toona 9 kuud Tallinnas Diplomaatide koolis.
Kohtumiseks kokku lepitud kaubanduskeskusesse saamine oli ka omaette tegu (selgitan vahele, et kuna Kuveidis, nagu ka Bahreinis on päeval 45-50 kraadi, siis kogu sotsiaalne elu toimubki pärastlõunal kaubanduskeskustes, neis käiakse end näitamas ja uute inimestega tutvumas) kuna mõiste “ühistransport” pole siin olemas. Buss? Buss on siin nagu Euroopas jõuluvana- kuulnud on kõik, aga näinud vaid vähesed.
Lisaks polnud mul kohalikku valuutat ja Bahreini rahaga taksos arveldada pole võimalik. Õnneks tuli appi Cris (üks minu toredatest korterikaaslastest), kellele väga täpselt aru pidin andma, kellega ja kuhu lähen, ette näitama oma riietuse (lisaks kõigele korteris avanevale ei soovita Cris mul ka üksi väljas liikuda kuna naabruskond ei pidavat kõige turvalisem olema, eriti kui kuskilt riietuseservast hele nahk paistmas).
Lõpuks otsustas Cris minuga maja kõrval asuvasse valuutavahetusse kaasa tulla, endal näomask näos ja rätik õlal, ausalt, ta oli tol hetkel mu kangelanna! Sokutas veel enne lahkumist mulle enda rahakotist lisaraha ja andis wifi ruuteri kaasa. Maja eest leidsime tuttava hindu vanahärra, kes mulle takso kinni pidas, mina pidin autode varjus ootama, sest siis saab soodsa (õige) hinna välja kaubelda, ja nii nad minust lehvitades maha jäid.
Toon võrdluse- Hindu vanahärra abiga sain kohale 1.5 KwD-ga (korruta 2,9-ga Euro saamiseks) kuid koju tagasi ise taksot otsides- 2 taksot sõitsid minema mult 1.5 kuuldes, 3ndale olin nõus maksma 2.5 KwD (mis oli nii üle makstud, et isegi autos jooksnud arve oli väiksem, aga viimane asi, mida vaja on, on kuskil kaheldava turvalisusega naabruskonnas taksojuhiga kemplema hakata)
Esimene ja viimane kord 7 aastat tagasi taksojuhiga arve üle vaieldes (Eestis, Majaka tänaval ise enda kodu ees) lõppes asi kallaletungi, ära varastatud asjadega ning 2 aasta pikkuse kohtus käimisega. Hispaaniasse kolides lugesin Delfist, et too “taksojuht” oli vaimselt haige psühhopaat, kes kuu hiljem koos sõbraga oma üürikorteri omaniku ära tapsid. Tundsin piltidelt ka tolle sõbra ära, käis enne kohtuistungit mulle Rocca Al Mares meelde tuletamas, kas olen ikka teadlik, mis juhtub, kui ma asja ei unusta.
https://www.ohtuleht.ee/671570/kadriorus-korteriomaniku-surnuks-peksnud-uuriliste-pikad-vangistused-jaid-jousse 
Nii, et nüüdsest, kui taksojuht küsib mult mingi summa raha, siis ma selle ka annan, tehku see lisaraha ta õnnelikuks.
Kohtumine Tigraniga oli tore, tema kolis Kuveiti 2 nädalat tagasi, siinne Ameerika ülikool oli temaga ühendust võtnud ning pakkunud head palka (1700Kwd kuus) ning otsus oli langetatud.
Enne tööle asumist tuleb tal läbida kuuajaline koolitus, kus selgitatakse eeskätt siinset kultuuri, kombestikku ning käitumistavasid- soovitavalt kustutada kõik sotsiaalvõrgustiku kontod, et õpilased ei saaks heade hinnete saamiseks ühendust võtta ning ebasobivaid suhteid luua. Samuti on keelatud naistel/meestel üksteisele sügavalt silma vaadata, see on siinsete arusaamade järgi sügavalt seksuaalne tegu ning väga tabu.
Seda, et Tigran kõike professorlikult tõsiselt võtab, oli näha kohe alguses, esiteks saatis ta enne kohtumist mulle meeldetuletuse, et ma väga avatud riideid ei kannaks, et me kohtudes üksteist ei kallistaks ning liiga intiimselt ei käituks (Hallo! Ma tulin siia tööd tegema, mitte.. mingi… intiimitsema. Okei, intiimsus on suhteline mõiste, aastad Hispaanias on teinud oma töö ning võrreldes Eestiga on mu käitumine ilmselt endalegi arusaamatult vabam, Hispaanias lihtsalt kõik kallistavad, patsutavad, kaisutavad koguaeg, tervituseks antakse põsemusisid, juukseid silitatakse, isegi sõpradega käiakse tänaval, käsi ümber õla)
Lõpuks tuli mul Tigranile teatada, et olen teadlik kohalikest tavadest ning kui ta veel palju mulle asju “igaks juhuks meelde tuletab” võtan seda juba isiklikult. Õnneks tunnistas ta ka ise, et õpetajalikud kombed on kerged igapäeva ellu järgnema.
Mõned liitrid Chai Karak`i ja koogimägesid hiljem tundsin end hulga paremini kui siia jõudes, tore oli kellegagi Eestit ja vanalinna meenutada, eriti veel kellegagi kel nii hea mälu on! (Saan täitsa aru, miks ta maailma ajaloo professorina nii hinnatud on)
Kui aeg nii kaugel oli, et kodu poole minema hakata, õngitses Tigran taskust rahakoti, vaatas mulle otsa ja küsis kas mul oleks raha vaja, et ta poleks midagi selle vastu kui ta mind aidata saab. Ma pidin häbi pärast keset kaubanduskeskust maa alla vajuma! Eks ma olin natukene pihtinud, et mis olukord on ja võibolla iseendale omaselt natukene liiga dramaatiliselt (ma olen liiga emotsionaalne, okeiiii!) kõlama pannud, aga eiiii, viimane asi, mida ma vajan, on kellegi raha pakkumine! Halleluuja!
Mu vanaema keeraks hauas teist külge kui ta näeks mind mõnelt meesterahvalt raha vastu võtmas.
Ma tean, et Tigran ei pakkunud seda mitte mingi tagamõttega, vaid ta tõesti tundis mure, aga no, mis mulje ma iseendale jätan- kuu aega Lähis-Idas ja juba kõnelogi täis sponsoreid. Sellised asjad juhtuvad filmis, mina filmis ei ela, ja mul on siiski omad säästud.
Lõpuks takso peal (enda raha eest!) oli tunne, et nüüd saab ainult paremuse poole minna, sisseelamise aeg tuleb lihtsalt üle elada ja küll ma tuttavaid leian ja … küll selle kopsikus pesemisega ka ära harjun, ja noh, mis see nii hull ikka on.
Öösel nutsin end magama.
Eile ning täna võtsin end kokku ja tulin uue töökohaga tutvuma, eelmine juhataja lahkub 2 nädala pärast ja seni pean võimalikult palju talt õppima ning kohanema.
Kohale jõudmine oli muidugi omaette vaatepilt! Kes mäletab kooliajast tunnet “Emps kuuuuule, sa ei pea mind ju päris kooli ette saatma, ma võin siit maalt ise minna”.
Mind tabas sama tunne, kui hommikul “transport” järele tuli- vana minibuss, mida Eestis vist õndsal nõukogude ajal nägi, üks ustest lahti ei käinud, teine käis nööriga kinni. Istmed olid lõhki ja nii tolmused, et istudes korralik tolmupilv üles kerkis, õhtul kodus oma valgel pluusil nägin uhket täispikkuses “turvarihma” tolmujälge, see parem tulgu pesus maha!
Nii ma seal istusin, kogu südamest lootes, et istme august mõni rott mu tagumikku ei näksaks ja kui me siis lõpuks uhke kaubanduskeskuse ette jõudsime ning kõigi nende Mustangite ja Ferraride vahel logisedes teed püüdsime leida, oli mul täpselt selline tunne “Eee… teate, see nurgake siin palmi varjus sobib väga ideaalseks, ja jaa, ausõna, teate, ma peangi pisut jalgu sirutama”
Mind ajas kogu olukord lõpuks naerma, seal ma olin- kõigi selle rikkuse ja uhkuse sees, vaid palvete najal koosseisvas minibussis, isegi turvamees leidis olukorra kummalise. Mind aknast märgates vaatas segaduses näoga kõige pealt mulle otsa, siis sõidukit, uuesti mind.. vähemalt taipas uksegi avada (seestpoolt polnud võimalik seda teha).
Töö juures tutvusin oma uue tiimiga, kõigil oli üksteisele küsimusi, seal hulgas “Madam, kui vana te olete, kas te abielus ka juba olete, kas teil lapsi on”. Seejärel avastasin, et üks India noormees on mu korterinaaber. Alguses ei saanud ma väga aru, et mismõttes ta naaber on… minu korteri kõrval on ju pesumasinaruum. Mille peale noormees avalikustas, et just seal ta elabki, et sellest edasi on eluruumid. Tema jagab tuba 4 teise noormehega, siis on veel 2 tuba, kus elavad kummaski 2 noormeest. Tundsin korraga, et minu äsja remonditud uue mööbliga üksiktuba rõduga on ilmselt selle maja ainus taoline luksus.
Noormees oli tore, küsis kui palju ma Indiast tean ja oli üllatunud mu teadmistest toidust, lubas teine kord kui vaba aega on, mulle naani küpsetada ning Tikka Masalat teha.
Tema on ainuke hindu tiimis, ülejäänud on filipiinlased, kuid kahjuks oma päritoluriigile on ka tema palk võrreldes teistega kõige väiksem, teenib vaid 100 KwD kuus, tööpäev on 13-22ni, 1 vaba päev nädalas.
Leppisime noormehega kokku, et kui juba naabrid oleme, võime ju sama transpordiga tööle ka sõita, seda enam, et tema sõidab tööle sõiduautos, mis ei tundu iga meetri läbides kohe ära lagunevat.
Täna kirjutasin Moshinile, olen teda natukene eiranud, sest … ma ei tea, piinlik on? Mille pärast, ma ei tea. Täna, pärast järjekordset “Carolin, palun, räägi minuga, selgita mis toimub ja ma saan sind ju aidata” kirjutasin lõpuks, et soovin Bahreini naasta.
Pärast siinse juhatajaga (kelle töö mina peaksin üle võtma) salajast jutuajamist sain aru, et siin ilmselt asjad paremaks ei läheks. Ta ei taha mulle küll kõigest rääkida, sest ta ei tea palju mind usaldada saab, ja mõistan teda täielikult, kuid pihtis, et tal on hea meel, et ta lõpuks kellegagi neist asjadest arutada saab ning varsti minema.
Minul on vaja end nüüd vaid nii palju kätte võtta, süütunne maha suruda, ning Humoudile öelda, et ma ei suuda enam elada sellistes tingimustes. Enne tuleb mul muidugi kindlaks teha, et Moshin mulle samasuguseid tingimusi ei loo…

(Mina iga hommik pärast kopsiku-näopesu)

(“Eee… Teate, te ei pea ju täpselt ukse ees peatuma, mis ma ikka teie aega raiskan,”)

 

 

(Filipiinlannade pakutud söök, banaani sõime kõrvale nagu leiba. Kuna toidunõud on defitsiit, jätsid korterikaaslased mulle tee- ja hommikuhelveste jaoks tassi. Mida tuleb hoida … külmkapis! Prussakapoiste pärast)

(Võtke istet, madam, toit saab kohe valmis)

(India noormehe valmistatud kohv, sooja südamega)

Ärgakem Baltimaad!
Okei, ma ei peaks vist nii kirjutama, tahan ju ikka ka gängis olla, a äkki Baltimaad ei taha Lähis-Ida enda gängi.
Sellega ongi üks igavene naljakas asi- inimesed küsisid Bahreinis ja nüüd ka Kuveidis tihti “Kust sa pärit oled” ja mul võtab alati paar sekundit aega vastamiseks, tean juba ette, et 85% juhtudest nad ei tea, kus või mis Eesti on ja siis pean kuskilt kaugelt selgitama hakkama. Kui seda juba saja-viiekümne-teist korda küsitakse, siis on arusaadav minu sisemine ohe.
Seejärel uuritakse, et oi, kuidas nii kaugelt siia sattusid ja kuidas ilmakene seal kaugel Stonia/Estorias/Estasias on, siis selgita takka otsa veel Kuveitidele, et noh tegelikult lendasin Bahreinist ja enne seda elasin 6 aastat Hispaanias… “Aga ei, Eestis peaks täitsa ilus ilm olema, oh ja see loodus…”
Ehk siis- Jõudsin Kuveiti kohale!
Enne kui otsast alustan, tahan südamest naerda (või nutta.. ei, ei taha nutta, aga see on lihtsalt liiga tragikoomiline)
MA EI TAHA NII PEA ÜHTEGI LÄHIS-IDA LENNUJAAMA NÄHA (võib-olla ainult Bahreini oma, sinna tagasi hiilides)
Ärkasin eile rõõmsalt Muhammedi sõnumi peale ja siis meenus, et olen jätkuvalt edasi lükanud talle teada andmast, et ma … lendan … ära. Olukorda ei teinud paremaks ka arusaamine, et ta tööpäev oli kohe lõppemas ja kuna neljapäev on siinsetes riikides nädalavahetuse algus (pühapäev uue nädala esimene päev) oli noormehel meile paar ilusat plaani tehtud ja arvas, et veedame selle aja koos.
Mul jooksis aga lennujaama minek peale, proovisin ühe käega kaugeltki mitte kinni mahtuvad pagasit siiski kinni suruda, teisega proovisin vestluses osavõtlik olla.
Ja mis juhtub kui närveerides ja kiirustades kellegagi sõnumeid vahetada? Minu puhul- katastroof.
Muhammed oli mulle haledalt korvi andnud “Õnneks lõppeb kogu see lollus täna. Soovin sulle kõike head”
Kuradi siga! Ah, et mina anna teada, et sõidan teise riiki ja ainult 5 minutit lähebki vaja, et mind niimoodi ära unustada! Tõbras selline.
Kirjutasin jooksu pealt talle vot täpselt niiiiiiii pika kirja mis tema teost ja üldse temast arvan, et ma teadsin KOHE, et ta nii teeb ja üldse on mul hea meel, et aru sain milline inimene ta on ja ärgu arvakugi, et teda taga jään nutma. Siga! (okei, siga poleks pidanud vist moslemi-noormehele ütlema… oleks pidanud lamba juurde jääma)
Ja kui ma siis lennujaamas pärast valest check-ini lauast oma pileteid nõudmast ootamiseks vaba tooli leidsin, maha istusin ja mingit moodi wifisse sain, leidsin eest… arusaamise, et mul on psühholoogilist abi vaja. Wooops.
Vaene noormees oli täiesti segaduses “Carolin, mis toimub? Kuule, anna andeks, mul on tööl väga kiire, tähtsad kliendid tulid ja peame nafta puuraukude uued plaanid sisse andma. Ma ei saa sinust hetkel üldse aru, aga nagu ennem ütlesin- loodan, et segadus su ümber saab täna lõpuks lahenduse ja hoian igati su lennule pöialt, loodan, et see sujub!”
Ehk siis… ta oli mulle ennem lihtsalt lennuks edu soovinud…
Vastasin, et ta mu kirja ignoreeriks ja lubasin abi otsida selleks vastavatest asutustest. Õnneks puudub Muhammedis vahemere/latiino veri, ja ta vastas vaid “Ok, unustame selle” ega proovinudki suuremat tüli üles kiskuda.
Elagu naised ja nende ülemõtlemine!
Lend möödus hästi, jäi küll 1,15h hiljaks, aga ega mul kuhugi kiiret ju polnudki. Maabudes astusin rõõmsalt passikontrolli, vajalikud dokumendid näpuvahel, et kiirelt asjaga ühele poole saada. “Hello, madam, teie pass palun. Ja teie viisa” naeratas mulle kena naisterahvas.
Kuna lendasin teise riiki, siis viisast oli mul vaid foto telefonis ja originaal ootas mind lennujaamas. “Madam, ainult foto? Minge palun kontorisse oma viisale järele” viipas kena naisterahvas enda taga asuvate uste poole.
No, selge, kui kontorisse siis kontorisse. Sealsete uste ees seisev turvamees aga ei soostunud mind kuulamagi vaid saatis koridori lõppu, värav nr 3 järjekorda. Minus tekkis juba halb eelaimdus…
Seisin liikumatus järjekorras, aru täpselt saamata, miks seal ootama pean… Minu selja taga oli üks ( ilmselt ) inglise noormees, kellel tundus sama probleem olevat, kes väravast läbi juhatati ja mingile bussile pandi. Lõpuks oli järjekord ka minu käes, aga see lihtsalt ei tundunud kuidagi õige ja astusin järjekorrast välja.
Läksin uue turvamehe juurde “Vabandage, mu viisa peaks siin terminalis mind ootama” mille peale sain kurja pilgu “Teie pilet!” , mina siis uuesti- “Vabandage, mul pole uut piletit, ma tulin just ja ma proo…”, “Kust te tulite? Viisat on vaja, Kanada viisaga tegeleb teine osakond, helistage oma sponsorile või sõbrale, kes teid siia aitas lennata” sain irvitava vastuse. Ma tean täpselt, mida see “Sponsor või sõber” tähendab, milline ülbus! “Teate, hea meelega võtakski ühendust, aga siin lennujaamas ei ole wifit!” sain ma lõpuks kurjaks, tundub, et viisakas olles sõidetakse inimesest lihtsalt üle. “Misassssja sa tahad veel??” ei saanud too mees minust aru. “WIIIII FIIIII, MUL ON VAJA WIFIT!!!!”
Lõpuks sekkus kõrval seisev meesterahvas “Madam, minge teisele korrusele, seal vasakus nurgas levib guest-wifi, salasõna pole vaja, püüdke kellegagi ühendust saada”, superkangelasi on siiski olemas…
Pean uhkusele vaatamata tunnistama, et 3h mööduses tekkis silmanurka siiski pisarapoiss. Lennujaama töötajad ei võtnud mind tõsiselt, mul oli foto oma viisast, mida nad isegi ei vaadanud, et aru saada, kas nende kontoris on see olemas.
Sain lõpuks ühendust Kuveidi bossiga, kes ei saanud üldse aru, mis toimub. Levi oli halb ja helistada ma ei saanud. Messengeris lohutas sõbranna, et vähemalt pole seekord kogu jant keset ööd.. Lohutus seegi, eksole.
Kui mind järjekordne töötaja “two minutes, madam, sit and wait here” ootama jättis ja lisas, et äkki tahan uue viisa hoopis osta, saaks ju kiiremini, koitis mulle, mis toimuda võib.
Õnneks jõudis kohale tulivihane Sheikh, kõige rohkem häbi olukorra pärast oli muidugi jälle minul, kuidas ma satun sellistesse olukordadesse! Ko-gu-aeg! Oi, kuidas asjad liikuma hakkasid, kontori uks avati, laua peal ootav viisa jõudis minuni hetkega, tuli anda vaid sõrmejälg, lindi peal üksi rännanud kohver otsiti laosügavustest ka välja ja autos ma olingi.
“Sellist asja pole mitte kunagi varem juhtunud, mida nad endast õige mõtlevad, madam Carolin, andke andeks. Madami niimoodi kohtlema… ma veel tegelen sellega!”, ma ei tahtnud mainida, et mind endale tööle võttes allkirjastas ta enda teadmata mõne salajase komöödiafilmi produtsendiga lepingu ja neid olukordi hakkab ilmselt veel juhtuma… Las vaeseke elab õndsas teadmatuses.
Käisime vaatasime siinse poe üle, asub suuruselt teises kõige suuremas kaubanduskeskuses Mall 360-s, kuhu sisendes pead sa läbima turvaväravad ja oma kotti näitama. (Humoud suutis nalja teha, et neile oma Kanada viisat näitaksin)
Kaubanduskeskus oli imeline, kõikjal marmor ja kuld, inimesed rohkem kaetud ja oma traditsioonilistes riietes, kuulsin isegi paari kommentraari Bahreini, kui liigselt vabameelse riigi kohta.
Sheikh ise oli tore, viskas nalja, selgitas olukorda, leppisime kokku, et hetkel olen ma “kontrollina” nende poes ja jälgin kõike, õpin selgeks ning seejärel võtan juhataja koha üle. Kuulasin ja proovisin ennast kõigega kurssi viia. Lõpuks tuli mulle autojuht järele, Sheikh pistis talle raharulli pihku ja kuulsin “Vii Carolin poodi, vaata kas tal on midagi vaja, shampooni või süüa”, ega ma ei lasknud endale mitu korda öelda, Joad pole mulle siiani eelmise kuu palka maksnud, laadisin korvi süüa ja nänni täis, valisin spetsiaalselt kõige kallima hambapasta, “See on selle eest, et mind Bahreinis niimoodi ootama jätsite…”, kinnitasin endale.
Mees, kes mind shoppama ja koju viima pidi, oli tore. Töötab Sheikh Humoudile kuuluvas restoranis, on elanud Kuveidis 20 aastat ning eelmine kord kodumaal Indias käies leidis endale naise, kes temaga Kuveiti kaasa kolis ning nüüdseks on neil poeg, kes õpib kohalikus India koolis. Küsisin, et miks just India koolis, sain vastuseks, et kohalik Ameerika kool on nende jaoks liiga kallis, nii, et valida tuli eelarvesse sobilikum. Ma pole päris kindel, miks nad just Ameerika ja India koolide vahel valima pidid, aga küll järgmisel sõidul selle välja uurin.
Kohale jõudes tabas mind kultuurishokk, Bahreini pilvelõhkujaid asendavad siinses naabruskonnas madalad üsna vatti näinud elamud. Ühte neist sisenesin koos saatjaga ka mina.
Fuajees avanes pilt ukseta korterist, kus lamas raudvoodil määrdunud tekis mees, kes meid nähes viipega tervitas. Ilmselt siis selle maja valvur.
Sõitsime liftiga teisele korrusele ning kohal me olimegi.
Püüdsin oma esmast reaktsiooni igati varjata. Erinevus Bahreinis koduks olnud ja siinse vahel oli lihtsalt liiga järsk. Peale minu elavad korteris veel kaks Filipiini neiut, kes erinevalt minust tuba peavad jagama (Ma pole päris kindel, kas neil seal akentki on). Märkasin seina sees veel üht kööbakat ust “Siin elab üks India naine, aga teda pole kunagi kodus” selgitasid mu korterikaaslased.
Peale pisikest ringi vaatamist sain aru, et minu tuba ongi kõige ilusam, seal on silmnähtavalt just remont tehtud, seinad värvitud, uus mööbel. Minu toas on ainukesena rõdu.
Järgmise üllatusena tabas mind arusaam, et korteris ei ole wifit! Kui ma senini proovisin end igati tagasi hoida ja mitte näida “Tulin Euroopast ja minestan” siis wifi puudumine tekitas minus üllatust. Õnneks olid Filipiinlannad nõus enda isiklikku minuga jagama, et ma vähemalt perele teada saaks anda, et minuga kõik hästi on ja tervelt kohale jõudsin.
Kavatsen Humoudi ette võtta ja selle kohta aru pärida, mul on internetti vaja! Ausalt, mul on vaja seda nii tööks kui ise enda jaoks. Filipiinlannade silmist peegeldus üllatus, kuidas ma julgen härra Humoudi käest midagi küsida. Vaesekesed… las ma ajan selle asja meie jaoks kohe korda!
Kõige pealt pean muidugi välja uurima, kus ma üldse asun… Ja kuidas siit tsivilisatsiooni saab! Ja seda kõike pean ma tegema väga ruttu, sest mu kaasa võetud pistik ei tööta, siin on hoopis teised pistikupesad ja mul saavad kõigis nutiseadetes koheeee akud tühjaks.
Igatahes, ma olen elus! Pisut kultuurishokis, aga pole siin miskit, ega ma mingi printsess ole, tuleb lihtsalt harjuda. Niikuinii veedan suurem osa ajast kodust väljas.
(Enne magamaminekut avastasin teate Moshinilt, ta ootab mind Bahreini tagasi ja nende kliinik tahaks mind väga enda juurde tööle. Mu süda ise sooviks kah esimese lennuga hoopis sinna tagasi lennata, aga ilmselt poleks aus Kuveidile mitte võimalust anda?Pealegi pean ma end pisut koguma siinsete lennujaamade klienditeenindusest)

(Minu tuba. 3. akna juurde jõudes väsisid vist töömehed ära. Mis kardinapuu, mis kardinad, lohistame parem kapi siia ette)

(Köögisisustuses on sõna sekka saanud öelda vist Ansip? Või elan ma koos vampiiridega, kes end päikesevalguse eest varjavad? Või ei jagunud enam kappe, mida akende ette lohistada?)

(Pott tööpinnal on kogumaks mingit müstilist tilkuvat vett, mis sinna koguneb, kappe avades sain ma “Tere tulemast” vestluse prussakapoistega maha pidada. Aga okei, prussakaid nägin ka Barcelonas, samuti vaaraosipelgad, nende vastu ei saagi soojas kliimas väga midagi teha)

(Kodust välja pole ma asja veel teinud, kratsin hetkel niisama krunni, aga varsti tuleb mul vist Filipiini neiudega ette võtta vestlus “Kuidas see pesemine nende tünnidega/tünnides täpsemalt välja näeb”. Aga hei, vähemalt on pott! Bahreini lennujaamas pidin maas olema marmorist auguga hakkama saama)

(Müstiline papist sein, mille taga elab veel müstilisem India naine. Pole veel au olnud temaga kohtuda)

Kui eelmises postituses targutasin, et mõnda potensiaalset abikaasa-materjali suristaks ma elektrishokipüstoliga, siis tegelikuses asi nii hull pole. Kui päris aus olla, siis MA JUMALDAN KOHTINGUTEL KÄIMIST. Kohe päris ausalt.
Kui seda kunagi ühele oma Hispaanlannast sõbrannale ütlesin, siis tema tegi asjast omad järeldused ja kuna tema suu seisab veel halvemini kinni kui minul, siis kuulsin meie ühistelt tuttavatelt endast igasuguseid huvitavaid lugusid. Hispaanias lihtsalt ongi kõiksugune läbikäimine nii vabameelne ja ilma igasuguste tabudeta ja kõiki uudiseid jagatakse kõigiga, nii et kui ma lõpuks Julia ette võtsin, et mis siin toimub ja mis lugusid sa räägid, oli too õnnetuke kohe päris ehmunud ja segaduses, et mida tema valesti siis tegi.
Eks alustan siis uuesti algusest.
“Ma jumaldan kohtingutel käimist” sisututvustus- mulle meeldib kui kohtun kellegagi, olgu selleks siis pidu või mingi üritus, minugi poolest kasvõi Tinder, ning meil jutt klapib.
See hetk kui mõne noormehega on huvitav vestlus ja ta reaalselt huvitub sinust. Kui mina üksi ei pea pingutama, näost punane nagu tomat, et vestlust üleval hoida.
Mulle nii meeldivad need esimesed püüded facebookis või whatsappis, see esimene teade “Tsauu! Ma siin mõtlesin, et (sisesta mage aga imearmas vabandust, et kirjutada). Mis muidu teed?” ja siis hakkate iga päev üksteisele kirjutama ja korraga avastad, et juba ootad selle inimese sõnumit ja kontrollid oma telefoni iga natukese aja tagant. Ja esimene kohting! Mõlemad on pisut tagasihoidlikud ja ärevuses, noormees ootab su maja ees, 7 minutit hiljaks jäänud, sest alguses ootas 15 minutit su naabrite ukse taga, aga lõpuks lubas tolle pere isa talle politsei kutsuda, sest peab teda perverdiks kes tema alaealist tütart piilub, ja siis noormees alles uuesti maja numbrit kontrollib ning saab aru, et vale uks.
Ja siis tuled sina, omaette torisedes, sest ei suutnud otsustada kas tahad juukseid sirgendada või hoopis lokke teha, nii, et lõpp-tulemus on midagi orkaani kätte jäänud puudli sarnast, aga sul polnud aega enam midagi parandada, nii et tähelepanu hajutamiseks otsid kapist kõige suuremate litritega pluusi ja paned topelt koguse uut huuleläiget.
Ja siis te kohtute- mõlemad pisut häbelikud (ausalt, kas maailmas on nunnumat asja kui pisut häbelik noormees?) ja tema toksib kinganinaga kivi ja silmaotsast piilub sind, ise vaikselt naeratades, ja sina hingeldad, sest enne väljumist vohmisid sisse kodus olevad viimased juustusaiakesed, sest ei taha restoranis noormehe ees kohe suure isuga sööma hakata …
Ja siis lähete ja teete midagi toredat- vaatate kinos filmi, lähete sööma või hoopis mere äärde jalutama, arutate üksteise elust ja teil on täiega tore ja naljakas, sinul võibolla pisut liigagi, sest noormees peab teinekord ümbrust vaatama, kui palju inimesi teie ümber on kui sina järjekordselt naerad nii kõva häälega, et isegi linnud ära ehmatavad.
No mis sa teed kui selline naljakas noormees sinu seltsi sattunud on, mis ta paneb siis iga lause nii naljakalt kõlama!
Siis avastad, et ümbruse jälgimine oli hoopis sinu enda paranoia ja noormeest ennast ajab ka su naer naerma ning ta tunnistab, et pole nii rõõmsameelset tütarlast ammu kohanud. Ja sina kihistad, et sina pole nii toredat poissi ka ammu näinud. Siis on noormees julguse kokku võtnud ja võtab su käe ja liigub lähemale ja .. “Oi, vaata, kutsuuuuuu” kiljatad sina noormehele näkku, oled avastanud, et teist möödub koer ja sa lased poisi käest lahti, et kutsikule järele joosta! Milline õnn!!
Edasine jalutuskäik möödub vaikides, ja see on täiesti okei, sest tunnete end mugavalt ja kumbki ei taha, et see õhtu lõppeks.
Kuid kellaajal on asjast oma arvamus ning palud end koju viia, autos püüate kumbki ettevaatlikult välja selgitada, kas teisel ka sama tore oli ning kas on lootust veel kohtuda, kuid lõpuks ei küsi seda kumbki, sest te olete liiga häbelikud. Ja kui kohale jõudes auto ukse avad ja “Näeme jälle” kuuled ning seal samas ja kohe õnnest tantsima tahad hakata “Ma meeldin talle, ma meeeeldin talllllle” ja tuppa jõudes viskud voodile. “Ma meeeeeldin taalllllee”.
Kõik, sellega minu ideaalne kohting lõppeks. Kui keegi ütleb, et talle meeldib kohtingutel käia, ei võrdu see automaatselt sellega, et tollele inimesele on tähtis seksuaalne osa kohtingust (Kellele on, kellele ei ole, inimesed ja nende soovid on erinevad ning ei ole absoluutselt teiste asi sellel teemal sõna võtta. Asi, mida pidin meelde tuletama oma sõbrannale Juliale, kes oli omad liigsed järeldused teinud ning teistega jaganud)
Mulle meeldib romantika ja kogu suhtele eelnev, kohtingutel käimine ning üksteise silmanurgast piidlemine, kodus sõbrannadega arutamine kas noormehel ikka on mingisugune huvi. Esimene kallistus, esimene suudlus.
Kohtingud ja kõik sinna juurde kuuluv Lähis-Idas olid enne kolimist minu jaoks suur küsimärk. Ma ei teadnud kedagi, kes siin elanud oleks, nii et kelleltki polnud küsida ka, tuli katsetada oma seni parimalt töötavalt “Jälgi ja tee järele” süsteemi.
Bahreini jõudes ja eluga harjudes avastasin, et kohtingud ja kõik muu polegi niivõrd erinev, Lähis-Ida riigid on iga päev muutumises ning kaasajastumas. Isegi Tinderit kasutatakse! Paljud räägivad oma eelmistest suhetest ning ollakse omaksvõtmisel avatud jutuajamistele ja küsimustele.
Sportlikust huvist ja uudishimust olen hetke seisuga käinud 3 kohtingul.
1. Ghazi (26, Bahrein)
Ghazi on Bahreini päritolu ajakirjanik, põhjus miks temaga tegelikult üldse kohtuda soovisin- kuna ta töötab ajakirjanikuga, teab ta täpselt mis riigis toimub ja mis on päevakohane. Noormees tuli mulle tööjuurde vastu, tutvustasin teda teistega ning ta lubas mind kuhugi väga lahedasse lauamängukohvikusse viia. Kuna olin Bahreini alles saabunud, palus Mohsin, et Ghazi talle meie asukoha ja oma autonumbri annaks. Ghazi hakkas naerma, aga Mohsini tõsist nägu nähes taipas, et tegemist polegi naljaga. Ka mina ei pidanud seda naljakaks, juba ammu on mul osade sõbrannadega kokkulepe, et ole koos kellega tahad ja minge kuhu soovite, aga kui on tegemist esimese kohtinguga, siis saatku noormehe nimi ja autonumber ning vajadusel asukoht.
Ghazil oli lahe huumor ning hea inglise keel, ilmselt oli õppinud Ameerikas ülikoolis, või mõnes Ameerika õpetajatega koolis, nagu paljud kohalikud. Kohvik kuhu läksime oli Harry Potteri ja Sõrmuste Isanda teemaline seltskonnamängude kohvik “The Ravens Nest”. Väga omamoodi õhkkond ja huvitav!
Võtsime jääkohvid ning maksime mängude eest (iga külastaja peab tasuma 3 BD-d kui soovib lauamänge kasutada). Ghazi puhul märkasin, et ta arvutas arvet saades automaatselt kui palju sellest on minu pool ja küsis mult saadud summa. Mul pole kunagi olnud probleeme ise enda eest maksmisega ning vahel meeldib mulle oma kaaslast üllatada ise kogu arve eest tasumisega, see jahmatus noormeeste ja teenindaja silmis on alati hindamatu. Jah, selliseid tütarlapsi on palju, kes ei oota, et neile välja tehakse!
Ghazi puhul aga oli see kuidagi teistmoodi, see viis kuidas ta poolt arvest küsis, oli kuidagi … närviline? Kuri? Ta oleks justkui oma peas juba valmistunud vaidluseks, et ma ei soovi seda raha anda.
Kuna kellaaeg oli hiline ja mul oli pikk õpetamise-treeningpäev seljataga, tundsin end juba alguses väsinuna, kuid otsustasin vapralt vastu pidada. Mingit tõmmet kui sellist ei tundnud ma algusest peale, kuid siiski oli noormehega huvitav vestelda. Ta näitas pilte oma Star Warsi kollektsioonist, rääkis kuidas sõpradega iga laupäev kogunevad, et Star Warsi kujudega võistlusi pidada ning kuidas ta lauamänguõhtuid korraldab.
Otsustasime ka ise üht lauamängu mängida, nimi mul muidugi meeles pole, aga pidime kaitsma riike neid ründava viiruse eest. Võitsime! Leidsime, et oleme üks paganama tegija tiim ja teinekordki võiks midagi mängida.
Noormehe võidurõõm jäi muidugi üürikeseks, sest… ta istus oma tooli katki. Tegemist oli pisut suuremat sorti/kasvu noormehega ja ma püüdsin selle olukorra tema jaoks võimalikult väärikaks teha, ei näidanud mingit reageeringut, tõin vaid uue tooli ja proovisin selgitada, et ilmselt oligi tool juba katki ja tulgu ta diivanile istuma, palju mugavam ja patju ka!
Õnneks suutis noormees ka ise juhtunust sirge seljaga väljuda.
Mõne aja möödudes ei suutnud ma oma haigutusi aga enam alla suruda, olin omadega nii läbi, ilmselt sai sellest ka Ghazi aru ja oli nõus mu koju tooma. Enne käisime veel kanatiibu söömas ja kuulasin noormehe elulugu (talle üsna meeldis … ainult… endast rääkida) ja koju ma jõudsin.
Kuna mulle siiski Ghazi semupoisina meeldis ja uues riigis ikka sõpru on vaja, leppisime tulevaseks nädalavahetuseks uue kohtumise kokku- Escape roomis!
Käisin Barcelonas nii mõneski ja positiivne üllatus oli kuulda, et neid ka Bahreinis on. Kuna toona ma aga ei teadnud, kauaks siia jään, siis lubasime ühendust hoida ja tema oma sõpradega arutada ning aja kuskile kinni panna. 2 päeva hiljem sain armsa sõnumi, et Ghazil olevat minuga väga tore õhtu olnud ning ta väga ootab minuga Escape Roomi minekut. Mina vastasin üsna neutraalselt, kuid viisakalt midagi sarnast, sest kindlasti ei näinud ma meie suhtlemises rohkemat kui potensiaalset sõprust, ja mul on ka tunne, et noormehel puuduvad igasugused eelnevad kogemused suhetes tüdrukutega.
Praeguse seisuga rohkem sõnumeid me vahetanud pole, Escape roomi ei läinud ning rohkem sõnumeid pole ma ei saanud, ega ka ise saatnud. Kui ei ole klappi, siis ei ole klappi.

2. Muhammed (28, Saudi-Araabia)
Muhammediga saime tuttavaks just enne tema Euroopasse minekut, nii, et meie tutvuse esimene nädal möödus vaid üksteisele whatsappides. Naljakas fakt- noormees pidi minema ka Lätti ja Eestisse, aga kuna sõber jäi haigeks, jäi see tripp ära.
Mis mulle Muhammedi puhul kohe silma jäi, oli tema Euroopalik mõtlemine ja “normaalsus” (väga suhtlemine mõiste, eksole. Mis on kellegi jaoks normaalne). Hoidsime ühendust terve tema reisi vältel.
Olin valmis nägema fotosid õllekappadest ja vorstikestest, sest noh, Saksamaa ja alkohol vabalt käeulatuses. Selle asemel sain pilte Muhammedist…müslitehases!
Kuna Bahreinis on Saudide vastu omad eelarvamused, siis olin alguses ettevaatlik ning pisut skeptiline. Olin kuulnud jutte, et Saudi mehed käivad Bahreinis ainult naisi lantimas ning pidutsemas (Bahrein on üks väheseid siinseid kuningriike, kus alkohol on lubatud ning rahvas on läänelikuma mõtteviisiga, inimestele ülimalt usklikust riigist nagu Saudi-Araabia on see aga suurepärane võimalus pisut lõbutseda)
Mõtlesin, et teen katse ja uurin nende juttude kohta, inimeste reageeringust loeb välja nii mõndagi. Minule üllatuseks arutles Muhammed teemal rahulikult ning kaasarääkivalt, ta nõustus, et juttudel on alust, aga millises riigis selliselt käituvaid inimesi ei leiduks. (heaks võrdluseks tooksin ma Eesti kalevipojad ja külapoodide ees kraaklevad kohalikud)
Saudi-Araabiat ühendab Bahreiniga teedest ja sildadest koosnev 1986. aastal ehitatud kõrgendik, sõltuvalt liiklusest kulub Bahreini jõudmiseks 1-2h ning nii Muhammed mulle laupäeval autoga vastu tuligi.
Algusest peale oli mul hea ning mugav, tal oli hea huumorimeel, temast kiirgast soojust ning sain aru, et tal on minuga tore. Muhammed viis mind sööma (tuletame meelde, mis on iga siinse poisi aukohus?) ning kohalikku restoranipiirkonda kohvile ja koogile.
Ta vabandas, et ei tea nii palju Bahreinist kui võiks, sest elab siiski naaberriigis, aga oskas siiski ümbruskonda näidata ning teadis rääkida, et kuskil seal pidavat asuma kohvik, mis korraldab nn “vallaliste õhtuid” kuhu saavad tulla vallalised noored üksteisega tutvuma. Meil oli kohvi juues tore, Muhhamed rääkis oma reisist, mina rääkisin Hispaaniast ning Eestist, kohati avastasime end ennastunustavalt naermas ja tal ei olnudki kuidagi minu valjuduse pärast piinlik!
Pärast kohvikut läksime jalutama Bahreini vaesterajooni, nägin ümbrust mida siin elades veel näinud ei ole- ringi jooksvaid räbalates lapsi, kottidest välja lenduvat prügi, kodutuid nälginud kasse, maju kus ei usukski, et keegi elab.
Muhammed tegi minu eest pilte ning rääkis huvitavaid fakte. Mingi moment keset jalutuskäiku tundsin kuidas ta vaikselt mult käest kinni võttis, mul käis südamest jõnksatus. Tema rääkis samal ajal oma reisist nagu midagi poleks juhtunud ning saatis mulle naeratuse, ma vist ei kuulnud ühtegi ta sõna, vaid suud nägin liikumas, ainus millest mõelda suutsin oli tema käsi minu käes ja sellest, et kohe kohe hüppavad kuskilt kindlasti politseinikuid välja ja oma ülejäänud elu veedan ebasündsa käitumise eest vangikongis!!
Ma siiani ei tea, kas käest kinni jalutamine on Bahreinis lubatud, aga tean, et olen näinud piisavalt dokumentaale naistest, kes on läinud vangi tänaval meestuttavatele põse musi andmise eest. MINA EI TAHA VANGI MINNAAAAA!!
Lohutuseks olgu öeldud, et vangis me keegi ei lõpetanud, pärast 9h koosolemist otsustasime hoopis kuhugi spasse ujuma minna, aga kuna Nawali polnud kodus ja ma ei saanud oma trikood kätte (jumal tänatud, Muhammed poleks kindlasti olnud valmis vaatepildiks nimega “Vinku kilevormis”).
Enne hüvasti jätmist viis Muhammed mind hoopis õhtusöögile. Proovisin ka too päev vähemalt poole arvetest tasuda kuid Muhammed keeldus kangekaelselt igast mu katsest seda teha.
Kui aeg lõpuks koju oli minna, olin ma isegi pettunud- liiga kiirelt kadusid need tunnid.
Minule suureks üllatuseks ärkasin järgmine päev Muhammedi sõnumi peale, ta uuris mu päeva kohta ning lobisesime niisama. Nädal hiljem saime uuesti kokku, ta pakkis pärast tööpäeva koti ning sõitis Bahreini minuga kohtuma.
Ma pole päris kindel, kas naftagaasid on noormehele silmanägemisele hakanud või miks ta minuga nii palju aega soovib koos veeta, aga ma tean, et mu kõhus käib alati jõnks kui ta sõnumit näen, ning et ta on minuga nii tore ja viisakas. Tal on alati nii lahedad plaanid valmis mõeldud ning meil pole kunagi igav.
Mida ma aga ka tean, on see, et Kuveiti kolides ei näeks me enam nii tihti. Asuksime teineteisest kaugemal ning on suur vahe, kas saad kohtumisele sõita 1 tund autoga või peab selleks lendama lennukiga.

3. Maaz (28 Kanada/Pakistan)
Maaziga tutvusime väga naljakas viisil, nimelt oli ta mu elukoha lähedal peetava Lego turniiri üks läbiviijatest. Nagu.. kui äge see on!
Lisaks igapäevastele piltidele uutest Legoehitistest oli Maaz nii abivalmis ja uuris välja, kust ma kõige väiksema vahendustasuga sularaha välja võtta saan ning milline transport oleks minu jaoks kõige odavam linnas liikumiseks. Nagu ülejäänud kahega, läks ka Maaziga aega, enne kui kohvile kutsumisega nõustusin.
Kui paljud teist teavad sellist lastelaulu nagu “Baby shark dance”?
Ühel õhtul oli noormehel liialt vaba aega käes ja saatis mulle mõned lood mis kitarrisaatel laulnud oli. Siis tekkis mul idee- ütlesin, et tulen temaga kohtingule kui ta “Baby sharki” loo kitarril esitab.
Mõtlesin, et seda lugu kindlasti ei tulegi, sest noh… pole äkki piisavalt mehelik lastelaulu keset ööd laulma hakata? Mõtle uuesti, Carolin, 5 minuti pärast oli lugu valmis ning lubadus on lubadus.
Nagu oodata oli, oli noormees naljakas, ta laulis autos kõva häälega lemmiklugudele kaasa, tantsis ning silmnähtavalt teda ei huvitanud, kas minu meelest oli see kummaline või mitte. Kui Muhammedi puhul võlub mind tema siiras naiivsus ja südamlikkus (Muhammed pole kunagi kuulnud Fifty Shades of Greyst ning ei saanud aru, miks tal seda vaadata keelan) siis Maaz on enesekindel ja pisut isegi kõrk, mitte küll minu suhtes, ma oleks vist muidu esimese takso peale astunud. Aga, temas lihtsalt on see miski!
Tal oli mõnus sarkastiline huumor, talle meeldis mind tögada ning see oli kuidagi nii mõnus kodune, täpselt selline huumor millega Eestis üles kasvasin.
Tögamise vahepeale oskas ta muidugi väga sujuvalt just õigeid komplimente teha, noh, nii kavalalt, et mu nina muidugi upsakusest liialt püsti ei läheks.
Käisime kohvi joomas ning seejärel viis noormes mu … toidupoodi. Tal oli meeles, et auto puudumisel on mul väga keeruline sisseoste teha. Isegi raha viis välja võtma!
Seejärel kandis kotid autosse ja viis enne kinno minekut mu kodust läbi, et hummuse külmikusse saaks panna. Mitme poisiga teie olete esimesel kohtingul toidupoodi läinud?
Seejärel läksime randa õhtust sööma- sõime autos burgerit ja kuulasime muusikat, kuulsin huvitavaid fakte Bahreini ajaloost ning muidugi suutsime oma kuuendat korda vaidlema minna.
Parim moment oli, kus ennast unustavalt kaitsesin kodutuid loomi ja pidasin loengut, et temast on vot niiiiiii kohesetundmatu oma kassi mitte neutraliseerida, maailm upub kodutute kasside all, kellel pole kodu ja võimalust ravile, ning siis on temasugused, kes ei hooligi, et kassipoegade tootmine tuleks lõpetada.
Noormees kuulas ja kuulas ning siis hakkas naerma- ta kass on neutraliseeritud, ta jagab mu arvamust, aga tahtis mu lihtsalt proovile panna ning näha kui suure kirega oma arvamust avaldan.
Pärast kasside üle vaidlemist suundusime kinno õudukat vaatama, vale otsus- treilerite ajal näidati reklaame uutest õudukatest, meie kiljusime juba enne õige filmi vaatamist ning üle jäänud aja veetsime üksteisest kramplikult kinni hoides ning silmi peites. (Nägin Slender Mani terve öö unes takkajärgi)
Kuna Maaz oli lubanud kell 2 öösel sugulasele vastu minna ja aega oli veel üle tunni, otsustasime mu maja ees maailma asju arutada. Jõudsime (okei, olgem ausad, mina jõudsin) juba uuesti vaidlema minna ning mina, kodutute loomade, naisõiguste ning allahindluste eest võitleja proovisin järjekordset väidet kinnitada kui korraga tundsin, et väidete põhjendamine oli raskendatud, mu silmi kõdistasid kellegi läikivad juuksed ning … mind suudeldi. Mind suudeldi just sellise kire- ja enesekindlusega, millest vähemat ma polekski uskunud. Korraga polnudki mul rohkemat lisada.
Sarnaselt Muhammediga ilmutas end järgmine päev sõnumiga ka Maaz, tal olevat imetore õhtu olnud ning loodab, et läheme lähitulevikus uut õudukat vaatama. Lubas uuel korral nii kõvasti mitte kiljuda.

Mis on suurim erinevus kohtingutel Hispaanias ja Bahreinis?
Kõigil neil kohtingutel tundsin, et noormehed on seal minu kui persooni pärast. Kuna riik seab omad kitsendused riietuse osas ja keha peab siiski kaetud olema, ei olegi midagi muud teha kui endale iseloom hankida ning sellega inimesi võluda, push-upid ja tissipluusid on kodus kapis luku taga.
Kordagi ei püüdnud keegi mulle kõrva sosistada mõnda meelat armusõnumit, mis isegi kurdi punastama paneks ning keegi ei proovinud avalikult mu keha krabada. Selline asi ei oleks mitte kuidagi aksepteeritav.
Mida ma nende kohtingutega tõestada tahtsin? Kas üldse tahtsin? Ega ausalt öeldes ma ei teagi, võibolla tundsin lihtsalt huvi, võibolla tahtsin lihtsalt tähelepanu, võibolla tundsin end pisut üksi.
Ükskõik mis põhjustel keegi kohtamas käib, see on okei, on okei kellegagi aega veeta.
Mida ma kohe kindlasti järjekordselt aru sain- ei ole vaja olla iseenda vastu nii karm. Meil kõigil on hetki, kus arvame, et oleme kartulikotti mässitud vaalaskalad keda nähes kõik nutma hakkavad, aga võtame end siiski kokku, kammime juuksed ära, paneme pisut põsepuna ja parfüümisussu ja laseme elul ennast kallistada.
Minu kogemused on näidanud, et üksi normaalne kutt ei vaata kui uus mobiil sul on, mis suuruses on su rinnahoidja ning kas sul kulmud on ikka võrdselt kitkutud.
Noormeestele meeldivad tüdrukud, kellega neil on lõbus, kes võtavad vabalt ja kellega saab nalja teha, kes ei karda riideid liivaseks teha või vajadusel puu otsa õunajahile ronida. Kes on teistega arvestavad ning kes saavad naljadest aru.
Bla-bla-bla, ma olen tiim “SISEMINE ILU”, ilmselt saite juba aru, eks.

(Kellel poistest lugemine ja -vaatamine silmad valutama pani, siis siin on pilt Kiizust, keda Muhammed meie jalutuskäigul märkas)

(Enne lugema asumist palun taustaks mängima panna Destiny´s child- Survivor)

Ma olen eeeeeeelus. Vist. Olen umbes täpselt 3 päeva kodus voodi peal keras veetnud, ignoreerinud õnne elus ja päikest õues.
Täna on kolmapäev, 5. august. Saabusin Bahreini 7. juulil ja pidin jääma nädalaks, kiire arvutus näitab, et see “nädal” on veninud pisut pikaks. Naudin oma aega südamest, aga kohusetundliku inimesena hakkas ka mind lõpuks huvitama, et millal siis ikkagi Kuveiti minek on, aga tundub, et mu ülemus nii kohusetundlik pole ja samamoodi nagu mina oskasin need 3 päeva ignoreerida päikesepaistet, oskab tema ignoreerida mind.
Olen praeguseks kuulnud igasuguseid vastuseid alates “Võta natukeseks puhkust” lõpetades eelmise nädala “Sa lendad 4h pärast, paki kohver”. Kurja, ma ei leia isegi enam oma näokreemi üles, sest olen kohvri nii hoolikalt valmis pakkinud.
Tean juba ammu, et Hispaania boss lihtsalt ongi selline, ta ei jäta midagi tegemata, aga nende asjade tegemiseks pead sa talle tohutult pinda käima ja näägutama nagu üks “eeskujulik” abielunaine muiste. Ja me pole isegi mitte abielus!
Minu olukorda raskendab ka fakt, et Hispaanias on tööleping lõpetatud, Bahreini tulin uut meeskonda õpetama ning lepingut selleks “nädalaks” ei tehtud ning Kuveidis pidin lepingu koostama, kui sinna jõuan.
Ehk siis otse öeldes- mind kaotati ja unustati kuhugi bürokraatia hammasrataste vahele ning seda olukorda need päevad seal kodus kassinud olengi, olen unustatud Lähis-Itta, ma isegi ei saa aru, kuidas seda olukorda nii rahulikult suudan võtta. Oleks ma siis enda koduski, ei, hetkel elan Nawali juures, kes on ise puhkusel, ja kes oma abikaasaga (Bahreini poe omanikuga) ainukesena minu heaolu vastu huvi tunnevad ja Hispaania ning Kuveidi inimeste südametunnistusele koputavad. Ja mis te arvate, kui piinlik MINUL kogu olukorra pärast on? Päeva lõpuks olen mina see, kes teiste juures elutseb kuna neil minust kahju on, ma isegi ei tööta enam nende jaoks, ei õpeta enam nende meeskonda ja minu au küll ei luba enam neil mind sööta ja joota ja kasida. Teiselt poolt ei võta mu kõnesid ega teateid vastu mu Hispaania ülemus, ja … millestki peab ju elama.
Mul pole isegi kellegi peale vihane olla, keda see aitab, tuleb lahendusi leida!
Minu lahenduseks oli leida endale töö Bahreinis ja kui siis Kuveit talveunest ärkab, talle õige uhkusest pulbitseva feministina keskmist sõrme näidata, nagu mõnele eksile, kes su väärtust pole hinnanud.
Töövestlusele sain üsna kiirelt, Bahreinis asuvas Saksa Ilukliinikus, Mohsin viis mu rõõmsalt vestlusele, astusin suure naeratusega kabinetti ja … kõik läks allamäge. No ma ei tea mis mul viga on, kui pabinasse satun, hakkan ma rääkima. Ja rääkimise all mõtlen non-stop katkematut plära täiesti asjasse mitte puutuvatest asjadest, sest lobisemisega proovin varjata oma ebakindlust.
See oli katastroof! Kaasa ei aidanud moment, kus intervjueerija mu CV lasi tuua, seda momendi vaatas ja siis “Kas te olete hiljuti juurde võtnud?” küsis. Ma läksin vist sekundiga näost tulipunaseks “Aaah?… eee…mina?… et nagu… juurde võtnud või” kogelesin. Ja siis kogelesin midagi aastatetagustest rasedusvastastest pillidest, mis mu hormoonidele hästi ei mõjunud, paari aasta eest avastatud kasvajast ja ravi tulemusel välja langenud juustest ning kaalutõusust. APPI KUI PIINLIK MUL OLI!
Lõpuks kõõritasin oma CV-d ja … nojah, keegi tark oli mingisugusel viisil mu CV välja printinud nii, et kõik laused ja tähed olid kokku surutud ja samamoodi ka pilt sellel lehel, muidugi nägin ma välja nagu 15 ja otse paastulaagrist!
Õnneks sai eksitusest aru ka too naine ning proovis õhkkonda natukenegi parandada, küsis rõõmsal häälel, et mis naabruskonnas siis oma abikaasa ja perega ka elan.
“Eee… abikaasa?”, Naine vaatas otsa “Nojah, abikaasa, mees kellega te abielus olete. Lapsi ka on?”
Ma olen 28, kui tänaval lapsi näen, siis jooksen ma teises suunas, võimalikkusel mõne kaubanduskeskusesse, et osta endale uus paar kingi ja rahustav kohv. Abikaasa? 6 aastat elu Hispaanias on mulle õpetanud, et sellel noormehel, kellega sa enda meelest õnneliku poole-aasta juubelit pead, on oma kortermajas teine pruut ja kodumaal/suvekodu läheduses veel 2. Kui mõni noormees tuleks mu juurde abielu jutuga, siis suristaks ma talle elektrishokipüstolist sutsaka ribide vahele ja helistaks politseisse.
Kuidagi ma sealt kabinetist tulema sain ja Mohsin mind minema sõidutas. Vaatasin terve tee aknast välja ega julgenud Mohsinilt midagi tagasiside kohta uurida. SEE TÖÖVESTLUS OLI KATASTROOF.
“Ta oli sust vaimustuses” ütles mõne aja pärast Mohsin, “Sa meeldisid talle nii väga, ta andis sulle 9 puntki 10-st. Ta ei anna kunagi kellelgi 9 puntki! Kas sa homme proovipäevale tahaksid tulla”
Vaatasin Mohsini poole, kas ta räägib minuga või kuhugi peidetud bluetoothiga ja kellegi teisega? 9 puntki 10-st?
Tulebki välja, et vestluse läbiviija meelest olin ma väga positiivse auraga, naeratav ja soe ning just täpselt see, keda nende kliinikusse vaja on. Nimelt pidid sealt käima kuninglikust soost ja kuulsustest kliendid, kes väga kaebusi tegema kipuvad ning mina tundusin tollele naisele keegi, kes nende klientidega kindlasti jutule saaks ja nende tuju rõõmsa suudaks hoida.
Mohsin viis mu isegi väikesele linnatuurile näitamaks piirkonda mis kohe kliiniku juures asub ja kuhu hea hinnaga elamise leiaks. Kõik hakkas paika loksuma!
Magama jäin ma unistades oma uuest kodust ja põnevast kliinikust, uued tutvused, uus suund elus! Huvitav, millised mu uued kollegid ka on, milline mu esimene kuulsusest klient oleks…
Aga noh, mis siin ikka uut algust juba plaanida, eile kirjutati (jälle) Kuveitist, vabandati, et mu eelmine viisa oli lõppenud ning uuega läks aega, aga nüüdseks on see valmis ja saadeti lennupilet. Oligi täitsa lennupilet… Kuveiti… Aga, ma vist.. ei tahagi enam minna. Ma ei taha töötada inimeste jaoks, kes mind ära unustasid, okei, see on võibolla pisut ebaaus, sest ma ei saa olla kindel, kes selles sasipuntras mind ära täpsemalt ära unustas.
Ma ei jõudnud uue töökohaga palgas läbirääkimisi veel pidada, nii, et ma ei saaks mingeid elukoha vahetuse otsuseidki vastu võtta, ja ikka veel on minus mingisugune kohusetunne, et lubadused on lubadused ja Kuveidil on viisad ja elamine valmis pandud.
MA EI TEA ENAM MIDA TEHA!
Ilmselt lähen homme siiski sellele lennule, vaatan olukorra Kuveidis üle, ilma ise asja nägemata ei tasuks seisukohta võtta, annan võimaluse, ja kui ei sobi, proovin omal käel Bahreini tagasi tulla. Mohsin peaks kah u tunni jooksul läbi astuma ja arutan temaga kliiniku seisukoha läbi ja kas nad mind ka hiljem vajaksid.
Positiivse külje pealt- avastasin 2 päeva tagasi täiesti juhuslikult facebookis scrollides, et üks tuttav noormees Armeeniast, kes 2012-2013 Eestis Diplomaatide koolis õppis ja kellega tuttavaks saime, kolis 2 nädalat tagasi Kuveiti rahvusvahelisse kooli Maailma ajalugu õpetama! Oleme need vahepealsed aastad ikka kontakti hoidnud, mõlemad palju kolinud ja nii suur üllatus, et tema täpselt samal ajal samas riigis jälle asub. Nii, et õnneks on mul keegi, kellega Eestist ja mulgikapsast rääkida, keegi, kes teab Tallinna Vanalinna ja röstitud mandleid.
Mis tuletab meelde, et peaks vist check-ini homsele lennule ära tegema või hakkan neid asju ainult iseendaga tulevikus arutama…

Kui ma alguses Bahreini tulin, teadsin, et jään siia vaid nädalaks, nädalast on saanud 3 ja ma nagu ei tahagi enam ära minna, isegi paar tööpakkumist olen saanud. Teiselt pool jälle on natukene kohusetunne ka, Kuveidis on kõik mu saabumiseks ette valmistatud, elamine olemas, viisad tehtud, lenda lihtsalt live`i.
Eks mulle hetkel sobib päris hästi see lahkumise viivitamine, leidsin juba isegi tuttavaid (kellele näiteks mangodega meeldib zongleerida), aga eile sain kaua kardetud kõne- Kuveidi boss on Bahreini poole teel, tahab mind kaasa võtta ja koos uute tuulde poole lennata (no muidugi jutt oli selline, et minek kohe nüüd ja praegu, minul aluspesu ja 3 sokki alles pesurestil kuivamas. Siis lohutati, et okei, aega on homseni, hetkel on see õnnis homne käes ja kellestki pole kippu ega kõppu.)
Korraga tunnen nagu mind oleks kolme kaamli ja 4 Ferrari eest maha müüdud kurjale kommionule. Kas oleks väga ebaprofessionaalne end voodi all peita ja keelduda sealt välja tulemast? Või lennujaamas nutma hakata “Ei taaaaaaaahaa” ja Mohsini jala külge klammerduda?
Bahreini tulemise ees mul kartust polnud, pigem positiivne ärevus, samas, eks praegu hirmutab uuesti kohanemine, tekkinud on omad eelarvamused. Paljud kohalikud ütlevad, et Kuveidis pole nii sõbralikud elanikud, inimesed pole nii vabad. Aga eks ole teada tõde, et oma naabritest südant soojendavaid komplimente ei kiputa pilduma, olen selgeks saanud, et oma silm on kuningas ja asjad tuleb ikka ise üle vaadata.
No ja siis on mul veel nii palju asju, millest enne minekut kirjutada tahtsin!
Näiteks täna hommikul ärkasin pisut nukras meeleolus, vaatasin terve hommiku Youtube´st naljavideosid, et end jälle naljavormi saada, aga rõõmsa tuju asemel hakkasin hoopis kassipoegade peale nutma, kujutate ette, oli kaks kassipoega, kes keeldusid 1-ga mängimast, ja siis see 1 oli mingi elu kurb ja üksi ja armastusest kõrvale jäetud ja kindlasti tundis end nii üksikuna ja tal oli suur südamevalu ja kuna kiisupoiss ei saa ju oma emotsioone väljendana nii hästi, eks ma siis ulatasin abikäe ja ulusin tema asemel nutta. Hea, et naabrid ukse taha ei tulnud. Suure nutu vahepeal avastasin, et kõht on hirmsasti tühi, no nii tühi, et ma sööks kohe ära 3 vaagnat lambaliha ja 5 smoothi kokteili. Ja siis pizzat pealekauba ja hapukurki. HAAAAPUKURKI, HALLELUUJA! Ja kui ma juba terve listi toitusid olin ära unistanud, koitis mind iga tüdruku tõdemus, ahaa- see nutmine ja hundinälg selgitab nii mõndagi, kobisin soojakoti ja valuvaigistitega teki alla kerra ja lasin kogu hetkelisel maailmakurbusel endasse imenduda, looduse vastu ei saa.
Niimoodi üksi loodusjõudude küüsis olin ma kella 16-ni kuni meie tore ettevõtte sotsiaalmeedia eest hoolitsev Zainab mulle lõpuks järgi tuli. Kurtsin ka talle, et pole veel kuskil ennast nii lõksus tundnud, Eestis või Hispaanias hüppa lihtsalt ühistransporti ja paradiisiväravad on avatud! Bahreinis sõltun aga autoga inimeste armust, kui neil on kiire või mina liiga tagasihoidlik, et küüti paluda, siis istungi nagu Rapuntsel oma pilvelõhkujas. No, aga pole hullu, väike dieet ei tee mu topeltlõuale niikuinii halba.
Kraamisin kohvri sügavusest välja oma kõige tumedamad ja välimust varjavad riided, tänu loodusjõududele oli enesetunne niikuinii selline, et tõmba ümber kartulikott või voodilina, ei anna siin enam miskit päästa.
Töökohale lähenedes meenus mulle ka, et täna on ju see tähtis päev, kus meile Bahreini kuulus insta/snapchati Influencer d.y.alkhalasi postitust tuleb tegema! Väga põnev! Mind tabab tööjuures olles alati nii hea inspiratsioon- mõnus muusika, inimesed ümberringi, ei ole mina loodud kodus üksi nokitsema, ikka seltskond peab ümber olema. Lisaks oli Mohsinil jälle “Carolin Carolin Carolin” tuju peal. “Carolin, kus on Carolin, kuule, tule seisa palun siin, palun tee sina need tooted, sa oled nii ilus” või “Carolin, palun seisa siia, aga vaata sellise nurga peale, et su juuksed ja silmad kindlasti peale jääks, kõik Bahreinis tahavad neid näha”. Unustage kodus nukrutsetud masendus, ma tundsin end korraga kui Victoria`s Secretsi modell isiklikult, pole teab mis ajast nii palju ilusaid sõnu kuulnud! Olgu sa Mohsin südamest tänatud!
Nüüd ongi Bahreini peal liikvel postitus jäätisest ja … minu zoomitud juustest, aga mis, las inimesed siis naudivad, ega ma kade neiu pole! Äkki peaks üldse litsentsi taotlema ja end autogrammi jaoks pastakaga varustama…
Ahjaa, mu intervjuu lükkas edasi, homme kell 12 hoidke siis pöialt! Ja kui kõik hästi läheb, lennake Bahreini ja ma hakkan teile ilusalongis igasuguseid põnevaid protsetuure pakkuma, pärast väljaõpet muidugi! Kuigi noh, ilmselt lõpetan ma klientidega hoopis kohvitassi taga maailma- ja Bahreini asjadest lobisemas, tont mind teab!

Täna oli kätte jõudnud see päev, kui tundsin, et ei saa enam ühtegi päeva oma trollikarvadega linna peal inimesi hirmutada ning nagu ikka, kui midagi tahta, siis ju KOHE.
Õnneks oli Nawal mind enne puhkusele sõitmist tutvustanud oma õega, kes õnneks ühe juuksurisalongi juhataja on ning nägin ka nende toreda Türgi noormehest juuksuri ära, kellega mul muidugi juuksetooni arutamise asemel oli vaja meenutada Kapadookiat ja ühte kohta veel kus käinud olen, aga et ma ei mäleta enam kas see oli Alanya või Antalya. Ilmselt oli see tunnistus umbes sama hea kui öelda mulle “Ma kuskil käisin, aga enam pole kindel kas Tallinn või Põlva”  noormehe naeratus kadus kiirelt, samuti ilmselt tema hinnang minu IQ-le.
Kamba peale (mina, Nawal ja tema õde) saime lõpuks plaani paika ja allahindluse kah vaeselt õnnetult perest kaugel noormehelt välja pressitud ning sai rahuliku südamega kodu poole sõita…
Täna hommikul siis avastasin, et oleks hädasti vaja oma imeilusat näolappi neile uuesti näitama minna, otsustasin viisakalt veel enne tööjuurest läbi sõita (mitte niivõrd töö tegemise eesmärgil kui pigem lootuses, et Mohsin mu hommikusöögile viib), aga kae õudu- Mohsin ei tahtnud kuidagi mu sõnumile reageerida ja ma ei saanud autojuhti.
No, egas midagi, ootasin viisakalt, käed põlvedel, diivani äärel istudes, et ju tal kiire ja kohe vastab. Tuhkagi! Korraga oli möödunud 3 h ja minul oli vaja nüüd ja kohe salongi jõuda, egas midagi, tagasihoidlikkus ongi nõrkadele ja kui tahad, et miski saaks tehtud, lase see ikka naistel ära teha- võtsin ise autojuhiga kontakti.
Ainuke probleem selle kõige juures oli vaid see, et mul polnud kodus üldse süüa, lisaks on mul rahakotis vaid 2 kohalikku raha ja, et kuskile sööma saada, peab olema sul auto. Ma pole end mitte kunagi rohkem lõksus tundnud kui Bahreinis, ainult autoga on võimalik kuhugi saada!
Autojuht õnneks halastas mu peale ja tuli mulle järele, mul oli vaid vaja võimalikult tähtsa ja professionaalse näoga selgitada, et tead… ega sa ei peagi mind praegu tööle ju viima… teeme pisi-pisi peatuse korraks ilusalongis… noh pisi-pisi ainult.
Autojuht kas
1. Nägi mu takkus trollijuukseid ja mõistis, et asi on kriitiline ja ei hakanud vastu vaidlema
2. Ei suutnud mu kenale näolapile “ei” öelda
3. Oli jumala suva kuhu see imelik tütarlaps tahab, peaasi, et sinna jõuab kiirelt ja ta saab tagasi oma tööd tegema minna
Võta siis kinni, milline neist variantidest see õige oli, aga salongi ma jõudsin (muidugi suutsin alguses autojuhi vale hoone ette juhatada, sest esimesel korral oli väljas juba pime ja no need pilvelõhkujad näevad siin kõik nii ühesugused välja)
Kõndisin aga suure hurraga sisse, jalutasin oma juuksuri juurde ja valmistusin juukseid krunnist päästma kui … ooot- misasja, mismõttes sellel toolil, kuhu mina praegu istuma peaks, mingi beibekas juba ees on, ja mitte ainult, naerab seal MINU juuksuri iga sõna peale nagu too oleks vähemalt maailma koomik number 1. Ei no vabandust, kes selle vuhva siia üldse sisse lasi, ma tahaks teada?! No ma ei tea, see rahvaste ränne ja võrdõiguslikkus toob ikka igasuguseid pinnale…
Enne kui ma jõudsin sissetungijale näidata kuidas üks õige viikingite soost pärinev tütarlaps taolisi olukordi lahendab, tervitas mind Nawali õde ja kutsus enda ja salongi ülemusega teed jooma, nagu see mind lohutaks! Ja muidugi juhtus see mis ilusates armastuslugudes ikka juhtub- kohale toodi teine mees!
No kui aus olla, siis mul hakkas sellest uuest juuksurist kohe päris kahju, kell oli selleks ajaks juba 15 ja ma polnud suutäitki söönud ja kui siin maailmas on midagi, mida ma talitseda ei oska, on selleks nälg! (ja shoppamissõltuvus)
Uus juuksur proovis igati sõbralik olla, tegi juttu ja uuris mu kohta ja mida soovin, näitas telefonist pilte oma võistlustel tehtud soengutest, uuris kas kohvi soovin, kas mul on mugav. Mina ei soovinud muidugi midagi rohkemat siin ilmas, kui et ta nii palju ei räägiks ja mul vaikuses suurt nälga ja maailma ebaõiglust kannatada laseks. Kõrval toolis kostumas Türgi poisi ja tema kliendi rõõmsad kilked, ma pole veel elades vist nii kadestavaid kõõrdpilke visanud, hea, et silmad oma kohale lõpuks tagasi ikka pöördusid.
Kõigele lisaks üllatas uus juuksur mind küsimusega “Kas te kulmud kah sama tooni soovite saada nagu oma juuksed? Oleks väga loomulik!” Loomulik või mitte, aga viimane asi, mida ma salongist minema jalutades tahtsin omada, olid oranzid kulmud, nii, et puhkame nüüd rahulikult jalga ja hingame rahulikult sisse-välja, eks see erinevate kemikaalide ja värvidega pidev kokkupuude võib tõesti oma jälje jätta…
3 tundi hiljem tõusin juuksuritoolist kõige ilusamate juustega, mis mul üle pika aja on olnud õnn omada! Täpselt õige toon, täpselt õige tuka pikkus, lihtsalt vaimustav. Kui ma poleks näljast ühest silmast tolleks hetkeks juba pime olnud, oleksin ma noormeest ilmselt isegi tänanud.
Okei, nali, tegelt tänasin, isegi selfi tegime koos ja lubasin toreda tagasiside kirjutada, Türgi noormees võib edaspidi rahulikult oma vuhvadedega aega veeta, olen alati sõbrannadele öelnud, et need plaan B poisid on igasugustes ettevõtmistes suured üllatajad…
Nüüd leidsin end aga uue probleemi ees- kuidas salongist tööjuurde saada. Kohalikku raha oli mul täpselt 2 BD ja selle peale naerdi mind välja, taksoga ei saavat selle eest kuhugi (tegelikult tean täpselt, et 1.7 BD eest peaks üsna igale poole saama, sest Bahrein on pisike saar, aga kuna ma ei näe väga kohalik välja, siis ilmselt minu tariif hakkab suurematest numbritest)
Istusin hotelli, kus salong asus, vastuvõtu diivanile röötsakile maha ja hakkasin mõtlema, mis teha- kell oli selleks ajaks peaaegu 18 ja kõht andis häälekalt tunda, sularaha polnud ning telefonil oli aku kohe tühjaks saamas.
Kõrval kohviku neiul hakkas minust ja mu näljapaistetusest vist kahju, igatahes tõi ta mulle kana- ja lambavardaid “proovida”, ilmselt äralõpnud tütarlapse meediale selgitamine oleks keerukam kui prae välja tegemine. No küll maitses hästi!
Vahepeal ärkas õnneks ka Mohsin ellu ja tuli mulle järele, just enne mu aku tühjaks saamist.
Nüüd olen tagasi enda töökoha kaitsvas embuses, Mohsin proovib mulle juba järgmist jäätise kokteili sisse punnitada- elu on ilus!
PS. Mohsin tuli täna lagedale huvitava pakkumisega, kui ma siin Bahrainis juba olen, miks ma tema ilusalongi tööle ei lähe. Ja teate mis, ma vist ei tahagi enam Kuveiti minna… Vist. Igatahes on mul homme töövestlus. Hoidke pöialt!

Kui keegi peaks kunagi veel minu juuresolekul tulema lagedale väitega, et naised on keerulised ega tea, mida nad tahavad, siis ma ilmselt otsiks käekotist oma vererõhutabletid ja … ei teeks midagi, sest vanaema kasvatas minust kombelise tütarlapse ja ma ei saa ju teda kuidagi alt vedada, teda teades jälgib ta pilvepiirilt iga mu sammu ja -perele häbi tegemise julgustükke.
Segadus minus sai alguse Bahreini saabudes kui tutvusin siinse avatava poe omanikega, kuna 1 neist ( Javier ) on Hispaanlane, siis temaga oli meil kohe tore, ma sain vaevalt ühe jala ukse vahele kui teisega mind juba salsat tantsima tõmmati, teisega nii kergelt ei läinud ( Mohsin, Bahreini ) ja täitsa alguses oli mul tunne, et ma pigem isegi ei meeldi talle väga. Hoidis distantsi ega vaadanud väga minu poole, noh, aga ega`s mina saa vaiki olla, mul on ju vaja koguaeg suu soojas hoida, mõtle kui korraks selle sulgen, äkki hiljem ei käigi enam lahti!
Mõne päevaga asjalood aga muutusid, ei tea kas aitas kaasa mu igapäevane parfüümi- ja silmapliiatsi koguse tõstmine või sai Mohsin aru, et ma olen jumala lahe naltsimutt, aga korraga avastasin ennast olukorrast kus kangastus Deja Vu aupairi aegadest, proovid omi asju teha, aga kuskilt on katkematu kaja “Carolin! Carolin! Carolin!”
Mohsini jääsein oli sulatatud ( loodan, et Trumpi riigimüür sama kiirelt alla annab ) ning üle öö oli tal vaja koguaeg kontakti otsida. “Carolin, mis sa teed. Carolin, a mis sa praegu teed. Aga Carolin, mis sa eile tegid? Carolin, miks sa nii vaikne oled? Carolin, kas sa söönud oled?” (oi, ausalt, olge hoiatatud “Kas sa söönud oled” küsimuse eest. Nimelt on mul tekkinud kahtlus, et kuna alkohol pole siin niivõrd kättesaadav, siis on noormehed nuputanud välja uue viisi- nad lihtsalt toidavad tütarlast kuni too on oimetu ega jaksa liigutadagi! I joke you not) ja see sulamine on toonud endaga kaasa nii suurel kogusel tähelepanu otsimise, et nüüd olen mina see, kes vahel kinganinasid jõllitab ning kuidagi reageerida ei oska.
Sama juhtus eelmisel nädalavahetusel peol käies, juba teel sinna tundsin endas kasvavat ärevust, kuna mul on minevikus ärevushäirega probleeme olnud, tekitas see minus halba eelaimdust. Ma ei tahtnudki enam teistega sinna peole minna, korraga tundsin end kui kõige mõttetum hernehirmutis ning silmis kangastusid kõik ülejäänud modelli mõõtu iludused keda kohale jõudes näen. Aga noh, autos ma juba olin ning oleks olnud ebaviisakas paluda end koju tagasi viia, olin selleks ajaks juba Nawali juurde ka kolinud.
Egas midagi, purjetasin klubisse nagu jõuluvana jõuluööl kodudesse, ainult, et keegi ei jooksnud minu poole sooviga mulle mõnda romantilist luuletust lugeda… on ikka matsid need mehed.
Luuletuste nautimise ja viigimarjade söömise asemel pidime Nawaliga hoopis tema sõbranna Linda WC-sse aitama, vaesel naisel oli kleidil lukk katki läinud ja kolme peale pidime välja nuputama, kuidas nüüd Lindal aidata öö hommikuks tantsida, ega see kiiskav punane pitspesu selle musta kleidi all ka väga kaasa aidanud. Aga kus häda näed laita, seal Ida-Euroopa näitsik tuleb ja aitab! (Põhja-Euroopa kõigile teistele, kes peaks küsima, aitäh…) Tõmbasin Linda kleidi juuksekumm-klamber-vana nätsupaber komboga kokku ja tossuhaisu me kadusime! Nimelt on siinsetes avalikes kohtades suitsetamine lubatud, mille tagajärjel silmad koheselt kipitama ning vesistama hakkavad ja riided järgmisel päeval nagu tuhatoos lõhnavad, sellest mis lõhn mu käekotist tuli kui ma selle ükskord avada mõistsin… Jah, mitte kõik mälestused ei vaja meenutamist.
WC-st vaevalt välja saades kuskilt lauast meile juba lehvitati, “Linda endine abikaasa ja tolle sõbrad” selgitas Nawal, liitusime seltskonnaga, mina muidugi häbeliku neiuna laua nurgas veiniklaasi hoides iseendaga sügavaid maailmaprobleeme arutades ja Backstreet Boysi järgi puusa nõksutades, sest jah, minu esimese öö “hurraaa” oma noorusaja lemmikut kuulda polnudki harukordne juhus, tundub, et seda lugu lastakse igal õhtul, ma tunnen ennast tõsiselt lollitatu- ja reedetuna, ilmselt kasutavadki nad seda trikki, et siis ilmsüütutest neidudest graatsilisi tantsuvideosid oma telefoni saada. Well, nautige siis, ega te enam nii pea niivõrd vaimustavalt tantsivat merineitsit näe!
No ja nagu mõnel ööl veiniklaasi taga ikka juhtub, võib korraga mõni noormees ennenägematuks jumaluseks muutuda, keda ennast unustavalt silmi pilgutamata salaja jõllitada tuleb… Või ilmselt mitte siis nii salaja, sest mu jõllitamisobjekt hakkas mõne aja möödudes nihelema, aina rohkem selga minu poole keerates. “Ma kujutan seda ju ometi ainult ette” mõtlesin ma, ja proovisin end vaos hoida. Aga ei, noormees tõusis lõpuks lauast ja läks hoopis teise suunda tantsivaid tütarlapsi vaatama.
Siis jäin ma enda ümber ringi vaatama- kõik klubis olevad inimesed olid justkui kuskilt VIP-klubist välja astunud, kõik need minikleitides kriitblondide juustega tütarlapsed, kes ei suutnud ära otsustada millise Rolexiga noormehele rohkem naeratada. Ma tundsin end korraga nagu vanatädi Tuuli, kes on uksega eksinud ja vallamaja kudumiskokkutuleku asemel kogemata naftamagnaatide keskelt leiab. Jaa, isegi mina sain aru, et need modelli välimusega tüdrukud olid prostituudid, aga see ei tähenda, et mina tütarlapsena ei võiks tohutult ebakindlaks muutuda kui mulle tundub, et kõik ülejäänud omaette juurdlevad kuidas mind üldse sisse lasti.
Nii ma end 2 h hiljem voodist patja nuttes avastasin, mu suur roosa mull ja uue riigi mesinädalad olid otsa saanud, tundsin, et ma ei kohandu mitte kunagi selle priiskava elustiiliga kus lounges veini juuakse ja toidukaardil terve rida toite, aga avalik saladus on, et sa peaksid ainult ja ainult sushit tellima.
Sõbrad muidugi proovisid igati lohutada ja rääkida midagi teemal “sisemine ilu ja sa oled täiega lahe tütarlaps”, aga pakkuge ise kui väga see mind tol momendil mõjutas? Niimoodi ma lõpuks nina padjapüüri tühjaks nuuskasin ja endalegi teadmata magama jäin…
“Wakey-wakey, Carolin, ega sa ometi maga, Linda ja ta endine abikaasa ootavad meid juba, mäletad, me pidime jahiga ju sõitma minema” kuulsin Nawali häält läbi une… “Mis jahi…mis asja, kas Katalaanid on jälle mingi protestiga ühele poole saanud” suutsin unesegasena mõelda ja tõmbasin teki tugevalt lõua alla. “Bahrein! Ma ei ela enam Barcelonas” jõudis mulle kohale!!
Kiirelt pessu ja Linda juurde, tuleb välja, et Linda elab Nawali naaber-pilvelõhkujas ja Linda (endiselt palavalt armastatud) eks abikaasa oma kahe pojaga on Linda korrusenaaber ning kuskil paar korrust üleval pool elab poegade ema (ja mina arvasin, et nelenovelasid näeb televiisorist)
Autosse pakituna vaatasin enda ümber ja pidin peaaegu naerma hakkama, see kõik nägi välja nagu filmis, aga mitte sellises mida terve perega pühapäeva hommikul vaadatakse- Rand Roveri tagaistmele on surutud kamp rannariietes neidusid ning neid sõidutavad jahile pururikas ärimees ja tema musklimehest kiilakas vuntsidega sõber (see sama kes mulle õhtu varem klubis selga keeras, muideks) ja kohale jõudes ei teinud vaatepilti paremaks juba jahil ootavad näitsikud, mul hakkas korraga mega ebamugav ja hingasin mitu korda sisse-välja “Carolin, sa kujutad endale asju ette, rahu, hinga. Kõik on hästi”. Aga teha polnud enam midagi, ma olin endasse tõmbunud pluss tundsin end ebamugavalt, kogu teekonna sadamast merele ei suhelnud ma kellegagi ja jõllitasin jahipõrandat, soovides vaid tagasi kodus olla.
Õnneks jõudsime soovitud puntki üsna ruttu ja ma sain Nawaliga koos vette põgeneda. Lisamärkusena toon huvitava fakti- Bahreinis merel olles lastakse alati vette köis ja sellest peab terve aja kinni hoidma, hoovused on nii tugevad, et muidu inimene lihtsalt kaob mõne hetkega. Nii, et siin meres olles inimesed ei uju, vaid lihtsalt seisavad vees ühe koha peal ja ajavad juttu, imetlevad merd vms.
Omaette vaikselt meres tsillides ja oma parima ma-olen-emotsioonitu-eestlane järjepidavusega eilse noormehe (Ali) igasugust eksistentsi ignoreerides kuulsin ma teda pidevalt “Cataliina!” hüüdvat, jumal üksi teab, et minul ei seisa kellegi nimi meeles ja mõtlesin, et ahah, ilmselt üks siinsetest tüdrukutest on tema tüdruk-sõber… veel suurem igno peale tõmmatud, sest mismõttes ta siis eile julges mu tähelepanu äratada seal vaikselt baarileti taga istudes! Mis õigusega! Usalda mitte kedagi tänapäeval… Lisaks tundus ta ise ka minu kohalolekut iga hinnaga eirates ja oma “Cataliinakest” otsides. “Midaiganes” mõtlesin omaette silmi pööritades kui mind korraga keset lagipähe toores mango tabas! Toores mango!! Vaatan enda kõrvale- musklimees Ali isiklikult. “Ahah, et nüüd tungitakse juba keset päist päeva füüsiliselt kallale, seda nad neist araabia meestest räägivad” mõtlesin suures vihas omaette. “Mis tal viga on, ma ju ignon teda ega ei tee kuidagi halba”
Järgnev jutuajamine tabas mind veel suurema üllatusena kui lagipähe saadud mango- “Cataliina, ma olen sinuga terve päeva rääkida püüdnud, tead, sa oled mingi täiega tore mu meelest, kust sa muidu pärit oled, mis sa Bahreinis teed. KUULE SUL KÕHT ON TÜHI VÕI, näed ma siin tahtsin sulle mangot tuua, aga libises käest, anna andeks, ega sul valus polnud? Minu nimi on Ali” ja siis tõmbas mereveest kellegi käest sinna pudenenud soolakreekeri “Või äkki kreekerit topelt soolaga?” ja müristas musklite vappudes naerda.
Ma vist lihtsalt jõllitasin teda. Kohe päris tõsiselt. Mis asi see praegu just juhtus?
No ja ülejäänud aja veetsingi ma “Cataliina, kuule, vaata, mis sa sellest selfist arvad? Liiga edev? Cataliina, aita mul pilti teha. Cataliina, kas ma tohin su kõrvale istuda. CATALIINA, KAS SUL KÕHT ON TÜHI” ega ma julgenud väga neile musklitele vastu kah vaielda, kui tahab pilti, eks ma siis teen pilti. Värisevate kätega proovisin midagi valmis zoomida, mille tulemusi nähes pidi noormees peaaegu aga nutma hakkama. “Kohutav ju! Kas sa üldse keskendusid??” (Ega väga mitte, sest mulle polnud ikka veel kohale jõudnud mis siin siiski toimub) ja leidsingi ennast, pea tema musklite vahel lõksus, jahil istudes ja kuulates kuidas Ali kõigile peab vajalikuks kuulutada, et Cataliina on kõige toredam ja armsam tüdruk maailmas ja tema tahab kindlasti minu sõbraks saada. Muskli vahel õhku ahmides suutsin ma vaid “Carolin… mu nimi on Carolin” laliseda.
Ja nii meist suured sõbrad said, nüüdseks on Ali isegi mu nime ära õppinud, kuigi vahel tuleb tal jõle riukalik nägu pähe ja ikka “Cataliina” ruttu ära mainib ja siis ise rahulolevalt edasi tsillib. Toidutaldrik on mul igal kohtumisel tänu temale alati täidetud, isegi Hispaania keeles saame natukene rääkida, tuleb välja, et noormehe endine tüdruksõber oli Kolumbiast. Igaks juhuks mainin, et suurem huvi Ali vastu kadus mul pärast toda klubiõhtut, ilmselt oli asi siiski selles pokaalis veinis ning ka selles ärevuses, mis pani mind tundma kui kõige ebatahetum tütarlaps maamunal. Ja ega rohkemat emotsioonide ja tunnete kadumiseks vaja olegi.
Aga olgu minu kogemused õpetuseks, et ka noormehed võivad alguses olla häbelikud, eriti kui olla harjunud Hispaania kuumuse- ja kirega ning end korraga niivõrd religioossest riigist leida, siin läheb inimestel, nagu ka Eestis, pisut kauem aega, et end avada ja lõpuks sind omaks võtta, aga kui juba nende usaldustsoonis oled, on vähemalt su taldrikki alati täidetud.